Ivar Sild Referaat

Tartu Täiskasvanute Gümnaasium

Ivar Sild ja tema luule Referaat

Ago Press Juhendaja: Kaja Eenlaid 12 A

Tartu 2008

Sisukord SISSEJUHATUS.........................................................................................................................3 ELULUGU..................................................................................................................................4 LOOMING..................................................................................................................................5 Luulekogu „Usk, loodus, armastus“.......................................................................................6 Luulekogu „Minu erinnüsed”...............................................................................................10 KASUTATUD MATERJALID ................................................................................................11 LISAD.......................................................................................................................................12 Luuletused............................................................................................................................12 Pildid....................................................................................................................................13

2

SISSEJUHATUS Teen referaadi luuletahast Ivar Sillast. Ta on teadaolevalt esimene ja ainuke homoluuletaja Eestis, kes on peale luule ka proosat kirjutanud ning on mitmetes kirjanduslikes organisatsioonides tegev. Ivar Sild on avalikkuses hästi tuntud inimene. Ta ontöötanud Õhtulehes ja avaldanud teisteski ajalehtedes mitu arvamuslugu. Valisin Ivar Silla oma referaadi teemaks, sest mind huvitas, millest võiks kirjutada üks homoseksuaalne mees ning kuidas tema teoseid üldsus vastu on võtnud. Referaat jaguneb kolmeks osaks. Esimeses peatükis kirjeldan luuletaja elulugu ja kuulumist erinevatesse organisatsioonidesse. Teises osas kirjutan tema loomingust üldiselt ja milliseid luulekogusid ta välja on andnud. Kolmandas osas kirjutan kolmest tähtsamast luulekogust lähemalt. Materjali sain peamiselt internetist ja meediast. Peaaegu kõik tema luulekogud on internetist kättesaadavad, peale viimase, mille pidin raamatukogust võtma. Referaat on digitaalselt kättesaadav siit:

3

ELULUGU Ivar Sild on sündinud 24. märtsil, 1977. aastal. Ta on homoseksuaalne eesti luuletaja. Luuletusi hakkas kirjutama 14. aastaselt. Peale luule on ta kirjutanud mitu proosateost ja tegutsenud arvustaja ning ajakirjanikuna. Kuulub 2002. aastast Eesti Kirjanike Liitu. Ta on vabavärsiline ja assotsiatiivne luuletaja, kelle peamiseks väärtuseks on seni olnud homoseksuaalse lüürika ja sotsiaalkriitika segamine tervikuks tekitades nõnda näilist haakumatust kujundite vahel ja muutes tekste hermeetiliseks. Aastail 1998–2000 on olnud kirjandusliku rühma Tallinna Noored Tegijad (TNT) liige. Haridustee on luuletajal üpriski konarlik olnud. Ta on käinud paljudes erinevates koolides ja ka õhtukoolides, et keskharidus kätte saada. Lõpetatud sai Luua Kõrgem Metsakool. Õppis neli aastat ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogia erialal, mis jäi teadmata põhjustel lõpetamata. Hobideks peab maalimist ja arvutimuusikat. Tegeleb vahetevahel raamuatukujunduste loomisega.

4

LOOMING Ivar Sild on avaldanud hetkel seitse luulekogu ja kirjutab oma kodulehel aina uusi luuletusi, mis lõpuks luulekoguks saavad. Homotemaatika ja sotsiaalne tundlikkus – need on märksõnad, millega võiks luuletaja ja nüüd ka proosakirjaniku Ivar Silla loomingut iseloomustavalt kätkeda. Inspiratsioon on ammutatud isiklikult kogetust, läbi elatust, tunnetatust. Ivar on sedasorti kirjanik, kes ei räägi vihjamisi, ei paota kapiust, et see siis kohe kiivalt kinni tõmmata – tema lajatab otsesõnu, nõrgema närviga lugejaid vahest koguni šokeeriva avameelsusega. Inimesena seevastu on ta pigem kinnine, koolipoisilikult uje, aga sealjuures võluvalt siiras. Luuletused on mõeldud inimesele, kellele meeldib lasta endas mingitel piltidel või seostel tekkida ja kes ei kuku kohe otsima filosoofilist mõtet või iga sõna tähendust ja konteksti ning kes naudib luulevoogu. Tähtsamad luulekogud on: „Usk, loodus, armastus” avaldatud 2002 „Minu erinnüsed” avaldatud 2002 „Siniveri ja surrogaat” avaldatud 2003 „Spermaga ja puha“ avaldatud 2006

