The College Enquirer (detsember 2008)

DECEMBER ISSUE 2008, PRICE 10 EEK

NAZZUI SA PLÕKSID!

Mõtteid väljastpoolt TIKi seinu

Evelini, Sireti ja Kristo sulest.

Meie õpetajad

Saame lähemalt tuttavaks Kaupo ja Matthiasega.

Mõõtu võtavad 2A ja 2B

Häid jõule!

IB õpe

Valik jõulusalme laiskadele ja joonistamist väikestele Kellele ja milleks?

Juhtkiri

I ja B ehk International Baccalaureate Diploma Programme Kaija Pook ja Tiia Johansson

Kaija Pook, peatoimetaja Nüüd, kui on üle elatud mõned talvised tuisud, kui koolimaja on taaskord ära kaunistatud, oleme kõik jõulumeeleolus ning ootame koolivaheaega ja jõuluvana. Jõulud aga ei ole ainult saamise aeg. Vanasõnagi ütleb, et andmise rõõm on suurem, kui saamise rõõm. Niisiis pidage meeles oma sõpru-sugulasi ning üllatage neid millegi meeldivaga. Soojad sõnad, mis tulevad südamest, teevad neile kindlasti rõõmu. Isetehtud jõuluehe või piparkoogid pole ka samuti halvad mõtted. Ja kuna jõulud on ilus aeg, andmise aeg, siis vähemalt üks heategu päevas on kohustuslik! Enqu tegemine on puhas rõõm. Võin öelda, et saime seekord ülesannetega palju paremini hakkama ja aja planeerimise oskus on kordades paranenud. Loodan, et igaüks leiab ka sellest lehenumbrist midagi enda jaoks põnevat. Samuti soovime kõigile ilusat viimast koolinädalat ja algavat koolivaheaega. Lubatakse ju, et see talv tuleb lumerohke ja „ nagu päris“. Eks siis kõigil kelgudsuusad-uisud kapist välja ja õue! Kaija [email protected]

Enqu sisikond Kaija Pook, 10., peatoimetaja

Kaisa Laever, 12B, ajakirjanik

IB õpe on viimasel ajal palju jututeemat tekitanud. Mida see endast kujutab? Kas sinna tasub minna? Mida see mulle annab? Nüüd tulevad kõikidele nendele küsimustele vastused. IB diplomiõpe (IB DP) on rahvusvaheline standardiseeritud kahe-aastane akadeemiline õppekava, mis valmistab motiveeritud gümnaasiumiõpilasi ette kõrgkooli astumiseks. Õppega alustati 1968. aastal Genfis. IB-õpet pakub 1780 kooli rohkem kui 100 riigis ja nende arv kasvab pidevalt. IB DP diplomit aktsepteerib 80 ülikooli üle maailma, nende hulgas tuntumatest näiteks Oxford, Harvard, MIT. IB diplomiõppe programmi on võimalik läbida inglise, prantsuse ja hispaania keeles. Nagu enamik on mõistnud, on meie kool valinud õppekeeleks inglise keele. IBO missiooniks on kujundada teadmishimulisi, laialdaste teadmistega, hoolivaid noori inimesi, kes kultuuridevahelise mõistmise ja vastastikuse austuse kaudu aitavad luua paremat ja rahumeelsemat maailma.

IB programm on üles ehitatud tuumiku ümber, mille moodustavad: • Extended essay / uurimistöö, 4000 sõna, süvendatud uurimus õpilast huvitaval teemal ühes valitud kuuest ainest, läheb välishindamisele; • TOK (Theory of Knowledge) / teadmiste teooria – õpetab õpilast mõtlema ja mõtestama õpitut, looma seoseid ümbritseva maailma, isiklike kogemuste ja õpitu vahel. Kursus koosneb küsimustest, aruteludest, väidete tõestamisest, lõpeb essee ja selle suulise esitlemisega; • CAS (creativity, action, service) – loominguline tegevus, kehaline tegevus, ühiskondlikult kasulik tegevus. Lisaks mainitud tuumikule valivad õpilased 6-st akadeemilisest ainerühmast 6 ainet, mida nad kahe aasta jooksull õpivad kas süvendatult (Higher level) või standardtasemel (Standard level). Vähemalt 3 ainet tuleb õppida süvendatult. Süvakursused on 240-tunnised, standardkursused 150-tunnised. Reaal- ja humanitaarainete tasakaalustamiseks tuleb valida igast ainerühmast üks aine. Õppeprogrammis on 6 akadeemilist ainerühma:

Ainerühm

IB klassikalisse õppeprogrammi kuuluvad ained

TIKi IB-õppes pakutavad ained*

I rühm

A1 keel: emakeel ja kirjandus

eesti keel ja inglise keel

II rühm

B keel: võõrkeeled kolmel erineval tasemel

inglise-, prantsuse-, saksa- ja vene keel

III rühm

inimene ja ühiskond: ajalugu, geograafia, majandus, filo- ajalugu soofia, psühholoogia, sotsiaal- ja kultuurantropoloogia, ettevõtlus ja juhtimine, infotehnoloogia globaalses ühiskonnas

IV rühm

eksperimentaalained: bioloogia, keemia, füüsika, keskkonnaõpetus, disainitehnoloogia

bioloogia ja keemia

V rühm

matemaatika ja arvutiõpetus: matemaatika, matemaatilised meetodid, matemaatilised uurimused, kõrgem matemaatika, arvutiõpe

matemaatika on kohustuslik, kuid on võimalik valida erinevate kursuste vahel

VI rühm loovained: visuaalne kunst, muusika, teatrikunst alternatiivina üks aine II-V rühmast * TIKi IB-õppe ainetevaliku koostamisel on võetud arvesse eelmistel aastatel enimvalitud riigieksamiaineid ja erialasid, kuhu TIKi õpilased on edasi õppima läinud Kari Kalk, 12B, ajakirjanik

Kaisa Kotkas, 10., ajakirjanik

Karl Hendrik Thomson, 10., ajakirjanik

Karl Juhkami, 9B, ajakirjanik

Kaur Lillipuu, 10., ajakirjanik

Jaan Utno, 10., fotograaf

Kristi Kippasto, 9A, ajakirjanik

Kristi Uustalu, 10., ajakirjanik

IB õppeprogrammi vältel toimub jooksvalt nii sisekui välishindamine. Hinnatakse aine eesmärkide saavutamist, ainekriteeriumitele vastavust ja õpilase individuaalset saavutust. Lõpueksameid on võimalik sooritada kas mais või novembris toimuvatel eksamisessioonidel. Hindamine toimub 7-pallisüsteemis, kus 6 eksamihinnet, uurimustöö ja TOK annavad maksimaalselt kokku 45 punkti. Praegu õpib varem TIKis käinud Maarja Junti Inglismaal just IB programmi järgi. Küsisime temalt, miks talle IB meeldib. „Erinevalt Eesti keskkooli õppesüsteemist on IB õppekavas igal õpilasel ainult kuus ainet, millele lisanduvad TOK ja CAS. See annab rohkem vabadust valida pärast põhikooli just selline suund, mis teda ennast huvitab. Kuna Inglismaal on keskkoolis traditsiooniliselt kasutusel A-level, milles esimesel

Mari Haamer, 10., ajakirjanik Marie Vellevoog, 12B, ajakirjanik Riina Vainola, 12B, ajakirjanik

Mihkel Joasoo, 12B, küljendaja Rauno Kiviloo, 10., ajakirjanik

Siret Schutting, vilistlane

Kirti-Ly Jaanson, 9A, ajakirjanik

2

Juta Moor, aktiivne kodanik

aastal enamus õpib nelja ja teisel kolme ainet, siis pakub IB vaheldusena laiemat ainevalikut ja annab õpilastele vabamad käed ülikoolikursuse valikul. Eestis aga on õppekava viimase piirini venitatud ja kõik peavad õppima kõike. Seetõttu võib IB olla heaks võimaluseks neile, kes kindlalt teavad, mida ülikoolis teha tahavad ja ei pea vajalikuks õppida kõike, mida Eesti õppesüsteem ette näeb. Samas ei tohi loota, et ainete vähesus tähendab vähemat tööd. Vastupidi - IB on keeruline programm ja kuigi esimene aasta tundub lihtne, siis teisel aastal saadakse teada, mida tähendab tõsiselt tööd teha. Lisaks on CAS minule pigem lisakoormus, sest tegeleksin muusika ja spordiga ka vabatahtlikult. Ma ei pea vajalikuks sellest esseesid kirjutada, nagu IBs on ette nähtud. Siiski olen ma IB poolt, sest see valmistab õpilasi iseseisvaks tööks ka ülikoolis ja muudab neid mitmekülgseks nii õppekava kui ka CAS-i ja TOK-iga, mida näiteks Eesti keskkoolisüsteem ei paku, sest see on suunatud vaid õppeainete kuiva teooria omandamisele.“ Lähemat informatsiooni IB DP kohta leiate IBO kodulehelt www.ibo.org. Diplomiõppe ettevalmistuste kohta TIKis jagab teavet Tiia Johansson ([email protected]).

Kas oled targem, kui Laura ja Annabel? on elektroonilised tahvlid kõigil ja kui midagi lahti on, siis kirjutame sinna.

