Dr. Art-ong Jumsai Na Aydhya Loeng Inimvaartuste Konverentsil Tallinnas 18.-20.2006

Jumsai 1. loeng Tere hommikust! Austatud õpetajad, koolitajad, akadeemikud, daamid ja härrad! Olen väga õnnelik, et mul on võimalus viibida Eestis. Olen reisinud kõikjal maailmas, kuid teie armsal maal olen esimest korda. Sain linnas ringi jalutada, külastada Tallinna vanalinna – see on väga-väga-väga ilus! Olen nii õnnelik, et olen praegu siin. Tere tulemast arutlema inimväärtuste üle integreeritud, juhendavas vormis. Aga enne kui me alustame, sooviksin, et me kõik vaigistaksime natukeseks oma mõistuse. Laskem oma mõistusel rahuneda – see on elus nii oluline. Näiteks lastel meie koolides on ahvimõistus, teisisõnu – nende mõistus hüppab kõikjal ringi. Nad ei saa korralikult õppida. Nende mõistus on vaja maha rahustada, seda on vaja fookustada, keskendada. Alustagem uue harjutusega – nimetagem seda „vaikseks istumiseks” või „valguse kasutamiseks”. Palun teid istuda sirge seljaga. Nüüd alustame hingamist sügavalt sisse ja välja. Kuulake lihtsalt mu sõnu ning püüdke järgida ja kujutleda, mida ma ütlen. Palun sulgege silmad, et poleks mingeid vahelesegamisi väljastpoolt, ja kujutlege valgust enda ees. Toome valguse otsaette, las meie pea saab täidetud valgusega. Kus iganes on see valgus, seal ei saa olla mingit pimedust. Me oleme täidetud heade mõtetega; meie mõtted on täidetud armastusega. Toome valguse alla oma südamesse. Kujutleme seal lilleõit. Kui valgus jõuab südamesse, areneb lill imeilusaks. Meie süda saab puhtaks. Meie süda on täidetud armastusega. Toome valguse alla käsivartesse, peopesadesse. Mõlemad meie käed on täidetud valgusega. Me teeme kogu aeg häid asju, me teenime igaüht, me täidame oma kohustusi armastusega. Toome valguse alla meie jalgadesse, jalalabadesse – mõlemad meie jalad on täidetud valgusega. Me jalutame vapralt ja enesekindlalt meie elu eesmärgi suunas. Toome valguse kehas veel kord üles kaela juurde, suu juurde. Meie suu ja keel on täidetud valgusega. Me räägime tõde, me räägime, mis on hea ja kasulik, me räägime armastavalt. Viime valguse kõrvade juurde – mõlemad meie kõrvad on täidetud valgusega. Me kuulame häid asju, me kuuleme häid asju – me kuulame igaüht armastusega. Toome valguse silmade juurde – mõlemad meie silmad on täidetud valgusega. Me näeme head igaühes ja kõigis asjades. Me vaatame igaüht armastusega meie südames. Toome valguse veel kord pea juurde – las meie pea täitub valgusest. Las valgus kasvab heleduselt, ta muutub säravamaks, säravamaks ja säravamaks ning ta alustab avardumist väljapoole, kuni ta katab meid kõiki selles saalis. Jätkame selle valguse laiendamist väljapoole; toome valguse meie vanematele, õpetajatele, sugulastele, sõpradele. Nüüd jätkame selle valguse laiendamist, kuni ta katab kogu maailma, kõik inimesed selles valguses ja kogu elava. Las maailm olla täitunud valgusest, las maailm olla täitunud armastusest, las kogu maailm olla täitunud rahust. Jätkame valguse laiendamist kogu universumisse – valgus on kõikjal. Me oleme valguses. Valgus on meis. Meie oleme valgus. Nüüd asetame valguse meie südameisse. Mida iganes me teeme, kuhu iganes läheme – valgus on meie südameis kogu aeg. Avame nüüd silmad. Tulen Kagu-Aasiast – maalt, mida kutsutakse Taiks. Tahaksin teile jutustada ühe Taist pärit loo. Loo tegelane on noor koolilõpetanu, kes on äsja lõpetanud ülikooli, hästi tuntud ülikooli Bangkoki pealinnas. Ta otsustas minna koju, et külastada oma vanemaid. Tema kodu aga asus maapiirkonnas, kuhu oli igast linnast pikk tee ja sinna külla ei läinudki ühtegi teed. Ta pidi võtma paadimehe, et see viiks ta kodukülla mööda vett. Paadisõit võttis kaua aega, meie noor koolilõpetanu tüdines väga, tal polnud midagi teha ja ta otsustas paadimehega rääkida. Nii küsis ta paadimehelt: ”Kallis mees, mis sa arvad olukorrast maailmas – miks on kõikjal nii palju sõdimist, eriti just Lähis-Idas? Kas sinu arvates saabub maailma rahu?” Paadimees naeratas ja ütles: „Vabandage, härra, ma ei tea mitte midagi maailmast.” Koolilõpetanu oli sellise vastuse üle üllatunud: ”Kuidas sa ei tea midagi, mis mõjutab meid kõiki maailmas? Kakskümmend viis protsenti sinu elust on olnud kasutu!” Paadimees naeratas ja jätkas oma tööd. Oli pikk vaikus ja peagi tundis noormees jälle igavust, tal polnud midagi teha ja ta alustas taas juttu paadimehega: „Mu kallis, me ei räägi välismaast. Räägime parem Taist. Kellest saab sinu arvates meie järgmine peaminister?” Paadimees ütles: „Vabandage, härra, ma ei tea midagi poliitikast.” Noormees oli jälle väga üllatunud ja ütles: „Sa ei tea mitte midagi poliitikast meie omal 1 / 10

maal?! Viiskümmend protsenti su elust on olnud kasutu!” Järjekordne pikk vaikus ja taas tundis noor mees tüdimust, tal polnud midagi teha ja ta alustas taas küsimustega paadimehele: „Ütle mulle, mida sa arvad meie aktsiaturust – suundub see üles või tuleb alla?“ Paadimees esitas küsimuse: „Härra, mis on aktsiaturg? Mida aktsiaturul müüakse? Ma tean köögiviljaturgu – lähen, et osta sealt köögivilju. Aga mida me ostame aktsiaturult?” Noort meest ärritas niisugune arutelu: „Sa ei tea mitte midagi! Seitsekümmend viis protsenti su elust on olnud kasutu!” Järjekordne vaikusehetk; tuul hakkas puhuma tugevamalt ja tugevamalt, pilved katsid taeva – algas torm. Paat kõikus ja vesi tuli üle ääre. Siis hakkas paadimees rääkima: „Härra, oskate te ujuda?” Noormees läks täiesti endast välja, ta oli puruhirmunud ning ütles: „Ma ei oska ujuda! Aita mind, aita mind, aita mind!” Paadimees naeratas ja ütles: „Sellisel juhul on sada protsenti sinu elust kasutu.” Selline on olukord haridusega maailmas. Oleme loonud palju inimesi, kes on väga targad – nagu see noor koolilõpetanu. Ta teab kõike. Kuid ometi on kõikjal palju probleeme meie noortega. Ma reisin ümber maailma ning alles kaks nädalat tagasi olin ma Indoneesia haridusministri kutsel treenimas sealseid õpetajaid. Nad