Eesti Innovatsioonipoliitika

EESTI INNOVATSIOONIPOLIITIKA Eessõna Mis on innovatsioon? Innovatsioon kõige laiemas mõttes on uuenduslik mõtteviis. OECD Frascati Manuali* järgi on innovatsioon • • •

uute ideede kasutamine konkurentsivõimelise toote või teenuse pakkumiseks uue või täiendatud tehnoloogia kasutuselevõtt uute ideede kasutamine sotsiaalses teeninduses, juhtimises jm

* OECD Frascati Manual sisaldab rahvusvahelist põhimetoodikat teadus- ja arendustegevuse statistiliste andmete kogumiseks ja kasutamiseks. Euroopa Liidu Innovatsiooni Roheline Raamat (Green Paper on Innovation), 20.12.1995 nimetab innovatsiooni mitmetahuliseks nähtuseks, mille sisuks pole ainult uued tooted ja nende loomine, vaid ka uued teenindusliigid, uued tootmise, levitamise ja turustamise meetodid, ning uute võtete kasutamine töö organiseerimisel.

1.Innovatsioonipoliitika olemus Euroopa Komisjoni Rohelises Raamatus nimetatakse innovatsiooniks uudsete asjade ja nähtuste kiiret omaksvõtmist, juurutamist ja edukat tootmist. Innovatsioon võib toimuda nii majanduses kui ka sotsiaalsfääris. Vastandsõnad innovatsioonile on arhailisus ja rutiin. Vastavalt OECD "Frascati Manual" määratlusele sisaldab mõiste "innovatsioon" uute ideede kasutamist turul konkurentsivõimelise toote või teenuse pakkumiseks, uue või parandatud tehnoloogia või jaotusprotsessi kasutuselevõtmiseks või uute meetodite rakendamist teeninduses. Oluline on sealjuures, et innovatsiooni käsitletakse esmajoones kui protsessi, mis on kavandatud ja ellu viidud uute toodete, tehnoloogiate ja teenuste kasutuselevõtmiseks. Teisalt kasutatakse mõistet "innovatsioon" tähistamaks uut toodet, protsessi või teenust. Innovatsioon sisaldab endas uue idee muutumist realiseeritavaks tooteks, uut või täiustatud valmistamis- või turustamisprotsessi ja sotsiaalse teenindamise uusi meetodeid. Rahvuslikku innovatsioonisüsteemi kuuluvad struktuurid ja sidemed, mis mõjutavad innovatsioonialase tegevuse suunda ning suurust. Innovatsioonisüsteemi määratlemisel ei saa sageli tõmmata väga selgeid piire, vaid tuleb lähtuda majanduslikust, kultuurilisest ja ajaloolisest kontekstist. Innovatsioonisüsteemi kuuluvad: 1

• • • • • •

firmade uurimis- ja arendusüksused; firmade vahelised sidemed ja struktuurid; avalik sektor; finantssektor; uurimis- ja arendusorganisatsioonid; haridus- ja koolitussüsteem.

Erinevate tootmisharude ettevõtete konkurentsivõime tõstmisega seotud tegevust võib jaotada tooteinnovatsiooniks; tehnoloogiliseks innovatsiooniks; organisatsiooniliseks (tootmiskorralduse ja juhtimisega seotud) innovatsiooniks. Käesolevas loengutsüklis püüan ma põhimõtteliselt arvestada kõigi kolme nimetatud innovatsiooniliigiga. Samas tuleb aga tingimata silmas pidada, et Eesti igapäevases majanduspraktikas terminid "majanduspoliitika", "tööstuspoliitika" ja "innovatsioonipoliitika" suuresti kattuvad. Vahemärkusena tahaksin ma öelda, et tänapäeva praktilises majanduspoliitikas on välja kujunenud kaks moesõna: "innovatsioon" ja "logistika". * Algselt mõisteti innovatsiooni all (põhiliselt tehnoloogiliste ja tehniliste) uuenduste sisseviimist. Kuna aga kaasaegse tõlgenduse järgi võib innovatsioon olla nii teaduslik, tehnoloogiline, tehniline kui ka organisatsiooniline, on äärmiselt keeruline leida midagi, mis innovatsioon ei ole. Praktiliselt kõik on ju innovatsioon. Euroopa Liidu dokumentides on innovatsioonipoliitika sisuliselt majanduspoliitika sünonüüm. * Logistika oli algselt vaid transpordiökonoomika termin ja selle all mõisteti kaupade liikumist. Aja jooksul selle termini kasutusala oluliselt laienes. Kuna tööjõud on kaup ja ka raha on kaup, siis on ju praktiliselt kõik majanduses toimuv logistika. Tootmise konkurentsivõime määrab ühelt poolt tarbija vajaduste täielikum rahuldamine toodete ja/või teenuste tarbimisomaduste parandamise (ning tarbimisega seotud kulutuste vähendamise) teel ja teiselt poolt toodete ja/või teenuste hinna vähendamise teel. Tuleb arvestada, et läbi innovatsiooni ei teki kasum ainuüksi tootja (või teenindaja) juures, vaid ka tarbija juures. See võib avalduda kulutuste kokkuhoiuna ja/või toote (teenuste) tarbimisomaduste paranemisena. Innovatsiooni võib põhimõtteliselt kompleksselt hinnata järgmiste kriteeriumide alusel: •

• • • • • •

Olemasoleva turuosa suurenemine o konkurentsivõime välisturgudel o kokurentsivõime siseturul Madalama hinna saavutamine Toote kvaliteedi paranemine Toote kasutusala laienemine Uue turu hõivamine Tootmise paindlikkuse tõstmine Töökeskkonna paranemine

2

• • • •

Vananenud toodete asendamine uutega Keskkonnakahjustuste vähendamine Ressursisäästlikkus Efektiivsus, tulusus, tootlikkus Kavandades erinevaid projekte, tuleb kindlasti hinnata kavandatava tegevuse mõju ühe või mitme nimetatud kriteeriumi väärtusele. Innovatsiooni eesmärkide püstitamisel ja kompleksel analüüsil peab kindlasti arvestama erinevate innovatsiooni aspektidega: o o o o

Innovatsiooni erinevad liigid (teaduslik, tehnoloogiline, tehniline, organisatsiooniline jms.) Innovatsiooni rakendamise erinevad tasandid (riik, regioon, ettevõte, tegevusala, tehnoloogia, projekt jms.) Uuendusprotsessi erinevad etapid (innovatsioonile eelnevad alusuuringud, tootearendus, tehnoloogia arendus, turunduse arendus jms.) Analüüsi (hindamise) erinevad meetodid

Innovatsiooni kriteeriume võib määratleda (olenevalt konkreetsest innovatsiooni liigist ja tasandist) väga mitmeti: o o o o

antud tasandi eesmärgid, strateegia, poliitika, väärtused jms. finants-majanduslikud kriteeriumid; teaduslik-tehnilised kriteeriumid; sotsiaalsed ja ökoloogilised kriteeriumid

2. Eesti Vabariigis on innovatsioonipoliitika olemas Kõiki Eesti Vabariigi Valitsusi on süüdistatud innovatsioonipoliitika, tööstuspoliitika ja üldse majanduspoliitika puudumises. Selline süüdistus on aga minu arvates täiesti vale. Olenemate sellest, kas riigis on innovatsioonipoliitika korralikult formuleeritud; ära trükitud; kaante vahele köidetud; ministeeriumis, valitsuses või parlamendis vastu võetud ja ära kinnitatud ning ametlikult välja kuulutatud, on igas riigis innovatsioonipoliitika kui selline vaieldamatult olemas. Paratamatult eksisteerib ju mingi riigi majandust korraldav tegevus, üldine strateegia ja selle seatud eesmärgid ning vahendid. Tahes-tahtmata on ju olemas mingi tegevuskava, mille eesmärgiks on liikumine olemasolevast situatsioonist tulevikusituatsiooni, rakendades seeria kindlaid tegevusi, kuni soovitud situatsioon on saavutatud. Isegi innovatsioonipoliitika formaalne puudumine, süsteemitu tegutsemine, välismõjude ja konjunktuuriga kohandumine, asjade isevoolu teed minna laskmine on ilma vähimagi kahtluseta innovatsioonipoliitika. Eesti Vabariigis ei ole innovatsioonipoliitika küsimustele ka täiesti formaalselt lähenedes olukord mitte päris lootusetu. Viimase üheksa aasta jooksul on ju olemas olnud päris palju kõiksuguseid programme. Algul oli IME programm, 3