Mari Haamer Tähelepanelikumad on kindlasti märganud, et TV3 uues saates „Kas oled targem kui 5B?“ näitavad oma nutikust ka kaks TIK-i neiut– Annabel (6b) ja Laura Greete (5b). Rõõmustamiseks on põhjust, sest ega kooli maine ennast ise tõsta. Seda aga, millised on telesaate tegemise rõõmud, üllatused ja ka pahupooled, olid tüdrukud lahkelt nõus jagama. Kuidas te saatesse saite? Laura: Kõigepealt nägime reklaamist, et TV3-e peab saatma ankeedi ja siis valiti 30 kõige paremat välja ja kutsuti castingule. Sealt valiti edasi 10. Mis te castingul tegite? Laura: Kõigepealt vaadati, et kas nägu üldse sobib telekasse, filmiti ja siis oli vaja veel topeltsuur ankeet täita. Alguses ma saatsin ankeedi üldse nalja pärast, aga seal hakkas juba asi tõsisemaks minema. Annabel: Valitigi just selle järgi, et kui rõõmsameelne sa oled. Hindeid, tarkust ja niimoodi üldse ei vaadatud. Kas klassikaaslased või õpetajad suhtuvad kuidagi teistmoodi pärast saadet? Annabel: Hoopis hullemini ma ütleks. Näiteks ma vastasin ükskord valesti, et mis on kartuli sugulane. Ma ütlesin porgand ja nüüd, kui klassi ees midagi valesti läheb, siis kõik on kohe „Porgand, porgand!“ Mis on saate juures kõige raskem? Annabel: Võib-olla pikad võttepäevad. NII pikad tegelikult ei olegi, aga seal on tohutult palav. Siis meil on taga need kastid, kus on mikrofon, need on ka nii rasked. Kui ära võtta on selline tunne, et oleks koolikoti seljast võtnud. Laura: Mul hakkas stuudios kuumusest ükskord isegi nii halb, et tehti see suur garaažiuks lahti. Salvestuse ajal me niisama rääkida ei tohi, aga meil

Slaava Kari Kalk Ei ole see eluke ühti nii kerge kui räägitakse. Lootsin just pikemat puhkust ja rahulikku äraolemist, kui juba esimene lumi maas ja uus leht nõuab tegemist. Lugejate rõõmuks asun kroonikuna taas kord Vabaduse väljaku äärset elu kajastama. Kui vaid kogu maailm suudaks progessi poole sammuda nõnda uhkelt kui meie juhtkond. See ettenägelikkus, mis viib kooliperet võidult võiduni, on lihtsalt pretsedenditu. Ülemaailmne majanduskriis võib küll kukutada valitsusi ja vähendada varasid, aga Estonia puiestee 10 jääb sellest puutumata. Aastatepikkune ettenägelik poliitika koolimaja kütmisest loobumisel on ennast ära tasumas. Erinevalt aasta alguses plaanitust ei ole veel suudetud leida ostjat radiaatoritele, kuna veoks sobiliku auto rent on tõusnud. Ometi pole põhjust kurvastada, küttekulude vähendamiseks on leitud siiski mõist-

Kindlasti kõige rohkem huvitab lugejaid küsimus, et kas teile öeldakse vastuseid ette? Mõlemad koos: Eiii. Annabel: Ei, meile absoluutselt ei öelda midagi ette, aga meil on palju rohkem aega mõelda, kui telekast näha. Kui tundub, et inimesed mõtlevad võib-olla viis minutit seal, siis tegelikult neil lastakse kuni tund aega mõelda. Vahel harva on ka nii, et kuna Indrek Tarandile öeldakse mikrofonist vastus ette, siis mõnikord kuuleme me enda omadest umbes viimast tähte või nii. Aga see on ainult siis, kui vaikus on stuudios. Laura: Ainult vähesed olid viienda klassi lõpetanud, mina tulin neljandast näiteks ja ma nii kartsin, et hakatakse pahandama, et ma näiteks ajalooküsimusi ei tea. Tegelikult ei olnud üldse nii ja saate mõte ongi ju näidata, et lapsed panevad ka mööda. Kas teil ei ole vahel selline tunne, et teie teete kogu töö ja teised saavad selle eest raha endale? Laura: Ma arvan, et sellest vist ei tohiks rääkida. Annabel: No eks igaüks saab muidugi midagi, peale selle saame ka ju süüa ja igaüks saab raamatukogumiku. Ja need riided, mis saates seljas on (hästi armsad minu meelest), saame ka endale. Kas teile on tänaval juurde tuldud, näiteks autogrammi küsima? Laura: Ei, aga koolis on küll. Eriti esimesel korrusel väiksed sosistavad ja näitavad järele, kui mööda lähen. Annabel: Ma ei tea, ma ei käi esimesel korrusel üldse, aga kui ma ükskord sinna sattusin , siis kõik kisasid „Annabel, Annabel!“ ja ma jooksin ruttu minema. Kas oli midagi, mida absoluutselt poleks osanud enne oodata? Annabel: Osad asjad, mida telekast näha ei ole. Näiteks ühel mehel hakkas saate ajal mõtlemise ajal lik graafik. Sooja jagatakse hommikul kella poole kuue ja seitsme vahel ja säästuajale kohaselt piiratud koguses. Enim vajadust tundvatel isikutel on võimalus tulla katelt kütma. Kella kaheksa paiku, kui ülejäänud koolipere kohale jõuab, on veel mõni üksik soojus alles. Pärast seda ei ole võimalik enam kütta. Mõistus toimibki kõige paremini jahedas. Kui õpilased tunneksid end koolis pingis mugavalt, jääksid nad lihtsalt magama. Seega, ei saa jätta piisavalt kiitmata juhtkonna ettenägelikkust – nii mitu kärbest ühe hoobiga. Veel võib esile tõsta õpetaja Kaldjärve revolutsioonilised kellukese meetodid ja härra Gatski järjekindlad reedesed kontrollkäigud garderoobis. Kahjuks aga ei tule ülejäänud koolipere järele. Ei mingit entusiasmi ega tegutsemisindu, vaid tüdimus paistab õpilaste näol. See on uskumatult ebaeliidilik suhtumine, mis ei vii kuhugi. Tülpimust ja loobumist ei saa nõnda väärikad noored inimesed, nagu seda on Tallinna Inglise Kolledži õpilased, endale lubada. Kooli klubid on varjusurma langemas, akadeemilisus kaob, kõigest muust rääkimata. Sellise suhtumisega keegi küll kuhugi ei jõua. Tuleb näidata pealehakkamist ja teotahet. Ise tahate tähtsad olla ja veelgi tähtsamaks saada!

3

Fotod: TV3

“Valitigi just selle järgi, et kui rõõmsameelne sa oled.” niimoodi higi voolama, vaadates ei ole aru saadagi, sest et kohe pannakse kaamera kinni ja puuderdatakse nägu uuesti ära. Laura: See, et lõuna- ja õhtusöögid olid meil „Kodu keset linna“ köögis ja lapsevanemad ja meeskond ka. Kui ootasid, siis vaatasid seal samas elutoas telekat ja üldse seal samas majas tehakse näiteks saateid „Tõehetk“ ja „Rooside Sõda“. Ma arvasin enne, et kõik inimesed on seal kurjad ja karmid, aga hoopis vastupidi, kõik olid nii lahked, rõõmsameelsed ja toredad meie vastu. Siiamaani, kui telemajas käime, kõik ikka teretavad ja tunnevad ära. Kas kõik saated on ära salvestatud? Annabel: Jah, suvel juba. Aga mis on kõige kurvem - TV3 peab saatma mõned saated puhkusele ja selle siis ka. Me saime juba nii headeks sõpradeks kõigi inimestega sealt, nüüd lihtsalt ei näegi enam, sest kõik elavad üle Eesti laiali. Ja lõpuks, kas arvate, et ise võidaksite miljoni? Ei, aga kuskil kümme tuhat tuleks ikka ära.

Change we need Tarvi Räim, ÕE Meie kooli õpilasesindus on juba üsna kaua vaikuses tegutsenud. Pole kahtluski, et käsil on olnud kõik oluline, kuid selle õppeaasta esindusena on meil plaanis kooliellu nii mõndagi uut ja huvitavat tuua. Koosolekutel on arutusel olnud mitmed projektid alates koolisisese WiFi leviala suurendamisest pinkide toomiseni koridoridesse. Plaanis on korraldada üritusi ja läbi viia projekte, hetkel on kõige päevakajalisem G5 jõulukorjandus kodutute loomade varjupaikade jaoks. Õpilasesindusena on üks meie peaeesmärke tuua teie probleemid ja mõtted kooli juhtkonnani, seega on igati oodatud õpilastepoolne julge koostöö. Praeguse seisuga on meil 12 aktiivset ja teotahtelist liiget, kõik liituda soovijad võivad ühendust võtta meie liikmete või kooli huvijuhi Marja-Liisaga. Infot meie tegemistest leiate kooli stendilt. Stay tuned! TIK õpilasesinduse president 2008/2009

Ülikool vs elukool Siret Schutting Kolm aastat bakalaureuseõpet annab natuke rohkem kui „sissejuhatuse sotsiaalteadustesse“ või „õpioskusi“. Mõned tudengid elavad üksi, mõned üürivad sõpradega korterit, ent on väga palju neid, kes 1.septembril kohtavad esimest korda oma toakaaslast, kellega ollakse tõenäoliselt koos mitu aastat. Siis tuleb „majandusteooria“ kõrval selgeks õppida ka see, kuidas täiesti erineva inimesega koos elada. Kui tema sorteerib tühje pakendeid viiel erineval moel ning sul on vaid ähmane aimdus, et kraanikausi all on mingi koht, kuhu peaks teoreetiliselt käima see kolme nädala vanune koolapurk; kui tema tahab õhtul kell kaheksa tulesid surnuks ja magada, ent sina tahaksid, volüüm põhjas, mõnes arvutimängus zombisid õhku lasta; kui sina tahad enda eelmist ööd välja magada (soovitavalt kella neljani päeval) ja tema on juba kell seitse üleval, et pottide-pannidega kolistada, on ainult üks võimalus ellujäämiseks: kompromiss. Üliõpilasel on kohustus semestri jooksul läbida 20

ainepunkti, mis tähendab 800 tundi tööd (loengud, seminarid, iseseisev töö). Ülejäänud 2800 tundi semestris kulub aga sellele, et osaleda aines „sissejuhatus iseseisvaks eluks“, mis hõlmab nii bioloogia (kui jätta pott kartulipudruga nädalaks ajaks pesemata, tekib sinna uus elu), füüsika (aeg ei liigu aeglasemalt, kui jätta 20-lehekülje pikkuse uurimuse tegemiseks 2 tundi enne tähtaega) kui ka matemaatika (kui õppetoetus on poolteisttuhat krooni, pole mõtet kuus viis tuhat kulutada) loenguid. Samuti tuleb kõrgtasemel omandada „Aja Planeerimine“, mida siinmail korrutatakse nagu püha mantrat. Ärge muretsege, kõik need jutud sellest, et loenguid on vähe ja koormus pole suur, on tõesed. Selle hetkeni, mil sa mõistad, et kõik loengutevabad tunnid on päriselt mõeldud iseseisvaks tööks. Keskkoolis oli sageli mitu kontrolltööd nädalas pluss iseseisev mõtisklus briti kirjanduses (või weekly reflection, cheers, Paavo). Ülikoolis on kontrolltöid, vaheeksameid ja muid sääraseid teste palju vähem, mis paneb esmakursuslasi tundma, justkui neil oleks natuke rohkem aega, kui varem. Peale selle on harjutud õppima tööle eelneval õhtul. Kahjuks ei saa siin päris sama skeemi kasutada, kuna üks test on näiteks 500-leheküljelise massikommunikatsiooni teooria peale, rääkimata sellest, et sa pead mäletama sõna-sõnalt mingit kahtlast printsiipi 357-ndalt leheküljelt, kus esines kaks

“...on ainult üks võimalus ellujäämiseks: kompromiss.” korda sõna „diskursus“, viis korda „paradigmaatiline“ ning üks kord „huvide konflikt“. Peale selle on järgmisel päeval veel üks seminar, milles osalemiseks pead sa kirjutama teadusliku, viidetega essee. Ja sotsiaalteaduste eksam. Ja tööintervjuu. Ja veel midagi, mida ma kunagi oma uude tudengipäevikusse kirjutasin, aga ma ei mäleta, kuhu ma päeviku panin. Kuu aega hiljem taipad sa, et asju tuleb alustada nädal aega varem, siis saad õigeks ajaks valmis; et märkmik on päriselt ka kasulik asi; et 500-leheküljelisi asju on palju parem lugeda neid konspekteerides; et kui kell viis öösel magama minna, siis kell kaheksa midagi kirjutama hakata ei ole hea idee; et seminarides pole tähtis mitte see, mis sa oma paberile kirjutasid, vaid see, mida sa teemast tead... Ülikool versus elukool saab esimesel aastal olema raske valik, ent meie vanad tikihundid, ekstsellentsid, mõistame, et kui akadeemiline elulisega ühendada, on tulemuseks suhteliselt võitmatu kombinatsioon. Heil Überleben!