ütlesid mulle, et nad vajavad oma hariduses uusi väärtusi. Nad tahavad kasvatada häid lapsi, häid noori – sest praegu lähevad noored välja tänavale, kus nad kaklevad üksteisega– varem sellist asja Indoneesias ei tuntud. Haridustöötajad kardavad tuleviku pärast ja tahavad tuua inimväärtused haridusse. Noortega on meil probleemid kõikjal maailmas – nad kaklevad, nad on muutunud agressiivseks, nad tarvitavad narkootikume. Neil on palju probleeme. Nagu see noor mees – väga tark noor mees – kes ometi ei tea, kuidas ujuda. Haridus on kasutu, kui me ei oska seda oma elus rakendada. Me peame teadma, kuidas maailmas elada ja olla osa maailmast. Meil on vaja anda oma panus, et inimesed hakkaksid selles maailmas elama rahus. Ei paista aga, et me oleme suutelised seda praegu tegema. On midagi, mis on meile kõigile väga kallis – selleks on soov õppida elama üksteisega rahus; kuna me kõik tahame rahu. Maailmas pole kedagi, kes ütleks, et ta ei taha rahu – kõik tahavad rahu. Aga me ei tea, kuidas rahus elada. Te teate, et haridus ei peaks meil aitama omandada mitte üksnes teadmisi sellest, kuidas elatist teenida, vaid meil peaks olema oskus luua rahu iseendas. Me peame olema suutelised elama rahus. Me peame saavutama rahu maailmas. Mis on siis rahu saamise saladus? Me ütleme: „Ma tahan rahu.” Vastus peitubki neis vähestes sõnades: „Ma tahan rahu.” Kui sa soovid üksnes rahu ja mitte midagi muud, siis on vaja eemaldada sellest lausest kaks sõna – „mina” ja „tahan” – siis meil on sõna „rahu”. See on saladus: „mina” – see on ego. Me mõtleme, et oleme paremad kui teised inimesed – see on ego. Me mõtleme, et oleme rikkamad, et oleme teistest nii palju kõrgemal seisvad. See on ego. Mõnikord inimesed ütlevad: „Ma ei ole nii rikas kui see inimene” – ka see on ego. Sellest saad sa vaenulikuks, armukadedaks – tulevad igasugused halvad tunded teiste suhtes. Ego tõttu võrdlen ma end teistega. Kui inimesed räägivad meist halbu asju, siis see puudutab meid, meie ego, „mina” – me läheme endast välja, vihastame. Kui me suudame lahti saada egost, „minast”, siis on meist räägitavad halvad asjad meie jaoks vaid kõrva sisenevad õhu vibratsioonid. Kui meil puudub ego, siis ei vii meid miski rööpast välja. Me oleme alati rahus. Niisiis peame me hoolitsema, et meil poleks „mina” – siis me muutume tagasihoidlikuks, me pole enam ärritunud, mitte miski ei saa meid endast välja viia, sest ego pole kaasatud. Me analüüsime seda teaduslikult natuke hiljem. Teine sõna, millest me peame vabanema, on „tahan” – see on soov. Te teate, et elame maailmas, kus soovid jätkavad kasvamist, kasvamist ja kasvamist. Meie soovidel pole lõppu. Olin turundusdirektor ühes suures Tai firmas. Rääkisin oma sõpradega, kes tegelesid marketing’iga teistes firmades ja küsisin neilt: „Mis on sihtmärk, teie peamine sihtmärk, kui teete reklaami-turundust?” Nad kõik nõustusid, et peamine eesmärk on jõuda noorteni. Me tahame tekitada noortes rohkem soove. Me tahame, et nad tahaks rohkem ja rohkem. Tais on kõigil noortel mobiiltelefonid. Me kuuleme ühte praegu. Neil kõigil on mobiilid. Mul on lihtne mobiil. Nokia. Väga odav. Must-valge. Kuid laste käes te seda enam ei leia – neil kõigil on värvilised mobiilid. Ja ka sellest ei piisa. Nad tahavad sõnumeid saata, ka sellest ei piisa – nad tahavad pilte teha, kasutades mobiiltelefoni. Kui nende sõber näeb, et nad saavad pilte teha, tahab ka sõber seda. Siis on vaja videot üles võtta. Siis on vaja muusikat mängida. Nendel soovidel ei ole piire. Noored tahavad üha paremaid ja paremaid, üha arenenumaid mobiile. Nii kulutavad nad palju raha. Nad tekitavad palju õnnetust iseendale, sest nad laenavad raha. Nad peavad kuskilt raha saama ja nad sattuvad seetõttu suurtesse raskustesse. Sest see ei kehti mitte 2 / 10

ainult mobiiltelefonide kohta. Nad peavad kaasas käima viimase moega. Nad peavad saama kõige uuemad kleidid ja kõik muu. Need on need soovid, see „tahan”, mis põlevad nagu lõke üha edasi ja üha suuremalt, põletades kõik. See ei kustu ja seda on väga raske kustutada. Väga raske on soovide lõket kustutada. Me peame läbi lõikama „tahan”, siis suudame me läbi lõigata ka soovid. Siis me hakkame leidma küllaldaselt rahu. Seega seisneb kogu saladus lahtisaamises egost, „minust” ja lahtisaamine soovidest. Oluline on oskus olla rahul sellega, mis sul on. Ole rahul sellega, mis sul iganes on. Siis on võimalik saavutada rahu. Ma tulen linnast Tais, kus on palju ahve. Seal on koht, kus paljud turistid käivad ahve vaatamas ning ahvid on sellest väga häiritud. Nad võtavad ära sinu rahakoti, nad võtavad ära sinu prillid või ükskõik, mida on võimalik haarata. Siis püüavad inimesed neid ahve kätte saada. Nad toovad suure puuri, lootes meelitada ahv puuri. Kuid neil ei õnnestu see, nad ei saa kätte ühtegi ahvi. Sellest on loobutud. Kuid vanasti saadi ahv väga kergesti kätte. Selleks oli vaja ühte väga rasket kitsa avausega anumat. Sisse pandi maiustusi, mis ahvidele meeldisid ja anum jäeti puu alla. Siis tuli ahv ja pani oma käe anumasse, võttis maiustustest kinni, kuid kuna nüüd olid käes ka maiustused, ei tulnud käsi enam anumast välja ja ahv jäi lõksu – avaus oli nii väike. Siis jooksid külaelanikud ahvi juurde. Kuna ahv tahab saada maiustusi, ei lase ta maiustusest lahti. Kui ta laseks lahti, tuleks käsi välja ja ta oleks vaba. Kuid nüüd on ta tal raske koorem – see anum. Ta ei saa väga kiiresti joosta ja kui ta püüab põgeneda puu otsa – käsi pole vaba – tal on see raske koorem – ning nii püüavadki külaelanikud ta kinni. Ahv on rumal, kuna ta ei lase lahti, sest ta tahab süüa neid maiustusi. Kahjuks käituvad meist paljud nagu see ahv. Me läheme tööle, me oleme täis stressi ja probleeme – me peame lahendama nii palju probleeme. Me ei lase oma probleemidest lahti ka siis, kui me päeva lõpus koju läheme. Me võtame kõik probleemid koju kaasa. Me hakkame mõtlema sellest ja tollest ja meil pole rahu