5

Luulekogu „Usk, loodus, armastus“ Ivar Silla neljanda luulekogu kaaned on pehmed ja paatjalt rebasekarva, vedruköitega seotud leheküljed nende vahel on nummerdamata. Kas neil kolmel elemendil on mingit tähendust? Tumedalt vereva kaanevärvi kohta ei oska ma suurt midagi oletada (tume ohutunne?), kuid köitmisviis ja pagineerimatus tundub omamoodi lahke ülbusena (või ülbe lahkusena?) – kui mõni luuletus ei meeldi, ole siis, kallis lugeja, nõnda kena ja tõmba, palun, see kärrdi välja ning viska minema nagu untsusoditud leht oma märkmikust! Mingit jälge väljarebimise vandalismist ei jää, raamat on väljanägemiselt endiselt süütu ja puhas nagu näkineid. Ja ega need leheküljenumbrid tõesti sisu ei rikasta, tekstina on pigem käsiteldav nende ärajätmine, kuid arvustajal läheb tsiteeritud luuletustele viitamine tsipa keerulisemaks. Rahuldun siis esirea esitamisega.

USKU EI OLE, AINULT LOOTUS Kaantevahe ise on isiklike elamuste tekstiks töötlus. Esimene tsükkel USK jääbki nagu rohkem targutamiseks, autorimina pandud maailma hindama. Keegi vaatleja räägib meile autorihäälel kellestki, kellel on raske olla jumal ja kes hindab kõrgelt Strugatskeid ( eemaldasin spaatliga… ) Harvem on tundepunagu ajendiks olnud mingi reaalsem impulss (ma vaatan õhtut mis tõuseb…) , sagedamini sür- ehk ülireaalne mõjur, tihti pärit mõnest teisest tekstist. Vaatleja unenägudesse tungib mingi sauruste perverssus ( võrdlusvõimelised sürakuusalased …), Luuletaja ahastab (kaks elu kirgi kassisilm…) , selles luuletuses tal oigab ja ohib kiima pritsib laiade larakatena…// elektersinine uus Looming ! Kirjanduslikke ja ajaloolisi motiive jagubki nii et hoia ja keela, huvitav, et need on paigutunud tsüklikolmandikku LOODUS(LOOTUS). Kuidas seda mõista? Et luuletamine on Sillal veres? Et kui me leiaksime need näiteks esimesest tsüklist USK, siis võiksime ehk otsida luuletamisvajadust kultuuri pealispinnalt? Sild on hinnanguline, ülearu karm takseerija. Tema juba teab, mis on õige ja mis vale. Ometi räägib ta sealjuures veel enda budistlikust meelelaaadist (Lisa 1: täna kui muilgi kordadel ...) Kas täiuslik budist ei ole siiski soovidest ja hinnangulangetamisest vaba? Noh, 6

oletame, et tegu on veel algaja mediteerijaga, kelle erakuonni uks on unustusse jäänud ( ammu olnuks aeg…), temale on veel lubatud sihukesed karvaselt maised asjad nagu maailma asjadesse kriitiline suhtumine. Nägemuse pöördumist sürrealismiks võib ju ka pidada viiruki toimeks – tekstis saavad tähtsateks tegelasteks paberdraakonid ja draamakilpkonnad ( sinisilmne poisike…) . Need draamakilpkonnad müttavad seal vedruköite vahel siin ja seal, ikka ja jälle. Ehk olen ma vale mees Silda lahkama, ent mina ei suutnud neid ette kujutada ega tabada nende tähendust, ehkki neid on üpris täpselt kirjeldatud – suurte punaste silmadega// beezhika võrguga kaetud (dramaatiliselt meelestatud…) . Ega ometi deliiriumi hallutsinatsioonid? Rohelised mehikesed? Ent mulle olid nad kuidagi mokkamööda, kuigi olen karsklane. Võite pidada mind sarnaseks mehega, kes kuuldud anekdoodi üle sai mitu korda naerda, viimane kord siis, kui talle sisu ära seletati. Loodan, et mul seisab see viimane ees. Silla lootusetu loodusluule on siis draamakilpkonnalik, raamatulik-teaterlik, noateralkäimine kahe teineteist välistava alge, publiku tähelepanu nimel tehtava sürrealistliku automaatse endatühjendamise ja budistliku vaikse eemaletõmbumise vahel. Häppeningki luuakse iseendale ( ukselävele sadas… ). Häppening on siis laadalik-sürrealistlik ettevõtmine, iseendale tegemine annab sellele budistliku maigu.