mida ühed peavad tolleaegsetes tingimustes ainuvõimalikuks tegevusplaaniks iseseisvuse suunas, teised aga sisuliselt juba 1968.aastal Tsehhoslovakkias krahhiga lõpetanud usuks inimnäolisse sotsialismi. Siis tulid üksteise järel Savisaare Valitsuse majandusprogramm, Vähi Valitsuse majandusprogramm, terve hulk koalitsioonikokkuleppeid, Majandusministeeriumi majandusülevaated, Tööstuse ja Tööandjate Keskliidu teesid tööstuspoliitika koostamiseks, paljud haruprogrammid, Rahvusvahelisele Valuutafondile esitatud memorandumid, 1997. aastal koostatud Eesti Riiklik Innovatsiooniprogramm jms. Minu arvates on just nimelt Rahvusvahelisele Valuutafondile esitatud memorandumid Eesti majanduspoliitika kõige detailsemad programmdokumendid. Poliitiline spekter Eestis näitab erinevate arusaamiste laia diapasooni valitsuse rollist majanduslikes protsessides, kuigi on tendents liberaalsemas, vabaturule lähenemise suunas. Reaktsioonina direktiivse plaanimajandussüsteemi ebaedule on see tendents üsna laiaulatuslik. On avaldatud isegi arvamust, et innovatsioonipoliitika, tööstuspoliitika ja üldse majanduspoliitika väljatöötamisele ei ole mõtet aega ega vahendeid kulutada. Turumajandus pidavat ise kõik asjad paika panema. Teiselt poolt väidetakse, et tänapäeval oleks naiivne rääkida puhtast turumajandusest. Tegelikult pole sellist majandussüsteemi maailmas kunagi olnudki. Kõige lähemal oli sellele vast 19.sajandi Inglismaa. Enamikus maailma arenenud riikides vabaturumajandust tänapäeval ei harrastata ega teoreetiliselt tunnustata. Pärast 1930.aastate alguse ülemaailmset majanduskriisi on enamik riike läinud üle nn. segamajandusele, milles turumajandusse kätketud destruktiivseid jõude on seatud piirama ja suunama majanduse riikliku reguleerimise vahendid. Käesoleval ajal sekkub riik praktiliselt kõikjal võrdlemisi aktiivselt majanduse tegevusse. Näiteks Jaapani ja Saksamaa LV majandusmehhanismidel on selgelt sotsiaalne suunitlus ja orientatsioon stabiilsusele. Paljudel riikidel on majanduses suunav osa ja tugev riiklik sektor. Mõned majandusteadlased on seisukohal, et riiklik innovatsioonipoliitika peab olema väga konkreetne dokument ja sisaldama piltlikult öeldes põhiliste allharude või isegi ettevõtete äriplaane. Teised majandusteadlased jällegi väidavad, et innovatsioonipoliitika ei peagi niivõrd rangelt määratletud olema. Selle põhipunktid võivad olla piisavalt üldsõnalised ja peavad vaid andma teesid inovatsionipoliitika kohta. Kindlasti peab aga Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika olema pidevalt töös olev dokument. Ta ei saa mitte kunagi lõplikult valmis ja teda ei õnnestu mitte kunagi täpselt, täies mahus ning tähtajaks ellu viia. Tulenevalt maailmamajanduse ja Eesti majanduse konkreetsest olukorrast ning muudest dünaamilistest teguritest, samuti ka parajasti võimulolevate poliitiliste jõudude seisukohtadest Eesti majanduse arendamise küsimustes, tuleb seda dokumenti paratamatult pidevalt täiustada ning arendada. Aeg-ajalt tuleb seda pidevalt töös olevat dokumenti

4

kindlasti trükkida, köita, kinnitada, vastu võtta, välja kuulutada. Kuid mõne aja pärast selgub paratamatult, et elu on arenenud kavandatust teistmoodi; tingimused on muutunud, sh. on vastu võetud uusi poliitilisi otsuseid; mõni innovatsioonipoliitika postulaat pole ennast praktikas õigustanud; innovatsioonipoliitika väljatöötajad on ise ka vahepeal targemaks saanud jne. Sellisel juhul tuleb koostada uus innovatsioonipoliitika variant, mis pole samuti absoluutselt õige ega igavene.

3.Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika on olnud järjepidev Erinevate Eesti Vabariigi Valitsuste majandusprogrammid ja koalitsioonikokkulepped on olnud muidugi ajaliselt piiratud vastava valitsuse võimulpüsimise ajaga. Kuid tegelikult on need dokumendid moodustanud siiski võrdlemisi ühtse ja järjepideva süsteemi. Põhjuseks on olnud ilmselt asjaolu, et sisuliselt on ju kõik senised Eesti Vabariigi Valitsused - vaatamata isiklikele ja poliitilistele vastuoludele ning mõneti erinevale retoorikale - ajanud võrdlemisi sarnast, väga liberaalset, konservatiivset, mitteprotektsionistlikku majanduspoliitikat. Sisuliselt seisnes see - vähemalt reformide algetapil liberaliseerimise ja makrostabiliseerimise samaaegses rakendamises, mida võib soovi korral nimetada ka sokiteraapiaks. Tundub, et sellist väga liberaalset, konservatiivset, mitteprotektsionistlikku majanduspoliitikat ei ole aetud selgelt ja täpselt formuleeritud ideoloogilistel kaalutlustel, seda enam mitte korrektsetel majandusteoreetilistel põhjendustel. Sellist liberaalset, konservatiivset, mitteprotektsionistlikku majanduspoliitikat on aetud lihtsalt seetõttu, et sisuliselt Eestil polnud valikut. Tulenevalt konkreetsest situatsioonist ja väljakujunenud majanduse struktuurist oli taasiseseisvunud Eesti Vabariigi mänguruum majanduspoliitika valdkonnas väga väike.

4.Eesti Vabariigi senine innovatsioonipoliitika on olnud suuresti determineeritud Eesti NSV-l polnud NSV Liidu raames isegi piirkondliku autonoomiaga kaasnevaid terviklikkuse tunnuseid. Paljusid funktsioone täitsid Eesti NSV võimuorganite asemel Moskvas paiknevad ametkonnad. Eesti majanduse struktuur arendati välja Nõukogude impeeriumi ja tsentraliseeritud käsumajanduse vajadustest lähtudes. Seepärast sõjajärgse arengu tulemusel kujunenud Eesti majanduse struktuur ei vastanud taasiseseisvunud ja plaanimajanduselt turumajandusele naasva Eesti Vabariigi vajadustele.

5. Eesti Vabariigi olemasolev Innovatsioonisüsteem

5

Eesti Vabariigi Innovatsioonisüsteemi (joonis 1) all võib mõista süsteemi või kogumit, mis tegeleb Eestis innovatsioonide välja töötamisega, innovatsioonide ellu viimisega, aga samuti nimetatud tegevuse koordineerimise ja finantseerimisega. Põhiinstitutsioonideks Eesti innovatsioonisüsteemis on ülikoolid, innovatsioone rakendavad firmad ja mitmesugused teadusasutused. Teadus- ja arendustegevust reguleerivateks põhilisteks seadusteks Eesti Vabariigis on o o o o o

Teadus- ja Arenduskorralduse Seadus; Teaduste Akadeemia Seadus; Vabariigi Valitsuse Seadus; Tartu Ülikooli Seadus; Sihtasutuste Seadus.

Teadus- ja arendussüsteemi põhikomponendid on suuremad ülikoolid, Teaduste Akadeemia ja firmade arendusüksused. Teadus- ja arenduskorralduse seadus (Riigikogus vastu võetud 26.03.97) sätestab teadus- ja arendustegevuse korralduse alused ja kindlustab teaduse- ja tehnoloogialoome arengu õiguslikud vahendid. Nimetatud seadus laieneb asutustele, mis on oma põhikirjas märkinud teadus- ja arendustegevuse põhitegevusena ning on registreeritud Haridusministeeriumis. Teadus- ja Arendusnõukogu on Vabariigi Valitsuse juures asuv nõuandev kogu, mis nõustab Vabariigi Valitsust teadus- ja arendustegevuse strateegia küsimustes ning esitab valitsusele seisukoha teadus- ja arendustegevust puudutavate riiklike programmide kohta. Teadus- ja Arendusnõukogusse kuuluvad 6 valitsuse liiget, esindajad kõrgkoolidest, sihtasutustest ja valitsuse poolt nimetatud liikmed. Teadus- ja Arendusnõukogu töö korraldamiseks on Riigikantselei juurde loodud Teadus- ja Arendusnõukogu Sekretariaat. Vastavalt Vabariigi Valitsuse Seadusele ning Teadus- ja Arenduskorralduse Seadusele teostab Majandusministeerium arendus- ja innovatsioonipoliitikat. Peale selle kuulub Majandusministeriumi ülesannete hulka ka tööstusomandi kaitse (patendinduse), standardiseerimise ja metroloogiaga seotud tegevuse koordineerimine ning Eesti osalemise koordineerimine EUREKA arendusprogrammis. Majandusministeeriumi haldusalasse kuuluvad arendustegevusega tihedalt seotud Standardiamet ja Patendiamet. * Standardiameti põhiülesandeks on standardiseerimis-, metroloogia-, sertifitseerimis- ja akrediteerimisalase tegevuse suunamine ja koordineerimine Eesti Vabariigis.

6

* Patendiamet tegeleb - õigusaktide ettevalmistamisega; - tööstusomandi kaitsedokumentide väljastamisega, nende publitseerimisega ja riiklike registrite pidamisega nende kohta; - patendiraamatu töö korraldamisega; - patendivolinike atesteerimisega; - Eesti Vabariigi esindamisega tööstusomandi kaitse alal rahvusvahelistes organisatsioonides; - teiste tööstusomandi kaitse alaste küsimustega. Ettevõtluse ja tootmise arendamiseks on Eesti Vabariik loonud mitmed fondid. Majandusministeeriumi haldusalas asuvad neist: * Innovatsioonifond. Fondi tegevuse eesmärgiks on Eesti majanduse tehnoloogilise arengu toetamine ja suunamine sihtfinantseerimise kaudu. Fondi põhikirja järgselt finantseeritakse: - tootmise tehnoloogilise taseme ja konkurentsivõime tõstmisele suunatud projekte; - riiklikke programme; - tehnika- ja tehnoloogiaalaseid uurimis- ja arendustöid; - innovatsiooni toetava infrastruktuuri, sh. teadus- ja tehnoloogiaparkide väljaarendamist. Innovatsioonifond on andnud laene ja toetusi. Tagastamatut abi on fondilt saanud teadusasutuste ja arendusorganisatsioonide projektid, millistel on olnud rakenduslik väljund. Innovatsioonifond ei finantseeri projekte täies mahus, vaid teeb seda kaasfinantseerimise põhimõttel toetusena maksimaalselt 50% ulatuses ning laenudena kuni 75% ulatuses projekti maksumusest. Laenuintressid olid kiire inflatsiooni ajal (1991-1993) suhteliselt soodsad, kuid seoses üldise intresside langemisega on ka laenude soodsus vähenenud (1997.aastal oli intress 12%). 1998.aastal - seoses kommertspankade intresside tõusuga - peaksid Innovatsioonifondi laenud olema jälle oluliselt soodsamad. Innovatsioonifond on kavas tulevikus reorganiseerida Innovatsiooni Sihtasutuseks. Sel juhul lisanduksid krediteerimisele ka nõustamine ja senisest tunduvalt tugevam monitooring projektide üle.

