Eesti Kohalik Eliit

TARTU ÜLIKOOL SOTSIAALTEADUSKOND POLITOLOOGIA OSAKOND Anneli Tarkmeel

EESTI KOHALIK POLIITILINE ELIIT Bakalaureusetöö Juhendaja: Jüri Ruus Tartu 1998 SISUKORD SISSEJUHATUS 4 #I PEATÜKK : TÖÖ TEOREETILISED LÄHTEKOHAD ................................................6 #1. Eliit ja eliiti käsitlevad teooriad ......................................................................................6 #1.1 . Klassikalised eliiditeooriad. ........................................................................................6 #1.2. Tänapäeva eliidikäsitlused ..........................................................................................9 #1.3. Poliitiline eliit .............................................................................................................12 #1.4. Kohalik poliitiline eliit ................................................................................................13 #1.5. Eliit Eestis .................................................................................................................14 #1.5.1. Poliitiline eliit Eestis ................................................................................................16 #2. Ülevaade tuntumatest väärtusteooriatest .......................................................................18 #2.1. Postmaterialistlikud väärtused 19 #2.2.. Poliitiliste liidrite uskumused ja väärtushinnangud 23 #3. Metodoloogia 27 #3.1. Küsimustik 27 #3.2. Valim 28 #3.3. Töö hüpoteesid 28 #II PEATÜKK : PRAKTILINE OSA 30 #4. Küsitluse "Poliitiline eliit" tulemused 30 #5. Tulemuste analüüs 32 #5.1. Eesti kohaliku poliitilise eliidi väärtushinnangud 32 #5.1.1. Väärtushinnangute võrdlus vanusegruppide kaupa. 34 #5.1.2. Väärtuste hindamine haridustaseme järgi 35 #5.2. Maailmavaateliste väärtushinnangute kajastumine 36

1

#5.3. Omavalitsusse kandideerimise põhjused 38 #5.4. Eesti kohaliku poliitilise eliidi enesemääratlus 40 #6. Järeldused 42 #6. KOKKUVÕTE 47 #KASUTATUD KIRJANDUS 48 #summary SUMMARY 52 SISSEJUHATUS Eliitide uurimine sai alguse selle sajandi alguses, esimesteks teoreetikuteks sellel alal olid Vilfredo Pareto, Gaetano Mosca ja Roberto Michels. See on kahtlemata tähelepanu vääriv peatükk sotsiaalteadustes. Poliitikateaduse aspektist lähtudes on vajalik tundma õppida, kuivõrd olulist rolli nad mängivad erinevate poliitikate elluviimisel ja kuivõrd nad mõjutavad poliitilisi protsesse ühiskonnas. Et mõista tänapäevase eliidi olemust ja kujunemist, tuleb alustada klassikast, et siis välja jõuda uuemate eliidi teooriate juurde. Maailma teaduslik-tehniline areng on viinud järk-järgulistele muutustele peamistes väärtushinnangutes nagu religioon, perekond, poliitika, töö. Üha enam on hakatud tähelepanu pöörama ümbritsevale keskkonnale, on kadumas vahed vasak-parempoolsuse skaalal. Sellega seoses on muutumas ka arusaamad demokraatiast. Võrdleva poliitika teadlastele pakub siinkohal suurt huvi uute demokraatlike riikide, sh Eesti, võrdlemine ühiskondadega, kus on pikaajaline demokraatia kogemus. Eelpool toodud aspekte silmas pidades on antud bakalaureuse töö eesmärk uurida poliitilise eliidi väärtushinnanguid kohalikul tasandil ja millised on meie kohaliku poliitilise eliidi orientatsioonid. Taoline eesmärgi püstitus on oluline, kuna on ju nemad suuresti riigilaeva eesotsas ja määravad ära selle suuna, kuhu poole tüürida. Usun, et Eesti taasiseseisvumise perioodil etendasid märkimisväärset rolli erinevad eliidi grupid ja nende väärtushinnangud. Ka maailma ajaloost võib tuua ridamisi näiteid selle kohta, kuidas liidrite tõekspidamised ja karismaatilisus on mõjutanud riigi ja rahvaste saatusi. Antud teema sai valitud tingituna autori huvist eliidi ja eriti poliitilise eliidi vastu. Mitte kõik muutused ühiskonnas ei saa alguse rahvast. Teda on raske organiseerida ja eduka massiaktsiooni korral on probleem, mille vastu protesteeritakse, olnud laiaulatuslik ja lähtudes massi seisukohast möödapääsmatu iseloomuga. Näiteks kui endises Nõukogude Liidus oli käärimist ühiskonnas tunda juba enne re?iimi kokku kukkumist, võib siiski väita, et Nõukogude Liidu kollaps ei olnud ühiskonna jõudude poolt juhitud revolutsioon, vaid vana kommunistliku eliidi poliitiliste ja sotsiaalmajanduslike reformide läbikukkumise tagajärg (Lane, 1996: 21). See annab alust arvata, et eliidid etendavad ühiskonnas tihti olulisemat osa, kui me oskame arvata. Ühiskonna tüübi ja korra määravad ära konstitutsioon, poliitilised institutsioonid, poliitiline kultuur, kuid re?iimi funktsioneerimisel võivad märkimisväärselt tähtsal kohal olla ka eliidi väärtushinnangud. Usun, et eliidid on olulised iga re?iimi tüübi jaoks ja seega tahtsin ma antud tööga selgust saada, milline on eliidi ja demokraatia vahekord iseseisvas Eestis, milline on meie poliitiline eliit üldisemas plaanis, millised on kohaliku poliitilise eliidi väärtushinnangud. Selle teema paremaks käsitlemiseks ja illustreerimiseks viisin läbi küsitluse poliitilise eliidi väärtushinnangute kohta Tartu ja Kuressaare linnavolikogudes. Saadud tulemuste põhjal ei tuleks teha järeldusi kogu Eesti poliitilise eliidi kohta (poliitiline eliit on lai