KAS ARMASTUS ON RAAMATULIK VÕI LOODUSLIK? Mina olen pisut uurinud vend Vahindrat, Eesti ehk sünnimaal kuulsaimat budisti (maailm hindab kõrgemalt tema õpilast vend Ashin Anandat). Vahindra oli oma elu esimesel poolel Eestis räuskav friik, mängis paljajalu ja toogas tola turgudel, nahutas oma brošüürides naisi, riiki, juute ja kirikupappe, kes olid süüdi kõikides maailma hukkaminekus. Samas avaldas ta iseendast alastipilte ja ülistas meestevahelist sõprust. Ta oli vägeva, kütkestava kehaehitusega. Ometi ei ole kahtlust, et Vahindra oli saanud troositult hallil Eestimaal mingi tõeliselt päikseliku budistliku ilmutuse. Budism on ainus maailmareligioon, mille suhtumine homoarmastusse ei ole eitav. Sillal on peale budismi veel ohtralt juttu Roomast (Lisa 2: maailm lõpeb värvikirkuses…), küll Promotheusest, Antigonest ja Parnassosest (võite rääkida…) . Ka antiikajal suhtuti homodesse sallivalt. Sild näib arvavat, et meie jõuame tolerantsuseni kauges tulevikus , mil rõõmu tuntakse siis 7

igast paarist kes armastab. Seda öeldakse luuletuses, mis kannab pealkirja HOMOFOOBEILE, mis on saadetud motoga We are family (tõlge: me oleme perekond), on kogus helgeim ja viimane, otsekui punktipanijaks, võtab seega kokku kas terve raamatu või vähemalt kolmanda tsükli ARMASTUS. Luuletus jutustab violettihkavast hõigust, mille peale kindlasti tuleb mu kallim suudleb kõigi silme all// kaunis nooruk poiss saja aasta pärast mais// me lähme ümbert hoides hellalt linnaparki. Homomotiive leidub hulganisti mujalgi (midagi helendab helgib ja tuikab…) , kust võime lugeda, kuidas tagauksest hullu hõngu// mekin nõrehaaval ihalusse// otsin leian kaugete tuharate ümbert. Minu meelest on Silla elamuste allikateks olnud kuidagi liiga loosunglikud motiivid. Kuidagi teisased, literatuursed tõukurid on ta sule liikuma pannud, tema (raamatu)riiulis ongi aukohal Piibel ja (Andres) Ehini kogud ( tähetul kaugel Piiblimaal…). Ma ei taha öelda, et kirjanduslik motiiv oleks sandim vahetust elamusest, kuid kohati tundub mulle, et ei olda siiras. Näiteks peetakse ennast Saatana kehastuseks (kui Saatus oskaks kolmenigi lugeda…) . No, tänan väga! Ka Juudas Iskariotiga tõmmatakse paralleele (dramaatiliselt meelestatud…) . Liialdus mis liialdus, pealegi üsna ära leierdatud. Kas see on seotud kuidagi süütundega, mis poeedimina taga seisvas inimeses piina tekitab, kui ta ühiskondliku arvamuse oletatava hukkamõistu peale mõtleb? Häbi ja eputamine käivadki käsikäes, nii on see ikka olnud. Muuseas, katoliku kirik rehabiliteeris Juudase juba Praha kevade aastal (1968), ent Saatan ja omasooiharus pälvivad endiselt tänase Rooma valju taunimist. “Usk. Loodus. Armastus” tundub mulle kuidagi liiga tellimuslik, puudutab kõike, mis on parajasti moes – setusid, kanepisuitsetmist, ecstasy't, Pamela Andersoni piimariiuleid, LõunaAmeerika kondoreid, Uku Masingut, tshumme jne . Feministidele on feminism lihtsalt läbilöögirelvaks. Äkki on Sillale häbisööstude vahel homondusest laulmine sedasama? Aga pole viga. Vend Vahindrast sai Birmas tõeline budist, kes kuulutati koguni bodisathvaks. Kõik võib olla veel ees… Paar sõna vormistki. On häid kõla- ja keelemänge (keelekaid…) pops on pops (Lisa 3: võrdlusvõimelised sürakuusalased…), TNT TNT TNT TNT (kaks elu kirg kassisilm…), sum sum sum (eemaldasin spaatliga…) , muid erilisi nüansse ei torganudki silma, autori vabavärsis poeedihääl on võrdlemisi lihtne. Enamus lauseid on süntaktiliselt enam-vähem lõpetatud, kuid mulle meeldisid just poole pealt katki jäänud…