7

* Väikeettevõtluse krediteerimise fond. Fondi põhiülesandeks on väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arendamiseks ja toetamiseks laenude ja laenukäenduste andmine ning selleks vahendite kogumine. Fondi peamised krediteerimisvaldkonnad on: - tootmistegevus (uue tehnoloogia, toorme ja materjalide sisseost; tootmise rekonstrueerimine, laiendamine, saneerimine jne.); - kõrgtehnoloogial põhinev tootmine; - ekspordivõimelise toodangu valmistamine; - teeninduse arendamine; - uuendusliku iseloomuga teadusmahukad äriprojektid; - stardikapital perspektiivsetele äriprojektidele. Fondil on kolme liiki teenused: otselaenud; laenud läbi kommertspankade; laenugarantiid. * Ekspordi krediteerimise fond, mis tegeleb ekspordile suunatud projektide pankadest madalama intressiga finantseerimisega. * Ekspordi toetamise fond, mis annab toetusi välisnäitustel osalemiseks ja reklaamitrükiste valmistamiseks. Põllumajandusministeeriumi haldusalas asub Maaelu krediteerimise fond. Haridusministeeriumi haldusalas asub Teadusfond, mis on keskne alusuuringute finantseerimise institutsioon Eestis. Teadusfondi kaudu eraldatakse vahendeid teadusasutuste funktsioneerimiseks, teadusprogrammide sihtfinantseerimiseks, ülikoolide teadustegevuseks ja teadust teenindava infrastruktuuri arendamiseks. Riigikantselei haldusalas asub Informaatikafond. Haridusministeerium teostab riiklikku teaduspoliitikat ja korraldab teadustegevust. Nimetatud ministeerium töötab välja ja esitab Vabariigi Valitsusele teaduspoliitika ning teadustegevuse strateegia alaseid ettepanekuid; koordineerib ja finantseerib riiklikul tasandil rahvusvahelist teadusalast koostööd ning korraldab teaduse evalveerimist. 1997.aasta algul alustati kümnes Ida-Euroopa riigis, sealhulgas Eestis Euroopa Liidu innovatsiooniinfo keskuste (Fellow Members to the Innovation Relay Centres - FEMIRC) loomist. Nende keskuste eesmärgiks on levitada Euroopa Liidu teadus- ja arendusprogrammide kohta käivat infot, aidata leida

8

koostööpartnereid ning koostada uurimis- ja arendusprojekte. FEMIRC Eesti annab välja infolehte, mis toob kord kuus lugejateni värske teabe Euroopa Liidu teadus- ja arendusprogrammidest, infopäevadest ja korraldatavast koolitusest. FEMIRC Eesti põhilised tegevusvaldkonnad on: - konsultatsioonid innovatsiooni, tehnoloogiasiirde ja teadussaavutuste rakendamise alal; - koolitus teadustulemuste rakendamiseks; - informatsioon Euroopa Liidu teadus-, tehnoloogia- ja arendusprogrammide ning vastavate projektikonkursside kohta; - ligipääs andmebaasidele (CORDIS jmt.); - abi projektitaotluste ettevalmistamisel; - abi koostööpartnerite leidmisel nii Eestist kui IRC-võrgu kaudu kogu Euroopa Liidust; - informatsioon Euroopa Liidu ja lokaalsete innovatsioonialaste toetusprogrammide kohta. Eesti innovatsioonisüsteemi osaks on ka mitmed vägagi erineva efektiivsusega tegutsevad tehnoloogiapargid ja teaduspargid, milledest võiks nimetada järgmisi: - Tartu Teaduspark; - Tallinna Elektroonika Kompetentsikeskus; - Tallinna Elektroonikakeskus; - Tallinna Tehnoloogiapark; - Tallinna Elektrotehnikainstituut. Tähtis infoallikas teadlastele on teadus- ja tehnikaalased publikatsioonid. Seepärast võib Eesti innovatsioonisüsteemi osaks lugeda ka suuremad erialaraamatukogud, eelkõige Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu, Eesti Akadeemiline Raamatukogu, Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu. Suure võimaluse kommunikeerumiseks annab teadlastele kahtlemata Internet.

9

Eesti innovatsioonisüsteemi illustreerib allpool toodud joonis1.

6. Eesti Riiklik Innovatsiooniprogramm Majanduse innovaatiline areng eeldab üldtunnustatud arengueesmärkide olemasolu ning riigiasutuste, teadus- ja arendusinstitutsioonide ning ettevõtete kooskõlastatud tegevust püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Juba 1995. a. kiitis Teadus- ja Arendusnõukogu heaks algatuse rahvusliku innovatsiooniprogrammi koostamiseks ning kinnitas lähtepõhimõtted, mis soovitati Majandusministeeriumil võtta aluseks programmi koostamisel. 9. juunil 1998. a. nõustus Vabariigi Valitsus Eesti Riikliku Innovatsiooniprogrammiga aastateks 1998?2002. Toodete ja tehnoloogiate konkurentsivõime tõstmise programm on välja töötatud Majandusministeeriumi ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös ja see lähtub korraldusliku tegevuse arendamisel EL-i soovitustest innovatsioonisüsteemide arendamiseks rahvusriikides (Routes of Action, Green Paper on Innovation, EC 1995; The First Action Plan for Innovation in Europe. Innovation for Growth and Employment. EC 1996). Programmi strateegiline eesmärk on riigi majanduse arengut tagava innovatsioonisüsteemi rakendamine, soodustamaks kodumaise toodangu ja teenuste konkurentsivõime tõstmist, säästvate tehnoloogiate rakendamist ning uute turgude hõlvamist. Programmi peamised teesid majandusolukorrast ning tehnoloogilise taseme analüüsist lähtudes on järgnevad:

10

o

o

o

o

lähiaastatel on majandusarengu peamine eesmärk konkurentsivõime tõstmine läbi tehnoloogilise arengu, kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu, oskusteabe hankimise ning selle efektiivse kasutamise kaudu; programmi vahendeid on soovitatav kasutada esmajoones tehnoloogilise arengu eelduste loomiseks, väike- ja keskmiste ettevõtete tehnoloogilise arengu toetamiseks ning motivatsiooni loomiseks rahvusvahelistele firmadele Eestis asuvate filiaalide tehnoloogilise taseme tõstmiseks ning kohaliku teadus- ja arenduspotentsiaali kaasamiseks arendustööde läbiviimisel; motiveerida tuleb investeeringuid ajakohaste tehnoloogiate juurutamiseks, toodangu nomenklatuuri uuendamiseks, tootmise automatiseerimiseks ja mehhaniseerimiseks ning energia säästmiseks; tooterühmade konkurentsivõime tõstmisel on otstarbekas orienteeruda T&A- asutuste, -ettevõtete ja valitsusorganisatsioonide koostöövõrkude väljaarendamisele, toetades samas ka tööstusettevõtete ja T&Ainstitutsioonide osalemist rahvusvahelistes klastrites.

Programmi eesmärgid püstitati viieks aastaks. Juhtiv ministeerium on Majandusministeerium Eesti Innovatsioonifondi Nõukogu kaudu. Eesti Riikliku Innovatsiooniprogrammi alused töötati välja 1997.aasta algul selleks spetsiaalselt moodustatud töörühma poolt, mida juhtis Tallinna Tehnikaülikooli teadusprorektor Rein Küttner. Programmi koostamise ja selle käivitamise eesmärgiks oli majanduse konkurentsivõime tõstmist takistavate tegurite väljaselgitamine ja majanduse innovaatilist arengut ning majanduse konkurentsivõime tõstmist tagavate tegurite planeerimine (prioriteedid, ajakava jms.) ning käivitamine. Programmi strateegiliseks eesmärgiks oli riigi majanduse uuenemist tagava innovatsioonisüsteemi rakendamine, soodustamaks kodumaise toodangu ja teenuste konkurentsivõime tõstmist, säästvate tehnoloogiate rakendamist ning uute turgude hõivamist. Programm pidi tema koostajate arvates looma eeldused investeeringute faasi võimaluste efektiivseks kasutamiseks koos ettevalmistamisega üleminekuks innovatsiooni faasi, mida iseloomustab teadus- ja arendustööde tulemuste laialdane kasutamine, toodete ja tehnoloogiate loomine ja/või oluline täiustamine kohapeal, toodete keerukuse kasv jms. Lähtuti eeldusest, et tootmine esitab kõrgeid nõudmisi spetsialistide kvalifikatsioonile, süveneb tootmisettevõtetevaheline integratsioon ning koostöö teadus- ja arendusorganisatsioonidega. Programmi oli tema koostajate poolt ette nähtud rahastada vastavalt Valitsuse poolt kinnitatud aastaeelarvele. Programmi vahendeid oleks olnud võimalik kasutada:

11

o

o o o o

Tootmise tehnoloogilise taseme tõstmiseks, toodangu kvaliteedi parandamiseks ja konkurentsivõime suurendamiseks ning kõrgtehnoloogia evitamisele suunatud projektide finantseerimiseks. Programmi eesmärkidega kooskõlas olevate rakenduslike uurimis- ja arendustööde finantseerimiseks. Innovatsiooni toetava infrastruktuuri arendamiseks ja tootmisettevõtete ning teadus- ja arendusorganisatsioonide koostöö toetamiseks. Programmi täitmise korraldamiseks. Muude Programmi eesmärkidest tulenevate projektide ja ürituste rahaliseks toetamiseks.