Vilistlane Kristo: „Õpetaja on mulle kaardi küll saatnud lava taha!“ Kirty-Ly Jaanson Kristo Viiding on oma elust 17-18 aastat koolis käinud. „Sellepärast ei tea, mida edasi teen. Kohe kindlasti uuesti kooli ei lähe.“ Lavakas sai lõpetatud selle aasta kevadel. Sinna sattumise lugu on jällegi üks sellistest, et minnakse koos sõbraga, saadakse sisse, aga sõber ei saa. „Pärast kooli lõpetamist, kui olin sõjaväes, tuletas üks tüdruk, kellega kooli ajal näiteringis käisin, meelde, et pidime lavaka katsetele minema.“ Tegelikult oli Kristo juba sisse saanud Tartu lennukolledžisse, mis oli tema esimeseks valikuks. Niiviisi oli ta ka juba meelestatud, aga kuna katsetele minemine oli hea plaan saada nädalaks linnaluba, läks ta siiski proovima. „Esimesel päeval mõtlesin, et päris tore, võib ju kaasa lüüa, tekste pähe õppida.“ Mida rohkem aega edasi, seda suuremaks sai tunne, et see ongi õige koht, ning ka Kristot tunti ära. Tagantjärele mõeldes leiab ta hea olevat, et Tartusse minemine ära jäi, sest see poleks olnud õige koht. Nagu alati – eelis inglise keelega Praegu elab filmiüliõpilase elu, on magistriõppes filmirežii erialal rahvusvahelisel kursusel Balti Filmija Meediakoolis, kuhu on tulnud kokku noored erinevatest paikadest Euroopas. „Keskkoolis tegin sõpradega filme. Ammune kirg mul, aga ei tahtnud kohe õppima minna, sest arvasin, et antakse liiga selged raamid ette. Kui aga lavaka lõpetasin, mõtlesin, et nüüd võiks.“ Meie koolis käimine andis kindlasti suure eelise inglise keelega, sest praegu räägib Kristo seda iga päev koolis. „Lavaka ajal käisin vahetusõpilasena Londonis. Sain aru kõigest, mida räägiti laval, tänaval ja

kodus, kus elasin. Oli väga lihtne.“ Teatrihuvi meie kool aga ei äratanud. „Õpetaja Maasik, väga teatrilembene naine, viis meid omal ajal teatrisse. Siis ma teatrist lugu ei pidanud, ei meeldinud. Nüüd on justkui rollid vahetunud. Maasik käib teatris... noh, ma nüüd ei ütle, et mind imetlemas... Aga kaardi on saatnud mulle lava taha.“ Küsimuse peale, mida on veel andnud just meie kooli lõpetamine, jääb Kristo mõttesse. „Kool, mõnes mõttes tänu oma rangusele, hoidis mu mässumeele erksana. Teises koolis oleksin olnud äkki teismeeas teistsugune.“ Vahepeal võttis Kristo omale isegi rolli, et pani nimme ilusad riided selga, muidu polnud üldse nõus korralikke riideid kandma. Meenutusi õpetajatest Nagu paljud teisedki TIK-i õpilased, lubas kord Kristo endale, et oma lapsi kunagi siia ei too ja ise ka ei tule pärast kooli lõpetamist vabatahtlikult. Kristo imestas alati, kuidas õpetaja Lillemäel käisid ammu lõpetanud õpilased teda veel tervitamas. „Kuigi nüüd eriti ei pelgakski, suuremal üritusel võiks jala sisse pista.“ Positiivselt on jäänud Kristole meelde õpetajad, kes on olnud südamlikud ja lubavad endale seisuse unustamist ning tänu sellele oskavad õpilasi mõista paremini. „Õpetaja Lillemäe tunnid olid toredad. Õpetaja Valdmets oli ka tore, sain aru, et ta on „südamega“ inimene.“ Kõige tähtsamaks peabki ta koolis seda, et tuleks suhelda nagu inimene inimesega või kui oma lapsega, mitte kui ülem alamaga ning õpetajad ei tohiks karta respekti kaotamist laste silmis. Negatiivsed emotsioonid olidki just seetõttu, kui õpetajad olid oma hoiakus liiga kinni. „Ka see on ülitähtis, kuidas õpetajaid valitakse. Määravaks ei tohiks olla ainult õpetajapaberid. Inimesel, kes võtab õpetaja kooli, peab endal olema süda õiges kohas, et näha, milline inimene hakkab lastega tegelema.“

4

Kristo valis erialaks filmirežii. Foto: Erakogu

Samas leiab aga ka Kristo, et kui õpetaja kehtestab end rangemat või kurjemat hääletooni kasutades, siis ei tähenda see, et õpetaja lubab omale liiga palju. „Iseenesest pole see mingi kunst, vaid loomulik, et kui oled koos inimesega, keda usaldad, ja näed, et seda usaldust kuritarvitatakse, siis teed selle selgeks.“ Lugemise avastas Kristo enda jaoks alles sõjaväes, kooli ajal iga kahe nädala tagant uue raamatu läbilugemine ei meeldinud. „Võib-olla oleks hea niipidi, kui on tund, kus kellelgi pole loetud, ja õpetaja avab selle teema, et oleks äratatud huvi. Selle asemel, et küsida fakte, peaks õpilane kirjutama essee, mitte lühikokkuvõtte, mille saab võtta Internetist.“ Kristo kirjanduse ja eesti keele õpetaja oli Virve Maasik, kellelt põhihindeks oli Kristole kolm. Neid tunde ta kartis. Mitte, et poleks meeldinud, vaid lihtsalt kartis minna. Hirmust tuleb üle saada Lõpetuseks räägibki ta sellest, millele on ise tulnud oma elu elades, mitte raamatutarkusest, et õpilane ei tohiks tegelikult hirmu tunda, sest kui ta on võimeline sellest üle saama, on ta võimeline ka õppima ja omandama. „Üks lihtne näide – teatrikoolis olid akrobaatikatunnid. Väga paljud ei suutnud teha väga lihtsaid akrobaatilisi elemente sellepärast, et kartsid. Kui ei julge teha, siis ei saagi hakkama. Mina näiteks suutsin sellest hirmust ühel hetkel üle saada ja hüppasin saltot.“ Hirmu kaotamine on Kristo sõnul oluline ka muudes asjades teatris, et kas näitleja suudab olla laval vaba ja unustada hirm eksida või on krampis. „Kui inimene enam ei karda seda, mis ta ees seisab, ei karda iseennast lollina näidata, siis loksub kõik paika.“

Buenos dias või noches või buenos misiganes sealpool ookeani ja ekvaatorit on! Evelin Grauen, välisreporter Kui mõnikord mõtlete, et tahaks TIKist võimalikult kaugele põgeneda, siis minul on see vahetusõpilasena õnnestunud. Kirjutan teile üsna ilma äärelt Tšiilist Punta Arenasest, maailma pea lõunapoolseimast linnast. Antarktika enam kaugele ei jää. Selle mägede varjus lebava tuulise Tartu-suuruse väikelinna rahvas on segu kuumaverelisest ladinaameeriklasest, valgest Euroopa immigrandist, põlisindiaanlasest ning kuhjast musidest, mida iga päev külluslikult vasakule-paremale jagatakse. Nende melukeskuseks on linna ainus kaubamaja, keskväljakule püstitatud monument ajaloo suurimale prostituudile ning seebikad ei tundu neile totakad. Loogiline ka, selline elu siin Tšiilis ju ongi! Vahetuspere stabiilse kummalisusega olen vaikselt harjuma hakanud. Närvi mustaks ajamata koristan igal laupäeval-pühapäeval pea pool päeva piinliku perfektsusega koos nendega maja, poleerin oma mööbli briljantseks, kohendan laua taga toole, puhvitan diivanipadjad kohevaks ning teen oma kuue tekiga voodit veerand tundi, sest nüüd ma juba tean, et see pole mitte kasutamiseks, vaid vaatamiseks („Seda triipu siin näed? See ei ole otse! Kõik uuesti!“). Ah, pere tähendab siin kõike! Ei ühtki sammu ilma nende teadmata! Ei ühtki sõpra, kes nende mainet rikkuda võiks! Ei ühtki lõunasööki ilma nendeta! Mu kodu on imepisike ja tuba paraja punkri suurusega ning hommikuti-õhtuti sööme alati saia, ent muidu on mul siin tore. Klatšime üheskoos külanimesid ja vaatame hetke kuumimaid seebikaid. Kui isa just parasjagu oma reegliloenguid ei pea (ta on kodus BOSS...ja pealegi politseinik, seega iga reeglit saadab surmajuhtumiga näide päriselust, for real). Kool. Oh! Ma võin ju olla nö kohalikus TIKis, sest tegu on Tšiili paremuselt viienda kooliga, aga tihtipeale tundub, et see tähendab lihtsalt koolivormi rangust. Nagu kriiskas mulle näkku meie vuntsidega direktor: „Meil on siin kraed TRIIGITUD! Kingad VIKSITUD! Muide, kas su vanemad sul juua lubavad? Meie kooli õpilased alkoholi EI TARBI!“ Ma ütleksin, et mu klassivendadel on pigem haiglane alkoholilembus ning mis eriti kole - mu kohalik pere on veendunud, et klassi alkohoolik ei suuda lõpetada, sest ta on minusse nii lootusetult armunud. Olen kohalike jaoks ilmaime, sest kartulikoorekarva juus on nende jaoks ideaalselt naturaalblond ning mu mu harju keskmiselt sinised silmad võluvad oma tooniga ära ka kõige külmema südame. Kõige tüüpilisem küsimus ongi „Kas sul poissi on?“ See on baasinformatsioon nagu nimi või päritolumaa, ükskõik kas räägin koolikaaslaste, nende vanemate või kohaliku lihakaupmehega. Tõmmusid poisse võib ju tore vaadata olla, aga TIKis väljaõpetatud maitse jaoks on koolikaaslased üldiselt liialt ebapüsivad ja väheintelligentsed. Tsiteeriks klassiõde: „Intelligents? Milleks see? Peaasi, et tüübiga lõbus on!“ Sellest hoolimata olen saanud häid sõpru, erandeid on. Aga kui kedagi imestab, et seebikates kõik kõigiga käivad, siis, teate, mina enam mitte.