meie oma pere juures. Kui me läheme voodisse, kui püüame uinuda, on meie mõistus täis probleeme ja päeva raskusi – ning meie uni on halb. Meil on vähe und ja unenäod on halvad. Hommikul tõustes tunneme end väsinuna, selle asemel et olla värske ja puhanud. Me peame õppima lahti laskma. Ära ole nagu see rumal ahv, õpi lahti laskma. Kui sa lõpetad oma töö, siis eraldu, lase kõigest lahti. Kui me läheme koju ilma probleemideta, siis saame me nautida kodu ja pereelu. Me võime elada rahus. Kui me läheme magama, siis laseme kõigest lahti, paneme pea padjale ning jääme lihtsalt magama. Seega on meil vaja õppida elama elu, milles me õpime lahti laskma. Nüüd – kuidas me leiame selle rahu, mida me kõik tahame? Kus on see rahu? Oli üks vana naine, kes otsis midagi tänavalaterna alt. Ta otsis nõela, mille oli kaotanud. Oli kesköö ja ta otsis seda kõikjalt tänavalaterna alt. Ta ei suutnud oma nõela kuidagi leida. Kuid siis möödusid temast mõned poisid ja tüdrukud ning küsisid: „Tädike, mida sa otsid, kas me saame sind aidata?” „Jah, palun aidake mind, olen kaotanud nõela ning seda ma siit otsingi.” Kõik poisid ja tüdrukud hakkasid laterna alt nõela otsima, kuid keegi neist ei suutnud seda leida. Lõpuks tuli üks poiss naise juurde ja küsis: „Ütle meile, kuskohas täpselt sa oma nõela ära kaotasid? Kui me teame, kus sa nõela kaotasid, siis saame me seda esmalt otsida sealt!” Ning naine rääkis seepeale, et oli nõela kaotanud oma toas riideid õmmeldes. „Kuid mu tuba on pime, ma ei näe seal selgelt,” jätkas naine, „siin on aga väga palju valgust. Siin näen ma hästi ja seepärast otsingi oma nõela siit.” Poisid ja tüdrukud puhkesid naerma: „Tädike, kuidas sa saad leida oma nõela siin, kui sa pillasid selle maha oma toas? Mine otsi nõela oma toast – sa leiad ta sealt.” Ja lapsed jooksid minema. Daamid ja härrad, me kõik otsime rahu. Me näeme öisel ajal vilkuvat valgust ja ütleme: „Läheme otsime rahu sealt!” Me jookseme ööklubidesse ja meelelahutusasutustesse, arvates et võime sealt leida oma rahu. Kuid ei, me oleme eksiteel. Me võime sealt leida vaid erutust, mis on emotsionaalne erutus. Me ei leia sealt rahu. Nii me otsime seda mujalt. Me reisime eri kohtadesse: küll mere äärde, küll mägedesse, küll sellesse ja sellesse linna, küll eri maadesse, arvates, et me võime leida rõõmu ja õnne, kuid jällegi on see üksnes erutus, mille me leiame. Meie emotsioonide stimuleerimine ei ole tegelik rahu. Küsime parem endalt, nagu see noor poiss küsis vanalt naiselt – kuhu me oleme oma rahu kaotanud? Varem meil ju oli rahu. Me ei kaotanud seda meelelahutuskohtades. Me ei kaotanud seda mingis riigis või linnas. Me oleme selle kaotanud iseenda seest, oma südamest. Ja seepärast võib rahu leida üksnes minnes tagasi oma südamesse. See on sissejuhatus mudelile, millest ma tahan teile rääkida. Ma andsin teile kaardi, mis on sarnane selle diagrammiga. Te näete üleval valget osa, see kujutab 3 / 10

õppeprotsessi – kuidas õpilased peaksid õppima. Sinine osa siin all kujutab õpetaja rolli – kuidas peaksid õpetajad oma õpilasi õpetama. Edasi – oranž kujutab kooli, kollane ühiskonda ja punane välist maailma. Meil on vaja korralikku omavahelist seost ja see inimväärtuste mudel sisaldab endas nii õpilase kui ka õpetaja, ühiskonna ja kogu maailma. Sellest räägin ma kogu tänase hommikupooliku ja jätkan sama teema käsitlemist ka homme. Vaatleme õpilase rolli, õppija rolli. Oletame, et see ala on õppija. Kuidas me õpime? Väga oluline on, kuidas me õpime. Seda on väga oluline mõista, sest kogu eesmärk on aidata õpilasel saada heaks õpilaseks igas mõttes. Me kuulsime täna juba ühest õpilasest, kes ei osanud ujuda ja kellel oli palju probleeme maailmas. Ta ei tea, kuidas maailmas elada. Kuid nüüd ta tahab teha head kõikidele lastele. Mitte ainult tarkadele lastele. Probleem tarkade inimestega on, et neile ei meeldi, et teised oleksid sama targad kui nemad ise. See on probleem. Nad teevad oma parima, et ületada teisi inimesi. Nad tahavad olla kõrgemal teistest inimestest, nad tahavad olla rikkamad. Nad tahavad olla paremad kui teised. Need on targad inimesed ja meil on piisavalt tarku inimesi maailmas. Nad võitlevad maailmas ja tekitavad seal palju probleeme – ometi on need kõik targad inimesed. Üle kõige vajame me aga häid inimesi. Sest kui nad on head, õpetavad nad teisi olema veel paremad kui nad ise. Ja nad on väga õnnelikud, kui suudavad õpetada oma sõpru olema paremad, kui nad ise on. Nad aitavad maailma teenida. Kui nad on head, siis saavad nad veel paremaks, sest nad töötavad hästi ja õpivad hästi, sest nad on head lapsed, nad on head õpilased. Mida me praegu maailmas vajame on palju häid inimesi, et me saaksime tuua rahu maailma. Niisiis on kogu selle inimväärtuste programmi integreeritud juhendavas vormis mõte aidata tuua rahu maailma ja eelkõige – luua häid õpilasi. Nüüd, selleks et õppida, peame me kasutama teadlikku mõistust. Teadlikus mõistuses sünnivad ja toimivad kõik meie arusaamised. Tähelepanu toimib meie teadlikus mõistuses. Nagu varem mainisin, hüppab ahvimõistus kõikjal ringi – sa ei saa õppida, sa pead olema suuteline kontrollima teadlikku mõistust. Sa pead rahustama teadliku mõistuse ning teadlik mõistus peab olema suuteline keskenduma. Fookusta mõistus, et saaks tulla arusaamine. Kõikide moodsate õppimisteooriate kohaselt õpime me välismaailma vahelesegamise kaudu. Väljastpoolt võtame me teavet vastu viie meele kaudu. Kui viis meelt saavad info, siis esmalt talletatakse teave meie mällu – see on alateadvus. Alateadvus on koht meie mõistuses, milles on kõik meie mineviku kogemused – kõik on seal talletatud. Mida me iganes oleme näinud, mida iganes kuulnud, on salvestatud alateadvusse. Arusaamine pole veel jõudnud toimuda, aga see on väga kiire, see on peaaegu samaaegne, et me hakkame asjadest ka aru saama. Me peame aru saama protsessist, mis toimub enne, kui me millestki aru saame. Vaadelgem esmalt