Programmi vahendid oli ette nähtud eraldada konkreetsete projektide realiseerimiseks juriidiliste isikute taotluste alusel. Finantseerimisele võetavad projektid pidi valima nõukogu konkureerivate projektide hulgast, lähtudes nende innovaatilisusest, majanduslikust efektiivsusest ja vastavusest Programmi eesmärkidele, arvestades saadud ekspertarvamusi. Programmi vahenditest oleks koostajate arvates olnud võimalik rahastada nii alusuuringuid, rakendusuuringuid, projekteerimis/konstrueerimistöid, tootemaketi/prototüübi loomist, tootmist kui turundust. Lisaks nimetatud faasidele oleks saanud rahastada ka järgmisi tegevusi (mis toimivad paralleelselt eelpool nimetatud faasidega): autori-, intellektuaalomandi, patendi- või kasuliku mudeli kaitse jms.; turu-uuringud, reklaam jm.; projekti organisatsiooniline/infrastruktuuriline tagamine (firma loomine ja arendamine, väljaõpe/koolitus, tehnilise hooldussüsteemi väljaarendamine jms.); sertifitseerimise, standardiseerimise jms. probleemid. Programmi vahenditest ei olnud tema koostajate arvates lubatud finantseerida: o o o

o o

Projekte, mis ei ole seotud innovatsiooniga, ei ole majanduslikult otstarbekad või ei vasta Programmi eesmärkidele. Tootmise/tegevuse laiendamist ilma tehnoloogilise taseme samaaegse tõstmiseta. Projekte, kui neid realiseerivate ettevõtete (põhi)kapitalist kuulub residentidele vähem kui 70% või teistele juriidilistele isikutele 50% või enam. Ettevõtete projekte, mis on juriidilise isiku eraldiseisvaks majandusüksuseks, olemata seejuures iseseisev juriidiline isik. Taotlusi varem võetud laenude refinantseerimiseks.

Töö praktilise väljundina koostati Eesti Riikliku Innovatsiooniprogrammi (toodete ja tehnoloogiate konkurentsivõime tõstmise programmi) eelnõu ja esitati see 1997.aasta mais Eesti Vabariigi Valitsusele. Programmi põhimõtteid arutati 28.aprillil 1997 Teadus- ja Arendusnõukogu istungil, kus soovitati korraldada nende lai arutelu, et täpsustada programmi eesmärke ja sisu. Loodetavasti saab Eesti Riikliku Innovatsiooniprogrammi (toodete ja tehnoloogiate

12

konkurentsivõime tõstmise programmi) eelnõust siiski varem või hiljem ametlik tegevusprogramm innovaatika valdkonnas.

7. Senise innovatsioonipoliitika ja lihtsalt loogilise arengu resultaadid Rakendatud majanduspoliitika tulemusel või tänu lihtsalt loogilisele arengule uutes majanduslikes ning poliitilistes tingimustes, Eesti majandus tervikuna võttes aastatel 1994 - 1995 stabiliseerus. Seejuures ei maksa aga tollase stabiliseerumise all muidugi mõista varasemate Idaturule mõeldud tootmismahtude taastamist, vaid toodangu müügi vähenemise peatumist ja Eesti Vabariigile sobiva majanduse struktuuri kujunemist. Aastatel 1996 ja 1997 on Eesti majandus tervikuna võetuna kahtlemata võrdlemisi kiiresti arenenud. Eesti sisemajanduse koguprodukt püsihindades suurenes 1996.aastal eelmise aastaga võrreldes 4,0%, 1997.aasta I poolaastal võrreldes 1996.aasta sama perioodiga 11,7%. Tööstustoodete müük suurenes 1997.aasta üheksa kuuga 12,3% võrreldes 1996.aasta sama perioodiga. Vaatamata ebaõnnestunud põllumajanduspoliitikale on 1997.aastal siiski märgata esimesi ilminguid mõõnast ülesaamiseks ja uuest arengust ka Eesti põllumajanduses. Põllukultuuride kasvupind oli 1997.aastal 0,5% suurem kui eelmisel aastal. 1997. aastal suurenes piimatoodang eelmise aastaga võrreldes 6%. Tootmine on mutunud efektiivsemaks, tekkimas on optimaalse suurusega majapidamised ja tehakse investeeringuid moodsa tehnoloogia soetamiseks. Mingil määral korrastuvad ka omandisuhted. Ma olen seisukohal, et Eestis ei jõuta niikuinii mitte kunagi ühisele arvamusele, kas majandus stabiliseerus ja seejärel hakkas võrdlemisi kiiresti arenema tänu rakendatud majanduspoliitikale või hoopis selle kiuste. Ja see on maailmas täiesti tavaline. Ka jaapanlased vaidlevad siiani, kas nende sõjajärgne majanduslik kasv toimus tänu valitsuse tegutsemisele või sellele vaatamata. Ma olen muidugi kaugel sellest, et Eesti majanduses toimunut idealiseerida. Kogu see nn. sokiteraapia töötas sotsiaalse taluvuse piiril. On täiesti selge, et turumajanduse ülesehitamisele orienteeritud reformid pole olnud kaugeltki mitte kõigile kasulikud. Paljud inimesed on sellest kaotanud. Struktuurimuutuste valulikkus on väljaspool igasugust kahtlust. Eesti majanduses toimunut on sõimatud majandusdarvinismiks, Metsiku Lääne majandusmudeliks ja milleks iganes. Kuid tundub, et tõsiselt võetavat alternatiivi struktuurimuutustele lihtsalt polnud. Eesti Vabariik ei suudaks ka kõige suurema soovi korral võimaldada konkurentsivõimetute ettevõtete töötajatel jätkata harjumuspärast väheefektiivset tegevust maksumaksjate raha arvel.

13

Tundub ka, et arvestatavat alternatiivi Eesti majanduse restruktureerimise meetoditele - või kui soovite, siis nende puudumisele - pole keegi suutnud välja pakkuda. Eesti majandusreformide kriitika on aga tihti olnud vaid möödunud aegade, vanade ametite, nomenklatuuri privileegide, personaalpensioni ja lörriläinud elutöö taganutmine. Enamike kriitikute majandusideoloogia alustalaks on olnud soovimatus midagi muuta ja minevikkuihkav riigikeskne naivism. Kui keegi tahab siiski eelöeldule vastu vaielda ja väita, et Eesti majanduse struktuuri oleks saanud muuta plaanipäraselt, sujuvalt, valutult jne., siis võiks küsida: Miks mitte üheski post-sotsialistlikus riigis vastu vaidleja sugune vaimuhiiglane võimu juurde ei pääsenud ning oma riiki ja rahvast õnne juurde ei juhatanud? Asjaolu, et kõigis post-sotsialistlikes riikides on ainult ebakompetentsed inimesed majanduspoliitikat kujundanud ja ellu viinud, oleks lausa tõenäosusteooriaga vastuolus. Pigem tundub siiski õige olema järeldus, et üldjoontes just nimelt nii pidigi minema ja põhimõtteliselt teist võimalust lihtsalt ei olnud. Üldjoontes läks kõik nii, nagu Eesti Majanduse Instituut (tollase nimega Eesti Teaduste Akadeemia Majanduse Instituut) minu osalusel oma prognoosides aastatel 1991-1992 kirja pani. Tollastes ettekuulutustes eksisiti põhimõtteliselt vaid kahes asjas. - Esiteks, tööpuudus kujunes oluliselt väiksemaks probleemiks kui võis arvata. Statistikaameti andmetel oli Eesti majanduses 1989.aastal hõivatud 837,9 tuhat inimest, 1995.aastal aga 663,2 tuhat inimest ehk 174,7 tuhat vähem. Enne struktuurilist kriisi töötas näiteks Eesti tööstuses umbes 250 tuhat inimest, nüüd 150 tuhande ringis. Kuhu need inimesed nii kiiresti ja suhteliselt valutult kadusidmahtusid, on jäänud mingil määral mõistatuseks. - Teiseks, mitmete suurte liiduliste ettevõtete kokkuvarisemine toimus üllatavalt rahulikult, ilma märkimisväärsete ekstsessideta. Seda vaatamata asjaolule, et valitsusel sisuliselt puudus selge programm ja ta tegeles probleemiga väga minimaalselt. Enamik lootusetuid etevõtteid jäi lihtsalt vinduma, töötajatele maksti 150 - 300 krooni sundpuhkuse raha kuus. Suurem osa töötajatest lahkus aja jooksul ise. Aasta pärast olid järel vaid vanad, haiged, laisad ja madala kvalifikatsiooniga inimesed, kelledega enam niikuinii polnud võimalik tootmist jätkata. Ilmselt aitas võimalikke ekstsesse suuresti vältida just nimelt asjaolu, nende ettevõtete (tollaste) juhtide varastamisele vaadati läbi sõrmede. Suurte liiduliste ettevõtete juhtkondadel lasti kantida suur osa ettevõtete varast oma erafirmadesse või sõlmida pikaks ajaks ülisoodsad rendilepingud. Selle tasuks oli juhtkondade lojaalsus Eesti Vabariigile. Tagantjärele tarkusega võiks isegi mõtiskleda, kas oleks olnud võimalik veelgi radikaalsemalt tegutseda. Ehk oleks Eesti ühiskond välja kannatanud veel mõne perspektiivitu ettevõtte kohese likvideerimise. Oleks praegu probleeme vähem.