2

mõiste ja sobib ehk tipppoliitikute kohta kasutatavaks laiendiks), vaid püüda leida valdavaid tendentse, et siis edaspidistes uurimustes neid kinnitada või ümber lükata. Käesolev uurimustöö algab teoreetilisi lähtekohti tutvustava peatükiga, mille alapeatükkidena käsitletakse eliiditeooriad ja väärtushinnanguid. Uurimustöö praktilises osas esitlen läbiviidud küsitluse raames kogutud andmete tulemused, analüüsi ja järeldused. Uurimustöö lõpetab sisuline kokkuvõte. Kasutatud kirjanduse hulka kuuluvad nii eesti- kui inglisekeelsed allikad, kusjuures peamiselt on tuginetud ingliskeelsetele materjalidele, mis on ilmselt põhjustatud valitud teema ja sotsiaalteaduste uudsusest Eesti ühiskonnas tervikuna. Kõige sagedamini on töös kasutatud viiteid Michael G. Burton’ile, Samuel J. Eldersveld’ile, John Higley’le, Ronald Inglehart’ile ja Anton Steen’ile. Laiaulatuslikku kasutamist leidsid erinevad artiklid sotsiaalteaduste alasest kirjandusest. Eesti eliidi lähemal käsitlemisel on rohkesti viidatud ka eestikeelsete publitsistika väljaannetele. I PEATÜKK: TÖÖ TEOREETILISED LÄHTEKOHAD 1. Eliit ja eliiti käsitlevad teooriad 1.1. Klassikalised eliiditeooriad. Ühena esimestest kasutas eliidi mõistet Vilfredo Pareto (1935). Ta väitis, et inimesed erinevad nii füüsiliselt, intellektuaalselt kui ka moraalselt. Eliidid on grupid, kes on erinevate sotsiaalsete hierarhiate tipus. Pareto väidab, et iga ühiskond omab sotsiaalset hierarhiat, mille eesotsas on väike arv inimesi, seda isegi siis, kui valitsus näib olevat rohkearvuliste hulkade kätes. Ta jagab eliidi kaheks: (1) valitsevaks eliidiks, mis hõlmab neid, kes on otseselt või kaudselt seotud valitsemisega ja (2) mittevalitsevaks eliidiks, mille moodustavad ülejäänud. Viimase all mõistab Pareto loomingulisi inimesi. Pareto käsitleb oma teoorias veel eliitide tsirkulatsiooni ehk ringlemist. Seni kui eliit on avatud andekaimatele mitteeliidi hulgast, on andekate ja eliidi positsioonid suuresti kattuvad. Kui aga eliit muutub suletuks, kaugenevad ka andekad ja eliit üksteisest. Viimasel juhul võib olla ohustatud sotsiaalne tasakaal ning ühiskond muutub aldiks vägivaldsetele väljaastumistele, mis ei pruugi aga elimineerida eliidi võimu (vt. Etzioni-Halevy, 1993: 20; Hagopian, 1993: 11; Seilenthal, 1993: 5). Teine klassikalise eliiditeooria teoreetik, Gaetano Mosca (1939), jagab ühiskonna valitsevaks ehk poliitiliseks klassiks ja valitsetavaks klassiks ning massiks. Ta väidab, et enamuse valitsust pole võimalik hoida ülal vastutegutsemisega vähemusele. Vähemused valitsevad enamust isegi demokraatias, kuna vähemusel on võime organiseerida ja massid jäävad mitteorganiseerituks. Ta osutab ka neljale kriteeriumile eliiti kuulumisel - jõukus, sünnipära, sõjaline vaprus ja "teadmine". Kuigi need neli alust, kas siis üksikult või üksteisega segatult, moodustaksid ajalooliste valitsevate klasside objektiivse võimubaasi, eeldab kindel valitsus Mosca arvates veel "sideainet", mille ta leiab olevat "poliitilises vormelis" - antud ühiskonnakorra oludes laialdaselt aktsepteeritud tõekspidamiste ja printsiipide kogumis. Poliitiline vormel ehk poliitiline konsensus annab valitseva klassi domineerimisele "õigustuse" (vt. Etzioni-Halevy, 1993: 20-1; Hagopian, 1993: 12-3). Nii Mosca kui ka Pareto ei arenda oma teooriat nii kaugele, et vastata küsimusele, miks eliidid kukuvad või langevad. Pareto teeb seda mingil määral võttes kasutusele kontraeliidi mõiste (Hagopian, 1993: 11). Nende teooriad on rohkem tautoloogilised mudelid eliidi huvide ja võimekuse vahekorrast. Nad defineerivad eliidi võimekuse kui eliidi ühtse tahte valitseda, millega nad võrdsustavad ka eliidi huvid. Kui eliit kaotab

3

võimu, on neil puudu tahtest ja vastupidi (vt. Lachmann, 1990: 400). Lisaks sellele väidavad nad, et valitseva klassi saatus on peamiselt nende endi kätes. Siit tulenevalt kaotavad eliidid oma priviligeeritud positsioonid tänu vastaseisule omavahel, mitte aga alumiste klasside survel (Ibid. 399). Roberto Michels (1915) lähtub oma teoorias poliitiliste parteide ja ametiühingute võimu uurimisest. Ta leidis, et isegi need organisatsioonid, mille põhimõtted rajanesid demokraatlikel alustel, olid organiseeritud oligarhilisel viisil. Michels’i arutluskäigu loogika järgis mõttekäiku, et kuigi demokraatlikud põhimõtted tagavad kõigile võrdse osalusvõimaluse, jaguneb vaadeldav organisatsioon ikkagi liidrite vähemuseks ja juhitavaks enamuseks. Algselt on liidrid organisatsiooni täidesaatvaks organiks, kuid hiljem hakatakse tarvitama peaaegu piiramatut võimu organisatsiooni lihtliikmete üle. Tihti tuleb otsuseid teha kiiresti, mis ei ole aga sageli võimalik demokraatlike protseduure järgides, seega võib liidritel tekkida kiusatus neid protseduure eirata. Siit tuleneb Michels’i "raudse oligarhia seadus" - kes ütleb organisatsioon, ütleb oligarhia, ja mida arenenum on organisatsioon, seda tugevam on oligarhia (vt. Etzioni-Halevy, 1993: 21-2). Samuel J. Eldersveld tõdeb, et "Pareto, Mosca ja Michels lükkavad tagasi populaarse suveräänsuse ja enamuse võimu doktriinid, kaasa arvatud rahva kompetentsuse ja eliidi vastutuse avalikkuse ees. Nad kujundasid välja poliitiliste eliitide klassikalise teooria" (Eldersveld, 1989: xiii). Tänapäeval on tee eliiti avatud ning selleks ei piisa ainult "heast" sotsiaalsest päritolust. Olulist rolli juhtkihti jõudmisel mängivad ka psühholoogilised tegurid, milline on eliitipürgija populaarsus rahva hulgas, tema karismaatilisus ja massidega manipuleerimise oskus. Nii võib seletada eliidi sisemisi jagunemisi või ideoloogilise valitsemise luhtumist masside üle (Lachmann, 1990: 401). Ühiskonnas on levinud arvamus eliidist kui grupist, kuhu kuuluvad väljapaistvate isikuomadustega isikud. Tihti vastab selline ettekujutus ka tõele - omades erilisi privileege, omandavad paljud kõrgkihtidest pärinevad isikud aja jooksul sellised vaimsed omadused, mille kandjateks ühiskonna silmis peabki eliit olema. Eliiti kuuluvad isikud ei pruugi sündides kaasa saada erilisi isiksuslikke omadusi, küll võivad nad aga omada erilisi vaimseid omadusi, mis on eelkõige elukogemuse ja treeningu tagajärg. Mõned teoreetikud on arvamusel, et tõeline eliit kerkib esile siis, kui ajaloolises missioonis osalejad veenduvad selles, et ainult nemad suudavad missiooni korralikult läbi viia. Neid tuntakse kui ametisolijaid, kes on ühiskonda valitsevates institutsioonides võtmepositsioonidel ja kes kollektiivselt moodustavad eliidi (Kuper, 1996: 237-8). Eliiti võib defineerida veel kui valitsejate gruppi, kelle võimuses on omastada vahendeid mitteeliidilt, kes omakorda moodustavad selgepiirilise organisatsioonilise aparaadi (Lachmann, 1990: 402). C. Wright Mills (1959), uurides Ameerika ühiskonda, hakkab 50-ndate keskpaigas kasutama mõistet "võimueliit". Selle all ta mõistab mittetäielikult integreerunud gruppi ja kes tema arvates valitseb eluliste otsuste langetamise üle. Ameerikas koosneb see (1) kõrgematest sõjaväelistest juhtidest, (2) Washingtoni kõrgematest bürokraatidest ja (3) majandusjuhtidest. Võimu kesktasandid hõlmavad suure hulga valitud ametnikke, kellel oli voli tähtsamate otsuste üksikasjade suhtes. Mills`i arvates oli valdav enamik ameeriklasi võimetu, totaalselt organiseerumatu ja lakkamatult ohvriks toodav "massiühiskond" (vt. Etzioni-Halevy, 1993: 22-3; Hagopian, 1993: 15-69).

