Referaat

sisukord sisukord........................................................................................................................................1 Sissejuhatus.................................................................................................................................2 1 ELULUGU....................................................................................................................................3 1.1 Adamson Eric Kui koolipoiss.................................................................................................3 1.2 Adamson Eric kui matkaja......................................................................................................4 1.3 Adamson Eric kui tunnustatud kuntsnik.................................................................................5

Sissejuhatus Kui me nüüd ütleme, et Adamson-Eric, nii nagu teda tänapäeval tunneme, on kõikide selle aja ristlevate voolude hulgas kõige ennem realismi esindaja; et ta maalib muu kõrval Tallinna vaateid, eesti maastikke ja eesti inimesi; et ta oma kavandeis raamatu- ja albumi-köiteile ning muudele nahatöödele, tekstiilidele, samuti ka oma portselanmaalis, rakendab ka eesti rahvakirjade sugemeid, siis ei ole me veel kuigi reljeefselt tabanud ta kunstnikuprofiili. Mitte ainsagi joonega pole me veel suutnud märkida, missugune on ta realism, kuidas näevad välja ta lõuendeil need kodumaised süžeed või mis ilmestab tema käsitöid. Referaadi vormistamine

1 ELULUGU 1.1 Adamson Eric Kui koolipoiss Adamson Eric puhul oli tegemist ühe Eesti väljapaistvama maali- ja tarbekunstnik. Sündinud Tartus 18. augustil 1902. Ta isa, Jaan, oli kaupmees, aga eelkäijad kõik talupojad, sekka mõni puusepp või laudsepp; ema Anna, sündinud Lahkman (Lachmann), põlvneb sugukonnast, kus talumeeste kõrval on ka metsavahte. Väiksele poisslapsele pandi nimeks Erich Karl Hugo Adamson. Ei oleks iseenesest oluline seda põlvnemist nimetada, sest ei ole kavatsust ega ka võimalust selle põhjal konstrueerida hüpoteese Adamsoni kunstiande päritolu kohta, kui meile ei näiks märkimisväärsena, et nn. “boheemlane”, kes millalgi tembutas näiteks kõrvarõnga kandmisega, see lind oksa peal, säärane tuuletallaja, nagu seda meil ikka veel on kunstnik hulkade silmis, algatab oma perekonnaloo uurimist, otsib oma juuri maa ja rahva põues, nii kaugele kui neid saab jälgida. Meile näib see kõnelevat ühtekuuluvuse-tundest ja -tahtest selle maa ja selle rahvaga, teadliku rõhutamisena, et olen eesti kunstnik, minu kujundustung ja vormitahe, nii kuidas nad väljenduvad mu töös, ei ole pärit mujalt kui mu verest, ning mu veri on pärandus minu eesti esivanemailt. Rahvuslikkus minu loomingus on sünnipärane ja väljaspool kahtlust ega vaja demonstratiivset patriotismi või muuseumlikke karkusid.. Tema maine elu lõppes 2 detsembril 1968 aastal. Kooli teed alustas 1910 aastal Tartu Aleksandri gümnaasiumist, mille lõpetas 1918 aastal. Järgnesid gümnaasiumi aastad Hugo Treffneri gümnaasiumis (1919-1920). Peale Treffneri gümnaasiumi lõppu alustas ülikooli hariduse omandamist Tartu ülikoolis õigusteaduskonnas vabakuulajana. Aasta hiljem astus õppima “Pallase” kunstikooli. Mõlemas koolis lõpetas õppimise 1923 aastal. Peale seda seadis ta oma sammud Saksamaale Berliin-Charlottenburgi kunsttööstuskooli, valides endale õppimiseks eriala pinnadekoratsioon. Tema õpetajaks sai Harold Bengen. 1924–27jätkas oma õpinguid Pariisis Colarossi, Rançoni, Montparnasse'i ja Lhote'i akadeemiad; õpetajad Charles Guérin, Bernard Naudin, Bissière, Moïse Kisling, André Lhote ja Vassili Šuhajev. 1929 ja 1930 aastatel omandati talle Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuse stipendiaat. Kooliaja lõpu poole hakkas ta tegelema järjest rohkem ja rohkem kunstilise tegevusega.

1925. a. alates esinenud kõigil suuremail kodumaa ülevaate- ja aasta-kunstinäitustel tahvelmaali ja rakenduskunsti alal; 1927. a. alates esinenud Pariisis sügis-, iseseisvatel ja Tuileries' salongides ning grupinäitustel; 1929. a. alates osa võtnud kõigist eesti kunsti välisnäitustest; ühtlasi 1935. a. Eesti kunstinäituse komissar Moskvas; 1936. a. erinäitus Helsingis Strindbergi salongis; 1937. a. Pariisi maailmanäitusel Eesti osakonnas portselani, terrakota ja vaipadega; 1938. a. erinäitus Tallinnas Kunstihoones; osavõtt Berliini rahvusvahelisest käsitöönäitusest Eesti osakonnas nahatöödega. Kuna Adamson Eric oli hea suhtleja kuulus ta oma seltskondlik tegevus poolest ka selle aja koorekihti. 1927–36 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ) liige; 1932–35 Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuse liige EKKKÜ esindajana; 1933. a. alates Eesti Kunstimuuseumi Ühingu liige; 1934–35 EKKKÜ abiesimees; Kujutavate Kunstide Klubi (KuKu-Klubi) abiesimees; 1935. a. alates “RaKÜ” liige. Kujutavate Kunstide Sihtkapitali esinduskogu juhatuse liige; 1936 Kujutavate Kunstnike Kutseühingu teine abiesimees ja maalisektsiooni juhataja;