Mu klass on värvikas ning juhuslikult kõige vihatum nii ülejäänud õpilaste kui ka õpetajate poolt. Klassivend J omab umbes rosinasuurust aju, ei suuda olla hetkegi ilma midagi mälumata, puurib sõrmega nina täie pühendumusega ja armastab kõike ettejuhtuvat põletada. Klassivend J on ka mu vahetusõe parim sõber (ebaõnn!). Eelmisel nädalavahetusel röövis ta ühe auto. Ilmselt pani ta selle ka põlema. Räägitakse, et klassiõde L on rase. Klassi ilustüdruk N vihkab enamikku klassiõdedest, sest ta suudles mingit poissi, kes oli kellegi sõbranna boyfriend, kelle sõbranna kõiki tema vastu õhutas. Klassivend P lasi oma nina opereerida. See näeb nüüd välja nagu naisenina. Klassiõe K õde on haiglas, sest ta poiss tulistas teda armukadedushoos. Klassivend M teeb oma glamuursete esinemistega iga vahetund silmad ette nii lavaka lõpetajatele kui geelisoenguga John Travoltale. Ja nii edasi.

Keskmise tšiili noore elus on tähtsal kohal reggaeton (mis on nagu reggae + hip-hop) ning Facebook. Kolme kuuga olen reggaetoniga olude sunnil harjunud. Virtuaalelulembusel on ka hea külg: kui järjekordne tüütus koolis/klubis/tänaval küsib, kas mul Facebook on, võin alati vastata, et mu nimi on liiga keeruline. Ükskord käisin teatris ka – inimesed sõid saalis kommi ja küpsiseid. Popkorn on siin suhkruga. Absoluutselt kõik on teistmoodi. Tšiillane on katoliiklane. Mu kodu on pühapilte otsast-otsani täis ning vahetusisa loodab täiest südamest, et mindki usku pöörata suudab („Maisi sa juba sööd, lootust on!“). Ta isegi tutvustas mind särasilmil kirikuõpetajale. Olgu aga ühiskond siin kui usklik tahes, nad on ühtlasi ka materialistid ning poed olid oktoobris juba jõulukaupu täis („Mis mõttes vara? Juba on ju oktoober!“). Mina igatsen paganlikku mõnu pühapäeviti saunas käia, aga igaks juhuks pole perele kirjeldanud, kuidas paljad eest-

lased saunas üksteist okstega peksavad, lumehange hüppamise jutt oli neile juba liialt kahtlustäratav. Eestlane on lahe olla, tegelikult ka. Isegi kui enamik uutest tuttavatest usub, et olen pärit Venemaalt. Õpetan ühele entusiasmist sõbrale eesti keelt ning ta tervitab mind vahel sõnadega nagu „Tere, ma olen täna natuke kurb, aga sa oled imelik“ või hakkab spontaanselt laulma Rujat, Anne Veskit või Welcome to Estoniat. Kõik Eestiga seonduv on praegu nii soojendav. Nägin ühe maailmarändurist perega sõbra juures rahvariides nukku ning peaaegu kukkusin rõõmust kokku! Emotsioonid käivad stabiilselt üles-alla. Normaalne. Ühel hetkel olen täisvalmis tšiillane, elektriliselt energiline, järgmisel momendil igatsen kõike kohukestest Dagö kontsertideni, turvalisust, prügi sorteerimist, oma ambitsioonikaid sõpru, sauna, rukkileiba, vanaema, liikumisvabadust. Nojah, vanemad tegid eksperimendi ja püüdsid mulle leiba saata. See oli kohale jõudes hallitanud. Ma üritasin demonstreerida, kui vinge on meie laulupidu, aga nende DVD mängija keeldus seda näitamast. Kriiskasin helehäälse „Porkeeeeee??“ ja närisin õhtusöögisaia edasi. Eestlane olla ei ole siin lihtne. Olen hetkel kindel, et kodus on mul maailma parim pere, maailma parimad sõbrad ja kindlasti ka maailma parim kool. Aga praegust väikest seiklust ei vahetaks M-I-L-L-E-G-I vastu. Kui teile tundub, et ma virisen, siis asi on lihtsalt selles, et olen eestlane. Naudin elamuse sees elamist ning soovitan seda kuumalt kõigile! Besos y abrazos! Con mucho cariño les quiero muxxo a todos!

Tšiilis vahetusaastat veetev Evelin ei vahetaks oma seiklust mitte millegi vastu. Fotod: Erakogu

5

„Sa pole enam rebane, nüüd oled sa inimene.“ Karl Juhkami

Karl Hendrik Thomson

Nii tähtsat, lõbusat ning ainulaadset kogemust nagu rebastepäev ei tule niipea. Jagaksin veid muljeid päevast, mil selle aasta kümnendikud alustasid lõpuks oma gümnaasiumiõpinguid (ehk 12. klass aksepteeris neid kui TIKi õpilasi). „Nazzui sa plõksid!“ Kell 7.20. Astudes kooliuksest sisse, oli kohe näha, millega täna tuleb hakkama saada. Roosadesse ja lilladesse särkidesse pugenud „hundid“ tundusid olevat sellel aasta eriti kurjad. Nende võimust andis märku ka see, et särke illustreerisid kuldsed sõnad ’’Nazzui sa plõksid!’’ ja „Jumal 2009“ („Nazzui sa plõksid!“-st sai ilmselt sel päeval kõige rohkem kasutatud lause). Vaevu olime uksest sisse astunud, kui juba suruti pihku rebaste põhiseadus. Selgitati, et käskude eirajat ootab karm karistus. Täitsime hirmus hoolega reegleid, sest keegi ei soovinud (vähemalt alguses) teada, mis vastasel juhul ootaks. Seejärel andsid retsijad rebastele riided, mida nad kandma pidid. Esmamulje, vähemalt minul, ei olnud jube, kui nägin algul kõigest üht ilusat särki. Edasisi muljeid võib kirjeldada kui drag queen’ide paraadi. Nimelt olid enamik poisse riietatud tihketesse sukkpükstesse ning kitsastesse särkidesse ning tüdrukud olid riietes, milles oli kas väga palav või milles ei saanud eriti hästi hingata. Algselt teatati, et selle aasta dresscode pidi olema sarnane superkangelastele, kuid teiste klasside õpilaste pilkudest seda küll välja ei lugenud. Pigem vaadati rebaseid kui naeruväärsetesse riietesse pugenud segaseid tolasid, kes olid hommikul saanud tunda retsijate poolt ostetud spray-juuksevärve ning silmapliiatseidhuulepulki. Neid maskeeringuid, mida värsked kümnendikud kandsid, nimetasid retsijad „täiustusteks“. Nägime küll naljakad välja, kuid sisimas oli tunne, et päev ei saa enam hullemaks minna.

Palju õnne inimeseks saamise puhul!

Kaija Pook Hommikuvõimlemine ja uus koolikotistiil Eksisime. Koolikotte kanda ei tohtinud. Selle asemel anti meile prügikotid. Ning kohe pärast riietumist kamandati meid rivvi - hommikujooks võis alata. Marsruudiks kujunes Reaalkool - G.Otsa tänav – Politseiprefektuur - TIK. Lisaks kergele sörkjooksule sunniti meid demonstreerima imelikke võimlemisnippe, mis selgelt viitasid YouTube’s levinud videole „How to Dance a Rave“. Lõpuks saime ähvardustega pooleks harjutustega hakkama ning saime minna esimesse tundi. Vahetundides läks tegevus edasi. Ebaõnneks eraldati meile alad, mille piirides pidime liikuma. Mõnele rebasekutsikale ei olnud see teada ning niipea, kui ta oli oma territooriumilt väljunud, kogunesid tema ümber hundid, kes siis väljendasid oma kurjust... vahukoorega. Just nimelt sellest vahukoorest kujunes rebastepäeva üks jubedamaid seiku. Koore võikalt magus maitse ning hapu lõhn sundisid nii mõnegi kümnendiku põgenema retsijate eest. (Vaadates hoolega ringi kaheteistkümnendike garderoobis, võib sealt veel nii mõnegi vahukooretopsi leida.) Üldiselt said õpetajad aru, et sellel päeval õppimisest midagi välja ei tule. Niisiis lasti meil enamvähem vabalt olla. Vahetundides rivistusime taas ning marssisime mööda koolimaja. Meile õpetati ka rebastelaul: „Olen rumal rebane, täna ennast lolliks teen. Jumal seisab rivi ees, tahaks olla ori veel.“ Seda laulsime terve päeva vältel. Söögivahetunni algul loomulikult sööma ei lastud. Ja nagu me teame - gümnaasium tuleb kell 12. Selle asemel kogunesime garderoobi ja lugesime rebasevannet. Kaheteistkümnendikud ei lasknud meil unustada fakti, et oleme kõigest tähtsusetud väikesed rebased, kelle ülesandeks on orjata abituriente . Tantsisime ning kummardasime neile. Lõpuks lubati sööma, kuid ega seegi kujunenud vahejuhtumiteta. Selle asemel, et süüa taldikutelt, sõime hoopis tassidest. Riisi ja kala peale lasti veel vahukoort. Tõsi ta on, et kõhus kõik seguneb, kuid seekord jättis enamik 10-ndikest lõunasöögi söömata. See pole veel kõik - samal ajal, kui meie olime söömas, otsustasid maniakaalsed abituriendid teha elu veelgi jubedamaks: pidime enne sööklasse minekut kõik oma (prügi)kotid saali ette jätma ning sööklast tagasi tulles avastasime, et kõik kotid on sassi aetud. Ei olnud üldse lihtne kuuekümne prügikoti hulgast enda oma leida. Huntidel õnnestus ka sebida sööklast nuga ja kahvleid, mida nad seejärel agaralt meie prügikottidesse panid. Rebased linna vallutamas Järgmisel vahetunnil saime teada, miks oli meil kästud kaasa võtta hambaharjad. Ülesandeks kujunes trepi puhastamine, sest trepid olid väidetavalt kunagi olnud „väga valged“. Koolipäeva lõppedes ei lastud meid ikka veel koju. Otsustati teha traditsiooniline käik läbi tihedalt asustatud Tallinna kesklinna ehk läbida marsruut TIK – Reaalkool - Viru keskus - Viru väravad Raekoja plats - Balti jaam - Balti jaama turg - TIK. Reaalkooli ees pidime näitama üles austust Reaalkooli õpilaste grandioossele majakesele. Väljendasime seda austust, andes musi kooli puhtaks küürimata seinale.