14

Aga olukord oli niigi pingeline ja majanduspoliitika kujundajad ning elluviijad lihtsalt ei julgenud pilli lõhki ajada. Ehk oleksime me tollal viletsate ettevõtete poputamise asemel pidanuks abistama hoopis edukaid, et nad veel edukamateks saaksid. Tundub, et Eesti edu pant oli suuresti asjaolu, et reforme tehti kiiresti ja rahvas põhimõtteliselt toetas muutusi. Kuigi seltskonnas tihti ironiseeriti ja viriseti, oli suur osa Eesti rahvast täiesti siiralt "valmis kartulikoori sööma". Eestis kui väikeriigis oli suhteliselt kerge konsolideerida (vaatamata rohkearvulisele venekeelsele kogukonnale) suurt osa ühiskonda ja kontsentreerida kõik jõupingutused majandusreformide kiirele läbiviimisele. Enne kui rahva kannatus lõplikult katkes, hakkas tunneli otsast juba valgus paistma. Peatumata üldtuntud väidetavatel Eesti majandusreformi edu põhjustel (ajaloolised traditsioonid; protestantlik eetika; rohkem kui 50 aasta tagused demokraatia ja turumajanduse kogemused; plaanimajandus koos oma kõrvalekalletega normaalsest majanduselust oli juba oma olemuselt võõras ja peale surutud võõrjõu poolt jne.) tahaksin ma vaid avaldada arvamust, et vähemalt konkreetselt tööstuse puhul aitas meid suuresti lihtne tõsiasi, et väikest süsteemi on kergem reformida kui suurt. Väike süsteem on vähem inertne, või kui soovite, siis vähem stabiilne. Eesti tööstuse restruktureerimist välisinvesteeringute, alltöövõtu ja muu sellise abil on suuresti soodustanud asjaolu, et meil õnnestus luua Eestile hea rahvusvaheline imidz. See on olnud äärmiselt oluline, sest väikese ja avatud majandusruumis areneva Eesti majanduspoliitika edukus sõltub olulisel määral välispartnerite hinnangust majanduskeskkonna seisundile, arenguvõimalustele ja riskidele. Tänu meie kohati lausa mõõdutundetule enesekiitusele ja ka õige mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide ning üksikekspertide ülimalt positiivsetele raportitele-artiklitele-arvamustele paistab Eesti väljastpoolt tunduvalt parem kui seestpoolt. Nagu ütles kunagi üks välisministeeriumi juhtivametnik: "Me teeme, mis suudame. Aga palun kindlustage sellele kasvõi mingisugunegi kate". Minu arvates näitavad Eesti head rahvusvahelist imidzit mitmed majandusest esmapilgul väga kaugel seisvad asjad. Näiteks Eesti Eurolaul oli kindlasti tasemel ja Maarja-Liis kena tüdruk, aga asjaolu, et televaatajad Inglismaal hääletasid Eesti laulu teiseks ja Saksamaal neljandaks, on suuresti tänu just nimelt Eesti imidzile. Just hea imidz andis ka Miss Universumi valimistel Eestile seitsmenda koha jne. Tunnetades Eesti hea rahvusvahelise imidzi reaalset väärtust majanduse restruktureerimisele, olen ma väga mures 1997.aastal toimunud eesmärgitu poliitilise tõmblemise pärast, s.h. Riigikogus 14.oktoobril vastu võetud tollitariifiseaduse pärast. Äge võitlus tollide võimaliku kehtestamise üle äratas kindlasti (välis)investorite tähelepanu ja tekitas kahtlusi Eesti senise majanduspoliitika jätkuvuses. Kuigi tollitariifiseadus kui selline ei kujuta endast nimetamisväärset makromajanduslikku ohtu, ei saa selle vastuvõtmisest tulenevat

15

signaali usaldusvärsuse ja atraktiivsuse seisukohalt kuigi positiivseks lugeda. See viitab sellele, et Eestis soovitakse hakata ajama rohkem protektsionistlikku majanduspoliitikat, millel on teatavasti oht laviinina kasvada ja tuua lõpuks kaasa ka kitsendused kapitali liikumisele. See võib anda maailmale signaali Eesti liberaalse majanduspoliitika lõppemisest ja sellega kahjustada Eesti imidzit. Õnneks leidsid vaidlused tollimaksude kehtestamise üle lahenduse 18.detsembril 1997, mil Valitsus võttis vastu otsuse, et Eesti ei võta kasutusele tollitariife Euroopa Liidu suhtes. Vastavalt Euroopa lepingule oli ju Eestile antud võimalus tollide rakendamiseks kuni 31.detsembrini 1997. Seega peaks küsimus sisuliselt päevakorrast maas olema. Lisaks Euroopa Liidu riikidele välistavad sõlmitud vabakauanduslepingud tollide kehtestamise ka Läti, Leedu ja Ukraina suhtes. Eestil on võimalik kehtestada tollid vaid selliste maade suhtes, kust (toidu)kaupu praktiliselt ei impordita. Tolle ei õnnestunud maaerakondadel küll kehtestada, kuid otsetoetused põllumajandusele kasvasid siiski märgatavalt. 1998.aasta riigieelarves on ju sisuliselt prioriteediks kuulutatud põllumajandus või täpsemalt öeldes põllumajandusministeerium, sest selle eelarve kasv oli 309 miljonilt 588 miljonini kroonini ehk 80%. Ükski teine ministeerium ei saa sellele ligilähedalegi. Maksumaksja raha eest jagatakse ebaefektiivse tootmise hingeshoidmiseks 1998.aastal sadu miljoneid kroone toetusi. Muidugi on Eesti reformid - nagu kõik maailma reformid - toimunud rahva arvel. Ja just keskmise inimese arvel. Rikaste käest ei õnnestu midagi kätte saada ja vaestelt pole ka kõige suurema soovi korral midagi võtta. Reformide sotsiaalne hind on olnud väga kõrge. Kindlasti on Eesti majandusreformide käigus tehtud ka hulgaliselt rumalusi. Minu arvates on täielikult ebaõnnestunud valdkonnad, mida võiks tähistada kolme märksõnaga: kollased kaardid, restitutsioon, maareform. Kollaste kaartide ideoloogia oli vale algusest peale. Varsti mõistsid seda kõik poliitilised jõud, kuid poole pealt seda rumalust enam lõpetada ei saanud. Restitutsioon viidi - kas siis mõne tolleaegse parlamendiliikme kauge sugulase talu või lihtsalt sinisilmse idealismi tõttu - absurdini. Kuigi ma põhimõtteliselt ei kahtle plaanitu õigluses, on see kindlasti pidurdanud majandustegevust, tekitanud korvamatut majanduslikku kahju ja kõike kavandatut pole lihtsalt tehniliselt võimalik lõpuni viia. Maareformis põrkuvad mitmed erinevad huvigrupid. Maareformiseaduse muudatusi ja tähtaegu ei suuda enam keegi meeles pidada. Maa kättesaamine on muudetud kohutavalt keeruliseks. Katastrisse kandmist tuleb oodata peaaegu nagu õigeksmõistvat kohtuotsust. Rääkimata juba sellest, et maaavaldused lihtsalt seisavad või hoopis kaduma lähevad. Võidab sellest vastuolulisest ja segasest ettevõtmisest põhiliselt maamõõtjate tsunft. Ilmekalt iseloomustab olukorda

16

maatüki pärast inimese tapnud Arvi Marki juhtum, kus kohus piirdus minimaalse võimaliku karistusega ja leidis, et saatuslikul päeval vallandasid Marki agressiivsuse mitmed temast sõltumatud asjaolud. Kohtunik selgitas: "Omandi- ja maareformi seadused osutusid tavalise maainimese tasandil vastuoluliseks ja ülekohtuseks. Kohtualusele endalegi ootamatult valdas teda uudne omanikutunne." Kogu selle reformide ebaõnnestunud osa tõttu kaotab muidugi Eesti majandus, võidavad aga juristid ja altkäemakse võtvad ametnikud. Konkreetselt tööstuse reformimisel minu arvates põhimõttelisi väärotsusi tehtud pole, kuid paljudel või isegi enamikel juhtudel oleks kahtlemata saanud arukamalt tegutseda või siis tegutsemisega vähem venitada. Üksikjuhuti võib erastamistehingutele väga palju ette heita. Kuid kokkuvõttes on erastamine hästi õnnestunud. See on toimunud piisavalt kiiresti, piisavalt radikaalselt ja riik ei ole läinud liiga suurtele järeleandmistele. Ehk oleks vaid olnud võimalik Eestisse tulnud välisinvesteeringuid mõnevõrra paremini riigi huvidest lähtudes mõjutadasuunata. Välisinvesteeringute hankimisel on Eesti olnud suhteliselt edukas, milline asjaolu on lisaks otsesele eesmärgile - majanduse ümberstruktureerimisele - aidanud ka katta väliskaubanduse defitsiiti ja säilitada positiivset maksebilanssi. Välisinvesteeringute kasutamise efektiivsus on aga mõneti problemaatiline. Kuigi Eesti majandusse tehtud välisinvesteeringute kogumaht (võttes arvesse ka kasumi reinvesteerimist, portfelliinvesteeringuid jne.) ületas detsembris 1997 juba miljardi USA dollari piiri, pole minu arvates rahuloluks põhjust. On muidugi selge, et välisinvesteeringud lähtuvad eelkõige ikka oma emamaa ja firma huvidest, mitte aga Eesti majanduse arendamise eesmärkidest. Suur osa välisinvesteeringutest on tehtud teenindussfääri ning madalatehnoloogilistesse ja töömahukatesse tööstusharudesse. Kaugeltki mitte kõik välisinvesteeringud pole läinud investeeringuteks põhivarasse, seda enam mitte kõrgtehnoloogia juurutamiseks. Kui ametlikust statistikast vaadatuna on mitme ettevõtte välisinvesteeringud muljet avaldavad, siis ettevõtte põhivara on uuenenud minimaalselt. Vastavateks näideteks võiksid olla näiteks Kreenholmi Manufaktuuri ja Eesti Merelaevanduse erastamine. Suur osa välisinvesteeringutest on sisuliselt läinud käibevahenditeks, võlgade maksmiseks, Hüvitusfondi, Erastamisagentuurile jne. Väliskapitali osa tööstusettevõtete investeeringutes põhivarasse on alla 10%, ettevõtete omavahendid aga üle 60%. Otseinvesteeringute maht aastatel 1994 - 1996 kahanenes, portfelliinvesteeringud aga suurenenesid (mis näitab kahtlemata rahaturu arengutaset). Investeeringud väärtpaberitesse suurendavad küll ettevõtete kapitaliseeritust, kuid nende mõju ettevõtte restruktureerimisele on väiksem kui otseinvesteeringutel. Osa portfelliinvesteeringuid on selgelt spekulatiivse iseloomuga, mistõttu nende mõju majanduses toimuvatele struktuurinihetele on väiksem ja aeglasem. Viimased analüüsid näitavad siiski, et 1997.aastal toimus investeerimisstruktuuri positiivne

