Virtuaalõppe Olemus

VIRTUAALÕPPE OLEMUS Virtuaalõpe kui koolitus- ja õppevorm Virtuaalõpet defineeritakse mitmeti ning ühest definitsiooni on keeruline eristada, mille põhjusena võib näha mõistete paljusust ning ristkasutust. Virtuaalõppest kõneldes leiavad kasutust peamiselt järgmised mõisted: kaugkoolitus (distance learning; distance education), e-õpe (e-learning), arvutipõhine õpe (computer-based learning), veebiõpe (web-based learning), sidusõpe (online leanring) ning virtuaalõpe (virtual learning). Nimetatud terminite tähendustes esinevad teatud erinevused, milledest olulisim on õpet vahendav meedium (Wentling, Waight, Strazzo, File, La Fleur & Kanfer 2000), kuid piirjooned mõistete vahel on hägused (Ally 2004). Käesolevas töös on ühtse mõistena kasutusel virtuaalõpe, mida võib defineerida koolitus- ja õppevormina, mis leiab aset info- ja kommunikatsioonitehnoloogia poolt vahendatud keskkonnas (Ally 2004; Puust 2002; Dalgarno 2001). Vaatamata mõistete ning definitsioonide rohkusele, eristuvad erinevates käsitustes selgelt virtuaalõppe kesksed aspektid ehk karakteristikud:


virtuaalõpe on koolitus- ja õppevorm;




vahendatud info-ja kommunikatsioonitehnoloogia poolt;




toimub virtuaalses õppekeskkonnas;




on ajast ning ruumist sõltumatu;




õppija, koolitaja, kaasõppijad, õppematerjal teineteisest eraldatud;




keskmes on õppija ning õppeprotsess (Ally 2004; Carr&Farley 2003; Huang 2002; Dalgarno 2001; Wentling jt 2000; Keegan 1990).

Virtuaalõpet, kui koolitus- ja õppevormi,

eristab traditsioonilisest auditoorsest õppest

eelkõige aja- ning ruumivabadus, mis väljendub õppija võimaluses õppida mistahes kohas ning mistahes ajal. Info-ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel omab õppija temale sobilikul ajal ning kohas ligipääsu õppematerjalidele, mis paiknevad virtuaalses õppekeskkonnas. Seal leiab ühtlasi aset interaktsioon õppija, õppematerjalide, koolitaja ning kaasõppijate vahel (Ally 2004), mille muudab eriliseks tehnoloogia vahendatavus. Tulenevalt õppimisprotsessis osalejate ruumilisest ning ajalisest eraldatusest on suhtlemisvõimalused virtuaalses õppekeskkonnas piiratud, mis viib vahetu ja mitteverbaalse suhtlemise puudumisele

(Puust

2002).