6

Edasi liikusime Raekoja platsile läbi Viru väravate. Jõudes platsile, kästi meil moodustada ring ning laulda selle aasta rebaste edetabeli Top 1 lugu – „Ori ma olen ja orjaks ma jään“. Lisaks sellele oli ka ühel rebastest, Rasmusel, sünnnipäev. Tema sai kutsutud ringi keskele ning lauldud talle üks ilus sünnipäevalaul. Aset leidsid erinevad ringmängud. Vanalinnas kõndivate inimeste pilgud olid hindamatud. 5 minuti pärast leidsime end Balti jaama tunnelist, kus moodustasime Balti keti... TIKi moodi. Nimelt ühendasime käed ning ulatusime ühest sissekäigust teiseni. Sekundi pärast leidsime end turu väravate juurest ning meile teadvustati, et nüüd on ülesandeks leida sealtsamalt kalahaisuga võikalt lõhnavalt turult oma retsijale kümne krooni eest hommikusöök. Proovikivi õnnestus rebastel läbida kümne minutiga, saadused varieerusid puuviljadest ja pohladest lõpetades kolmteist kuud vanade Pringles’ite, ühekroonise mahlapakiga ning pudeli odava odekolonniga. Mõni õpilane proovis oma retsijat piinata samamoodi, nagu see teda piinas. Kuid see ei õnnestunud, sest retsijate kaval plaan oli panna meid ise sööma neid ostetud rõvedusi. Ettekääneks tõid nad fakti, et päeval meil niikuinii süüa ei lastud. Mõningad tooted osutusid täiesti söödavateks, kuid oli ka produkte, mis otsustati prügikasti visata. Märkimist vääriks fakt, et turul olevad müüjad tundsid muret meie heaolu pärast. Küsiti, et miks me niimoodi riides oleme ning paluti vältida meil seda, et me üksteist kinni teibiks (vihjates Saaremaal toimunud retsimisele, kus poiss kinniteibituna kaubanduskeskusesse jäeti). Viimane katsumus Tagasi koolis. Väsinud ja alavääristatud rebaseid ootas veel ees viimane proovikivi. Kõigil seoti silmad kinni, viidi hirmu külvava rongkäigu ning kägistamise saatel saali, kus leidis aset nügimine katki mineva teleka helina taustal. Ühel hetkel hakkasid abituriendid rebaseid järjest ringist välja tõmbama, viies neid laval asuva laua juurde, kus asusid just neile mõeldud koolimüts, sõrmus ning diplom. „Sa pole enam rebane, nüüd oled sa inimene.“ Niiviisi lõppes 2008. aasta rebaste retsimine. Hoolimata sellest, et kõik olid 7.20 alanud päevast väsinud, jäädi siiski rahule ja nüüd ootame pikisilmi, et saaksime ise Jumalate rollis olla. :)

“Väga hea! Nüüd suundume selle kitsa tänava poole!” Fotod: Kaija Pook, Jaan Utno, Mihkel Joasoo

Stiilipäev Kuna igal kuul peavad kümnendikud oma klassile huvitava ürituse välja mõtlema, oli selleks novembris stiilipäev. Õpilased olid riietunud gängstadeks, cheerleader-iteks, oivikuteks, emodeks ja hipideks. Klassijuhatajatunnis valiti ka iga kategoorija võitjad. Parim emo – Andreas Parim cheerleader – Johanna S. Parim hipi – Anastasia Parim gängsta – Martin L. Parim nohik – Anett. Siinkohal mõned stiilinäited. Fotod: Kaija Pook, Jaan Utno

7

Tekst ja fotod: Kristi Kippasto Seekord teevad ennast kaasõpilastele tuttavaks 2a ja 2b. 2A Lii Susanna Martin Erki, Kenlou Lii Susanna Kenlou Eliis, Reti Britt, Markus, Laura Erik Alfred Reti, Thyle Kenlou Maris, Uku Markus ja Lii Susanna Alfred, Laura

2A paralleeli kohta Vera, Inger Moortis Lars Ingela Moorits Hans Susanna, Norman Henri Moorits Anete, Karita Lars, Henri Uku Hans ja Mari-Liis Karita

2B Isabel-Lotta Karl Oskar Carl, Henri Isabel-Lotta, Mari-Liis Henri, Moorits Carl Susanna Uku, Hannes Moorits Mari-Liis, Stiina Moorits, Henri Uku Hans Kristjan ja Mari-Liis Tambet, Georg

2B paralleeli kohta Lii Susanna Markus Edvard, Oliver Amanda Alfred Mattias Markus Uku Edvard Marie Kenlou Nils Lii Susanna ja Markus Markus

Paris Hilton Einstein Kõige naljakam Kõige stiilsem Spordihull Suurim vinguja Muusik Ideedegeneraator Suurim jalanumber Kõige armsamate silmadega Kõige popim poiss Suurim unimüts Kuumim paar Tuleb alati olukordadest puhtalt välja Erik Lars Juuksegeeli parim sõber Lars Kenlou Arvutimängu pidu, vaba päev, eraldi poiste ja tüdrukute klassiõhtud, Missuguseid üritusi võiks olla Jõuluüritused, jõulu-, mardi- ja sügilaadad, DISKOD, Missi ja Misjooksmispidu...Teadmistekontroll!! meie koolis? teri valimised Nemad kaklevad koguaeg, meie ei kakle ...nii palju. Meie ei ole nii Miks on teie klass parem, kui Targemad, õpetaja on meil parem. Kehalises oleme lahedamad, lapsikud, kui nemad...=) paralleel? paralleelikad on närvilisemad kui meie... Reisile tahaksime minna. Läheksime suurriikidesse. Hiinasse, Taisse, Mida kõige enam tahaksite teha Poisid: Tüdrukuid taga ajada! Joonistusvõistlusi tahaks teha.. ATV-ga Jaapanisse, USA-sse, Soome ja Rootsi kah. Suvel läheksime laagrisse.. oma klassiga? tahaks sõita, minna randa ..

Tõelise traditsiooni vaimus peab 2B klass end paralleelist vähem närvilisemaks.

2A klass nimetab ühe oma tugevusena paralleelklassist küpsemat suhtumist.

Brainwars

Brainwars garderoobi-eri: 1.Kui kõik jäävhambad on lõikunud, siis mitu hammast on täiskasvanul suus? (Vastus: 32) 2. Päikesekella kasutati kunagi ajanäitajana. Kui kaua see juba eksisteerib? (Vastus: 5000 aastat) 3.Päike on tegelikult üks tähtedest, mille koostisest 3/4 moodustab...? (Vastus: Vesinik) 4.Kust tõuseb päike? (Vastus: Idast) 5.Kui kõrge on Eiffeli torn Pariisis? Kas 268m, 320m, 384m? (Vastus: 320m) 6.Missugune ookean on kõikidest suurim? (Vastus: Vaikne ookean) 7.Millal peaks plaanide kohaselt lõppema vabaduse Väljaku ehitus? (Vastus: suvi 2009) 8.Mis on Tallinna kõrgeim ehitis? (Vastus: Tallinna teletorn - 318 m) 9.Kes võitis saate „Selgeltnägijate tuleproov”? (Vastus: Nastja) 10. Joonista uus Vabadussammas!

Maie Kruusma (6p) Ei mäleta… Kas oli 32 või? (1p)

Riina Masso (8,5p) Ee….no 32 siis… (1p)

Valentina Sitnik (8,5p) No seda teavad kõik.. 32 ikka =) (1p)

Päikesekell…Millal see pandi käima? Mingi tuhat aastat tagasi…no pakume 1200 aastat tagasi siis… (0p) Mees kodus keemik, tema vastaks kohe ära… Ah.. Kõik on kuu peale läinud…Ei tea… (0p) Lõunast…läänest… Idast vist ikka oli.. (1p) Ise olen käinud seal, aga meelde ei tule... Ehk oli 384m? (0p) No Atlandi või…Eiei.. Vaikne vist siiski jah.. (1p)

Ma mõtlen…no 4000 aastat tagasi…ma arvan… (0p)

See…Teeme siis 5000 (1p)

No see on vist ikka mingi H, ma pakun… H, ikka loomulikult (1p) (1p) Idast, ma pakun (1p)

Idast ikka jah (1p)

Oeh… Äkki on 320m? (1p)

Mina ei ole seal käinud, ei tea.. Aga võibolla see keskmine variant.. et 320m? (1p) Kohe ma mõtlen..ei tea Kas Atlandi või? (0p)

Vastuseks on kas Atlandi või Vaikne.. no No kumb siis? Ma arvan, et ikka Vaikne ookean (1p) No see peaks vist valmis saama kuskil järg- Oot-oot.. Kas see mitte ei olnud sügis misel suvel, aga täpselt ei tea.. (1p) 2009? (0,5p) See on see Tallinna teletorn.. (1p)

Kas Oleviste kirik või teletorn… no vist ikka teletorn. (1p)

Seda ei vaata, seda ei tea.. (0p)

Nastja. (1p)

8

See on vist kevad 2009.. (0,5p)

Vanalinnas mingi maja võib-olla… Ei! Tegelikult on ikka seesamune Teletorn. Jah. (1p) Ajalehes oli kirjas, et Nastja. (1p)

Õpetaja Matthias Kristi Uustalu

Kaisa Kotkas

Ilmselt on paljud märganud, et alates eelmisest aastast võib koolis kohata üht uut ja õige omanäolist õpetajat. Nendele, kes veel ei tea, see on õpetaja Matthias Burghardt. Päritolult sakslane ning Eestis elanud vaid napilt kaks aastat. TIK-is annab ta nii saksa keelt, filosoofiat kui ka religiooniõpetust. Õpetajaamet pole siiski talle ainsaks tööks. Ta on ka Tallinna praostkonna vikaar ning Nõmme Saksa koguduse hooldajaõpetaja. Vahel käib härra Burghardt ka saksa turismigruppidele giidiks. Härra Burghardt on pärit endisest Saksa Liitvabariigist, Wolfenbüttelist. Linna kutsutakse ka Bibliosibirskiks, sest seal asub üks maailma tähtsamaid raamatukogusid. Õpetaja veetis lapsepõlves päris palju aega raamatukogus, sest tema ema töötas seal. Sellest võib pärineda tema huvi keelte ja filosoofia vastu. Keeli räägib ta kadestamisväärselt palju: heebrea, inglise, saksa, hollandi, eesti, läti, friisi. Lapsena tahtis ta saada meremeheks, kuid taipas üsna varsti, et tänu tänapäeva tehnoloogiale võib see amet üsna igav olla. Ka arheoloogi elukutse on talle omal ajal huvi pakkunud. Siiski teadis ta juba 17-aastaselt, et temast saab kirikuõpetaja. Õpetaja Matthias omandas keskhariduse Grosse Schule humanitaargümnaasiumis