viit meelt. Viie meelega peame me olema väga ettevaatlikud. Meil on siin kuningas. Kuningal on viis naist. Iga naine on nõudlik – üks naine tuleb kuninga juurde jutuga: „Nägin seda, see on nii ilus, tahan seda, sa pead selle mulle saama!” Kuningas kardab oma naisi, ta peab neile vastu tulema, mida nad iganes paluvad. Teine naine tuleb kuninga juurde: „Ma just kuulsin midagi imeilusat, tahan seda CD-le, tahan selle salvestust, sa pead selle mulle tooma!” Kuningas on väga hirmunud, ta peab taas nõustuma. Tuleb järgmine naine, küsides üht ja küsides teist, kuningas ei leia rahu. Ühel päeval läheb ta oma valitsuse ministritega kohtuma ja palub, et need annaksid talle nõu: „Kuidas saaks nii, et ma ei kardaks oma naisi?” Kõik ministrid on nõutud, nad ütlevad: „Vabanda, isand, ka meie kardame oma naisi. Me ei saa sind aidata.” Nad kõik on rööpast väljas: „Me pole üldse õnnelikud.” Nii nad lohutavad üksteist ja tulevad lagedale plaaniga: ”Kutsume kõik meie maa mehed kokku suurele koosolekule. Sel päeval püstitame telgi neile, kes kardavad oma naisi, ja teise telgi neile, kes ei karda oma naisi. Niimoodi me eraldame ühed teistest ja siis läheme küsime nõu nendelt, kes ei karda oma naisi. Mis on nende saladus?” Kui see päev jõuab kätte, tuleb kohale palju mehi, täites telgi, mis on püstitatud neile, kes kardavad oma naisi. Sinna telki, kuhu pidid minema need, kes ei karda oma naisi, ei tule aga ühtegi meest. Kuningas endast väljas: „Kas sellel maal polegi mehi, kes ei karda oma naisi?!” Kuni viimase minutini ei tule sellesse telki ühtegi meest. Ent lõpuks ometi – sealsamas astub telgi juurde üks mees, mispeale kuningas väga rõõmustab. Ta läheb selle mehe juurde ja ütleb: „Räägi mulle oma saladus – kuidas on nii, et sa ei karda oma naist?” Mees vastab: „Vabanda, isand, kuid ka mina kardan oma naist.” Kuningas vihastab väga: „Miks sa siis tuled siia telki, sa pead minema teise!” Mees kostab: „Vabanda, isand, ma ei lähe. Sa võid mind karistada, sa võid minuga teha, mida iganes soovid – ma ei 4 / 10

lähe sellesse teise telki.” „Miks, miks sa ei lähe?!” nõuab kuningas. „Seepärast, et mu naine käskis mul tulla siia telki,” vastab mees. Me kõik kardame oma naisi. Kuningas on meie sees, igaühes, kes on siin. Meie oleme kuningas. Teie viis naist on meeled. Ta ärkab vara, kuulab muusikat, siis alustab tantsimist, tehes oma harjutusi. Tantsides akna all ja kiigates aknast välja, näeb ta oma naabrit riideid pesemas – ja nii iga päev. Siis riietub ta kiiresti, tuleb alla ja sööb koos abikaasaga hommikust. Ning teatab abikaasale: „Ma ei mõista – meie naaber ei tea, kuidas pesta riideid, sest ta riided on nii määrdunud.” Abikaasa ütleb talle: „Mis sa meie naabri pärast muretsed?! Peseme omi riideid, las need olla puhtad, sellest piisab. Ära naabri pärast muretse!” Kuid naine ei kuula, ta läheb ja tantsib ikka igal hommikul akna juures, näeb oma naabrit, kes peseb iga päev pesu. Ta riietub, tuleb alla ja teatab abikaasale taas: „Ma ei saa aru, iga päev on ta riided nii määrdunud!” Abikaasa ärritub. Ühel päeval jookseb naine alla – see on midagi täiesti erilist – ja hüüab: „Täna on midagi juhtunud! Meie naabril on nii ilusad riided – ta riided on valged ja puhtad! Ma tahan teada, kas ta on vahetanud pesupulbrit ja kui, siis millist ta nüüd kasutab...“. Abikaasa naerab ja ütleb: „Sa ajasid mu nii närvi, et ärkasin sel hommikul enne sind. Läksin pesin selle akna ära. Varem oli klaas määrdunud ja kuna sa vaatasid naabrit läbi räpase akna, siis nägid kõike väljaspool olevat räpasena. Täna aga on aknad puhtad ja paistavad ilusti läbi – seega näed sa kõike väljasolevat puhtana.” See on suur õppetund meile kõigile. Kui kanname punaseid prille, näeme punast kõikjal; see ei tähenda, et punane on väljaspool, see on meie prillides, meie nägemises. Samuti peame me mõistma, mis see on, mida me kasutame, olema teadlik kõigest, mis on meist väljaspool. Kasutame oma mõistust, oma teadvust. Kui meie mõistus on määrdunud, siis loomulikult me näeme kõike endast väljaspool olevat räpasena. Me peame korrastama oma mõistuse, puhastama oma mõistuse – siis võime kõike õiges valguses näha. See on väga tähtis. Meie haridusprotsessis me peame oma laste, oma tudengite mõistuse puhastama. Vaadakem, mil viisil me näeme asju. Me ütleme, et näeme midagi kurja – kuidas võib nii olla, et me näeme kurja. Teadlased ütlevad, et peab olema midagi, mis siseneb meie silmadesse, et näha kurja. Küsime teadlastelt: „Mis see on, mis siseneb meie silmadesse?” Nad ütlevad, et see on valgus. Mis on valgus, küsime neilt? Nad ütlevad, et valgus on elektromagnetenergia vorm. Siin on punane valgus, mis koosneb elektriväljast ja magnetväljast, vastavalt E ja H. See vibreerib, me näeme, et ta praegu vibreerib. Igatahes on see elektromagnetenergia. Me küsime teadlastelt: „Me näeme kurja, seega kuri peab sisenema meie silmadesse. Kus on kuri selles valguses? On see elektriväljas või on see magnetväljas?” Teadlased naeraksid ja ütleksid: „Ei, ei, ei – see on ainult elektrivälja, magnetvälja vibratsioon, see ei sisalda midagi halba. Selles punases valguses pole midagi kurja. Niisiis me küsime teadlastelt: „Kuidas me näeme kurja?” Nad ütlevad: „Kui sa näed kurja – ometi ei sisene sinu silma midagi kurja, siis see näitab, et kuri on sinu sees.” See on siinsamas, meie sees – see pole tulnud väljastpoolt, sest see on ainult elektromagnetväli. Me peame olema sellest teadlikud. Kui me näeme kurja, siis näitame näpuga igaühe peale – see on paha, too on paha, see pole hea, too pole hea jne. Vaadake oma sõrmi – kolm sõrme näitavad meie peale tagasi. Me ütleme, et ta on kuri – kolm sõrme näitavad meie peale tagasi. Me peame vaatama ka iseenda südamesse. Vaatame oma kõrvu. Keegi kirub. Nad ütlevad meile halbu asju. Miks me ärritume? Miks me muutume vihaseks? Niisiis küsime teadlaselt, mis see on, mis siseneb meie kõrva? Ta ütleb, et see on heli. Mis