4

Michels ja Mills ütlevad, et organisatsiooniline struktuur on allikaks eliidi võimele valitseda. Mills ei arva, et eliidid ja nende organisatsioonid on ajutised. Ta väitis, et tänapäeval on igasugune eliit praktiliselt haavamatu massi väljakutsetest ja et eliidi jätkumine on pidev, kuna bürokraatlikud institutsioonid kaasavad igast põlvkonnast võimekamaid. Samas ei seleta Mills neid mehhanisme, mis tuleksid arvesse uue eliidi tõusul vana eliidi asemele. Mills väidab, ei kui eliit on korra juba bürokratiseerumisel edu saavutanud, siis uued eliidid püüavad oma institutsioone harmoniseerida uue eliidi omadega (vt. Lachmann, 1990: 400). 1.2. Tänapäeva eliidikäsitlused Ka mõned kaasaegsed eliiditeoreetikud on oma käsitluste aluseks võtnud võimueliidi, kellel on ühised huvid ja võime mõjutada poliitilisi üksusi. Samuti on oma teooriaid rajatud eliitide konsensuste uurimisele stabiilsetes re?iimides. Thomas R. Dye ja Harmon L. Zeigler’i (1987) arvates jagavad "eliidid konsensust sotsiaalse süsteemi fundamentaalsete normide suhtes; nad on nõustunud "mängureeglitega"" (vt. Etzioni-Halevy, 1993: 23). Eliidid on peamised poliitilise teadmise varaait vastupidiselt massile, keda iseloomustab pidev ignoreerimine ja huvi puudus kõigis poliitilistes küsimustes. Nende arvates on eliitide valitsemine demokraatias iroonia demokraatiale endale (Ibid. 23). Michael G. Burton ja John Higley räägivad eliitide kujunemisest ja nad toovad välja kolme tüüpi eliidi struktuurid (Burton ja Higley, 1987). Esimest struktuuri on varieeruvalt kutsutud "jagunenud" (divided), "võistlev" (competitive) või "mitteühinenud" (disunified) struktuuriks. Seda tüüpi iseloomustavad halastamatud, sageli vägivaldsed eliitide vahelised konfliktid. Eliidi fraktsioonid ei usalda üksteist, inimestevaheline suhtlemine ei ületa fraktsiooni piire ja fraktsioonid ei tee koostööd ohjeldamaks sotsiaalseid lahknevusi ja vältimaks poliitilisi kriise (Ibid.). Teist struktuuri tüüpi, mida on nimetatud "totalitaarseks" (totalitarian), "monokraatlikuks" (monocratic) või "ideoloogiliselt ühinenuks" (ideologically unified), iseloomustab peaagu täielik ühtsus ning avalikult toetatakse samu poliitilisi suundumusi. Kõik või peaaegu kõik eliidi hulka kuuluvad isikud on ühe ja sama partei või liikumise liikmed ja nende omavahelised suhted on teravalt selle partei või liikumise kesksed (Ibid.) . Kolmandat eliidi struktuuri on nimetatud "pluralistlikuks" (pluralistic), "võistlevliituvaks" (competitive-coalescent) või "konsensuslikult ühinenuks" (consensually unified). Seda tüüpi eliidi struktuuri saab iseloomustada kui kooslust, kus eliidi fraktsioonid pidevalt oponeerivad avalikkuse ees ideoloogilistelt või poliitilistelt seisukohtadelt, kuid samal ajal nad järjekindlalt hoiduvad oma lahkarvamustega jõudmast punkti, kus võiks puhkeda vägivaldne konflikt. Kuigi erinevates poliitilistes küsimustes üksteist ei toetata, jagatakse siiski "vaikivat kohustust" (tacit commitment) kinni pidada poliitilise käitumise ühistest arusaamadest, mille keskne norm on "talitsetud partnerlus" (restrained partisanship). Kõiki fraktsioone ümbritseb inimeste vaheliste suhete laiaulatuslik võrk, mis annab rahuldava juurdepääsu peamistele otsustajatele (Ibid.). Burton’i ja Higley arvates on jagunenud või mitteühinenud eliit sellistes ebastabiilsetes re?iimides, kus riigipöörded, ülestõusud, revolutsioonid või muud vägivaldsed väljaastumised on sagedased ja suuresti tõenäolised (Ibid.). Totalitaristlikud või ideoloogiliselt ühinenud eliidid kuuluvad stabiilsete, kuid poliitiliselt mitteesinduslike re?iimide juurde, kus puuduvad avalikud riigipöörded või muud

5

vägivaldsed väljaastumised ja kus huvide ja arvamuste konfliktid on järjekindlalt mõne ametliku ideoloogia poolt represseeritud. Sellistes re?iimides on institutsionaalne toimimine vormiliselt demokraatlik, kus võivad toimuda valimised ja muud valitsust esindavad aktsioonid (Ibid.). Pluralistlik või konsensuslikult ühinenud eliit kuulub stabiilsesse ja poliitiliselt esindatud re?iimi juurde, kus kõrgemate valitsevate positsioonide ametipidamine vahetub rahumeelselt erinevate isikute ja fraktsioonide vahel vastavalt esindus põhimõtetele ja protsessidele, peamiselt perioodiliste, võistlevate ja siduvate valimiste kaudu. Konsensuslikult ühinenud eliit on üks eeltingimus, kuid mitte garantii stabiilse demokraatia jaoks (Ibid.). Burton ja Higley räägivad veel "eliitide tekkimisest" (elite settlement) kui olulisest näitajast ühiskonnas. Nad mõistavad eliidi tekkimise all suhteliselt harva esinevat nähtust, kus omavahel vaenujalal olevad eliidi fraktsioonid ootamatult ja vabatahtlikult korraldavad ümber omavahelised suhted, saavutades kompromisse nende kõige peamistes lahkarvamustes läbirääkimiste kaudu. Burton’i ja Higley arvates moodustavad eliidi tavalised inimesed, kes on võimelised oma positsiooni kaudu mõjukas organisatsioonis suunama individuaalselt, regulaarselt ja oluliselt riigi poliitikat. Seega moodustavad eliidi tippjuhid kõigis eluvaldkondades - poliitika, avalik valitsemine, majandus, ametiühingud, sõjavägi, meedia, religioon, intellektuaalid - sisaldades endas nii "võimuloleva" (establishmendi) kui ka "vastaseliidi" (counterelite) fraktsioone (Burton ja Higley, 1987). Stabiilsed demokraatiad ei teki kirjutades konstitutsioone, korraldades valimisi, kaitstes inimõigusi, kiirendades majanduskasvu või hävitades oma oponendid. Higley ja Burton arvavad, et hoopis mitteühinenud eliidi konsensuslikult ühinemine on see eluline samm, mida uus demokraatia vajab stabiilsuse loomisel (Burton ja Higley, 1989: 29). Pidades silmas elitismi ja demokraatia seost, on huvitav teada varasemat vaidlust, kus väideti, et demokraatia säilimine on sõltuv eliidi võimest kaitsta süsteemi massi vastu, samas kui traditsiooniline demokraatia argument identifitseerib eliiti kui ühte peamist ohtu süsteemile (Bachrach 1980: ix). Elitistliku demokraatia funktsioneerimisel omavad suurt tähtsust erinevate juhtgruppide vaheline kommunikatsioon, gruppidesisene ja gruppidevaheline konkurents ning koostöö. Iga moodne demokraatia eeldab täisealise rahva igakülgset kaasmõju poliitilise tahte moodustumisel. Vastuvõetavad otsused peavad olema rahva poolt kontrollitavad ja mõjutatavad. Hästi funktsioneeriv demokraatia eeldab nii poliitiliselt võrdõiguslikku rahvast, oma õigusi, mõjutamisvõimalusi ja tegutsemisvõimaluste piire tundvaid kodanikke, kui ka koostööks valmis olevat juhtkihti, mis jaguneb arvukateks eliidigruppideks. Viimased peavad olema võimelised teenima poliitilise tahte moodustumise keerukat mehhanismi ja ühtlasi alluma avalikule kontrollile. Samuti eeldab demokraatia juhtide järelkasvu valimist ühiskonna kõikide gruppide seast, nende kasvatamist ja harimist, lähtudes erialastest ja sotsiaalsetest normidest, eliidi tsirkulatsiooni kindlaksmääramist, s.t uue poliitilise juhtivjõu poliitilises ruumis vastutusele lähemale juhtimist (Seilenthal, 1993). Anton Steen (1996) arutleb et eliidi struktuur rajaneb nende allikate kontrollimisel, millest teised on sõltuvad. Steen leiabki, et peamine probleem uutes riikides on kontrolli loomine protseduuride ja poliitiliste väljundite üle. Eliidi kontroll on eriti oluline riikides, kus on suur etniline vähemus, mida tajutakse kui ohtu rahvuslikule sõltumatusele ja kultuurile (Steen, 1996b: 6). Steen'i arvates olid eliidid Balti riikides totalitaarsel perioodil äärmiselt stabiilsed,

