Karastamine Ja Tema Olemus

KARASTAMINE ja tema olemus. Karastamine – kompleks toiminguid, et tõsta organismi vastupanuvõimet ebasoodsatele ilmastik-klimaatilistele tingimustele (liiga kõrge/madal õhu temperatuur, atmosfääri rõhu kõikumised jne.). Organismis toimub pidev hapendumise protsess, milles vabaneb üksjagu energiat. Ja neid soojuse tekkimise ja äraandmise protsesse reguleerib eriline soojusregulatsiooni süsteem vastavalt oma taastumisvõime piirile. Naha kapillaarid, mis sisaldavad umbes 1/3 kogu vere massist mängivad tähtsat osa soojusregulatsiooni süsteemis. Jahtumisel kapillaarid tõmbuvad kokku, vere juurdevool väheneb, mille tõttu suureneb siseorganite ja sügavate kudede verevarustus.. Peale lühiajalist esialgset kapillaaride kokkutõmmet saabub nende laienemine ja verega täitumine. Nahk muutub punakaks, soojeneb ja üle keha tekib sooja tunne. Selline oleks siis ka organismis karastamisel tekkiv soojusregulatsiooni süsteemi protsessi mehhanism. Karastusprotseduuride süstemaatilisel kasutamisel kapillaaride vahelduva kokkutõmbumise ja laienemise tulemusel tekkiv treening säilitab nende elastsuse, aktiviseerub nende töö.. See parandab rakkude toitumust ja tegevust, mille tulemusel paraneb ainevahetus kogu organismis. Karastamisel on kolm põhireeglit: 1. Järkjärguline ja pidev karastava faktori mõju suurendamine 2. Olla süstemaatiline ja järjepidev 3. Karastava faktori mõju ei tohi ületada NAHAPINNA soojusregulatsiooni võimet, ehk teisiti öelduna: enda järsk üle valamine jäise veega või jääauku hüppamine on puhas ENESEHÄVITAMINE - mitte karastamine, vaid ülitugev stress. Neerupealse koor momentaalselt toodab hormoone glükokortikoide – kortikosteroide, millised vere kaudu laiali minnes, käivitavad rakkudes energia tootmise mehhanismid. Kuid need mehhanismid realiseeruvad rakumembraanide lipiidide vaba-radikaalse oksüdeerimise tugevnemise teel. Seetõttu kannatavad sooned. Enne kortikosteroide tekib aga stressi puhul ka teine hormoon - adrenaliin, mis küll inimeses kutsub esile eufooria tunde – milline „kangelane” ma olen, kuid organismis ülalnimetatud neerupealdise hormoonide kõrge kontsentratsiooni puhul osutab tugevat tromboosilist (trombiga ummistamine) mõju. Peale selle on taolise stressi esilekutsumisel ka veel üks tõsine ja negatiivne mõju. Need samad kortikosteroidid on inimese immuunsüsteemi jaoks antagonistid (lepitamatu vastuolu), ning nende süstemaatiline verrepaiskamine tasapisi hävitab kogu immuunsussüsteemi – mitte ei paranda, nagu tavaliselt seda karastamisega tegelemisel oodatakse. Lihtsaimad karastusvõtted: 1. Ülehõõrumine. See on kõige pehmem karastamise protseduur. Seda tehakse kas vahtkummi või käterätikuga, mis on esialgu toasooja veega märjaks tehtud. Vee temperatuuri tuleks iga päev 1 kraadi võrra vähendada, kuni jõutakse kraani (kaevu) vee temperatuurini. Alguses hõõrutakse ülakeha, siis kuivatatakse ja hõõrutakse rätikuga kuni nahk muutub roosaks ja tekib soojatunne. Seejärel tehakse sama ka alakehaga. Terve protseduuri, kaasaarvatud kuiv hõõrumine – 4 – 5 minutit. 2. Õhuvannid. Need tuleks võtta poolpaljalt (ka paljalt, kuidas kellegi võimalused või soov on), mis oleks ajaliselt ökonoomne ühistada hommikuse hatha-jooga harjutuste tegemisega, kas siis siseruumis või õues. Vastavalt ümbritsevale õhutemperatuurile jagunevad nad: külmad (10-14 kraadi), jahedad (14-20 kraadi), keskmised (20-23 kraadi), soojad (24-30 kraadi) ja kuumad (üle 30 kraadi). Õhuvannide võtmist tuleks alustada sooja või keskmise õhuga ja 25 – minutit korraga (nõrga tuule puhul). Iga 2-3 päeva tagant võiks protseduuri pikendada 5 – 10 minuti võrra.

3. Ülevalamine või dušš. Duši puudumisel võib ennast ka kuskil maal või väljas olles lihtsalt mingist nõust üle valada või veevoolikust kasta. Sellise protseduuri pikkus on 2-3 minutit. Vesi peaks olema toasoe. Alguses kastetakse pea, kael õlad, siis ülejäänud keha. Ka sellele võiks järgneda kuivatamine ja rätikuga hõõrumine. Dušš on aga juba hoopis parem vahend, sest see tagab ka termilise koormuse ja täidab hügieenilise funktsiooni, mille tulemusel paraneb naha hingamine, sest toimub naha ja nahaaluse kihi masseerimine. Parim variant oleks kontrastne dušš: kuum vesi-külm vesi ja nii kokku kolm tsüklit. Kuuma vee aeg oleks 20-30 sekundit, külma veega 8-9 sekundit. Kaob „apelsininahk” ka ilma igasuguste kreemideta. 4. Kodused vannid. Mida jahedam on vannivesi, seda paremini ta karastab. Vee temperatuuri alandamine toimub iga päev 1 kraadi võrra kuni kraanivee temperatuurini, aga alustatakse toasooja veega. Ka vannisoleku aega tuleb pidevalt pikendada kuni 2-3 minutini, alustades 30 sekundist. Koos järgneva hõõrumisega, ei tohiks protseduur üle 4-5 minuti aega võtta. 5. Looduslikud veekogud. Nendes karastusefekt saab tugevdatud tänu muudele teguritele – õhk, tuul, päike ja füüsiline koormus (ujumine). Veesoleku aeg sõltub igaühe tervisest, ilmastikutingimustest ja treenitusastmest. Lõpus rätikuga hõõrumine. 6. Lokaalne karastamine. Siin on, näiteks, külmavee vannid jalalabadele, või lumel paljajalu käimine, mis lume puhul ei tohiks üle 1-2 minuti kesta.