8

Luulekogu „Minu erinnüsed” Ivar Silla loomingut iseloomustab võõrsõnade ja intertekstuaalsete vihjete-viidete üliküllus. Poeemide tähenduslikud üksused on nummerdatud, kusjuures mõningaid poeemide osi võib vaadelda kui iseseisvaid luuletusi. Näiteks poeemi „Le Cabaret” (Lisa 4) viimane osa (mis kannab numbrit 6): „tere mu härra / tere tulemast Cit-Cat Club'i / meil on ilusad göörlid / ja ansambel on ilus / kõik on ilus / kõike võib juhtuda / sest elu on / kabaree”. Minu arvates üks õnnestunumaid osi poeemis (kõnevool on loomulikult liigendatud-pauseeritud ja mis peamine – mõjuv). Nagu toodud näitest näha, ei kuulu Sild interpunktsiooni kasutajate hulka. Silla loomingu värvide, omadussõnade rohkus; kõikvõimalike ajalootegelaste, kunsti, kirjanduse – ühesõnaga, kultuurinähtuste sissetoomine oma poemistikasse paneb pea ringi käima. Poeemis „Meri ja näsiniin” korjab Hermann vaid hulludele mõeldut (mitte Harry vaid Hesse ise), kuu palged vajavad L'Oreali kortsudevastast kreemi, Peemot laugleb telliskive seljast raputades mere poole, krimpsus valvuritädi uksel on kahtlaselt Alavainu; figureerivad veel Bulgakovi Kirjanike Akadeemia, Viljandi holapunt Untsakad, Dumas, Shakespeare'i Macbeth... „Pealkirjata poeemi” (Lisa 5) sõnamängud tõid mulle meelde Jacques Prévert'i luuletuse „Rongkäik”. Prévert: „... Moskvast taganev part šmooritud Bonaparte'iga / Kabeli Aphrodite Melose vahiga ...” Sild: „... Ekke Nipernaadi Toomas Moor ...” Sõnade segamisvõte on üks, Prévert'i puhul küll pisut komplitseeritum. Võimalik, et kirjandusteaduses eksisteerib selle kohta täpsem nimetus – ei tea. Sürrealistlik absurdsus on see, mis Prévert'i luuletust ja Silla poeemi (poeeme) kindlasti ühendab – mõte neis on aga raskesti ligipääsetav (olgu lisatud, et „Rongkäik” ongi säärasele sõnamängule üles ehitatud). Ons Sild sürrealist? Prévert'i või Laabani laaadis? Omanäoline? Veel täheldasin „Pealkirjata poeemis” omapärast nimepanemisviisi, kus romaani pealkiri ja peategelase nimi liidetakse: „... võtta Jaanus Tasuja kinni ...” See tähendab – võtta Jaanus, kes on Tasuja, kinni. Kindlasti polnud see Sillal taotluslik, ent sellist võtet võiks edaspidigi rakendada, näiteks: Jean-Paul Sartre'i Sõnad, Simone de Beauvoir'i Väga kerge surm (mõlema romaani peategelaseks on autor ise, ehkki teises käib jutt rohkem autori emast). Esmapilgul, luulekogu esilehekülge lahti lüües, jääb mulje, et Silla võõrsõnade valik järgib mingisugust süsteemi – seal, prantsuskeelse pealkirjaga poeemis „Le Cabaret”, eelistab 9

ta nõnda omasõna „kõnnitee” asemel kasutada galliapõhjalist võõrsõna „trotuaar”. Lehte keerates mulje hajub: casino (itaalia keelest), geiša (jaapani keelest), staariuks (inglise), brokaatkleit (itaalia)... Samas säilib ka prantsusepärasus: tualettlaud, platvormkingad. Tundub nii, et Silla sõnavaliku otsustab nende kõla, löövus, miks mitte ka eksootilisus (loorberi- ja aaloelehed). Näiteks eelistab ta omasõna „maasikamoos”, sest see on meloodiline, mõlemas liitsõna osises pikk vokaal; selle asemel, et kirjutada „maasikadžemm” või „maasikajam”. Kerkib küsimus, miks Sild poeemis „Le Cabaret” kirjutab Aphrodite suure tähega aga õnnejumalanna Fortuna väikesega. Iseasi kui „fortuna” oleks kirjas kahe u-ga. Sellisel juhul oleks Sild lihtsalt prantsusepäraselt väljendanud, et õnn oli poeemi minajutustaja kõrvalt lahkunud: „... casino seisis su selja taga / fortuna oli mu kõrvalt kadunud ...” Ent Fortuna, see on ladina keeles juhus ja prantsuse keeles (fortune) ka (hoolimata faktist, et see sõna mõlemas keeles veel õnne tähendab). Ju on seegi Ivar Silla keelelise eneseväljenduse iseärasus lihtsalt üks juhus (või trükiviga). Ei või mööda vaadata gay-temaatikastki. Kõigepealt ilmneb see värvides: „... närtsiv sirelioks kukkus / vaibale / sellele lillamaolisele / helevioletsed platvormkingad /... vedelesid tooli all ...”. Sõna „lilla” (mis argikeeles teatavasti tähistab mõistet „homoseksualist”) tuleb Silla tekstide analüüsimisel aluseks võtta. Me peame julgema oletada, et sirelioksal on õis või isegi mitu ja need võivad olla valged, roosakaspunased, sinakasroosad – aga üldiselt kipuvad nad siiski olema lillad. Kui närtsivad lehed, pudenevad õiedki – kas saime aru õieti? – Sild tahab öelda, et tema seksuaalne suunitlus kipub suunda muutma? Vaevalt. Närtsiv sirelioks, mis pealegi veel kukub, on lihtsalt üks ilus poeetiline pilt. Peab tunnistama viimast ja ka Silla naiselikku lilletundmisoskust. Kuna aga on labane alatasa kasutada lillat värvi, siis võtab Sild appi oma võõrsõnade leksikoni ning leiab sõna „violetne”. Oo violett, sa sinise ja punase segavärvus, kõlad kui sonett! Lillamaolist vaipa on tõesti maotu kõrvutada sirelioksaga – maod panevad nii viimaks veel sirelioksa nahka! Lilla lihtsalt ei kõla hästi. Me ei tohi unustada, et Sild on mees, kes enese kohta kasutanud sõna esteet. Ent eksisteerib ka inetuse esteetika. „Minu erinnüsedes” leidub teisigi esteetilise ja ebaesteetilise vastamisi seadmisi (nt. nartsissid rasvuvad). Ei jää muud üle kui arvata, et see on üks Silla poeetilistest võtetest. Mis madudesse puutub, siis neid ta armastab ja on järjekindel: meremadu „ALUSTATUD POEEMIS ehk ERINNÜSEDES”; madudest punutud vaip „Le Cabaret's”; Salamandergi on sisalikutaoline kahepaikne, maost mitte eriti erinev elukas – „Poeem arglikust salamandrist” (Lisa 6). Näib nii, et talle meeldib oma muusasid madudeks 10