17

muutus. Esialgsetel andmetel välismaalt tulnud otseinvesteeringud kasvasid. 1997.aasta esimese kolme kvartaliga sai Eesti välismaiseid otseinvesteeringuid 3,2 miljardit krooni ning kogu aasta summaks kujunes ilmselt 3,5 miljardi krooni ringis. Varem investeeriti Eestis suuresti olemasolevate tootmismahtude parandamiseks, 1997.aastal oli aga märgatav kasv just nimelt uute tehnoloogiate osas. Ka 1998.aastal on jätkuvalt raskeks probleemiks väliskaubanduse suur defitsiit, sisuliselt aga väike eksport. Peamised ekspordiga seonduvad probleemid tulenevad Eesti ettevõtete väiksusest. Sellest tulenevalt takistavad eksporti suur konkurents sihtturul; keelebarjäär, ekspordi sihtmaa kaugusest tulenevad transpordikulud; turustamis-, ladustamis-, levitamis- ja muude tugiteenuste mittetundmine ja nende kallidus; terve rida tundmatul turul ettetulevaid ettenägematuid kulusid (näiteks SRÜ riikides vajadus turvateenuste järele; ootamatu kauba arestimine tollis segastel asjaoludel; teatud oluliste nõuete ootamatu selgumine jms.). Tagajärjeks on sageli Eesti ettevõtete täielik sõltuvus kohapealsetest edasimüüjast, agendist või ühisfirma välispartnerist. Mistahes väiksemagi turunisi saamine välisturul tekitab Eesti firmale aga uue probleemi: tootmisvõimsus on väike. Oluline tegur on sageli ka ostja/kliendi alateadlik negatiivne suhtumine endise Ida-bloki riigi ettevõttesse. Eesti toodete ekspordi suurendamist ei takista mitte niivõrd turu puudumine ega suutmatus turule pääseda, vaid eelkõige ekspordiks sobiva toote ja turul konkureerimiseks vajaliku tootmismahu puudumine. Siia lisanduvad mitmed tootmisspetsiifilised tegurid nagu käibekapitali defitsiit; tootearenduse puudulikkus; teadusuuringute ja tootmise vahelise sideme nõrkus; kvalifitseeritud tööjõu defitsiit; turumajanduses orienteeruvate ettevõtlusjuhtide defitsiit; tootmisetevõtete vähesus jms. Eesti tööstuse ekspordivõimele mõjub halvasti asjaolu, et tootmiseks tehtavad kulutused (tootjahinnaindeks) kasvavad kogu aeg kiiremini kui eksportijate müügihinnad (ekspordihinnaindeks). Võrreldes 1994.aasta septembriga kasvas tootjahinnaindeks 1997.aasta septembris tööstuses 1,49 korda. Ekspordihinnaindeksi muutus 1997.aasta septembris võrreldes 1994.aasta septembriga oli aga vaid 1,36 korda. Kasumimarginaal seega aina kahaneb. Eesti majanduses alanud kiire kasv näitab siiski, et kuigi meie ettekujutused mitmetes majanduspoliitilistes, sealhulgas innovatsioonipoliitilistes küsimustes võisid olla vägagi naiivsevõitu, oli meie suund põhimõtteliselt ehk siiski õige. Majanduspoliitika puudumise piiril balansseeriva majanduspoliitikaga, millel oli minimaalselt pistmist tõsiselt võetava majandusteooriaga, oleme me saavutanud isegi uskumatult häid tulemusi. Senini pole Eesti innovatsioonipoliitika kahjuks praktiliselt üldse mitte tegelenud tööjõu ettevalmistamise problemaatikaga. See on aga tänapäeval tehnoloogilise arengu võtmeküsimus. Tööjõu kolm põhiomadust on teadmised, oskused ja

18

loovus. Kaheks tähtsaimaks teguriks, mis mõjutavad tööjõu kvaliteeti, on tööjõu vanuseline struktuur ja väljaõpe. Eesti rahvastiku vanuseline struktuur ja demograafiline olukord üldse on väga ebasoodne. Aasta 15 pärast võib tekkida terav tööjõupuudus. Tulenevalt suurtest majanduslikest ja poliitilistest muudatustest on paljude Eesti firmade vanuseline struktuur käesoleval ajal küllaltki monovanuseline, s.t. ühes firmas on peaaegu kõik töötajad noored ja teises firmas peaaegu kõik töötajad vanad. See võib tingida selle, et firmad hakkavad valdavalt suhtlema ainult omavanuselise suhtlusringkonnaga ja firma kontaktid laiema majanduskeskkonnaga jäävad nõrkadeks. Teise tulemusena võivad generatsioonid hakata üksteist takistama karjääriredelil liikumisel. Üheks takistuseks Eesti tööjõu arendamisel on raskused tööjõu liikumisel erinevate firmade vahel, samuti arendustegevuse ja tootmise vahel. Eesti tootmisettevõtete põhiprobleemiks praegusel arenguetapil on oma kvaliteedisüsteemide nõrkus või nende puudumine üldse. See on üheks põhjuseks, miks Eesti ettevõtetes on siiani võtmeküsimuseks kvaliteetse toodangu valmistamine. Kui toodangu kvaliteet õnnestub tõsta paremate konkurentide tasemele, saab põhiliseks konkurentsitaseme näitajaks tootlikkus. Olles saavutanud piisava tootlikkuse, on firmal võimalik hakata investeerima "päris" uutesse toodetesse. Eesti tootmisettevõtetele on raskeks probleemiks ka kõrged tootmiskulud. Mitmed välis- ja kodumaised eksperdid on Eestit klassifitseerinud madalate palkade ja piisavalt kõrgete tootmiskuludega maaks. Välisinvestorid on investeerimist takistavaks teguriks lugenud ka kuritegevuse kõrget taset ja Venemaalt lähtuvat poliitilist riski. Eestisse investeeringuid teinud välisfirmade ja väliskapitali esindajate ning Eesti teadus- ja arendusinstitutsioonide vahelised koostöösuhted ei ole arenenud kahjuks kuigi hästi. Probleemiks on siin asjaolu, et väliskapitalil põhinevate ettevõtete või nende filiaalide juhid eelistavad enamasti (vaatamata tööde kõrgemale hinnale) kasutada oma piiritaguseid uurijaid ja uurimisbaase. Eesti teadus- ja arendusasutuste osalus riigi majandusarenduses on jäänud järjest tagasihoidlikumaks. Viimastel aastatel on kogu maailmas hoogsalt laienenud välismajandusluure ja konkurentsiluure. Nende valdkondade arendamiseks ja konkurentide tegevust iseloomustava salainformatsiooni kogumiseks kulutatakse üha rohkem raha, rakendatakse üha rohkem eriettevalmistusega tippasjatundjaid ja kõrgetasemelist spetsiaaltehnikat. Turumajandus ja konkurents tekitavad nüüdismaailmas ka selliseid arenguid, mis kahjuks mitte alati ei sobi kokku täieliku majandusliberalismiga. Eesti potentsiaalsete innovaatiliste ideede või ka juba töötluste puhul pole aga vaja mitte mingeid majandus- või konkurentsiluure

19

meetodeid rakendada. Meie uurijad otsivad ise võimalusi, et kõigist Eesti maksumaksja raha eest tehtud töödest ka oma majanduskonkurentidele avameelselt ja vastutulelikult inglise keeles kirjutada.

8. Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika arengusuundumused Reformide esimene etapp, mil pôhitähelepanu oli pööratud struktuurilistele ja institutsioonilistele muudatustele, on praktiliselt lôpule jôudnud. Kuid ilmselt peaks Eesti Vabariik veel mõnda aega püüdma jätkata liberaalset, konservatiivset, mitteprotektsionistlikku majanduspoliitikat. See on minu arvates tingitud esmajoones asjaolust, et märkimisväärset riigipoolset toetust Eesti majandusel loota ei ole. Riigieelarvelised vahendid on endiselt vägagi piiratud. Struktuuripoliitilisteks eesmärkideks neid arvestatavas mahus lihtsalt ei jätku. Kui mône poliitilise jôu survel mingid sellesuunalised suuremad programmid ka välja kuulutatakse, siis raha nende korralikuks elluviimiseks niikuinii ei ole. Kindlasti peame me aga ka tulevikus hoiduma mõttestampidest, tunnistama fakte, nimetama asju õigete nimedega ja üldse mõtlema dialektiliselt. Me peame meeles pidama, et mingil ajaperioodil sobiv ja suhteliselt häid tulemusi andnud majanduspoliitika ei tarvitse olla otstarbekas mõni aeg hiljem. Kahtlemata vajab ka Eesti innovatsioonipoliitika pidevat täiendamist ja muutmist. Loosungite aeg Eesti innovatsioonipoliitikas on selleks korraks möödas. Kindlasti tuleb hakata majanduses toimuvaid makroökonoomilisi protsesse senisest tunduvalt põhjalikumalt uurima. Alustuseks võiks tunda huvi kasvõi lisandväärtuse ja selle komponentide vastu ning mõtiskleda selle üle, mis Eesti majanduses tegelikult toimub. Ja kas see, mis toimub, meid ka rahuldab. Eesti integratsioon erinevate piirkondadega määrab oluliselt nii majanduse arengu lähtetingimused kui ka innovaatilise tegevuse institutsionaalse struktuuri ning majanduslikud võimalused. Eesti areng sõltub suuresti Euroopa Liiduga integreerumise tempost ja suhetest Venemaaga. Kui Eestist ida poole jäävad mahukad turud korrastuvad ja nendes riikides jätkub demokraatlik areng, muutub Eesti vägagi atraktiivseks paigaks suurtele rahvusvahelistele kontsernidele. Just transiidimaa positsioon oleks põhjuseks, miks Eestis loodaks nende firmade filiaalid. See looks kindlasti täiesti spetsiifilise keskkonna ka innovaatiliseks tegevuseks. Kui Eesti aga jääb suhteliselt ühepoolselt eelkõige Lääne suunal avatud maaks, hakkavad ilmselt domineerima väiksemad, eelkõige Skandinaaviamaadest pärit investeeringud ning toimub integreerumine eelkõige nende maadega, eriti Soomega. Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika kujundamisel peame me tingimata arvestama, et konkurentsivõime kui selline ei ole määratud konkurentidega