on heli? Heli on õhu vibratsioon, koosnedes hapniku molekulidest, süsinikdioksiidi molekulidest, lämmastiku molekulidest. Niisiis küsime teadlastelt: „Kuidas me endast välja läheme? Kus on see, mis viib meid endast välja, teeb meid vihaseks? On see hapnik?” Teadlased naeravad ja ütlevad: „Ei, ei, ei, hapnik on väga hea, me vajame õhku.” „On see siis lämmastik?” „Ei, ei, see on inertne. See ei tekita meile probleeme.” „Siis peab see olema süsinikdioksiid?” „Ei, ei, ei, me vajame süsinikdioksiidi õhus, nii et taimed imavad selle endasse ja toodavad meile kõigile toitu.” Siis me imestame: „Mis meid siis endast välja viib?” Teadlased naeratavad ja ütlevad: „See on ainult õhu vibratsioon – kui te ärritute, siis peab selle taga olema midagi, mis on teie enda mõistuses.” Jällegi on see seespool. Seega – nüüdsest hetkest naeratagem kõik, olgem õnnelikud. Kui inimesed ütlevad meile halbu asju, siis me ütleme, et see on ainult õhu vibratsioon. Ei midagi enamat. Milleks ärrituda?! Miks vihastuda?! Ma lõpetasin vihastamise 55 aastat tagasi, ei, 50, umbes 50 aastat tagasi 5 / 10

ma lõpetasin vihastamise. Lihtsalt naeratasin igaühele ja tundsin ennast olevat täis rahu, rõõmu, õnne elus. Sest see on ainult õhu vibratsioon. Toon teile näite. Läksin Pariisi, kui olin alles väike poiss – üheksa aasta vanuselt läksin esimest korda Pariisi. See oli mu esimene reis väljapoole Taid. Mu isa töötas UNESCO-s – ta sai seal tööd ja kuna UNESCO peakorter oli Pariisis, läksime terve perega sinna. Kui ma jõudsin Pariisi, siis olid prantsuse poisid minust väga huvitatud, nad tahtsid minuga tuttavaks saada; nad kogunesid mu ümber ja alustasid vestlust – oli ju mu nägu nende kõigi omast erinev. Neid huvitas väga, kes ma olen. Poisid rääkisid minuga ja ainus, mis ma tegin – naeratasin – sest ma ei teadnud ainsatki prantsuskeelset sõna. Prantsuse poisid aga ei saanud sellest aru. Nad arvasid, et mul on väga halvad kombed – nemad rääkisid minuga ja mina lihtsalt ei vastanud. Nad arvasid, et ma käitusin nendega halvasti. Nad vihastasid mu peale ning sõimasid mind, kasutades ilmselt kõige koledamaid prantsuskeelseid sõnu. Nemad sõimasid mind ja teate, mis mina tegin – naeratasin. Miks – sest see sõim oli ainult õhu vibratsioon. Kui ma ei tõlgendanud seda infot, seda õhu vibratsiooni, siis ei saanud mind ka miski häirida. Niisiis – kui inimesed sõimavad sind, siis see on ainult õhu vibratsioon, sul pole vaja ärrituda või vihastada. Kahjuks hakkasin ma umbes kuu möödudes Pariisis infot tõlgendama, mõtestades seda õhu vibratsiooni vandesõnadena – läksin endast välja, sain vihaseks ning alustasin prantsuse poistega võitlust. Ma kaklesin nende kõigiga edukalt, sest kasutasin tai kick-poksi. See on kuulus – teiegi olete ilmselt tai kick-poksist kuulnud. Ükskõik. Igatahes ei osanud prantsuse poisid kakelda nii, et kasutad löökideks kõiki kehaosi – jalgu, küünarnukke, põlvi jm. Näete – kui me ei tõlgenda infot, ei saa miski meid endast välja viia. Ärritume vaid siis, kui hakkame teavet tõlgendama. Seega peame mõistma tõlgendamise protsessi. Me võtame siin infot viie meelega ja me peame seda tõlgendama. Tõlgendamine toimub selliselt, et kerime andmeid oma mälus tagasi – nagu arvutis. Kui ma sisestan midagi arvutisse, siis kõrvutab arvuti seda kohe infoga mälust. Ja kui see on midagi sarnast, siis ta võtab selle vastu. Ent kui arvutil pole mälus vastavat infot, siis ta ütleb, et sisesta uus teave. Midagi on valesti, arvuti ei mõista, mida me oleme sisestanud. Sama kehtib ka meie kohta – me peame tõlgendama igasugust informatsiooni, mida me vastu võtame. Otsides andmeid alateadvusest, mis on osa meie mälust, ja leides samasugust teavet, ütleme me: „Ahaa! Ma mõistan.” Ja siis saadame selle teabe teadlikule mõistusele. Siis me mõistame. Kuid pange tähele seda viisi, kuidas me mõistame. Me mõistame selle järgi, mida me oleme varem kogenud, mida me oleme varem oma mällu salvestanud. Näiteks võib laps näha midagi, mis muudab ta väga agressiivseks, samas teine laps näeb sama, aga jääb rahulikuks. Nad tõlgendavad teavet eri moel sõltuvalt sellest, mis on salvestunud nende alateadvusse. See on väga oluline. Võtame näiteks lapse, kes on väga agressiivne. Ta on alles sündinud. Te mõtlete, et laps, kes on alles sündinud, ei saa olla millestki teadlik. See võib olla õige, kuid alateadvus juba toimib. See salvestab kõik. Tegelikult psühholoogid teavad, et alateadvus hakkab tööle juba siis, kui laps on veel emaüsas. Laps ei ole veel ilmale tulnud, kuid tema alateadvus salvestab juba ema valikuid – milliseid filme talle meeldib vaadata ja millist muusikat talle meeldib kuulata. Kõik ema emotsioonid salvestuvad veel sündimata lapse alateadvusse. Nüüd, kui laps sünnib... Oletame, et ema ja isa tülitsevad teineteisega, teevad teineteisele haiget. Kõik see salvestub lapse alateadvuses. Laps kasvab suureks. Kõik muljed on tema alateadvuses. Alateadvus on osa meie mitteteadlikust mõistusest. Keegi ütleb meile midagi halba ja me kõrvutame seda meie alateadvuses oleva teabega ema ja isa kunagisest tülist. Laps ärritub ja muutub agressiivseks. Ta saab vihaseks, tahab võidelda – seda põhjustab tema alateadvusse salvestatud info. Ma töötan Tais koolidirektorina. Ma näen, et mõnedki lapsed tulevad kooli paljude probleemidega. Kui me näeme nende kodusid ja uurime vanemaid, kui vaatame, kuidas nad elavad, siis saame teada, et neil on kodus väga raske. Vanemad tülitsevad ja kaklevad, nad asuvad eraldi elama või koguni lahutavad. Lapsed tulevad purunenud kodudest, neil on palju probleeme. Kuid mõned lapsed – mõned väga-väga ilusad lapsed – neil pole üldse mingeid probleeme. Kui me vaatame nende vanemaid, siis näeme palju soojust, palju armastust ja palju ühtsust perekonnas. Neil lastel pole probleeme, kui nad kooli tulevad. Nii et info tõlgendamise viis sõltub sellest, mida keegi on alateadvusse salvestanud – teadlikult või ebateadlikult.