Suhtlemisvõimaluste

piiratuse

ning

tehnoloogiapoolse

vahendatuse tõttu rajaneb õppimine virtuaalses õppekeskkonnas peaasjalikult iseseisval õppimisel (Ally 2004; Puust 2002), mis tõstab virtuaalõppes kesksele kohale õppija. Virtuaalse õppekeskkonna tehnoloogia rohkus ning piiratud suhtlemisvõimalused ei muuda aga virtuaalõppes õppimise üldolemust (Ally 2004; Puust 2002; Krull 2001). Virtuaalõppe võimalused rakenduvad eelkõige kõrghariduses, kus õppimine ning õpetamine info-ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel pole enam tuleviku võimalus, vaid tänane reaalsus, mida kinnitab pidevat kasvutendentsi näitav virtuaalsete kursuste osakaal ülikooli poolt pakutavate kursuste seas (Carr & Farley 2003). Ülikoolid rakendavad virtuaalõpet peamiselt täiendõppes (Wentling jt 2000), pakkudes seeläbi õppijatele enam paindlikust ning viies ellu elukestvaõppe ideed (Bates 2003). Ülikooli päevases õppevormis kohtab samuti üha rohkem kursuseid, mis osaliselt või täismahus toimuvad virtuaalõppe vahendusel. Virtuaalõppe komponente, nagu seda on näiteks õppematerjali esitamine virtuaalses õppekeskkonnas, esineb paljude kursuste juures (Carr & Farley 2003). Töö õppematerjaliga toimub virtuaalses keskkonnas ning lähiõpet kasutatakse kommunikatsiooniks, diskussiooniks ning ideede vahetamiseks (Bang 2001). Taoline kombineeritud õpe, kus kasutusel detailid nii traditsioonilisest õppest kui ka virtuaalõppest, on tänases ülikoolis tavapärane. Eesti ülikoolides on virtuaalõpe kasutusel peamiselt kombineeritud kujul ning osaliselt tervikkursuste näol, kuid õppekavu, mis oleks täismahus rakendatavad virtuaalõppes, veel ei ole loodud (Eesti e-Ülikool 2005). See annab alust Eesti e-Ülikooli projektijuhile väita, et „Eestis on virtuaalõpe veel lapsekingades.“ Samas liikumine traditsiooniliselt õppelt kombineeritud või virtuaalõppele on keeruline, aja- ning ressursimahukas protsess, kus olulised saavutused on täna juba nähtaval. Näitena võib siinkohal nimetada Tallinna Ülikoolis loodud ning ametlikult kasutusel olevat virtuaalsetõppekeskkonda IVA, mille tugevaks küljeks võrreldes teiste Eestis kasutatavate virtuaalsete õppekeskkondadega, on selle aluseks olev pedagoogiline kontseptsioon, mis põhineb sotsiaalkonstruktivistlikul õppimiskäsitusel (IVA 2005).

Virtuaalõppe eelised ja puudused Mitmed autorid (Bates 2005, 2003; Ally 2004; Doug 2002; Johannesen & Eide 2000a, 2000b) osutavad virtuaalõppe eelistele ja puudustele, kus võib eristada kolme tasandit:

õppija,

koolitaja ning ülikooli tasand. Õppija seisukohast lähtuvalt tuuakse peamise eelisena välja virtuaalse õppevormi paindlikkus (Ally 2004; Doug 2002; Johannesen & Eide 2000a; 2000b), mis lubab õppijal õppida mistahes ajal ning kohas. Paindlikku virtuaalkoolitust iseloomustab lisaks võimalus õppida vastavalt õppija seatud eesmärkidele ning tempole (Johannesen & Eide 2000b), mis omakorda parendab õppija võimalusi sidumaks omavahel õppimise, töö ning pereelu. Nimetatud asjaolu rõhutab Tony Bates (2005), tuues siinkohal esile tänaste õppijate ebatraditsioonilisuse, kus lisaks õppija rollile ollakse seotud perekonna ning tööga. Virtuaalõppe paindlikkust nähakse võimalusena õppijatele, kes pole senini geograafilistel põhjustel saanud õppes osaleda (Johannesen & Eide 2000b). Ülikoolile tähendab nimetatu aga uusi õppijaid ning suunatust uutele sihtrühmadele (Ally 2004), kuna enam ei ole vaja suuri auditooriume, et õppijaid ära mahutada, vaid tarvilik on virtuaalne õppekeskkond ning hästi toimivad kursused. Virtuaalne õpe on kättesaadav kõikjal, kus on arvuti ning võimalus ühendumiseks võrku, läbi mille õppija säästab nii ajas kui ressurssides (Ally 2004; Bates 2003). Vähenevad kulutused transpordile ja majutusele ning ühtlasi säästetakse ajas. Olulise eelisena toob Ally (2004) esile õppija võimaluse iseseisvaks uurivaks õppeks, kus õppijal on võimalus luua uus teadmine, mis sobitub õppija olemasolevate teadmiste ja kogemuste raamistikku. Õppimine virtuaalses keskkonnas kätkeb õppija jaoks mitmeid puudusi ning probleeme. Ühe suurima probleemina näeb Ally (2004) virtuaalses õppekeskkonnas õpiharjumuste puudulikkust, mis tuleneb eelkõige varasemate õpikogemuste puudumisest virtuaalses õppekeskkonnas. Õppimine virtuaalses keskkonnas seab õppija uudsesse keskkonda, kus tõuseb esile enesejuhitavuse vajadus (Ally 2004). Tulenevalt aja- ning ruumivabadusest saab oluliseks õppija valmisolek eesmärgistada ning juhtida enda õpiprotsessi ning sealjuures kanda selle eest vastutust. Keerukust lisab virtuaalses keskkonnas õppimisele juurde suhtlemisvõimaluste piiratus, mis viib vahetu suhtlemise puudumisele ning emotsiooni vähesusele (Puust 2001). Traditsioonilises auditoorses õppes on alati võimalik luua vahetuid