20

analoogilise olukorra tekitamisega, vaid konkurentidega võrreldes teatud tegurite eelisarendamisega. Eesti innovatsioonipoliitika ja üldse majanduspoliitika põhjendatud kujundamisel tuleb kindlasti lähtuda suhteliselt madala arengutasemega väikeriigi seisundist tulenevatest iseärasustest. * Masstootmise eeliste puudumine. Paljudes valdkondades ületab tehnoloogiliselt optimaalse suurusega ettevõtte tootmise maht siseturu vajaduse. Seetõttu sõltutakse oluliselt eksportimise võimalustest, välismaiste turgude avatusest, nende stabiilsusest ja arengutendentsidest. * Monopoliseerumise oht. Paljudes valdkondades ei mahu mitu sarnast ettevõtet Eesti turule lihtsalt ära. Monopoliseerumise negatiivseid tagajärgi aitab ära hoida või vähemalt leevendada siseturu avatus vastava kauba impordile. Seetõttu ei tohiks monopoolsetel aladel mitte mingil juhul rakendada mingeid impordipiiranguid. * Hinnakartellide tekkimise suur oht. See on tingitud asjaolust, et tihti on tegemist vaid paari-kolme pakkujaga. * Rahvusvaheliste korporatsioonide väga suur mõju. Väikeriiki paigutatud filiaali selja taga on kogu emafirma võimsus. Väikeriigis on tunduvalt kergem (odavam) luua tugevat poliitilist lobby. Ka lobby mõju majandusele ja poliitikale kujuneb väikeriigis oluliselt tugevamaks kui suurtes riikides. * Suur sõltuvus impordist. Kahtlemata on see väikeriigi suveräänsusele põhimõtteliselt ohtlik, sest siiani pole lõplikult välistatud majandusembargo või muude taoliste abinõude kasutamine. Venemaal on ju vähemalt teoreetiliselt võimalik avaldada Eestile survet gaasitarnetega, transiidiga ja millega iganes. * Ekspordi spetsialiseeritus ja kontsentreeritus vähestele riikidele. Väikesel riigil on paratamatult ainult üksikud valdkonnad, milles neil on maailmamajanduslikud konkurentsieelised. Spetsialiseerumine neile valdkondadele on majandusliku efektiivsuse seisukohalt hinnatuna kahtlemata otstarbekas. Kuid paratamatult toob see endaga kaasa nn. struktuurse välissõltuvuse. Majandustingimuste järsk muutus tekitab kitsalt spetsialiseerunud majandusele tunduvalt suuremaid probleeme, kui laialt diferentseeritud majandusele (kus riskid on suhteliselt hajutatud). * Impordi liigne kontsentreeritus vähestele riikidele. Väikeriik on selleks tihti sunnitud, sest tal pole võimalik paljudes riikides esindusi avada ja infot hankida. Raskused suure osatähtsusega riigi turul kanduvad aga kergesti üle ka väikeriigi majandusse. * Väikeriik ei suuda oluliselt mõjutada hindu, vahetuskursse, intresse ja teisi majanduse võtmesuurusi. Need kõiguvad lihtsalt väliskeskkonna muutustest

21

sõltuvalt. See muudab kogu väikeriigi majanduse tugevalt ja otseselt sõltuvaks maailmamajanduse (s.t. välisriikide majanduse) olukorrast. Sõltuvus on praktiliselt ühepoolne, sest väikeriigi majanduspoliitika mõju tema suurematele partneritele on tühine. * Poliitilis-sõjaline haavatavus ja välissõltuvus. See piirab kindlasti oluliselt väikeriigi valitsuse manööverdamisruumi. * Väikeriigi siseturg on homogeensem. See muudab olukorra majandusobjektidele paremini mõistetavaks ja riiklikult kergemini reguleeritavaks. * Välismõjudele reageerimise paindlikkus. Väiksemad ettevõtted on vähem inertsed ja väike siseturg ei võimalda välismõjusid kompenseerida. * Väike riik võib hinnamöönduste abil endale ka tasakaalus turul koha välja võidelda. Selline taktika annab positiivseid tulemusi muidugi ainult niikaua, kuni antud väikeriik üksi sellist taktikat kasutab. * Väikeriik võib välja kaubelda teiste riikidega võrreldes soodsamad kaubavahetustingimused. Põhjuseks on asjaolu, et juhtivad turujõud ei karda olulise konkurendi teket. * Ühekordne edukas eksportehing võib väikeriigile anda märgatavat efekti. * Suhteliselt väike välismaine finantseering avaldab väikesele riigile suhteliselt suurt mõju. * Väikeriik võib suure osa kaitsekuludest lepinguga välispartnerite (Eesti puhul ilmselt NATO) kaela veeretada. * Üheproportsionaalne poliitiline mõjukus. Väikeriik osaleb rahvusvahelistes organisatsioonides häälte arvult suurriikide võrdväärse partnerina. Kuigi Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika läheneb aja jooksul paratamatult Euroopa Liidu innovatsioonipoliitikale, peame me ilmselt ka edaspidi oma spetsiifilisest olukorrast tulenevalt jätkama mõnevõrra mittestandardset innovatsioonipoliitikat. Meil tuleb jätkuvalt suhtuda ettevaatlikult Lääne ekspertide soovitustesse. Kümned tuhanded Lääne sovetoloogid (kes ei suutnud ette näha NSV Liidu lagunemist) on ju nüüd leidnud uue rakenduse ja ümber kvalifitseerunud post-sotsialistlike riikide (majandus)ekspertideks. Ei ole mingit alust arvata, et nad vahepeal targemaks on saanud.

KOKKUVÕTE 22

Eesti Vabariigi probleemiks pole arenenud tööstusriikide innovatsioonipoliitikate mitte tundmine ega innovatsioonisüsteemi kui sellise puudumine. Eesti Vabariigi innovatsioonipoliitika väljatöötajad ja elluviijad on tuttavad arenenud tööstusriikide innovatsioonipoliitikaga ning selle elluviimiseks loodud innovatsioonisüsteemiga. Eestis on loodud täiesti rahuldaval tasemel klassikaline innovatsioonisüsteem. Kuigi olemasoleva innovatsioonisüsteemi positiivne môju Eesti majanduses on täiesti tunnetatav, on selleks otstarbeks eraldatavad summad majanduse struktuuri oluliseks môjutamiseks liiga väikesed. Eesti riigi sihtfinantseerimisest hoopis rohkem on majanduse struktuuri môjutanud välisinvesteeringud ja mitmesugused Euroopa ning ülemaailmsed arenguprogrammid. Ilmselt pole arukas hakata oluliselt praegust innovatsioonisüsteemi reformima. See süsteem töötab päris rahuldavalt ja normaalselt funktsioneerivat süsteemi ei maksa ilmaasjata torkida. Mônda institutsiooni lähiajal - kui päevakorras on hoopis halduskulude oluline vähendamine - juurde teha on ilmselt vôimatu. Tänaseks oleme me juba aru saanud, et iseseisev riik on väga kulukas asi ja väike ning vaene Eesti ei suuda ka kôige suurema soovi korral Lääne tööstusriikide vastavaid struktuure täpselt kopeerida. Eesti teaduspoliitika suunajad peaksid pidevalt kaaluma, millised teadusliktehnilised valdkonnad on adekvaatsed riigi kui terviku strateegiliste püüdluste ja taotluste suhtes. Selleks tuleb arvestada * olemasoleva tööstuse ja teaduslik-tehnilise baasi tugevust ja võimalusi; * tööstuse ja kogu ühiskonna vajadusi tulevikus. Neid tegureid arvestades võiks kaaluda mõningate teaduslik-tehniliste programmide väljatöötamist. Nende programmide eesmärgiks oleks fokuseerida tähelepanu ja investeeringud ühele või teisele riigi arengus strateegilist tähtsust omavatele teaduslik-tehnilistele valdkondadele. Kontsentreeritud jõupingutused, mis on suunatud ühtaegu nii tööstuse, teaduse kui ka haridussektori koostoimelisele arendamisele, tugevdavad lõppkokkuvõttes majanduslikku konkurentsivõimet ja majanduslikku julgeolekut. Tulenevalt reaalsest situatsioonist ja piiratud võimalustest tuleks lähiaastatel paratamatult jätkata mõnevõrra mitteklassikalist innovatsioonipoliitikat. Meil ei ole 1998.aastal mitte mingit môtet plagieerida näiteks Soome innovatsioonipoliitikat. Tuleb jätkata senist avatud majanduspoliitikat, välisinvesteeringute igakülgset soodustamist, integreerumist Euroopaga. Kindlasti pole selline innovatsioonipoliitika uhke ja efektne, kuid see-eest paratamatu ja efektiivne.