6 / 10

Siin muutub oluliseks õpetaja roll. See on koht, kus õpetaja saab õpilast tema õppeprotsessis aidata. Kui midagi siseneb lapse mõistusesse, siis tuleks kohe õpetada last vahet tegema. Tuleks panna laps mõtlema enne, kui ta tegutsema asub. Õpilased Tais minu koolis – seal, kus ma olen direktor – teavad, kuidas seda teha. See on muutunud neil automaatseks. Nad on õppinud eristama head halvast. Me õpetame neid küsima kahte küsimust. Esimene küsimus: „On see mulle hea?” Kui see on mulle hea, siis tuleb kohe teine küsimus: „On see kõigile hea?” Kui küsitav asi vastab nendele kahele tingimusele, siis võib seda igal juhul teha. Tuleb kasutada teavet, mis siseneb meie mõistusesse, ja seda tuleb kasutada ohutult. See peab olema hea kõigile. Me kutsume seda põhimõtteliseks eristamiseks. Kõik – nii meie kui ka lapsed – peame õppima eristama. Mida iganes me ka ei mõtleks, me saadame selle teabe tagasi oma mällu ja salvestame alateadlikus mõistuses. Sellest saab kinnitus. Mida iganes me mõtleme, paneme selle teabe oma alateadvuslikku mõistusesse ja kasutame seda tulevikus info tõlgendamiseks. Sellepärast teavad kõik meie lapsed, kuidas kasutada põhimõttelist vahetegemist – me õpetame seda neile juba varajasest east saadik. Me istutame teabe nende alateadvusse ja nad kasutavad seda asjade ja nähtuste tõlgendamisel. See muutub automaatseks. Kui me suuname lapsed küsima neid kahte küsimust üha uuesti, uuesti ja uuesti, muutub see harjumuseks. See salvestub alateadvuses ja sellest saab justkui uus programm, mida igapäevases elus kasutada. Loomulikult peavad õpetajad aitama ümber kujundada alateadvust mälus. Samamoodi kui me paneme programmi arvutisse, et arvuti teeks selliseid asju, mida me tahame. Meil on siin näiteks presentatsioon Powerpointis. Seega peame me arvutis kasutama ka Powerpointi programmi. Siis see näitab meile jooniseid. Samamoodi peame nüüd tooma väärtused laste ellu – salvestama need alateadvuses, nii et neid väärtusi kasutataks info tõlgendamisel ka tulevikus. Sellega me lõimime inimväärtusi pidevalt laste ellu. Ma räägin teile veidi, kuidas me integreerime väärtusi koolis kõikidesse õppeainetesse. Kahjuks on meil maailmas praegu palju probleeme. Lapsed on väga agressiivsed. Mõnikord nad kaklevad üksteisega, vahel nad isegi tulistavad üksteist. Te mäletate, et USAs, Colorados, Colombine’i keskkoolis läks umbes viie aasta eest põhikooli õpilane automaatrelvaga kooli ja hakkas oma sõpru tulistama. 11 koolilast sai surma. Siis ta tulistas surnuks veel õpetaja. Miks oli see õpilane nii vägivaldne? Pärast seda teatati paljudest vägivallategudest koolides kõikjal USA-s. Tehti uurimus ja leiti, et keskmine USA laps on ühe aasta jooksul näinud 15 000 mõrva omaenda kodus. See on väga šokeeriv – 15 000 tapmist, mõrva, oma kodus! Meie kui vanemad – kas me lubaks, et võõrad tuleksid meie tuppa ja hakkaksid meie laste ees teineteist tulistama? Ei, me ei lubaks sellist asja. Me lukustaks ukse, me ei lubaks võõrastel siseneda. Kuid vaadake, mis toimub praegu üle maailma. See on võhivõõras inimene – me ei tea teda – kes tuleb ja tulistab meie laste ees, me lubame lastel seda kõike näha ja kõik see talletub laste alateadvuses. Me peame olema teadlikud sellest. Mida me teeme oma noorukitega, mida me teeme oma lastega? Me muudame nad õnnetuks, me muudame nad agressiivseks. Kõik see vägivald, mida me näeme televisioonis, videos ja arvutimängudes... Paljud noored armastavad mängida arvutimänge. Kui vajutada nupule, siis toimub lask relvast. Sa hakkad kedagi tulistama. Sa tulistad vaenlase pihta, sa tulistad võõraid, sa hävitad objekte. Lastele meeldib neid mänge mängida. Neile lihtsalt meeldib tulistada, tulistada, tulistada, tulistada... Ja nad püüavad teha rekordit tulistamises ja tapmises. See on võrdne negatiivse programmi panekuga lapse mõistusesse. Õpetajatena ja hariduse andjatena tuleb meil olukord tasakaalustada. Me peame muutma meie lapsi. Kuidas me seda teeme? Esiteks, saagem aru, et inimese vaenlane on tema sees, mitte temast väljaspool. Vaenlasteks on raev, lõbujanu, kadedus, ahnus, uhkus, viha ja kiindumus... See kõik on meie sees. Ja kui me mõistame, et see on meie sees, võime me sellega tegelda. See ei ole nii raske. Minevikus me süüdistasime igaüht oma viha jms pärast. Kuid tegelikult me peame muutma iseennast. Me pidime muutma paljusid inimesi kõikjal maailmas, sest me ütlesime, et nad on meie raevu põhjus, nad on meie viha põhjus. Aga kui me nüüd taipame, et see on tegelikult meis endis, siis me saame lahendada oma probleemid, me ei saa minna ja muuta kogu maailma – see on liiga palju. Aga me saame muuta ennast. Me saame leida rahu iseendas. Vaatame mõnd näidet, kuidas me integreerime väärtusi kõigisse oma õppetundidesse. Kord ma külastasin üht õpetajat, kes andis väikestele lastele 7 / 10

matemaatikat. Tai haridusministeerium andis välja kõigile õpetajatele kasutamiseks mõeldud töövihiku – see on väga lihtne, õpetaja peab probleemist lastele lihtsalt lugema. Niisiis ma vaatasin raamatut ja seal seisis: ühel farmeril on kümme lehma. Seitse lehma varastati. Mitu lehma jäi farmerile? Niisiis see on väga lihtne – kümme miinus seitse võrdub... See on väikestele lastele. Aga teate, ma olin šokeeritud! Kui ma vaatasin seda ülesannet – ühel farmeril oli kümme lehma, seitse lehma varastati – oleme sellega öelnud, et nii teha – varastada – on normaalne! Kui te lubate sellisel asjal siseneda lapse mõistusesse, siis te tunnete, et varastamine on normaalne, te hakkate varastama tema sõpradelt, võtma asju tema sõpradelt ja ei muretse selle pärast. Niisiis on ohtlik väita lihtsalt nagu selles ülesandes: farmeril oli kümme lehma, seitse varastati... See on väga ohtlik, sest puudub kommentaar, et nii pole õige käituda, puudub kommentaar, et vargus tekitab teistele probleeme. Ma ootasin õpetajat, keda ma olin juba treeninud teemal „inimväärtused haridusse“ ning inimväärtuste kasutamisest. See õpetaja vaatas teksti ja luges ette: Ühel farmeril oli kümme lehma. Siis ta peatus, tegi pausi, et mõtelda natuke, ning jätkas – kuid ta muutis ülesannet – ta ütles: farmeril oli poeg, keda ta väga armastas; ning kuna ta oma poega väga armastas, otsustas ta anda seitse lehma oma pojale. Kui palju lehmi jäi talle alles? Selle asemel et kasutada varastamise teemat, me jutustame armastusest poja vastu, andmisrõõmust. Niimoodi poeg õpib isalt palju. Niimoodi me integreerime väärtusi. Me toome nad kõigisse teaduse, matemaatika, aspektidesse, kõigisse