suhtlemissituatsioone

ning

kontakte,

kuid

virtuaalõppes

tulenevalt

tehnoloogia

vahendatavusest on suhtlemissituatsioonide loomine keeruline ning osaliselt piiratud (Puust 2001). Suhtlemissituatsioonide keerukus ning tihtipeale ka vähesus viib virtuaalõppes õppijad nõrgenenud grupitunnetuseni ning õppija võib tajuda end isoleerituna (Doug 2002). Põhjusena nähakse siin õppijate omavahelise vahetu kontakti puudumist, mistõttu ei tajuta end osana õppegrupist (Doug 2002).

Lähtudes koolitaja seisukohast, toovad erinevad autorid (Ally 2004; Johannesen & Eide 2000a) virtuaalõppe eelistena esile õppe paindlikkuse ning aja- ja ruumivabaduse, mis koolitajale annab võimaluse õppeprotsessi suunata ning toetada sobival ajal ning kohas. Oluline on ka võimalus õppematerjale pidevalt kursuse käigus täiendada (Ally 2004), mis rõhutab materjalide ajakohasust. Virtuaalses keskkonnas õpetamisega kaasneb mitmeid probleeme, milledest üks olulisim on puudulik oskus virtuaalses õppekeskkonnas õpetada (Bates 2005; Bates 2003). Bates (2003) leiab, et õpetamise kvaliteet on virtuaalõppes madal eelkõige seetõttu, et omatakse juurdepääsu õppekeskkondadele ning vahenditele, kuid puudub oskus neid rakendada. Siit koorub teine oluline probleem, kus tehnoloogia tõstetakse kõrgemale positsioonile kui seda on õppimine ning õpetamine virtuaalses keskkonnas (Bates 2003; Doug 2002). Oskamatus vajaminevat tehnoloogiat eesmärgipäraselt kasutada viib halvasti disainitud õppematerjalini ning kursusteni, mis ei täida neile koolitaja poolt seatud ootusi ja eesmärke (Bates 2003). Kursuste loomine virtuaalõppes tähendab koolitajale lisakoormust, aja- ning ressursimahukat tööd (Ally 2004; Carr & Farley 2003), mida võib näha põhjusena, miks virtuaalõppe võimalusi rohkemalt ei kasutata (Bates 2005). Virtuaalõppe eelised kaotavad tähenduse, kui loodud õppematerjal ei haara õppijat tähenduslikku õppimisse (Ally 2004; Anderson 2004a), mida võib käsitleda kogemuste kaasamise ning aktiveerimisena õppeprotsessis, kus õppijal on võimalus iseseisvaks mõtlemiseks ja teadmiste loomiseks ning kus õppimine on võimalus koostööks (Märja, Lõhmus & Jõgi 2003). Õppematerjali loomisel peaks koolitaja tuginema selgetele arusaamadele virtuaalõppest ning õppimisest ja õpetamisest tervikuna (Ally 2004). Kõrghariduse demokratiseerumist võib näha virtuaalõppe peamise kasutamispõhjusena ülikoolides, mis tähendab õppe jõudmist nende inimesteni, kes siiani ei ole saanud õppes osaleda näiteks geograafilise paiknemise või töötamise tõttu (Bates 2003). Samas on viimaste aastate jooksul toimunud märkimisväärne õppijate arvu tõus, seades ülikoolid olukorda, kus