1.2 Adamson Eric kui matkaja On kahte liiki reisijaid. Ühed lunastavad pileti lõppjaama, mis neil teada; teised lähevad maid avastama. Nad lähevad otsima seda, mida nad ei tunne, mille olemasolugi nad vahest ei aima. Viimaste hulka näib kuuluvat ka Adamson-Eric. See on loomuse küsimus. Soliidsele kodanikule peab see näima sihitu seiklemisena. Kuid ometi teostab iga aus, enda vastu aus seikleja vaid mingit tundmatut, kuid nähtavasti raudset seadust, millest ta lihtsalt ei pääse välja ega mööda. Ta täidab käske, mis on tema sisse pandud. Maailma on avastanud seiklejad, mitte geograafia professorid; või olgu siis, et ka nende soontes voolas seiklejaveri. 1923–24 Saksamaal;

1924–32 Prantsusmaal; 1925 Itaalias; 1926 Soomes; 1929 Nõukogude Liidus, Poolas, Austrias, Šveitsis; 1931–32 Hispaanias; 1933–34 Baltimerest Musta mereni, pikemalt peatudes Balkani riikides ja Kreekas; 1934 Nõukogude Liidus; 1935 Krimmis ja Kaukaasias; 1936 Soomes; 1937 Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias; 1938 Soomes ja Rootsis.

1.3 Adamson Eric kui tunnustatud kuntsnik Kuna Adamson puhul võib ilma pikemalt mõtlemata öelda, et tema kunsti oli fantastiline ja tema teadis mis ta teeb. Selle tõttu omandati talle ka mitmeid erinevaid tunnustusi. 1936 rakenduskunstiühingu “RaKü” tekstiilipreemia; “RaKÜ” vaibavõistluse preemia; 1936–37 preemiaid Pariisi maailmanäituse Balti paviljoni võistlustel; 1937 Pariisi maailmanäituse dipl o me d'honneur vaipade eest ja dipl o me d'honneur portselani ja keraamika eest; 1938 Berliini rahvusvahelisel käsitöönäitusel aumedal nahatööde eest; Tartu näitusel suur kuldauraha nahatööde eest.

LOOMING Esialgu eksles Adamsoni looming üsna mitmete erinevate suundade vahel. Kui tema kubistlikes ja sürrealistlikes töödes Adamsoni oli kunstnik, kes näis jälgivat ümbrust mingi teravdatud tähelepanuga, mis ei jäta kõrvale ühtki pisiasja. Eriti armutult registreerib see pilk detaile, mis alati on olnud väljaspool traditsioonilist ilumõiste piire kui kunstile mitteväärilised objektid. Oma “prügikastipoeesiaga” püüab ta kõigutada kõike seda, mis on kujunenud harjumuslikuks. Teda näiks maalides nagu pidevalt saatvat irooniline naeratus. See ei kao isegi autoriportree kujutades; traditsioonilise autoportree asemel sündis väljakutsuva alatooniga “Autoprotree silmusega” (1929). Adamsoni maalimislaadis näivad tugevalt domineerivad küll graafiline element ja summutatud värvid, kuid kunstnik oskab oma tööde teostamisele ka niisuguse maneeri puhul anda viimistletud ja varjundirikast tõlgendust. On tunda, et Pariisi-aastad tähistasid Adamsoni kui maalija jaoks kiiret professionaalset arengut. Kooliaja lõpu poole hakkas ta tegelema järjest rohkem ja rohkem kunstilise tegevusega. 1925. a. alates esinenud kõigil suuremail kodumaa ülevaate- ja aasta-kunstinäitustel tahvelmaali ja rakenduskunsti alal; 1927. a. alates esinenud Pariisis sügis-, iseseisvatel ja Tuileries' salongides ning grupinäitustel; 1929. a. alates osa võtnud kõigist eesti kunsti välisnäitustest; ühtlasi 1935. a. Eesti kunstinäituse komissar Moskvas; 1936. a. erinäitus Helsingis Strindbergi salongis; 1937. a. Pariisi maailmanäitusel Eesti osakonnas portselani, terrakota ja vaipadega; 1938. a. erinäitus Tallinnas Kunstihoones; osavõtt Berliini rahvusvahelisest käsitöönäitusest Eesti osakonnas nahatöödega. Kuna Adamson Eric oli hea suhtleja kuulus ta oma seltskondlik tegevus poolest ka selle aja koorekihti. 1927–36 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ) liige; 1932–35 Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuse liige EKKKÜ esindajana;

1933. a. alates Eesti Kunstimuuseumi Ühingu liige; 1934–35 EKKKÜ abiesimees; Kujutavate Kunstide Klubi (KuKu-Klubi) abiesimees; 1935. a. alates “RaKÜ” liige. Kujutavate Kunstide Sihtkapitali esinduskogu juhatuse liige; 1936 Kujutavate Kunstnike Kutseühingu teine abiesimees ja maalisektsiooni juhataja;