kutsuda, neid madudena ette kujutada – igaühel omad hellitusnimed! Seega ei saa ka lillamaolist vaipa Sillale tegelikult ette heita. Kokkuvõtvalt: „Minu erinnüsed” räägivad paljudest asjadest korraga ja neis on palju omadussõnu, võõrsõnu. Värve on palju ja mõtteid – oi-oi kui palju! Ehkki ühekordsel pealiskaudsel lugemisel ei näi ta poeemid ütlevat just kuigi palju – ütlevad nad seda rohkem kannatlikule süvenemisvõimelisele inimesele.

11

Luulekogu „Spermaga ja puha“

Kunagi vihjas Ants Paikre, et ka üksainus sõna, kui too sisult on väga intensiivne, võib olla terve luuletus. Paikre meelest oli üllaks näiteks — päike. Ivar Silla viimases luulekogus näib tolleks imesõnaks pretendeerivat türa. Poeet ei paku küll seda sõna välja suisa suveräänse luuletusena, ent metafoorse pingestajana on see tal aina käepärast. Selge, et kujundina evib türa topeltjõudu, esiteks peitub ses otsene tähendus, suguline energeetika, teiseks lisandub roppsõna epateeriv ja õrritav vägi, mis puritaani silmad klaasiselt läikima lööb. Ja hapranärvilisele mõjub kui poeetiline jalahoop munadesse või munasarja. Sild sigitab türa abil mõjuvaid luulefiguure: mina taon oma türa valusaks / vastu ihusooja fantaasiat . Või — on päike juba üleval ja mu türagi / täna ta ots igatseb päikesepaistet. Siinkohal märkab ka iga laps, et Silla türa- kujund tükib Paikre päikese- sümbolisse kümblema, kahe kardinaalselt erineva luuletaja esteetikad astuvad rambesse hommikusse intiimsuhtesse. Silla türa- metafoori tähtsusest raamatus saab õiget aimu, kui kõik sedasorti sümboolikat kätkevad luuletused (siia alla käib loomulikult ka kogu homondus) hetkeks kogust kõrvaldada. Järele jääb vaid verbaalne Kochi liikumine. Ka ühe luuletuse piires võib türa saada luuleliseks trumbiks. Kasvõi emblemaatilisteks tõstetud ja tahakaanele eraldi nähtavaks paigutatud värssides: kes aias kes aias / kõvernäpp on aias / mis nimi mis nimi / homo tema nimi / käi läbi käi läbi / käi läbi hälbetihniku / ja otsi kohta kust sa saad / ning lükka türa sisse. Ühes «Sirbi» küsitluses kinnitas Sild, et «ootab ja loodab» aega, mil kriitikud näevad ta 12