Meie spordiguru Kaur Lillipuu Mainekas õpetaja ja legendaarne spordiguru Kaupo Tiislär räägib meile lühidalt oma elust ja oma mõtetest. Kuidas võtaksite lühidalt kokku oma elukäigu enne, kui asusite õpetama TIKis? Praktiliselt on kogu elu möödunud sportides või sporti jälgides. Kuuendas klassis trenni minnes hakkasin õppimist võtma ka kui sporti. MOTOKS kujunes: „Sel hetkel, kui sa ise ei treeni, võib keegi konkurentidest treenida ja mööduda.“ Seega tuleb kogu vaba aeg kulutada treenimisele.“ Kas TIKi tulemine on kuidagi muutnud Teie elu? Elutempo muutub pidevalt, vananedes liigutused aeglustuvad, kuid muutuvad täpsemaks. Seega kalligreerumisvõime on kasvanud. Kas olete varem õpetanud teistes koolides? Kui nii, siis ehk võrdleksite olusid TIKis ja seal? Lasnamäel oli pärast TLÜ-d hea praktika. Õpetaja ei tohi teha vahet õpilaste ja õpilaste vahel. Inimene on loomult ikka edasipüüdlik, ükskõik, mis

ning õppis edasi Kieli Ülikoolis. Võrreldes TIK-iga olevat õppimist omal ajal hoopis vähem olnud. Esimest korda sattus ta Eestisse 1995. aastal turismireisil olles. Juba siis meeldis talle siin väga. Kui talle mõned aastad tagasi pakuti ametikohta Riias, võttis ta selle kiiresti vastu. Õpetaja Burghardti enda sõnul meeldivad talle kõik Balti riigid. Lätis elades abiellus ta eestlanna Annega. Ametiaja lõppedes läksid nad Saksamaale elama, kuid õige pea kolisid Eestisse. Oma elu kohta Eestis kuuleb temalt vaid positiivseid sõnu. “Inimesed on päris viisakad ning nad ei ole nii materialistlikud. Neid ei huvita ainult raha,” selgitab ta. Samuti tunneb ta kergendust selle üle, et eestlastel on säilinud huumorisoon. Õpetajal endal huumorimeelest muidugi puudu ei jää. Suuremale osale neile, kellel on õnnestunud õpetaja Burghardti käe all õppida, on kohe silma hakkanud tema elurõõmus ellusuhtumine. Humoorikad vahepalad ja entusiastlik õpetamine on kujunenud tema tundide tunnusmärkideks. Enda sõnul on ta end alati pisut “showmeheks” pidanud ning kui tema senistest meetoditest on õpilastes õppimise vastu huvi tekitamiseks abi olnud, on tema üks eesmärkidest täidetud. Kui mainisime möödaminnes muusikatunniväliseid lauluminuteid, mis segunevad suurepäraselt algajate saksa keelega, siis ei suutnud õpetaja Matthias muiet tagasi hoida. „Laulul on oluline osa minu elus. Väiksena laulis ema mulle hästi tihti ja nüüd, kui hommikul oma poissi lasteaeda viin, siis laulan tallegi, et ikka harjumus perekonnas kaduma ei läheks. Ning kellel võikski olla

Ennast peab Matthias lihtsaks inimeseks ja öeldakse, et lihtsuses peitub võlu. Nii see tegelikult ongi - ei saa kuidagi väita, et õpetaja Matthiase vaba ja lahe suhtumine kedagi külmaks jätaks. Karl Otto, kes räägib oma vanematega lapse sõnutsi “daada keeles” ja “emme keeles”, on mehe enda sõnul muutnud tema vaateid elus positiivsemaks. Ehk tulebki tänada väikest Karl Ottot selle suurepärase õpetaja eest!

koolis ta õpib. Õpetaja eesmärk on motivatsiooni säilitada.

TIK väitlushoos

Paljud õpilased teavad Teid kui vahvat spordimeest ja suurt filosoofi... Mina tean ainult vahvat rätsepat. Sport on halastamatu, seal ei ole vahvusel ruumi. Pigem mõtestatus (!) kui mõtlematus. („mõtte matus“) Kuidas võtaksite kokku oma spordikarjääri? Saavutussport on ainult andekatele. Anne avaldub juba varakult, mina olin oma esimesel jooksuvõistlusel pikalt viimane ja ainult sellest häbist pääsemine sundis mind higi valama. Spordi tegemise juures on kaotusi ikka kordades rohkem kui võite. Kas on ka säravamaid võite, valusamaid kaotusi? Paremad hetked on olnud: esimene medal, esimene „kassikullast“ karikas. Isiklik rekord on spordis ülim, see on emotsionaalne kõrghetk, kus inimene üldjuhul tagasi ei vaata. On kuuldud ka jutte, et kavatsete jooksuketsid varna riputada ja pensionipõlve nautima hakata. Kindlasti annab veel paar aastat ketsimustrit kulutada, kuid tähtis on sportlik eluviis, mitte kaks korda ümber ekvaatori joosta.

14. novembril oli tundide ülelaskjaid tavalisest ilmselt rohkem. Eriti 12. klassis, kus lisaks traditsioonilistele puudujatele istus kaks väitlustiimi sülearvutite taga raamatukogus. Põhjuseks oli 15.-16. novembril Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis toimunud keskkoolide selleaastane väitluse meistrivõistluste I etapp. TIKi oli seekord esindamas neli võistkonda: Invicta (Marie, Hannes, Joonatan 12b klassist), Ego (Kaisa, Kari 12b klassist ja Liis-Marii GAGist), Arroganto (Martin, Sten, Marti 10.klassist) ja 2 Guys 1 Girl (Paul, Mari,

Rauno Kiviloo 11. oktoobril 2008.a. leidis Tallinna Reaalkoolis aset „Suur Turniir Algajatele Retoorikaga Tegelejatele“ ehk „START“. Turniiri eesmärk polnud mitte niivõrd hinnata väitlejate taset, kui pigem anda julgetele kõnelejatele meeldiv turniirikogemus ning edendada väitluse populaarsust Eestis. Sellest tulenevalt oli kohtunike tagasiside üsna leebe ning kedagi väikeste apsude tõttu liialt ei kritiseeritud. TIK oli antud turniiril esindatud mitmel rindel: võistlustulle astusid võistkonnad „SteNNi Talled“ koosseisus Mari Haamer, Karl Johan Vallner, Paul Richard Lettens ning „Hermes“ koosseisus Johannes Kangur, Anett-Airiin Saarso, Anna-Helena Saarso. Kohtunikeleeris varustasid algajaid konstruktiivse kriitikaga väitlusveteranid Hannes Nõgisto, Kaisa Laever, Kari Kalk ja Sten Andreas Ehrlich.

Isiklikult elasin kaasa küll muidugi kogu TIK-ile, aga eelkõige võistkonnale „SteNNi Talled“, kelle väitlusi õnnestus enamasti jälgida. Hoolimata vähesest praktikast, kandis kogenud spiiker Ehrlichi poolt lihvitud kaasus meie koduvõistkonna läbi kolme võidetud väitluse finaali, kus tuli vastamisi seista võistkonnaga „Kurjad Hundid“, kellel Kas võib loota, et jätkate TIKis õpetamist? „kodulaaneks“ Gustav Adolfi Gümnaasium. Finaal oli Parim koht täiuslikkust saavutada on ikka TIK-is! pingeline ja ärevust ei maandanud ka peakohtuniku teade, et finaal võideti kohtunike häältega 3 : 2. Ilmselt käis iga Rauno 10. klassist), teemaks oli „Kiirlaenude toetaja peast läbi mõte, et meie kolme „tallekese“ kaasus keelustamine on põhjendatud“. purunes hundi lõugade vahel, kuid eirates toiduahelat, Invicta võitis viiest voorust neli – Hugo Treffneri, Tallinna Tehnikagümnaasiumi, Tartu Waldorfi- kuulutati „lambukesed“ võitjateks. Kuigi ka mina sain suure rõõmu osaliseks, ei leidu õigeid sõnu kirjeldamaks gümnaasiumi ja Tallinna 21. kooli võistkondade vastu, emotsioonitulva, mis valdas meie päevakangelasi. Meeldiv kaotades viimases voorus Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi oli näha naeratust meie eesti keele õpetaja Merle Kaldjärve võistkonnalt H.I.V.-lt, mis kukutas meid edetabelis näol, kelle lapsukesed vägitükiga hakkama olid saanud. saavutatud 1. kohalt viiendale. Mis meil ikka teha oli, Sellega aga TIK-i edu ei piirdunud – nimelt kuulutati Ankui vastased meid statistikaga oimetuks lõid ja meie alles na-Helena Saarso võistkonnast „Hermes“ turniiri parimaks eelmisel päeval kaasusega alustasime. TIKi võistkondadest kõnelejaks, mida võib pidada samuti märkimisväärseks parima koha saavutas Arroganto, kes poolfinalidest siiski edasi ei saanud ning 4. kohale jäi. Esikoha saavutas samuti individuaalsaavutuseks. Kurbust polnud näha kaotajate silmiski – kaalus ju meeldiv ja õpetlik turniirikogemus üle Pärnu Sütevakast pärit võistkond Conspirator. formaalsuse, nagu seda on võidu ja kaotuse määramine. Auhinnalise esiüheteistkümne sekka kõnelejapunktide arvestuses õnnestus pääseda nii Stenil ja Martil 10.klassist, Kõrvaltvaatajale jättis kogu üritus suurepärase mulje ja kui ka minul. Jääme ootama meistrikate teist etappi, mis veebruari kes- loodan, et selle võistluse traditsiooni jätkatakse ning järgmisel aastal näeme juba palju uusi ja edukaid väitlejaid. kel meile ehk veelgi paremaid tulemusi kaasa toob.

Väitlusmeistrivõistlused Marie Vellevoog

Foto: Kristi Uustalu midagi ühe tujutõstva viisijupi vastu?” Kõige kallimaks varanduseks oma elus peab ta perekonda ja oma nelja-aastast poega Karl Ottot. Kas on möödunud nädalat, mil ta ei oleks kas või poole sõnaga maininud oma poissi? Sellist avatud, siirast ja südantsoojendavat suhtumist leiab inimestes harva. Soojalt naeratades sõnab ta: “Ma õpin temalt palju. Paljud asjad elus on väga lihtsad ning lapsed juhivad meie tähelepanu nendele asjadele.”