6

ühinenud ja ideoloogiliselt kokkukuuluvad. Opositsioon peaaegu puudus ja siin ei olnud korporatiivseid institutsioone nagu seda oli fašistlikes autoritaarsetes re?iimides (Ibid.: 25). 1.3. Poliitiline eliit Tavaliselt mõistetakse eliidi all ainult juhtivat kihti ning käsitletakse eliidi mõistet ainult sellises tähenduses. Mosca võttis kasutusele termini "poliitiline klass". Vähemusena on sellel organisatoorsed eelised nagu teadlikkus, koherents ja konspiratiivsus (vt. Seilenthal, 1993). Mosca, kes usub, et valitsev klass on organiseeritud, valitsetav enamus aga ei ole, klassifitseerib poliitiliste organisatsioonide tüübid, mis toetavad valitseva eliidi võimu. Tema arvates võib ühe peamise "tüübina" välja tuua militaarsed jõud. Paretole on iseloomulik eliidi käsitlemine laiemalt, kuigi põhitähelepanu pöörab ta valitseva eliidi uurimisele. Ta rõhutab, et ühiskonnas peab olema maksimaalne sotsiaalne mobiilsus, s.t karjääriks peavad olema kõigil võrdsed võimalused. Kui eliidi ringlemine ehk tsirkulatsioon on takistatud, siis on häiritud sotsiaalne tasakaal ning sotsiaalne kord võib muutuda. Valitsev eliit peab leidma võimaluse erinevate klasside ja uute esile kerkinud liidrite assimileerimiseks. Kui seda ei tehta, siis ähvardab eliiti revolutsiooniline kontraeliit altpoolt. Tekib uus valitsemisvõimeline eliit. Ideaalne valitsev klass koosneb kahest inimtüübist. Nendest esimesed on "lõvid", kellele on omane konservatiivsus ja kes ei kohku tagasi vägivallaga ähvardamise eest. Teiseks on "rebased", kes on progressiivselt meelestatud ning kasutavad peamiselt kavalust ja pettust. Ideaalne valitsev klass koosneb nende kahe tüübi segust (vt. Seilenthal, 1993). Tänapäeva moodsas ühiskonnas eksisteerib avatud eliidi printsiip. Demokraatliku riigikorra puhul on juurdepääs võimule põhimõtteliselt avatud igaühele. Pluralistlikus ühiskonnas moodustavad juhtkihi erinevad juhtimis- ja valitsemisfunktsioone kandvad ning omavahel konkureerivad juhtgrupid. Autoritaar-totalitaarsetes ühiskondades toimub eliidi moodustumine teisiti kui demokraatlikes riikides, alludes teistele ühiskondlikele seaduspärasustele. Näiteks nõukogude süsteemis moodustus eliit ainupartei baasil. "Kaadri" valimise, kasvatamise ja arendamise eest kanti nõukogulike organisatsiooniüksuste ning valitsemissüsteemide poolt erilist hoolt (Seilenthal, 1993). Eldersveld’i arvates on valitseva eliidi ehk poliitiliste aktivistide näol tegemist liidritega, kelle legitiimsus tugineb partei organisatsioonile. poliitilise partei aktivistid on eliidi kiht partei süsteemi südames (Political party activists are the elite stratum at the heart ot the party system) (Eldersveld, 1989:1). 1.4. Kohalik poliitiline eliit Eldersveld arutleb oma raamatus "Political Elites in Modern Societies" kohalikust poliitilisest eliidist, tema sotsiaalsest päritolust ning sellest, millesse nad usuvad. Ta leiab, et kohalik poliitiline eliit on ülekaalukalt keskklassist ja nad ei esinda üldpopulatsiooni. Eldersveld’i arvates valitseb keskklassis pluralism. Seal on inimesi erineva haridusliku, professionaalse ja etnilise taustaga. Seega toovad uued kohaliku poliitilise eliidi valimised kaasa uute huvide esindatuse valitud organis (Eldersveld, 1989: 30-1).

7

Tabel. 1

Tabel 2

Eldersveld tegi järeldusi USA munitsipaalvalitsuse liidrite demokraatia anomaalia kohta, et poliitilised liidrid usuvad vabadusse, poliitilisse konflikti ja kodanike õigusse olla kaasatud poliitilisse protsessi. Nad ei ole aga sotsiaalse ja majandusliku võrdsuse pooldajad (Ibid. 38). Samas USA sisesel võrdlusel leiti erinevusi majandusliku võrdsuse väärtustamisel (e.g. Detroit 36%, Indiana 73%). Eldersveld’i arvates on erinevuste ilmnemisel tegemist nende tingimustega, mis olid määravad eliidi sotsialiseerumise etapil (vt. Tabel 1; Tabel 2). 1.5. Eliit Eestis Väikese ühiskonna probleemiks on nende inimeste suhteline vähesus, kes suudaksid kanda paljunõutavate ametikohtade vastutust. Eesti proportsiooni järgides (u. 15,000 inimest parlamendiliikme kohta) peaks Prantsusmaa esinduskogu suurus 577 liikme asemel olema umbes 4,000 ja Austraalia esinduskogus 148 asemel umbes 1,100 liiget. Iga riigiametniku kohta elab Eestis umbes 60 inimest, kui ametnike arvuks hinnata umbes 25,000. (Taimla, 1998) Lisaks riigiaparaadile vajavad ka valitsusvälised organisatsioonid võimekaid juhte, erafirmad ettevõtlikke ärimehi, kultuurisfäär säravate ideede kandjaid ja andjaid. Väikeriigi eripäraks on suhete võrk, milles "kõik tunnevad kõiki". (Raagmaa, 1996) Parteide (taas)tekkeloos on oluline roll üliõpilasorganisatsioonidel ja sõpruskondadel. Tudengiorganisatsioonide sees ja kursuse- ning malevakaaslaste vahel tekkinud isiklikud tutvused toimivad ka pärast organisatsioonidest lahkumist. Majandusliku, administratiivse ja poliitilise eliidi suhted arenevad praegu mitmesugustes (pool)kinnistes klubides nagu Rotary ja Lions ning spordiklubid. Samuti ei ole alust arvata, et endiste Kommunistliku Partei liikmete vahelised sidemed oleksid katkenud - täna on paljud neist asunud ettevõtlusse (Ruus, 1997). Parema ühiskondliku positsiooni saavutamiseks ei piisa reeglina individuaalsest püüust. Koostegemine on sageli tulemuslikum, sest selle kulud ületavad tulusid. Nii teadlased kui 8