luules muud kui homoseksuaalsust ning et tulevaste arvustajate sule all ta sugueluline «orientatsioon on hoopis puudutamata jäetud.» Vähemasti nüüdse raamatuga poeet kriitikuile selleks mingit võimalust ei anna. Alasti homomotiivid domineerivad värsikogus nartsissistlikult. Isegi kui see temaatika luuletuste üldmahus statistilist ülekaalu ei oma, siis emotsionaalset, sugestiivset, aktsentuaalset ülemvõimu ilmtingimata. Ja NB! — raamatukese järelsõnas tutvustab kirjastaja Kivisildnik autorit Ivar Silda, kui «luuletajat, homoseksuaali, kriitikut ja paljutõotavat prosaisti». Seega, homoseksuaalsus on kergitatud professiooniks, kutsumuseks, väärtuseks. Ega ma ei vaidle. Silla puhul kipub seksuaalkalle elukutseks nihkuma tõepoolest. Selles sfääris peituvad ta luule maardlad. «Spermaga ja puha» puhul iseäranis. Muide, teraselt sõelujale jäävad silma ka vihjed homoprostitutsioonile, mis iseenesest kutsumus ju küll ja mis justkui mahedad viiped Jean Genet «Varga päeviku» uulitsaliku homoseksi esteetikale: isegi kui käte vahel on odava veiniga odav pokaal, mis pakub / pakub ennast paremini kui poisid saunas või tänaval. Või: ilusaid poisse müüme liitri viina eest . Teiseks äärmuseks võiks olla kõrgi esteedi ja dändi etendamine Oscar Wilde`i või Mihhail Kuzmini vaimus. Ehk nagu Eestis on abstraktse Ilu teener Linnar Priimägi. Aga kõrgesteediks, õilsate müütide loojaks Sild ei pürgi. Ja ei sobi. Temas lööb liialt läbi ginsberglik pärakuihalus. Ja lämmatavana serveeritav üksindus. Kohati saab eksponeeritavast homoarmust orjus. Ainitine, haiglaseks arenev rahuldamatus. Peltsebuli kihutatakse endast raevukalt välja Peltsebuli jõul. Siis ihkab ta omasooiharusest lahti, muserdama pääseb igatsus olla veel süütu poiss, kes pole miskit kuulnud suurtest türadest . Just suurte riistade imbumine teadvusse ja tundeisse pani poisi murdeeas luulesse paiskuma. Ta sõber on Silla esikkogu «Valmimata luulet» saatesõnas kinnitanud: «Ei tea, et ta oleks lapsepõlves silma paistnud mingi erilise ande või olekuga. Tean, et 13-nda eluaastani ei olnud tal pisimatki huvi luule vastu, ja siis äkki 14-aastaselt hakkas ta kirjutama.» Nostalgiline on meenutada Silla kümneaastataguse perifeerias sündinud debüütkogu teistki

liigutavat

saatesõna:

«Jõgevamaa

metsaselts,

vahelduseks

teatme-

ja

kroonikaraamatutele, avaldab noore luuletaja, Luua Kõrgema metsakooli õpilase, Ivar Sild`i esikkogu. Seda tööd on hinnanud näitleja ja kirjamees Lembit Eelmäe. Keelt korrigeerinud prof. Eduard Vääri, mille eest neile sügav tänu.» Tänu muidugi, ehkki pole mul aimu, kuis suhtub näitleja ja kirjamees Lembit Eelmäe Silla 13

nüüdsesse türa -poeetikasse, väärikalt Väärilt ei anna seda enam ka uurida. Silla tollane infantiilne ja romantiline sürr näis ju nõnda süütu. Tagantjärgi annab küll sealtki homolikku «lillat hurma» kurnata, ent see kõik on veel nii veetlevalt krüptiline. Autor rohkem valmistus luuleks nagu tüdruk esimeseks kuupuhastuseks / nagu nooruk esimeseks onaneerimiseks . Järgnenud kogudes eksles luuletaja keerukates sümbolimustrites, mulle meeldisid kohati ta ürgajalised rekonstruktsioonid netikogus «Oletus». Ent selle meeldivuse taga on küllap mu isiklikud poisipõlvelised paleontoloogilised kihud. Luuletaja ise kinnitas aga ühes intervjuus, et «Oletuses» on ka gay -temaatika «põhjalikumalt kajastatud». Ehkki tõeliselt laksatas Sild kaartid lauale ikka nüüdses «Sperma»-raamatus. Identiteet on selgelt välja huilatud, kulissid koristatud, kamullaaž hüljatud, turvav kondoom prügilasse lennutatud. Otsustavus annab raamatule ka küllalt klaari kompaktsuse. Sedapuhku ei pea Sild tänama Eelmäed-Väärit, vaid koostaja-kirjastaja Kivisildniku radikaalset meelt. Sild on öelnud Päevalehele: ««Spermaga ja puha» on eelkõige Kivisildniku nägemus minust — tekstid valis suures osas tema, minu ülesandeks jäi vaid paar luuletust lisada ning tekstid üle vaadata. Tagakaane tekst ja järelsõna moodustavad terviku. Mõtlesin, et kui juba nii hulluks läks, siis luban ka lillad kaaned teha…» Otsus oli õige, kõik, mis selles kogus jääb väljapoole lillat tonaalsust, näib marginaalsena. Sild on küll pressis kinnitanud (vaata, kui palju ta on jõudnud ajakirjanikele iseendast lobiseda!), et raamat olla ka «meediakriitika keskne». No, kuule, Ivar, meediale võid vastu päid-jalgu jagada mõnes lammutavas lehekirjutises, luulesse see ei puutu. Nagu ka kõiksugu eesmärgistatud «sotsiaalkriitika». Luuletused «Kordamine on tarkuse ema», «On tumedaid aegu», «Täna» jmt. esindavad üsna tüütuid tühitekste, kumuleeruvat lameverbaalsust. Need võivad koguni hakatada kahtluse kirjutaja poeetilise võimekuse asjus. Mitmes paigus häirib kohatine härdumine, enesehaletsus, veinise mehe sentiment, peaaegu ilasus. Lapselik-naiivne on too korduv hüljatud kassipoja -motiiv. Luuletajad on läbi aegade oma kannatavat kuju massi juhmile ükskõiksusele vastandanud, ent laiguti on Silla resignatsioon pealetükkiv, ta hüüatab etteheitvalt: kas teie teate mis on üksindus. Kui ta tõesti vastuks ootaks, ütleks, et tean küll. Suhtes lastesse või lapsepõlve ilmneb kihelevat ambivalentsust, kibedust ja kirge ühekorraga. Teades Silla-Wimbergi-Rooste idealiseeritud tagasivaadet õpingutesse Pedas ja eriti ühesse õppejõusse, võin öelda, et Siia hing peidab endas nii Peda- kui pedofiiliat. 14