9

“Jõul on kõikide pühade kuningas” (eesti vanasõna) Jõulud on 25.–27. detsembril tähistatav püha, mille tähendus on inimeste jaoks erinev. Osade jaoks on see talvine pööripäev koos vastavate kommetega, osade jaoks Jeesuse sünnipäev, osade jaoks tähtpäev, mil saabub punase kuue ja valge habemega jõuluvana. Eestlaste jõulud Eesti rahvakalendris olid jõulud tähtsaimateks pühadeks. Maarahvas nimetas talvist pööripüha mitmeti: jõulud, joulud, talsipühiq, talvistepühä ja vorstipühad. Sõna jõul on eesti keelde arvatavasti laenatud muinasskandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. Jõulud algasid maarahval pööripäevaga ning lõppesid mõni päev peale uusaastat. Maausuliste väitel on muistne uusaasta 25. detsember (esimene päev, mis on pikem kui eelmine). Jõulud olid pühad päevad, mil üks ajastaeg oli lõppemas ja uus algamas. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju. Kombestik Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutasid õled sammude müdina – usuti, et hinged tahavad vaikust. Arvatakse, et õled toodi põrandale just selleks, et neil magada, kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Usuti, et peale pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema. Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas kustuda. Pidi ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Toidud Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud. Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, poolik seapea, jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või. Usuti, et jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi

Jõuluöösel tuli süüa 7, 9 või 12 korda, siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist...

selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele. Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Just valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus. Jõululeib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks pidi saama niipalju süüa, kui tahtis. Jõuluöösel tuli süüa 7, 9 või 12 korda, siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnistatud ja tal pole leivapuudust. Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata.

Maagilised toimingud Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada.

kõndides ring. Meelelahutused Kuna jõulude ajal olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega jõude olla, jäi aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Õlgedest valmistati looma- ja inimkujusid. Tehti ka õlest nuute ning taoti üksteist nendega. Vähemalt saartel olid jõulud ennevanasti suurim lauluaeg. Uusaastakombestik 24. detsember vana-aastaõhtuna oli saunaskäimise päev. Saun pandi küdema juba hommikul ja enne pimedat pidi kindlasti saunas käidud olema. Südaööst, kui algas uus aasta, võisid poisid ja mehed minna küla peale head uut aastat soovima. Kui vana-aasta sees või uuel aastal tuli külla naisterahvas, pidi talle meeste püksid kaela viskama – siis ei kaduvat õnn kodust ära. Uue aasta öösel või hommikul viskas peremees kaevu soola ja tõi sealt vett. Vesi valati kaussi ning selle põhja pandi nuga ja midagi hõbedast. Peremehest alates pesid kõik seal nägu see pidi hoidma inimest uuel aastal haiguse ja kõige kurja eest. Uue aasta juurde kuulus ka õnnevalamine ja igasugune ennustamine.

Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati – tehti nende ümber

Glögi valmistamine

Glögi on Skandinaaviast pärist jook, mis on tehtud valgest veinist või puuviljamahlast, üles soojendatud koos erinevate lisanditega (kaneel, kardemon, ingver, nelk) ning mida serveeritakse kuumalt koos rosinate ja mandlitega. Glögi valmistamine ei eelda erilisi oskusi ja seni vaid kauplustest ostetud pakijoogi soojendamisega piirdunud kokandushuvilisel pole põhjust peljata, et ta joogi kokkusegamisega hakkama ei saa. Siin üks võimalikest retseptidest: Alkoholita glögi õunamahla baasil: 4dl vett 1 kaneelikoor 5 tk nelki 1 tl kardemoni 7 dl õuna toormahla või lahjendamata õunamahla kooritud mandleid rosinaid Valmistusaeg: 20-40min Keeda maitsestamisvedeliku aineid kaanega kaetult tubli pool tundi. Kurna vedelik, seda peaks olema umbes 2 dl. Kuumuta õunamahl ja maitsestamisvede-

10

lik. Pane klaasidesse mandlid ning vala peale kuum hele glögi. Pane igasse klaasi pika varrega teelusikas ja kui glögi on väga kuum, siis mähi ümber klaasi kolmnurgaks kokku keeratud salvrätik. Serveeri glögi õrnadest sangaga klaasidest või jõulise väljanägemisega maakruusidest. Ajaviitejoogi kõrvale paku piparkooke, küpsiseid ja pähkleid. Või miks mitte karamellistatud pähkleid? Selleks vala suhkur pannile ja sulata seda natuke. Kuumas anumas karamellimassis pähklite veeretamine nõuab muidugi ülimat ettevaatlikkust, kui aga koerast on üle saadud, jääb vaid pähklid kakao või kaneelisuhkruga üle poetada. Head nautimist!

Uhke kuuse tuppa toome... See kordub aastast aastasse. Üks ja sama, meile kõigile juba lapsepõlvest tuttav, meelierutav ja pühalikkusega segunenud rituaal – kuuse ehtimine. Päev või paar varem, vahel alles jõululaupäeva õhtuks, aga kuusk saab igas eesti peres ehitud. Aastapäevad panipaikades varjul olnud väikesed jõuluimed võetakse ükshaaval välja ja sätitakse erilise tundesoojuse ja hoolega kuusele. Suurtele ja väikestele, vanadele ja noortele – kuusepuu ehtimine on kõigile eriline hetk. Vanasti olid põhilisteks jõulukaunistusteks lakke riputatud jõulukroon. Kroonid tehti tavaliselt pilliroolülidest või õlgedest ning kaunistati riide- ja suletuttidega, värviliste lintide, paberiribade ja värvitud munakoortega. Kui 19. sajandi teisel poolel levis Eesti talurahva seas saksa kultuurist üle võetud jõulupuu komme, riputati kuusk jõulukroonide eeskujul samuti toa lakke või kinnitati pingi külge. Lõplikult kodunes kuusepuu meil alles 20. sajandil. Jõulupuu ehtimiseks kasutati vanemal ajal eelkõige söögikraami: õunu, piparkooke, komme, kringleid, suhkrutükke, isegi vorstirõngaid. Küünlad kinnitati kuuse külge niidiga. Esimesed mittesöödavad ehted võeti kasutusele 20. sajandi alguskümnenditel ning peamisteks materjalideks olid papp, värviline, hõbeja kuldpaber, pabermass. Hiljem lisandus vatt, mida

kasutati nii lume jäljendamiseks kui ka kõikvõimalike kujukeste valmistamiseks. 19. sajandi keskpaigas hakkasid söödavad kaunistused oma positsiooni tasapisi loovutama klaasist jõuluehetele –jõulupuudel helkisid juba mitmevärvilised klaaskuulid ja helmekeed, okstel kiikusid siidisaba-linnukesed, jõuluvanad, inglid, lumehelbed, seened, maasikad jm. Okstele sätiti valget vatti või kohevaid hõbeda- ja kullakarvalisi „inglijuukseid“. Kuuseladvas siras täht. Niisiis on jõulukuusk sajandite jooksul läbinud hulga ajakohaseid muudatusi, hülgamata seejuures vana head klassikat. Ning mis peamine – silmailu ja südamesoojust, mida jõuluajalt alati ootame, ei kujuta ilma temata kuidagi ette. Kas sa teadsid, et: • Esimesed elektrilised kuuseküünlad võeti kasutusele Ameerikas ja need valmistas 1880. aastal Thomas A. Edison. • Esimene tööstuslikult valmistatud kuusekard toodi turule Saksamaal 1610. aastal. Selle valmistamiseks kasutati ehtsat hõbedat, kuid sära tuhmus kiiresti ja kard olnud ka üsna raske. • Ameeriklastele kuuluvad lisaks elektriliste kuuseküünaldele ka tänapäevase ehete riputusviisi (metallist silmus ja konks) kui ka kunstkuuse patendid.

! SE

Väike valik salme neile, kelle juurde jõuluvana jõuab kohale enne, kui õiged luuleread on veel välja otsimata või kes sel aastal enam ei soovi esitada äraleierdatud „Mina olen pisi-pisi…“.

Kuuse jaoks ei ole vaja väga palju ehteid. Tema ootab lahket maja, rõõmu, mis on ehtne. Paksust metsast meie pärast toodi teda siia. Ta ei kasva meie pärast suureks mitte iial.

Jõuluvana tuisand teega, sõitis oma BMW-ga. Taevas vahtima jäi kuud, sõitis vastu kuusepuud.

Lumi katab puid ja hoove, tähed on kui hõbe. Südamlikke jõulusoove saadan sulle, sõber! Kuuskedel on lumest kroonid, taevast langeb lisa. Südamlikud õnnesoovid teile, ema-isa! Jõuluvana teele rühib, põhjapõder ruttab. Õnnelikke jõulupühi, kulla kauge tuttav!

I I

V R VÄ

Viimase hetke jõulusalmid

Südame nii soojaks tegi ilus jõulutunne. Rõõmsaid pühi nendelegi, keda veel ei tunne!

Meil on päkapikud käinud, aga mina neid ei näinud. Nägin ainult kingipakke, nüüd ma hüppan rõõmust lakke. Tänama peab jõulutaati, tema ju need kingid saatis!

Vana aasta sammub vaikselt ajalukku, keerab enda kannul ajaukse lukku. Kõik jääb seljataha - kes see mullust muudaks! Oi, kui kõik mis paha, maha jätta suudaks! Tulgu ilus aasta küünlavalgusvihus, piparkoogiraas ta pisikeses pihus. Pärast jõulupuhkust meenutagem seda nii piprast kui ka suhkrust tehti aasta süda.

Kõige ilusam kuu on jõulukuu. Kõige ilusam puu on jõulupuu. Kõige toredam mees on jõulumees. Kõige toredam aasta ootab veel ees.

Kõnnib paksu lume sees väike armas jõulumees. Kotis palju kingitusi, mänguasju, mõistatusi.