ka poliitikavaatlejad ja -tegijad on märganud korporatiivseid tendentse Eesti poliitikas. Balti riike võrdlevat eliidi-uuringust järeldusi tehes tõdeb Steen, et tekkimas on eliidivõrgustiku riik (elite network state): kuna institutsionaalsed piirangud on nõrgad, tegutseb eliit peamiselt grupihuvist lähtuvalt. See võib omakorda põhjustada mõjukatel kohtadel olevate inimeste rolli ületähtsustamist seoses poliitiliste otsuste tegemisega (Steen, 1996b: 335-7). Elutee kujunemise uuringu tulemusi esitades kirjutab Mikk Titma: "Rikas tõusik ei püüa enamikul juhtudel end kindlustada mitte tugevama tööga või nutikama ettevõtlusega, vaid laiade sidemetega. Väikeriigis, kus kõik selle maailma vägevad üksteist tunnevad, on selline solidaarsus kõige tõenäolisem avatud konkurentsi elimineerija. Nii on näiteks välisministeerium juba muutunud eksklusiivseks klubiks, välistades konkurentsi väljapoolt oma väikest kildkonda" (Titma, 1998). Kuigi riigiametniku palk on suhteliselt madal võrreldes erasektoris pakutavaga, kompenseerib seda lisatasude, soodustuste ja sotsiaalsete garantiide süsteem, mis muudab konkurentsi riigi keskvalitsusse suureks. Heigo Kadakmaa (1997) analüüsitud karjäärimustrid toovad edenemise oluliste teguritena välja enese initsiatiivi ja initsiatiivikuse, sõprade soovitused, hea suhtlemisoskuse ning lojaalsuse. Edukus avalikel konkurssidel ja varasem erialane töökogemus on ametialasel edenemisel suhteliselt vähetähtsad tegurid (Kadakmaa, 1997: 75). Mitteformaalsete organisatsioonide puhul on klubide, seltside, parteide ja muude struktuuride näol tegemist sarnaste huvide organiseerumise avaldumisvormidega. Tekib raamistik, mis võimaldab erinevate inimeste kokkupuuteid, milles sõlmitakse uusi tutvusi ning mis sotsialiseerib ja tutvustab uusi "kõrgklassi liikmeid". Paljude klubide liikmeks saamine eeldab mõne senise liikme soovitust ning kõigi teiste liikmete nõusolekut; sobimatuse ilmnemisel on võimalik klubiringist väljaheitmine. Ajakirjandus on palju tähelepanu pööranud raha ja poliitilise võimu omavahelistele suhetele. Poliitikutel on oma tegevuse tarvis vaja valijate hääli, need kogutakse aga eduka valimiskampaaniaga, mida ei saa läbi viia ilma rahata. Poliitilised parteid ei ole riiklikud struktuurid ning ei ole seega rahastatud riigieelarvest (v.a väike osa kuludest) (Adams, 1998). Intervjuu Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni tegevjuhi Jaak Saarniiduga näitab selle fakti ettevõtjate poolset selget teadvustamist ning arvestamist (Seaver, 1998). Demokraatia, mille südames on rahva võim kõigi huvides, ei seisa kaugel oligarhiast, mille südames omakorda on väheste võim enese huvides. Tõsi, poliitika sees olijate kinnitusel on Riigikogu oma otsustes küllaltki iseseisev (Kallas, 1998). Poliitilise võimu iseseisvust näitab ka paljudele majandusringkondadele ebasoodsa liberaalse majanduspoliitika järjekindlus (Purju, 1996, 17-8). Samas väidab peaministri nõunik Raivo Palmaru, et just ärihuvidega liialdamine majanduspoliitiliste otsuste tegemisel on sotsiaalsete pingete ja sisepoliitiliste konfliktide põhjuseks (Palmaru, 1998). 1.5.1. Poliitiline eliit Eestis Anton Steen viis aastatel 1992-1994 Balti riikides läbi uurimuse poliitiliste eliitide kohta1 . Tema uurimuse ajendiks oli huvi, kuidas on muutunud eliit üleminekul ühest re?iimist teise. Kes on see uus võimu eliit, kuna taasiseseisvumine, turu reformid ja demokraatia on loonud uue poliitilise paradigma - eliidi värbamine peaks nüüd toimuma uutel alustel (Steen, 1996a: 143). Uue eliidi formeerumisel tekkis küsimus, kuidas suhtuda vanasse eliiti, kaasa arvatud

9

eliiti vene vähemusest. Selge on see, et uus riik vajas võimekaid inimesi ja seepärast välistati inimesi uue eliidi hulgast ainult ühe kriteeriumi alusel - seotus KGB-ga ja aktiivne toetus augustiputsile Moskvas. Kui Lätis ja Leedus saab rääkida eelneva re?iimiga seotud inimeste märgatavast kontinuiteedist, siis Eesti puhul on ühise taustaga parlamendiliikmete proportsioon tunduvalt madalam. Samas tuleb meeles pidada, et Balti riikides oli Kommunistliku Partei liikmeid 5-7% siin elavast rahvastikust. Valdavaks nähtuseks oli vene rahvusest inimeste puudumine poliitilistelt positsioonidelt. Ka naiste osakaal parlamentides oli väike. Eesti parlamendis oli vaid 11% naisi, mis ei vastanud kaugeltki rahvastiku soolisele proportsioonile. Nõukogude ajal oli poliitilise eliidi vanus kõrge, põhjustades nö "gerontokraatiat". Eestis keskmine vanus uues parlamendis oli 46 aastat. (Tabel 3) Tabel 3. Balti riikide parlamentide võrdlev tabel

Steen järeldab parlamentides läbi viidud uurimuse põhjal, et Eesti eliit võrreldes Leedu ja Läti omaga kaldub olema noorem, enim linnastunud ja nad põlvnevad kõrgharidusega ning kõrge sotsiaalse positsiooniga peredest. Stabiilse demokraatia väljavaade Balti riikides tundub olevat eriti sõltuv legitiimsete demokraatliku suhtumisega poliitiliste liidrite värbamisest (Steen, 1996a: 155). 2. Ülevaade tuntumatest väärtusteooriatest Käesoleva töö empiiriliseks eesmärgiks on uurida kohaliku poliitilise eliidi väärtushinnanguid. Eelnevalt püüan anda lühikese ja kokkuvõtliku ülevaate, kuidas on väärtusteooriad arenenud ja mida mõistetakse termini "väärtused" all. Väärtused on need kollektiivsed kontseptsioonid, mida peetakse heaks, soovituks ja sündsaks - või halvaks, mittesoovituks ja ebasündsaks. Väärtused osutavad nii inimeste eelistustele antud kultuuris ja sellele, mis tundub olevat tähtis ja moraalselt õige. Väärtused võivad olla spetsiifilised, nagu vanemate austamine, kodu omamine, või üldised, nagu tervis, armastus, demokraatia. Väärtused mõjutavad inimeste käitumist ja panevad paika kriteeriumid, kuidas hinnata teiste oma. Väärtused ühes kultuuris võivad küll muutuda, kuid säilitavad siiski suhtelise stabiilsuse konkreetse indiviidi elu jooksul. Samas arendab iga inimene välja oma isiklikud eesmärgid ja ambitsioonid, mille puhul ei 10