füüsilised ruumid jäävad kitsaks, kuid virtuaalne loengusaal on piirideta, võimaldades jätkuvalt õppijate arvu kasvu. Õppetöö korralduslike kulude vähenemine on ülikooli jaoks teine peamine põhjus valides virtuaalõppe (Bates 2005, Bates 2003). Siinkohal hoiatab Bates (2003) ülikoole muutumast „rahamasinateks“ – rohkem õppijaid, rohkem raha. Taoline ütlus iseloomustab virtuaalõppe kaubastumist, kus eesmärgid on tööstusele omased – minimaalsete kuludega maksimaalsed tulemused. Õppetöö korralduslikud kulud vähenevad, kuid kursuse väljatöötamisega kaasnev näitab pigem tõusujoont, kuna virtuaalõppe materjali ja kursuste loomine on aja- ning ressursimahukas ettevõtmine (Ally 2004; Carr & Farley 2003). Kokkuvõtlikult võib virtuaalõppe eeliseid ning puuduseid eristada tulenevalt õppijast, koolitajast ning ülikoolist (tabel 1). Õppijast lähtuvalt võib oluliste eelistena välja tuua õppe paindlikkuse ning sõltumatuse ajast ning ruumist, mis lubab õppijal iseseisvalt oma õppimist juhtida. Siinjuures puudustena ilmneb eelkõige vahetu suhtlemise puudumine, mis omakorda võib viia nõrgenenud grupitunnetuseni. Probleemsena esineb õpiharjumuste puudulikkus virtuaalses õppekeskkonnas õppimiseks, mistõttu toimimine virtuaalses keskkonnas võib olla raskendatud. Koolitajast lähtuvalt võib peamiste eelistena nimetada paindlikust õppe läbiviimisel ja võimalust suunata õppijaid lähtuvalt nende vajadustest. Puudustena ilmneb peamiselt virtuaalõppe kursuse ja materjali ettevalmistamise aja- ning ressursimahukus ning sealt tulenevalt õpidisainiga kaasnevad probleemid. Ülikoolist lähtuvalt võib eelistena nimetada uute sihtrühmade õppese kaasamist ning vähenenud kuludega paindliku õppekorraldust. Probleemne on virtuaalõppe kvaliteet ning kursuste väljatöötamise keerukus ning ajamahukus.

Tabel 1. Virtuaalõppe peamised eelised ja puudused.

EELISED

PUUDUSED




Paindlikkus




Vahetu suhtlemise puudumine




Sõltumatus ajast ning ruumist




Nõrgenenud grupitunnetus




Materjali

ja

informatsiooni


ÕPPIJA

kättesaadavus ning ajakohasus




Nõudmised tehnilistele oskustele Õpiharjumuste puudulikkus




Kokkuhoid ajas ning ressurssides

virtuaalses õppekeskkonnas




Võimalus iseseisvaks õppeks

õppimiseks


Keerukad virtuaalsed õppekeskkonnad ning neis

KOOLITAJA

kohanemine




Paindlikus




Sõltumatus ajast ning ruumist




Võimalus õppematerjali pidevalt




Nõudmised tehnilistele oskustele

täiendada




Kursuse väljatöötamine aja- ning







keskkonnas õpetamiseks

Võimalus suunata õppijaid tulenevalt nende vajadustest




Hea ülevaade õppeprotsessist




Rohkem õppijaid ning uued

ressursimahukas


Õpidisainiga kaasnevad probleemid




sihtrühmad ÜLIKOOL

Puudulikud oskused virtuaalses

Kursuse väljatöötamine aja- ning ressursimahukas




Paindlikum õppekorraldus




Kulude vähenemine õppe

probleemid (virtuaalõppe

läbiviimisel

kaubastumine)




Õppetöö kvaliteediga kaasnevad

Gross, M. (2005). Koolitajate arusaamad õppematerjali koostamisest virtuaalses õppekeskkonnas. [Bakalaureusetöö] Tallinn: Tallinna Ülikool andragoogika õppetool.