11

JÕULUHOROSKOOP Jäär Päkapikud on juba mõnda aega akna taga piilumas käinud ja kui sa seni ei ole just kõige paremini käitunud, siis nüüd oleks õige aeg teha pööra paremuse poole ja lõpuks matemaatika järeltööle kohale minna. Muidu võib ju juhtuda, et jõuluvana jätab mõne jäärapäise tegelase kinginimekirjast välja. Sõnn Ootad veel ja veel lund, aga tunni ajal aknast välja vahtimine pole küll hea idee, sest ega ikka ei tahaks küll kauni suusailmaga järeleaitamistunde võtta või järgmiseks järeltööks õppida eks ole. Tee veel aastalõpu viimane pingutus ja saad koju viia viisakate hinnetega tunnistuse. Kaksikud Kui jõulumeeleolu pole veel tekkinud, siis haara paar aktiivsemat klassikaaslast ühes ning ehtige kool ära. Natuke karda trepikäsipuudele, pisut värvilisi kuulikesi ukselinkide külge...kui veel jõululaule ka laulda vahetundide ajal või kooli raadios, siis on õige jõulutunne kogu koolis garanteeritud. Vähk Kuigi koolipäevad on pikad ja väsitavad, püüa siiski olla pühademeeleolu arvestades heatahtlik. Aita näiteks väiksematel kodutööd teha või aita mõni vanatädi üle tee. Kindlasti teenid palju plusspunkte ka sellega, kui puhvetijärjekorras ei trügi või teised enda ette lased, mis kindlasti läheks juba päeva heateona kirja. Lõvi Kui oled armunud oma klassiõesse/venda, siis just nüüd oleks õige aeg ta kinno ja kohvikusse kutsuda, sest isegi kui ta muidu sulle ära ütleks, siis jõuluajal meeldib kõigile heategevusega aega sisustada. Ära lase end lõpututest koolipäevadest häirida ja planeeri parem oma vaheajategevusi ja lisa sinna ka ühe raamatu lugemine näiteks kohustusliku kirjanduse hulgast, mis sul nagunii lugemata on. Neitsi Küpsetage klassikaaslastega piparkooke ja tooge neid ka kooli. Õpetajad isegi ei märka, kui te neid vaikselt tunnis krõbistate. Või kui märkab, võite tallegi pakkuda. Nii võib kindel olla, et talgi tekib kohe hea tuju ja märkust te tunnis söömise eest sel korral ei saa. Kaalud Ümised juba oktoobrist saati jõululaule ja käid sellega teistele närvidele, aga nüüd on sinu tähetund tulnud, nüüd ei saa jõululaulude laulmist sulle enam keegi ette heita. Koonda oma sõbrad ka sellesse tegevusse, harjutage veidi muusikaklassis ja voila! saategi minna Viru keskusesse taskuraha teenima! Skorpion Kui see olid sina, kes kogu oktoobri ja novembri vältel rääkis, et jõulud on üks mõttetu kommertslik püha, siis nüüd on aeg minna kööki glögi ja piparkookide järele, sest need ja suurte räitsakatena langev valge lumi tekitavad ka sinus õige jõulutunde isegi kui sa ise seda veel ehk ei usu. Ambur Kõik teised on ametis kinkide ostmise ja kuuseehtimisega, aga sina mõtled juba uue aasta peale. Ainus, mis vahetub, on number, aga sellegipoolest kardad, et äkki järgmine aasta on raskem ja koolis on rohkem töid jne. Ära muretse, naudi lund ja piparkooke ning veeda aega pere seltsis. Kaljukits Sul on küll palju sõpru, aga sul oleks neid veelgi rohkem, kui sa koolis pühademeeleolus komme jagaksid nagu väike aktiivne päkapikk. Ei tasu unustada ka õpetajaid, sest tegelikult nad pole nii äraostmatud nagu nad näida püüavad. Võib proovida ka väikeste kingituste tegemist füüsikaõpetajale, nii võib juhtuda, et hinne jõuluime läbi paraneb. Veevalaja Naudi valitsevat jõulumeeleolu ning korralda selle kõige armsamaga või siis kõige armsamate klassikaaslastega väike kohviku chill. Mis oleks külmal talveõhtul parem, kui juua glögi vanalinna kohvikus ning hiljem sooja tundega pisikestel vanalinna tänavatel jalutada? Aga ära unusta ka kinkide tegemist kallitele õpetajatele! Kalad “Ho-ho-ho!” võiks olla sinu hüüdlause jõuluperioodiks. Soovitavalt võiks kasutuses olla ka pikk valge habe ja punane kuub. Kui see millegi pärast ei õnnestu, siis kõlbab alternatiivina ka “Palun vabandust, et ma tundi hilinesin...” ja lumest märg TIKi kampsun, sest jõulude ajal on ju tähtsaimaks viisakus ja ligimesearmastus.

JUTAMOOR Juta Moor Oeh, ma ütlen, see sügis on minule ikka kõige südantsoojendavam aeg. Kui muud aastaajad ja üritused on pigem klatšivaesed ning ei tekita üldse uusi paarikesi, siis vähemalt sügisesed rebaste ja abiturientide ühistegevused lähendavad inimesi alati. Ka see aasta ei ole mingi erand – päevased tegevused lahutasid meelt, õhtused tekitasid aga nii mõnegi huvitava paarikese. Kõige populaarsem rebaseneiu oli kahtlemata Kristel (10), kelle ümber tiirlesid nii Jürgen Klemm (12a), Hannes (12b), Mihkel A. (12b), kui ka Kaspar (12b), aga kes viimaste teadete kohaselt on valiku langetanud hoopis klassivend Andrease (10) kasuks. Romantilised jalutuskäigud lehesajus ja istumised kohvikus... oh, see sügisene armastus! Kaaskodanike valvsad silmad on mu tähelepanu juhtinud ka sellele, et Karl-Johan (10) ja Aliis (10), kes suurema osa õhtusest ajast veetsid koos, käivad

käsikäes ka linna peal, mis on äärmiselt positiivne. Kui need paarikesed on püsima jäänud, siis peol lõbusalt aega veetnud Peeter (12a) ja Kristel (11a) käivad nüüd teineteisest koridoris mööda ja teesklevad, et midagi pole juhtunud. Raske juhus, noored. Kõige aktiivsem endale kaaslase otsimises oli aga hoopis Markus (12a), kes paraku pidi peo lõppedes tühjade kätega jääma. Aga mitte ainult rebased ei otsinud endale seda õiget, vaid ka abituriendid ning tundub, et see õnnestus Mihkel J.-l (12b) ja Kärt K.-l (12b), kes nüüd iga vaba hetke koos veedavad. Väljaspool rebaseid ja muid loomi on tähelepanelike silmadega õpilased märganud, et Gustav (11a), kellel veel eelmisel aastal tundus silmi olevat vaid EveLiisi (12b) jaoks, tiirleb nüüd üha rohkem Kärt P. (12b) ümber. Mis siin ikka – eks vaheldust peab ka elus olema ja mõlemad ju kenad neiud. Käisin koolimaja peal ka ise kuulatamas, millised uued tuuled armuelus puhuvad I korrusel, aga ei olnud kuulda kohe mitte midagi. Tundub, et noorem põlvkond on otsustanud õppimisele pühenduda ja võib-olla peaksid gümnasistidki seda tegema.

ÕPETAJATE ÜTLUSED

Anu Parts „Oh, sa jessas vinni, kui palju te teate!“ „Teadmised kaovad, haridus jääb.“ „Kus mu aju kadus? Oh, andke mulle mu aju!“ „Üldiselt on bioloogias nii, et minu arvamus on vale arvamus.“

Guido Vegmann „ Me oleme humanitaarkallakuga kool ja reaalained on siin kõik pähh!“ „Kui te kavatsete vales kohas teed ületada, siis vähemalt vaadake ja valige autot, mille eest üle joosta.“ „Kui te oled natuke saunas, siis ei juhtu midagi. Kui oled kaua, siis lihtsalt keed ära. Terve kari andmeid on meil teada.“ Heldena Taperson „Kui ahistame, siis juba täie rauaga.“ Ilana Faiman „See tähendab, et sa oled pedofiil või lõbutüdruk.“ Kai Aus Kõrvaklappidega õpilasele: „Kas sul on Moskvaga side või? Oht pole veel möödas!“ „Nüüd vaatame naisi. Polegi vaja internetti minna, vaid võtta Viiralt kätte.“ „Haridus on üks keeruline asi ja seda niikuinii eriti vaja pole.“ Kaia Norberg “Homosexual activity... why not! “ Kaisa-Helena Luht „Nudi pulli ristati sarvilise pulliga... Vabandust, kahte pulli on omavahel raske ristata.“ „Kas te kujutate ette, mul on siin üks surnud kass ja ma võtan ta igal aastal uuesti riiulist.“

ÕPETAJATE SÜNNIPÄEVAD

Detsember 18. detsember – Ülle Koduste 18. detsember – Kristi Suits 18. detsember – Kadri Vallikivi 19. detsember – Tiiu Martma 22. detsember – Reet Saluste Jaanuar 4. jaanuar – Bibi Raid 4. jaanuar – Katrin Rahi 5. jaanuar – Sirli Kodres 6. jaanuar – Rainer Raudsepp

12

11. jaanuar – Piret Orgusaar 21. jaanuar – Riina Napits 23. jaanuar – Pilve Traks Veebruar 4. veebruar – Olga Bogdanovitš 13. veebruar – Hedvig Evert 13. veebruar – Marja-Liisa Lepik 18. veebruar – Liina Lelov 18. veebuar – Kadi Altmäe

Karin Muller „Sa jätad mulle iga kord tunde, et sul on kohutav pohmell.“ „Pole midagi, Kaisa. Ühel päeval närivad vaglad sindki.“ Lilian Kippasto Õpilane: „Mis siis saab, kui töövihik on juhuslikult oksüdeerunud?“ Õpetaja: „Mis saab, mis saab... CO2 ja vesi saab!“ „Mis heksaan, heksoos! Saad aru, see on suhkur, mitte nafta!“ „Mees PEAB olema targem kui naine.“ „Jah, poes müüakse küll maltoosi. Enne kontrolltööd minge proovige ära.“ „Suguelundid ei käi suu kaudu välja.“ „Hannes näitas praegu kuidas tal on arenenud vasakule ja paremale panemise võtted.“ Mare Lillemäe „Tehke tüdrukutele komplimente, aga mitte selliseid, et: „Muidu oled ilge kõõm, aga täna oled kena“.“ Margot Peterson „Ma ei käsi teil vaikida, aga ma soovin, et te vaikiksite.“ Matthias Burghardt “ You see, I speak like Hitler and the sun is going away.“ Paavo Viilup “Quit with the pedo voice!“ Piret Simpson “Indians like their stomachs smooth. I mean, have you ever seen a hairy Indian?“ „Children are perfectly edible.“ Virve Maasik „Kõige tähtsam osa lauses on öeldis ja see, et tunnis ei nätsutata.“

KUHU MINNA? 13.12.-04.01.

Tallinna talvefestival (Tallinna Raekoda)

18.12.

Muusikaline muinasjutt „Ainult üks kord aastas“ (Estonia kontserdisaal)

22.12.

Jõulutsirkus (Tallinna Linnahall)

25.12.

Arsise jõulukontsert (Estonia kontserdisaal)

26.12.

Jõuluvana ja seitse kitsetalle (Tallinna Linnahall)

26.12.

PS troika (Sossi Klubi)

27.12.

Moskva Patriarhaadi koor (Kaarli kirik)

27.12.

Pühademuusika (Estonia kontserdisaal)

28.12.

Festival Talveöö unenägu (Erinevates kohtades)

01.01.

Hennessy ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert (Estonia kontserdisaal)

17.01.

Memory 2009 (Estonia kontserdisaal)

18.01.

Rein Rannap 55 - klaverikuld (Estonia kontserdisaal)