saa jätta arvestamata ka teatavaid üldkultuurilisi mõjutusi, mis ilmnevad paratamatult teatud ühiskonnas elades (Schaefer, 1989: 75). Üks laialdasemalt kasutusel oleva väärtuse definitsiooni on sõnastanud Clyde Kluckhohn (1951):"Väärtus on indiviidile omane või gruppi iseloomustav eksplitsiitne või implitsiitne kujutlus ihaldatavast, mis mõjutab võimalike teguviiside, vahendite ja eesmärkide valikut" (vt. Lauristin, 1997: 243). Milton Rokeach (1973) defineerib väärtust kui kestvat veendumust, et üks konkreetne käitumisviis või eksistentsi lõppseisund on isiklikult või sotsiaalselt eelistatav vastupidisele või ümberpöördule. Tema arvates on väärtus üksik ettekirjutav (preskriptiivne) või põlustav (proskriptiivne) veendumus, mis konkreetsete objektide ja situatsioonide puhul püsib muutumatuna (Rokeach, 1973). Ronald Inglehart (1971) tegeles sotsiaalsete väärtustega ja paigutas ühte dimensiooni soovitavad rahvuslikud eesmärgid. Kontiinumi ühes otsas on materialistlikud väärtused, mis tulenevad majandusliku ja füüsilise kaitstuse vajadustest, teisel pool postmaterialistlikud väärtused, mis puudutavad sotsiaalseid ja eneseteostuslikke vajadusi (Inglehart, 1990). Uurijad on siiski nõustunud järgmise kontseptuaalse definitsiooniga: väärtused on (1) veendumused või mõtted, mis (2) on seotud soovitavate tagajärgede või käitumisviisidega ning (3) on konkreetses situatsioonis püsivad, (4) suunavad käitumise, inimeste ja sündmuste valikut või hinnangut ja (5) on järjestatud oma suhtelise tähtsuse järgi (Schwartz, 1992). Oluline on veel ära märkida Shalom H. Schwartz’i väärtuste definitsioon, mis ütleb, et "väärtused on erineva tähtsusega soovitavad eesmärgid, mis on inimese elus või mingi sotsiaalse olemusvormi jaoks juhtivaks printsiibiks" (Schwartz, 1994). Siit järeldub, et väärtused 1. teenivad mingi sotsiaalse olemusvormi huve, 2. võivad motiveerida tegevust, andes sellele suuna ja emotsionaalse varjundi, 3. on tegevuse hindamise ja õigustamise standarditeks, 4. omandatakse sotsialiseerumise käigus. 2.1. Postmaterialistlikud väärtused Moderniseerumise teooria on kaua olnud jagatud kahe peamise koolkonna vahel: (1) marksistlik käsitlus, mis väidab, et majandus, poliitika ja kultuur on tihedalt seotud kuna majanduslik areng määrab ära ühiskonna poliitilised ja kultuurilised karakteristikud ja (2) weeberlik, mis väidab, et kultuur kujundab majandusliku ja poliitilise elu. Kultuurirelativism peab oluliseks, et kõik kultuurid on võrdselt kaasaaitavad majanduslikule arengule ja demokraatiale. Vastupidiselt sellele kalduvad sõltuvusteoreetikud kultuuri ühiskonnas nägema tähtsusetuna; kõikides maades, välja arvatud kapitalistlikes riikides, on majanduslik areng ja demokraatia määratud välisjõududega seotud globaalsest kapitalismist (Inglehart, 1995: 379). Moderniseerumisteooria seisukohalt on aga oluline, et kui ühiskond saavutab teatud kindla majandustaseme, on väga tõenäoline, et kasvab stabiilsete demokraatiate arv ja toimub konsolideerumine (Zhang, 1994: 109). Kultuur on üks oluline põhjuslik element, mis aitab kujundada ühiskonda (Inglehart, 1990: 14). Võidakse arutada, et kultuurisündroom on demokraatiale kaasaaitav või et demokraatia annab kuidagi tõuke usalduskultuurile, tolerantsile, subjekti heaolule ja

11

postmaterialistlikele väärtustele; või et kultuurisündroom ja poliitilised institutsioonid on vastastikku toetavad (Inglehart, 1995: 400). Nihe materialismist postmaterialismi suunas võib olla põhjustatud mitmetest teguritest. Inglehart pakub välja kaks hüpoteesi. 1.Vähesuse hüpotees (scarcity hypothesis) - indiviidi prioriteedid peegeldavad sotsiaalmajanduslikku keskkonda; suurem subjektiivne väärtus pannakse nendele asjadele, millele on suhteliselt vähene nõudlus. 2.Sotsialiseerumise hüpotees (socialization hypothesis) - suhe sotsiaal-majandusliku keskkonna ja väärtushinnangute vahel ei ole kohene kohanemine; toimub oluline ajaline viivitus, kuna põhiväärtused peegeldavad tingimusi, mis ilmnesid nooremas eas (Inglehart, 1990: 68). Vaadates kultuurilisi muutusi väljaspool moderniseerumist, on Inglehart ennustanud universaalset kultuurilist nihet (culture shift), mis põhineb kontseptsioonile, et materiaalsed väärtused moonduvad postmateriaalseteks (Inglehart, 1990). Postmaterialismi seletatavate argumentide enamus versioone oletavad keskselt, et huvi majanduslike küsimuste vastu väheneb kui materiaalne heaolu suureneb. Inimesed, kelle vajadused on suuresti rahuldatud, hakkavad enam muretsema selle üle, mida Inglehart nimetab "sotsiaalseks ja askeetlikuks elukvaliteediks". See sisaldab endas eneseväljenduse, ühiskondliku tunnetuse ja keskkonnakaitse küsimusi (Weakliem, 1991: 1334). Tavapärane vaatenurk postmateriaalsete väärtuste tõusu põhjuste suhtes on see, et inimesed, kes on sündinud mitte vahetult peale sõda ja kasvanud seetõttu suhtelise majandusliku heaolu ajal, on enam postmaterialistlikud kui inimesed, kes sündisid vahetult peale sõda. Seega on muutus materialistlikkust ühiskonnast postmaterialistlikuma ühiskonna suunas sõltuv majanduslikust heaolust (Evans, de Graaf, 1996: 614). Side kultuuri ja demokraatia vahel on aga isegi tugevam, kui majandusliku arengu ja demokraatia vahel. See näitab, et majanduslik areng iseenesest ei tooda veel demokraatiat (Inglehart, 1995: 400). Samasugusele järeldusele jõudsid ka Raymond M. Duch ja Michael A. Taylor kui nad analüüsisid Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopa riikides läbi viidud uuringute tulemusi. Need näitasid postmaterialismi üllatuslikku suurt taset. See on paradoksaalne, pidades silmas väidet, et majanduslik küllus peaks suurendama postmaterialistlike väärtushinnangute osakaalu (Duch, Taylor, 1993: 750). Rolli võisid mängida teised faktorid nagu subsideeritud toiduhinnad, madalad üürid, kindla töö olemasolu, tasuta arstiabi ja haridus. Kuigi äsja nimetatud faktorid võisid kompenseerida majandusliku puudujäägi, on see siiski tõsine väljakutse vähesuse ja sotsialiseerumise hüpoteesidele (Ibid. 753). Samas on tõenäoline ka see, et suhteliselt kõrge majanduskasvu puhul võib olla selgesti märgatav majanduslik ebakindlus. Seega inimesed võivad saavutada poliitilise küpsuse näiliselt kõrge majandusliku kasvu perioodil ilma, et see mõjutaks väärtushinnanguid (Ibid. 752-3). Ka Inglehart möönab, et ajalooliselt oli sotsialistlikes riikides kõige tugevamini bürokratiseeritud, tsentraliseeritud ja sekulariseeritud ühiskond, kus teadus ja tehnoloogia hoiti sellises lugupidamises, millele tuginedes said eliidid legitimeerida oma võimu väites, et nad valitsesid vastavalt teadusliku sotsialismi põhimõtetele. Sellistes tingimustes kulmineerus moderniseerumine sotsialistlikes riikides (Inglehart, 1995: 396).