õppeainetesse. Vaatleme teist probleemi: kolmkümmend kaks jagatud kaheksaga – millega see võrdub? Me võime lastele õpetada korrutustabeli deklameerimist – kaheksa korda üks on kaheksa, kaheksa korda kaks on kuusteist, kaheksa korda kolm on kakskümmend neli, kaheksa korda neli on kolmkümmend kaks – siis nad suudavad vastata. Aga mis aitab neil olla hea inimene? Me küsime selle küsimuse alati. Mida iganes me õpetame, kas see aitab lapsel saada paremaks inimeseks? Lihtsalt korrutustabelite õppimine ei aita lapsel olla parem inimene. Niisiis me integreerime väärtusi. Proovime luua ühenduse õpitava ja lapse tegeliku elu vahel. Kõik, mida me õpetame, peab olema seotud reaalse elu olukorraga. Siis saab laps aru. Ema armastab oma last väga. Ühel päeval võttis ema oma lapse turule kaasa ja armastusest lapse vastu ostis talle kolmkümmend kaks õuna. Siis läksid nad koju ning selsamal päeval tuli tema tütrele külla seitse sõpra. Tüdruk mäletas, mis õpetajat oli talle koolis õpetanud: „Õpi andma, õpi jagama.” Nii otsustas ta jagada oma kolmkümmend kaks õuna seitsme sõbra ja enda vahel. Mitu õuna peaks ta igale lapsele andma, et kõik saaksid võrdse hulga õunu? Kolmkümmend kaks jagatud kaheksaga – seitse sõpra ja ta ise teevad kokku kaheksa inimest. Vaadelgem nüüd ise kõiki neid väärtusi, mis me oleme sellesse ülesandesse pannud: ema armastus, õpetaja õpetus, jagamise vajadus, andmisrõõm – ja me oleme rakendanud ka matemaatikat, et lahendada see ülesanne. Nii näeb laps kohe ka seost matemaatika ja oma elu vahel. See on ta enda eluks nii kasulik – osata jagada ja korrutada! Paljud õpetajad õpetavad matemaatikat kui eraldiseisvat õppeainet – mis pole millegi muuga seotud. See on viga. Me peame looma selle ühenduse, et laps saaks aru ja õpiks matemaatikat igapäevases elus nägema. Vaatame teist näidet. Õpetame teadust, valguse omadusi. Laps istub akna juures ja päikesevalgus paistab läbi akna. Tal on käes peegel, see peegeldab valguse – päikesevalguse, mis tuleb aknast ja särab piki põrandat – järgmise lapseni, kel on peegel käes ja kes omakorda peegeldab selle valguse piki põrandat kolmanda poisini, kes peegeldab taas valguse järgmise lapseni, kes jällegi jätkab peegeldamist järgmiseni jne. Kui õpetada lapsi, siis – püüame neile kõike mitte ette ütelda, püüame küsida küsimusi, paneme nad ise mõtlema! Rääkisin selle klassiga, küsisin neilt: „Lapsed, mis te ütlete, mis on valguse omadus?” Üks laps tõstis käe ja selgitas: „Valgus liigub sirgjooneliselt.” See on valguse kõige esimene omadus. Me ei pea seda õpetama, nad märkasid seda, nad nägid seda ise ja ütlesid välja. Jätkasin küsimuste esitamist – kas valgus liigub aeglaselt, roomab üle ruumi, enne kui ta jõuab sihtkohta? Laps ütles: „Ei, ei, valgus liigub fantastilisel kiirusel – sa saadad ta välja ja otsekohe jõuab ta sihtkohta. Väga kiiresti!” See on valguse teine omadus – ta liigub valguse kiirusel – see on väga kiiresti! Kui kiiresti – selle juurde võime minna hiljem. Nüüd on lapsed ise avastanud juba kaks valguse omadust. Peame lisama väärtused. Tahame, et lapsed mõtleksid koos väärtustega. Me ei õpeta väärtusi – püüdkem mitte õpetada väärtusi. Te teate, et kui õpetame eetikat, õpetame väärtusi – lapsed võivad neid ette lugeda, nad võivad mäletada neid, aga nad ei tea, kuidas neid oma elus rakendada. Nii et – püüdkem seda mitte ette ütelda. Pange nad mõtlema – alati. Küsime neilt taas küsimuse. See poiss saadab siin 8 / 10

valguse sihtmärgini – kas valgus raiskab aega? Läheb see esmalt turule, läheb kuhugi ja tuleb siis tagasi ja jätkab reisi? Ta ütleb – ma tahan minna ja esmalt televiisorit vaadata – siis tulen tagasi ja jätkan reisi. Lapsed hüüavad: „Ei, ei, ei – valgus ei raiska aega – saadad ta välja ja ta läheb otsejoones sihtmärgi poole. Ta ei raiska aega.” Küsite lastelt: „Annan teile täna õhtuks kodutööd. Kas te ütlete endale: „Lähen turule, lähen ostukeskusesse ja siis tulen tagasi” või ütlete endale: „Lähen vaatan esmalt televiisorit, siis teen oma kodutööd, võib-olla teen selle hoopis homme hommikul.” Lastel on vastus, kasutades valguse omadust, varnast võtta: „Valgus ei raiska aega.” Nii et lapsed võivad meile kohe ütelda – nad on omandanud õppetunni: „Täna õhtul teen ehk esimesena kodutööd. Kui mul jääb aega, siis vaatan televiisorit.” Nad on muutunud, sest nad on äsja arutlenud, et valgus ei raiska aega. Me võime lihtsalt nendega koos jõuda järeldusele – ärme raiskame oma elus aega. Aja raiskamine on elu raiskamine. Raisatud aeg on raisatud elu. Võime seda järeldada, sest lapsed on seda äsja ise öelnud. Nüüd võime mängida mänge. Asetame laste ette number ühe, number kahe, kolm on natuke peidus ja nelja sinna üles. Esmalt paneme sihtmärgi seinale – nimetame selle „armastuseks”. Siis saab esimene laps valguse väljast läbi akna – päikesevalgus tuleb läbi akna – ja me asetame teele takistused. Asetame viha – suurel vaibal – teele; püstitame teise takistuse – ahnuse; paneme üles järgmise takistuse – iha; mida iganes soovime lastele õpetada. Harjutuse eesmärk on, et nad peavad saatma päikesevalguse „armastuse” sihtmärgini. Nii et esimene laps ei saa seda saata otsejoones „armastuseni”, kuna viha jääb teele ette, kuna iha on põiki ees; nii et ta peab peegeldama selle valguse teise lapseni, vältides viha. Teine laps ei saa valgust saata otse „armastuseni”, kuna ahnus on tee peal ees, samuti iha. Nii et ta peab vältima viha ja ahnust, saates valguse kolmanda poisini. Kolmas poiss omakorda, saates valguse neljanda poisini, peab vältima iha ja ahnust. Ja siis neljas poiss saab saata valguse „armastuse” sihtmärgini. Me jaotasime ülesande nelja grupi vahel – igas grupis oli neli last – ja mõõtsime aega, kui kaua läheb, et valgus jõuaks „armastuseni”. See on nagu võistlus – lastele meeldib seda mängu mängida. Ja me ei pea neile midagi õpetama, nad mõistavad, et armastuse saavutamiseks peavad nad vältima raevu, ahnust ja lõbujanu. Nad õpivad automaatselt, see siseneb nende alateadvusse, me ei pea õpetama. Kui mängida näiteks jalgpalli... Meie lapsed on väga vaesed, neil pole jalgpalli jalanõusid. Enne kui nad hakkavad jalgpalli mängima, kutsume me nad kokku ja teeme väikese arutelu. Me küsime: kui sul on pall jalge ees, kas sa hoiad selle siis endale? Kas sa võidad mängu üksinda? Lapsed ütlevad: „Ei, ei, ei, me ei saa nii teha. Me peame mängima meeskonnana. Meil peab olema ühtsus, me peame töötama koos ühtse meeskonnana. Me peame söötma palli edasi teisele äärele ja sealt tuleb see jälle omakorda edasi