Viimasega on ju nii, et kurat seda teab, kus lõpeb keelatud poistenäppimine ja algab legaalne homoseks. Pealegi — elu paiskab meile näkku vastuolulisi ja jahmatavid tingmärke. Silla ja ta sõprade iidolprofessor Toomas Liiv on moraalne, tegus ja austustvääriv figuur. Ent keegi teine Toomas Liivi nimeline isend eraldati ühiskonnast ja lastest trellide taha. Silla luule personaaliat ja prototüüpe ma muidugi ei tea, küll on raamatus kirjas üks konkreetne protomaastik. See on Koidu tänava maja nr. 64. Sild avaldab: minu kodus Koidu tänaval. Teisal: lõpuks kaigub vaid metsik vihm mu tühja toa seintel / rongiratastest klirisevad ruudud. Koidu 64 on raudtee ligiduses ja rappub mööduvate vagunitega kaasa. Selles hoones on Kirjanike Liidu kortereid, ühes niisuguses peatub Sild. Teises paikneb naturalistlik, ent minu meelest heteroseksuaalne Tarmo Teder. Kunagi on elutsenud seal kõrgpoeet Indrek Hirv. Pildiliselt — Tarmo sasib naisinimest, Ivar ründab pärakut — mu kušett peab veel vastu me painete all . Milliseid erinevaid armastusi taluvad kirjanike korterid. Nüüd siis ka eesti kirjandus. Piirist piirini. Eesti kirjandus on tugev kirjandus.

15

KASUTATUD MATERJALID 1.Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Ivar_Sild 2.Nataly Koppel, 2008 Homopoeet Ivar Sild ei tunnista eeskujusid- Õhtuleht veebiversioon http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=270384 3.Ivar Silla CV http://users5.titanichost.com/ivarsild/Sees/CV.htm 4.Annika Ülejõe, 2008 Luuletaja Ivar Sild paneb lugejad punastama- Kalev Meedia http://www.kalev.ee/est/?news=927570 5.Kristi Helme, 2006 Ivar Sild: usun, et luule hoiab mind parema inimesena- Eesti Päevaleht Online http://www.epl.ee/artikkel/363664 6.Jana Lepik, Ivar Silla üllitisest „Minu erinnüsed”- Bahama Post http://www.bahamapress.org/index.php?section=bahamapost&file=lepiksild 7.Aarne Ruben, 2003 Ivar Sild, “Usk, loodus, armastus”- Areen internetis http://paber.ekspress.ee/viewdoc/E5E94E044D040230C2256D18003859FE 8.Olev Remsu, Draamakilpkonnad ja vend Vahindra. http://users5.titanichost.com/ivarsild/Mindkritiseeritakse/olevremsu.htm 9.Vaapo Vaher, 5/2007 Kondoomita homoluule- Looming http://users5.titanichost.com/ivarsild/Mindkritiseeritakse/Vaapo.htm 10.Ivar Silla loomingu koduleht, allalaaditavad luulekogud http://users5.titanichost.com/ivarsild/Sees/Sees.htm 11.Illustratsioon 1: http://paber.ekspress.ee/fotodb/CA2D7F63F8E94575C2256EB50022BC67/$file/tn_ivar-sildraamat.jpg 12.Illustratsioon 2: http://paber.ekspress.ee/fotodb/69D16CAFDC6F3D97C22573D90031AC93/$file/tn_eefv7b5cm5.jpg