12

On täheldatud, et haridus üldiselt suurendab sellistele väärtustele nagu enese väljendus ja isiklik autonoomia pööratava tähelepanu tähtsust. Seega suhteliselt paremini haritud grupid omandavad kõige tõenäolisemalt postmaterialistlikud väärtushinnangud (Weakliem, 1996: 1334). Kuna nooremad on enamasti rohkem haritud ja seega mõistavad rohkem demokraatlikke väärtusi, on neil ka suurem tõenäosus omada postmateriaalseid väärtushinnanguid (Duch, Taylor, 1993: 756). Postmodernistlike väärtushinnangute tõus aitab seletada vahede vähenemist vasakparempoolsuse skaalal. Vasakpoolsete parteide programmid väljendavad üldiselt väärtusi, mida hindavad postmodernistid: kasvõi hüüdlause "vabadus, võrdsus, vendlus", mis kõlab vasakpoolselt, kuid sobib siiski väljendamaks postmodernistide väärtushinnanguid. Parempoolsete rõhutatud väärtused nagu korrahoidmine ja võimu respekteerimine, on postmodernistide jaoks tähtsusetud. Seega postmodernistid kalduvad toetama vasakpoolseid, kelle traditsioonilised toetajad on olnud materialistlike väärtushinnangutega palgatöölised. Mittemajanduslike küsimuste kasvav tähtsus tähendab seda, et mõned keskklassi liikmed on üha enam "võlutud" vasakpoolsetest ideedest, kuigi samal ajal liigub üha rohkem töötava klassi hääletajatest paremale. Lipset`i arvates võib rääkida kahest erinevast vasakpoolsusest, materialistlikust ja postmaterialistlikust vasakpoolsusest, kelle juured asuvad erinevates klassides. Klassi ja partei vaheline positiivne korrelatsioon hääletamisel on vähenenud (Weakliem, 1991: 1329-34). Tundub, et seoses üleminekuga modernismilt postmodernismile, püütakse majandusliku kasvu maksimiseerimise asemel suurendada elukvaliteeti (Inglehart, 1995: 401). Inglehart'i teooria on oluline, kuna see aitab mõista muutuste mehhanisme väärtuste süsteemis. Selge on see, et kultuurilisi muutusi Eestis ei saaks mõista adekvaatselt, kui me vaatleks neid ainult kohaliku fenomenina.. Avatus läände tähendab seda, et läbi interkulturaalsete kommunikatsioonivahendite nagu seda on meedia või suhted Lääne inimestega, võtavad Eesti inimesed omaks üldised, globaalsed kultuuri trendid (Lauristin et al., 1997: 247). Inglehart viis läbi 43 rahvuse väärtuste uuringu (World Value Survey 1990) ja ta leidis, et on olemas selged kultuurilised erinevused, mis on seotud majandusliku ja tehnoloogilise arenguga (Inglehart, 1995). Populatsiooni uuesti sotsialiseerumine ja noorema põlvkonna juhtivad kohad poliitilises, majanduslikus ja kultuurilises eliidis muudavad postmaterialismi tõusu Eestis väga tõenäoliseks. Samas kui suur osa populatsioonist on ikka veel elamas vaesuses ja kogeb puudust igapäeva tarvetest, võib eeldada, et ka materialistlikud väärtused ei kao ja nende osakaal ühiskonnas suureneb. Majanduslik kasv, avatus läände ja kiire põlvkondade vahetus peaksid edendama postmaterialistlikke väärtusi, samuti loovad majanduslik ja sotsiaalne piiratus ja inimeste kasvav ebakindlus aluse tugevale materialistlikule orientatsioonile (Lauristin et al., 1997: 250).

2.2. Poliitiliste liidrite uskumused ja väärtushinnangud

13

Robert Dahl on kirjutanud poliitiliste aktivistide uskumustest ja ta toob välja järgnevad seosed3 :

Siinkohal tekib küsimus, et mil määral määravad uskumused ära inimeste poliitilise tegevuse, mis omakorda võib mõjutada erilist laadi re?iimi teket. Veelgi olulisem on küsimus, et millised on need faktorid, mis määravad ära poliitilised uskumused, sest mida algelisemad ja organiseerumatud need on, seda ebakindlam on suhe uskumuste ja tegevuse vahel (Dahl, 1971: 124-5,127). Seega inimesed võivad käituda ettearvamatult, mis omakorda on ohtlik ühiskondlikule korrale. Oluline antud uurimustöö, kuid ka ühiskondlikust aspekti seisukohast, on poliitiliste liidrite uskumused ja väärtused, kuna kõige tõenäolisemalt on neil mõõdukalt viimistletud poliitiliste uskumuste süsteem, oma tegevuses juhinduvad nad sellest süsteemist ja neil on kahtlemata kõige enam mõju poliitilistele sündmustele, kaasa arvatud neile, mis mõjutavad re?iimi stabiilsust või muutust (Dahl, 1971: 128). Eldersveld’i arvates kujundavad uskumusi ja väärtushinnanguid järgnevad faktorid: perekonna tüüp, kus toimus (või ei toimunud) politiseerumine; hariduse tüüp ja õpitud eriala; poliitilise partei valik; suhtlemine kolleegidega. Need sotsialiseerumise agendid mõjuvad erinevalt eri ühiskondades. Seega eliidid vastavas ühiskonnas on rohkem või vähem ideoloogialt liberaalsed või interventsionistid, rohkem või vähem postmaterialistlikud, rohkem või vähem pühendunud demokraatlikele väärtustele (Eldersveld, 1989: 62). Nagu kõik re?iimid, nii ka demokraatia sõltub oma valitsejate olemasolust, inimestest, kes omavad spetsiaalset autoriteeti ja annavad legitiimseid käske teistele. Enamasti me teame, mis on demokraatia, vähemasti osatakse massiteadvuse tasandil välja tuua mõned märksõnad nagu konsensus, osalemine, enamuse võim, valimised, aga ka parlamentaarne suveräänsus, juurdepääs võimule, pluralism jne. Juba Mosca väitis aristokraatia näitel, et valitsev eliit peab uue klassi kaasa haarama valitsevasse poliitikasse (Inglismaa 17-18.sajand), vastasel juhul ta kukutatakse (Prantsusmaa 1789) (vt. Lachmann, 1990: 399). Samas olid nii Mosca kui Pareto veendunud, et kapitalism ei tee eliiti rohkem ega vähem haavatavaks väljakutsete suhtes (Ibid. 400). Vastupidiselt autoritaarsetele re?iimidele on demokraatias võimalik piiritleda ja uuendada sealseid valitsejaid ja institutsioone. Kuigi nad ei pruugi demokraatlikke väärtusi kohe luua, on neil selleks siiski paremad võimalused kui autokraatidel (Scmitter ja Karl, 1991). Huntington on ütelnud, et kuigi majanduslik areng teeb demokraatia võimalikuks, muudab poliitiline juhtimine selle reaalseks. Et demokraatia muutuks elujõuliseks, peavad tuleviku poliitilised eliidid uskuma, et demokraatia on kõige vähem halb valitsemise vorm nende ühiskonnale ja nendele endile (Huntington, 1991: 33). Kuidas väärtustavad aga eliidid demokraatiat? Eldersveld’i uurimusest selgub, et eliidi hulgas on demokraatlike väärtuste suhtes lahkarvamused. Näiteks USA-s on 56% riigiteenistujatest kodanike osalemise suhtes poliitikas väga pooldavalt meelestatud, kuid 40% nii ei väida.. Samas on Inglismaal vastavad numbrid 39% ja 61%. Kui eliidid võivad toetada demokraatlikke tõekspidamisi abstraktsel tasandil, siis konkreetsetel tõekspidamiste esitlemisel ilmnevad tõsised lahknevused. Eliidid võivad toetada küll ühte demokraatlikku põhimõtet, kuid mitte teist. Näiteks Itaalia, Rootsi ja Taani parlamendi 14