sööta. Kui meil on täielik ühtsus, armastame teineteist, kui töötame koos, siis oleme edukad.” See tähendab, et nemad räägivad meile, mitte meie ei pea neile rääkima. Nad teavad, kuidas seda mängu mängida. Siis aga küsime neilt küsimuse, mis on seotud igapäevase eluga: „Mida öelda meie ühiskonna kohta? Mida teha, et meie ühiskond muutuks edukaks ja õitsvaks? Mida me peame tegema?” Lapsed on just rääkinud edukast jalgpallimeeskonnast ja nad vastavad kohe, et inimesed peavad armastama teineteist, me peame ühtse meeskonnana töötama, me peame olema nagu jalgpallimeeskond. Kui meil on ühiskonnas ühtsus, me armastame üksteist, jagame üksteisega seda, mis meil on, siis on meie ühiskond edukas ja õitsev. Mida iganes ka lapsed ei teeks, me integreerime sinna väärtused, me küsime neilt küsimusi ja laseme neil endil rääkida. Meil pole vajadust neid õpetada. Järgmisena toon näite, kuidas me harjumusi muudame. Tai lastel puudub enesekindlus. Nad pole vaprad. Kui minna koolidesse, eriti maapiirkonnas, ning rääkida lastega, jooksevad nad sinu eest minema. Nad on nii hirmunud. Neil pole enesekindlust ega vaprust. Kui sa räägid nendega, siis mõned lapsed pööravad ära ega vaata sulle otsagi. Tai lapsed on sellised. Kuid me püüame neid muuta. Toome lastesse tagasi eneseusalduse ja vapruse. Kuidas me seda teeme? Esimesel koolipäeval on meil hommikul kogunemine. Sellel kogunemisel me anname neile positiivset kinnitust. Õpetaja ütleb ees: „Nüüdsest alates...” ja lapsed ütlevad järele: „nüüdsest alates...”. „...olen ma vapper. Ma kõnnin edasi vapralt ja enesekindlalt. Ma ületan kõik takistused vapruse ja enesekindluse abil. Mina saan edukaks.” Lapsed kordavad seda. Seda korrates suunduvad need mõtted laste alateadvusesse ja sellest saab nende elus uus programm. Mida iganes me mõtleme, selleks me saame. See on hästi teada läänes ja kogu maailmas. Seega me anname neile positiivset kinnitust. Pärast seda lähevad lapsed klassi, ja meil on kohtumine kõikide õpetajatega ning me lepime kokku, et sel nädalal me integreerime enesekindluse ja vapruse väärtused kõikidesse õppeainetesse – matemaatikasse, 9 / 10

füüsikasse jm. Nagu me lõimisime väärtusi matemaatikasse, mille kohta ma tõin mõned näited, ja tegevustesse nagu jalgpall. Nii võib teha kõikide ainetega. Lapsed lähevad tundi ja saavad kinnitust oma vapruse ja enesekindluse kohta kõikides ainetes. Kui meil on tegevusi – näiteks laulame – siis peaksid õpetajad suutma luua laule, et anda lastele õppetunde. Näiteks on meil laul vaprusest. Selle on kirjutanud üks meie õpetaja. Ma vabandan, et see tekst alt natuke kadunud on. Me kasutame tuntud meloodiat, mida kõik teavad. See laul on viisil „Clementine“. Ma palun, et te laulaks koos minuga: „Olgem vaprad, olgem julged, tehkem kõik, mis õige on! Ärgem kartkem, ärgem kurtkem, jõud ja vägi – kõik meis on. Meie elus muret jagub, takistusi küllaga, kuid meil tuleb kõik see võita, pimedus võita valgusega.” Vabandan selle alumise rea pärast. „Pimedus võita valgusega,” on see viimane rida. Kui me saame lapsed selliseid laule laulma, siis idee vaprusest läheb tema alateadvusse. Kuid tänapäeval kahjuks laulavad ja kuulavad lapsed laule purunenud südamest, pettumusest, murest. On nii palju laule, mis on väga negatiivsed. Kui lapsed kuulavad neid laule purunenud südamest, siis – kui midagi juhtub, tulevad otsekohe esile mõtted purunenud südamest, lapsed murduvad murest ning võivad isegi sooritada enesetapu. See juhtub just selle negatiivsuse pärast, mis on nende mõistusesse istutatud. Õpetajatena peame me õpetusse lisama midagi, mis on positiivne. Toogem õppetöösse positiivne kinnitamine, positiivsed mõtted, sisestage lapse mõistusesse uus programm. Meil on vaja pidevalt rõhutada inimväärtusi või muidu me kaotame oma lapsed keskkonnale ja maailmale. Me peame andma neile jõudu, me peame andma neile vaprust, me peame andma neile inimväärtusi, nii et neist kasvaksid head lapsed. Me vajame neid häid lapsi oma tuleviku jaoks. Mitte keegi peale õpetajate ei suuda muuta maailma. Poliitikud ei saa seda teha. Just õpetajad hoiavad tulevikku enda käes. Nad võivad kasvatada häid inimesi, tuua häid inimesi siia maailma ja tulevikku. See sõltub teist, õpetajad! Olgu, räägin veel väga lühidalt, viis minutit, ühest õppetunnist ja siis ma pean lõpetama. Kuid ma jätkan homme. Ma arvan, et meil on ka arutelu. Kas see on täna õhtul või homme? Homme. Hästi, siis ma vastan kõikidele küsimustele. Mida iganes te soovite teada, ma selgitan. Nüüd teen väga kiirelt, on jäänud mõned minutid. Seni ma näitlikustasin, et me oleme võimelised muutma laste harjumusi. Kui teil on võimalus tulla näiteks Taisse, meie kooli, siis näete, et lapsed on nii muutunud – nad on armastusväärsed lapsed. Nad on kombekad, nad on armastavad, nad tulevad räägivad teiega, te võite küsida neilt igasugu küsimusi. Nad vastavad. Väiksemate laste jaoks võib vaja minna tõlke, sest me kasutame oma koolis tai keelt. Aga nad on väga head lapsed. Meie valitsus on nii hämmastunud. Kuidas te oskate kasvatada nii häid lapsi? Teistes koolides on probleemid narkootikumidega, agressiivsusega, lapsed kaklevad ning on kõiksuguseid probleeme. Meie kool on erand. Valitsus õpib meilt, nad annavad meile igasuguseid auhindu – sest meil on uuendused, midagi, mis on hariduses uus. Nad tahavad näha, mida me teeme. Ma tahan öelda mõned viimased sõnad, sest homme räägin ma millestki väga tähtsast. Seni rääkisime me lapse n-ö ümberprogrammeerimisest, kasutades positiivseid mõtteid ja inimväärtusi. Me panime väärtused kõikidesse klassidesse, kõikidesse õppeainetesse. Pannes selle alateadvusesse saab sellest uus programm, mille abil me võime muuta lapse harjumusi. Kahjuks ei jää see kestma. Kui lapsed lähevad tagasi oma vanadele radadele, naaseb ka negatiivsus, mis on seal ja meie ümber. Ning lapsed naasevad oma vanade harjumuste juurde. Õpetajana peitub meie ülesanne selles, kuidas leida ja saavutada sõltumatus välismaailmast. Tehkem kindlaks, et nad ei lähe oma vanadele radadele tagasi. Sellest ma räägin homme – kuidas muuta lapsi püsivalt, et nad ei pöörduks tagasi oma vanadele radadele. See on kõige tähtsam osa sellest, mis mul on teile rääkida. Te peate olema kannatlikud ja ootama homseni. Kuid ühe saladuse ma ütlen teile juba praegu. Te peate tõstma lapse teadlikkust. Kuidas seda teha ja mis mõjud sellel on, ootame. See on ka teie materjalides, palun võtke materjalid homme kaasa, et te saaks jälgida, kui me jutuga edasi läheme. Tänan teid väga!

10 / 10