23

Eesti majanduse arenedes ja integreerumisel Euroopaga läheneb meie innovatsioonipoliitika ja üldse kogu majanduspoliitika üha enam Euroopa Liidu maades rakendatavale. Me peame aegsasti hakkama välja töötama normaalse riigi normaalset innovatsioonipoliitikat, mis haarab kôik tööstustoodangu elutsüklid (idee tekkimine ja fundamentaaluuringud; rakendusuuringud ja väljatöötlused; tootmine (tirazeerimine); tarbimine (kasutamine, funktsioneerimine); utiliseerimine). Sellise klassikalise innovatsioonipoliitika koostamiseks on olemas hulgaliselt nii välismaiseid eeskujusid kui ka Teadus- ja Arendusnôukogus, Innovatsioonifondis, Majandusministeeriumis, Tallinna Tehnikaülikoolis, Eesti Majanduse Instituudis ja mujal tehtud uurimistöid ning ülevaateid. 1997.aasta heast statistikast ei maksa sattuda eufooriasse. Väga madalalt tasemelt suhteliselt kiiresti areneda on kergem. Ehk on meie majanduskasvu soodustanud ka dollari kallinemine. Alati on kasulik meeles pidada lugu sellest, miks vana juut siis, kui asjad ülesmäge lähevad, nutab; aga siis, kui kõik lootusetult ummikusse on jooksnud, hoopis naerma puhkeb. Elunäinud mees lihtsalt teab, et edu ja õnn on heitlikud ja igale tõusule järgneb paratamatult langus. Samamoodi, nagu langus jälle tõusuks muutub. Me peame kogu aeg olema valmis uuteks muutusteks. Majanduse areng koosnebki struktuurilistest kriisidest. Kui üks lõpeb, siis teine algab. Eesti on post-sotsialistlike riikide hulgas olnud väga tubli. Ka uude struktuurilisse kriisi võime me jõuda esimeste seas või isegi kõige esimesena. Need ettevõtted, mis tegid viimastel aastatel panuse tugevalt üledevalveeritud kroonile; odavale elektrienergiale; madalale palgale; Eesti Tööstuse ja Tööandjate Keskliidu poolt välja kaubeldud võimalusele tasuda pool erastamishinda EVP-des ning maksta järelmaksu intressi 15% asemel 8%, satuvad varem või hiljem raskustesse ning võivad pankrotti minna. Eespool nimetatud tootmis- ja ekspordieelised vähenevad ju väga kiiresti. Edukateks osutuvad vaid need ettevõtted, mis on suutnud tõsta oma tehnoloogilist taset. Võib prognoosida raskustesse sattunud eksportööride kampaaniat krooni devalveerimiseks (eriti kui dollar peaks nõrgenema), protektsionistlike meetmete senisest tunduvalt raevukamat nõudmist ja mida iganes. Turumajanduse alus on teatavasti eraomand, lepingute siduvus ja majanduslik arvestus. 1996.aasta kevadtalvel tehtud erastamistingimuste muutmisega, mis võimaldas erastajatel tagantjärele tasuda EVP-des, oli kahtlemata viga. Sellega näitas valitsus kujukalt, mida ta eespool mainitud põhimõtetest arvab. Suur osa pankade poolt väljalaenatud rahast on lihtsalt ära tarbitud. Sisemajanduse koguprodukti suurenemine toetub suuresti siseturu kasvanud nõudlusele. Paljuräägitud ülekuumenemine oligi õigupoolest tasakaalu kadumine tootmise ja tarbimise, ekspordi ja impordi vahel.

24

Eesti jooksevkonto defitsiit oli statistikavigade tõttu liiga suureks hinnatud. See põhjustas negatiivseid ootusi Eesti majanduse edasise arengu kohta. Sellele lisandusid veel jutud majanduse ülekuumenemisest. Tekkis paus välisraha sissevoolus. Algas börsikriis, mille mõju Eesti majandusele oli siiski vaid mõõdukas. Ilmselt on põhjuseks asjaolu, et Eestis ei ole börs veel muu majandusega nii läbi põimunud nagu mujal. Kuid börsikriisi mõju tööstusele võib ilmneda alles 1998.aastal. Oma väärtpaberiportfell oli ju olemas umbes viiendikul tööstusettevõtetest, paljud ettevõtted võtsid suuri väärtpabeririske. Paljud ettevõtted tõid oma käibevahendid börsile, sest loodeti teenida firmale väga suuri kasumeid. Kuna aga aktsiate väärtus väga tugevasti langes, tähendas see ettevõtetele reaalset kahjumit ja käibevahendite vähenemist. Veelgi ohtlikumasse seisu sattusid aga need ettevõtted, mis osalesid börsil laenuraha arvel. Loodetud erakoraline tulu jäi teenimata. Plaanid, mida börsilt saadava rahaga taheti ellu viia, s.h. arendustegevus jäävad teostamata või lükkuvad edasi. Olukorda komplitseerib veelgi asjaolu, et laenud on vahepeal oluliselt kallinenud. Nii heldekäeliselt, nagu jagati laene veel 1997.aasta oktoobri alguses, niipea jagama ei hakata. Meil jääb üle lohutada end vaid asjaoluga, et võrreldes läänemaailmaga kasutavad meie ettevõtjad rahastamisel suhteliselt vähe pangalaenu ja palju omavahendeid. Seega ei ole rahaturu intresside tõus Eestis sellise mõjuga, nagu ta oleks Lääneriikides. Jaanuaris 1998 pole reaalmajanduses siiski mingeid fundamentaalseid muutusi toimunud. Probleem on pigem selles, et börsilangus andis selgelt negatiivse signaali välisinvestoritele ja välisinvesteeringute mõningane võimalik vähenemine võib avaldada majanduse arengule teatud mõju. Raskustesse sattunud ettevõtted (eelkõige siseturule orienteeritud ettevõtted, eriti hulgi- ja jaemüügifirmad) hakkavad viivitama maksetega, mis võib ahelreaktsioonina kaasa tuua probleemid partneritele või riigieelarvele. Usaldus firma vastu võib väheneda ja temaga sõlmitud kokkulepetest võidakse loobuda. Selline ettevõte võib mõne aja pärast lõpetada pankrotiga. Kui vaadelda börsikriisi laiemalt, siis Eesti riigi ja eriti Tallinna börsi usaldusväärtus mõneks ajaks vähenes. Sissetuleva raha hind kallines. Laenuintressid tõusid. Selle tulemuseks sai olla vaid majanduskasvu mõningane aeglustumine. Meie õnneks oli kriis siiski ülemaailmne. Kui me oleksime üksinda raskustesse sattunud, oleksid kõik maailma lehed sellest palju kirjutanud. Nüüd pääses Eesti imidz aga palju väiksemate kaotustega. Eesti eksporttoodangust vaid 52%-le saab panna peale sildi "Made in Estonia". Ülejäänu on allhanke korras tehtavad tööd või reeksport ja transiit. Kuigi allhanked tähendavad küll tootmist Eestis, võib selle osakaal ekspordis tööjõu ja kohalike tootmissisendite kallinedes vähenema hakata. Lääne firmad võivad leida Eestist tunduvalt odavamaid riike. Praegu suudab järjest kallinevat tootmist siin hoida veel Eesti lähedus Põhjamaadele ja Lääne-Euroopale, samuti transiidikoridoride läbiminek Eestist.

25

Eesti senine majandusedu on suuresti tulenenud välisinvesteeringutest. Nüüd oleks aga aeg juba mõelda ka kodumaise säästmise suurendamisele. Kindlasti tugevneb ja organiseerub lähiaastatel Eesti ametiühinguliikumine. Kuigi ametiühinguliidrid ei väsi kinnitamast, et tugevad ametiühingud soodustavad majanduslikku kasvu, ei ole ma selles nii väga kindel. Keskmine palk on Eestis tõusnud võrdlemisi kiiresti, kiiremini kui tarbijahinnaindeks ja paljudel juhtudel kahjuks ka tootlikkuse tõusust kiiremini. 1997. aastal kasvasid palgad peaaegu kaks korda kiiremini kui tarbijahinnaindeks. Palgatõusu veavad infrastruktuuri ettevõtted ehk majanduse konkurentsile suletud sektor. Kõik need ettevõtted võtavad tegelikult tarbija taskust raha täpselt nii palju kui tahavad ja võivad seetõttu ka palkadeks kulutada, palju tahavad. Uued palgatõusu nõudmised võivad muutuda Eesti majanduse konkurentsivõimele ohtlikuks. Kindlasti on üheks riskifaktoriks meie ettearvamatu käitumisega idanaaber Venemaa. Kahtlemata on Venemaaga kauplemine ja Vene transiidi vahendamine Eestile majanduslikult äärmiselt kasulik, kuid samal ajal tähendab see sisuliselt ka sealse ebastabiilsuse importi Eestisse ning Venemaast majandusliku sõltumise riski võtmist-suurendamist. On tekkinud täiesti reaalne võimalus, et venelased kujundavad Eesti Vabariigis turumajanduse tingimustes vene keelel põhinevaid töökollektiive. Võib tekkida vene keelel rajanev suhteliselt autonoomne töö- ja tööjõuturg. Eesti majandusele oleks kindlasti väga ohtlik välisraha väljavool Eestist. Mida rohkem portfelliinvesteeringuid Eestisse tuleb, mida rohkem Eesti kommertspangad Läänest laenuressurssi saavad, seda tõsisemaks riskifaktoriks see muutub. Välisraha väljavoolu võiks oluliselt stimuleerida meie vaenlaste või konkurentide organiseeritud Eestit halvustav artikkel mõnes soliidses rahvusvahelises ajalehes või ajakirjas, mõne Riigikogu liikme süüdimatu avaldus või seaduseelnõu, mingi suur õnnetus, kõmuline kuritegu või ka lihtsalt Eesti maksebilansiga või sisepoliitikaga põhjalikum tutvumine. Eesti innovatsioonipoliitika hindamisel ei tohi mitte mingil juhul aluseks võtta ainult tehtud otsuseid, vaid ka tegemata jäetud (raskeid, ebameeldivaid, poliitiliselt ohtlikke) otsuseid. Poliitikud mõistavad ju suurepäraselt, et ükskõik millise otsuse puhul satuvad nad paratamatult rünnaku alla ja kaotavad poolehoidjaid. Seepärast eelistataksegi pigem telekaamera ees intelligentne nägu pähe teha ja ülimalt osavõtliku tooniga rääkida, et probleem on kahtlemata murettekitav; seda tuleb igakülgselt uurida; tuleb komisjon moodustada jne. Eesti Vabariik vajab aga otsustusi. Seejuures tuleb aru saada, et otsuse väärtus ei sõltu ainuüksi tema õigsusest. Otsuse väärtus sõltub ka sellest, kas ta võetakse vastu õigel ajal või liiga hilja. Nimetatud probleem võib eriti teravneda 1998. aastal seoses korraliste Riigikogu valimistega 1999. aasta märtsis. Rahvast on ju jälle saamas elektoraat ja poliitikud peavad sellega tõsiselt arvestama.

26

Päris kindlasti tuleb Eesti majandusel lähitulevikus kokku puutuda paljude tõsiste probleemidega. Nendest üle saada aitab esmajoones loobumine lootusetult vananenud mõttestampidest ja soovimatusest midagi muuta.

KASUTATUD KIRJANDUS o o o o o

Eesti Riiklik Innovatsiooniprogramm. Tallinn, 1997. Eesti Riikliku Innovatsiooniprogrammi (toodete ja tehnoloogiate konkurentsivõime tõstmise programmi) eelnõu. Tallinn, 1997, 37 lk. A. Köörna, Sissejuhatus innovaatikasse. Tallinn, 1997 K. Kilvits, Majanduspoliitika Tallinn, 1998 Internet

27