16

LISAD Luuletused Lisa 1:

Lisa 2:

täna kui muilgi kordadel

maailm lõpeb värvikirkuses

vaikiti maha mu budistlik meelelaad

millest mina kunagi osa ei saa

robinal maha langeb kastepiisku

sest ema unustas mulle sünnites

mida nõelaga torkimas käivad

ulatada silmad ja südame

oravad ja apelsinid

kõike tuleb ette

apelsiniokkad kasvavad põhjade kliimas

olen täpselt niisama vastik

toas lillepotis

kui Rooma päästnud hani

poti suurust varieerida materjalidega

kes siiski keisri pidulauale

eterniit ja eboniit

ümber loorberi lehk läkitati

ehitame pottidest torni

olen hallis ülikonnas psühhedeelik

nimeks paneksime Pastii(laa)

kes hullumajas end

seal võiks palju nüübeid hunte käia

vist jälle leiaks

oma kuusteuka saatust kurtmas

kõik lubatud

sealt võiks leida vanaemale

nihilism labane

kandleplatsi

ainult hulludele

minagi läheksin Pastii(laa)sse

neoonkiri sügisporis vilksatab

lauldes marss ELJ ees I

lõpeb minu tühi maailm

T. S. Eliotiga istuksin viltuse ninaga grüünes avades sinise roosade lillikestega plastämbri ja võtaksin võileivad välja söögipalvet ma ei loeks aga luuletusi

Lisa 3: struktuur

Lisa 4:

17

tere mu härra tere tulemast Kit-Kat Club`i meil on ilusad göörlid ja ansambel on ilus kõik on ilus kõike võib juhtuda sest elu on kabaree

Lisa 5:

Lisa 6:

2. minu loominguline kohver sõidab jõe peal samal ajal kui Petrarca moondub tuviks hõbedane loorberioks nokas mööda Pirita jõge tema lisaharu pidi jõuab kohver arteesia koobastesse kus vabaduseihalejad peavad punaste tõrvikute valgel oma sünget koosolekut arteesia lõpeb ja kohvri saatusesepp valab õnne ümber kappavaks tuhkurhobuseks mööda vesiseid niitusid ta läheb läbi helmika ja tarnapuhmaste Petrarca on väsimatult lennanud edasi tagasi kord oks nokas kord mitte tuhkur aga mööda teed kappab

1. tema mängis minuga peitust sest päike oli kuivatanud elupuu okkad ning varju vajati ma ei leidnudki teda enne kui ta oma urust hõikas tuulekandle uluna nõnda head peidupaika polnud isegi Diogenesel Salamander pistis oma soomusnina välja isa sidrunkollastest kingadest 7. ega me tavaliselt rääkinud millestki ja ma ei saanudki tast miskit teada kuigi tema opaalidest võis lugeda minu salajasemaidki mõtteid ning ihkamisi vahel kui mul tee oli eriti hästi keedetud siis ta sai oma häbelikkusest üle ning kippus vallatlemagi oh mitte labaselt tormates või mürades nagu koerad hoopiski mitte ta lihtsalt istus joogi asendis kulunud korvtoolis olin sinna ühe sametpinnaga bordoopunase padja pannud 18

päikseloojangusse üksik hobune sadulataskud hõbedasi kahekümnesendiseid täis hõrk sokolaadi hõng tõuseb üles marmorkarniisi äärde kus valge tuvi pesa sinise taeva taustal oma tiivasulgi silub mu kohver komistab soos ning sendid sajavad taevast roostevette püha Elmo tuled virvatulukesed sendid kui vurrkannid üks pool vaskne teine hõbedane pöörlevad vees allikas vilgub kätte ei saa allikaemand mina sulle hõbedat sina mulle rauaõnne kohvrist tõuseb hall mees ja võtab saarelt Excaliburi ning istub tuhkru selga

nii igaks juhuks ning vangistas mu oma pilguga täpselt nii kauaks kuni mu ärritus hakkas kergelt pulbitsema siis käis mu ajust kui jahe mõõgatera välk läbi taas olid mu mõtted puhtad ning heasoovlikud jah ta oli ka hüpnotisöör fakiir sensitiiv eriliselt kõrgele arenenud vaimsusega tegelane igatahes mulle hakkas vist tagantjärgi alles selguma miks ma Salamandriga kuidagi ühist lainetust ei taba mulle on hakanud viirastuma et ta pole Maalt

Pildid

19 Illustratsioon 1: Ivar Sild

Illustratsioon 2: Ivar Sild