liikmed on toetaval seisukohal rahvaosaluse suhtes, kuid taunivad poliitilise konflikti olemasolu, ilmselt tänu kogemusele, praktikale, ühiskonnas valitsevatele normidele. Tuleb ka silmas pidada, et paljud eliidi hulgast on elitaristid, mis tähendab, et nad ei tunne tugevat seotust demokraatlike väärtushinnangutega. Et teha aga tugevaid üldistusi võrdlevatel alustel, tuleb silmas pidada riikidevahelisi erinevusi (Eldersveld, 1989: 60). Balti riigid tulevad aga autoritaarse riigikorraga süsteemist. Teatavasti võib autoritaarsust aga käsitleda kui anti-demokraatlikku kontseptsiooni, mis väärtustab tugevad liidrid, negatiivset suhtumist poliitilisse osalemisse, natsionalismi ja etnotsentrismi. Steen ütleb, et "eliidi autoritaarsed väärtushinnangud võivad jääda samaks ka demokraatlikes institutsioonides" (Steen, 1996b: 70). Autoritaarsed arusaamad säilivad tänu varases eluperioodis sotsialiseeritud sisemistele normidele. Neid arusaamasid ei ole kerge muuta ja seda isegi peale uue re?iimi loomist. Seega võib siinkohal teha järelduse, et endised Kommunistliku Partei liikmed on autoritaarsemate vaadetega kui teised (Ibid. 70-1). Balti riikides läbiviidud uuringus uuriti, milline võiks olla autoritaarsuse indeks skaalal 1.0 (väga autoritaarne) kuni 4.0 (väga mitte-autoritaarne). Tulemustest selgus, et kõigis kolmes riigis on tendents autoritaarsetele väärtushinnangutele. Leedu indeks oli kõige madalam, mis antud skaalal näitas tugevat autoritaarsust. Väga vähesed nõustusid puhtal mitte-autoritaarsete väärtustega, välja arvatud Lätis (1%) (Tabel 4). Tabel 4. Eliidid, kes täiesti või pigem nõustuvad nende väidetega (%)

Andmed näitavad, et autoritaarsed hinnangud on laialdaselt eliidi hulgas levinud, seda ka peale uue re?iimi tulekut. Huvitav on see, et Leedu eliit on rohkem autoritaarsete hinnangutega kui Eesti ja Läti eliidid (Ibid. 73). Siit tuleb järeldada, et re?iimi muutus ei too alati kaasa autoritaarsete väärtushinnangute muutust. Seega demokraatiast võib pigem kujuneda valimisrituaal mobiliseerimaks massi toetust kindlate intervallide tagant, kui et protsess, kus inimeste pidev osalemine on väärtus omaette (Ibid. 84).

3. Metodoloogia 15

3.1. Küsimustik Käesoleva bakalaureuse töö raames viisin läbi küsitluse "Poliitiline eliit" ( Lisa 1), mille eesmärgiks oli uurida Eesti kohaliku poliitilise eliidi kujunemist ja tema väärtushinnanguid. Küsimustiku koostamisel toetusin peamiselt Michigani Ülikooli poliitikateaduste professori Ronald Inglehart’i väärtushinnangute teooriale. Oma raamatus "Culture Shift in Advanced Societies" uurib Inglehart väärtushinnangute muutust, tuues 12 väidet, mille põhjal selgitati välja lääneriikide kodanike väärtusprioriteedid. Analoogsed väited on esindatud minu koostatud küsimustikus (küsimused 5-16) (vt. ka Inglehart, 1990: 74-5). Lisaks sellele lähtusin Samuel J. Eldersveld’ist, kes on kirjutanud kohalikust eliidist munitsipaaltasandil, ja Oslo Ülikooli Poliitikateaduste professori, Anton Steen’i, töödest, kes on uurinud poliitilise eliidi kujunemist, eliidi sotsiaalset päritolu ja nende peamisi prioriteete Balti riikides ülemineku algaastatel. Nende materjalid ei leia küll otsest kajastamist küsimustikus, kuid aitasid siiski püstitada küsimusi ja prognoosida ette võimalikke saadavaid tulemusi. Ankeet koosnes 72 küsimusest, millest enamusele tuli vastata valikvastustena. Ankeedi võib tinglikult jaotada kolme ossa. Esimene osa sisaldab materialistlikke ja postmaterialistlike ning parem-vasakpoolsete väärtustega seotud küsimusi. Teises osas püütakse uurida, kuidas on kujunenud Eesti kohalik poliitiline eliit, miks otsustati kandideerida kohalikel omavalitsuste valimistel, kuidas tajutakse oma rolli linnavolikogu liikmena, kas võimuteostajad usaldavad rahvast ja üksteist, kas keegi retsipiendi lähedastest on kunagi kuulunud mõnda esindusorganisse ja kas retsipient ise kuulub või on kuulunud mõnda poliitilisse ühendusse. Ankeedi lõpus on sotsiaaldemograafilisi andmeid puudutav blokk, mis koosneb kümnest küsimusest. Ankeedi täitmine oli anonüümne. 3.2. Valim Valimi koostamisel määratlesin, kes on kohalik poliitiline eliit. Antud töös lähtusin arusaamast, et demokraatlikus ühiskonnas inimeste poolt valitud esinduskogu on osa poliitilisest eliidist, seega on valitud linnavolikogud osa kohalikust poliitilisest eliidist. Poliitilise eliidi moodustavad inimesed, kes annavad suuna peamistele poliitilistele protsessidele ühiskonnas. Valimi konkreetsuse huvides määratlesin küsitletavate ringi uuritavate esinduskogude liikmeskonnaga. Antud uurimustöö käigus küsitlesin Tartu ja Kuressaare linnavolikogude liikmeid. Valimi suurus oli 69 inimest, nendest 21 olid Kuressaare ja 49 Tartu linnavolikogu liikmed. Küsitluse läbiviimise ajal (23.-30. aprill 1998) oli erinevatel põhjustel võimalik küsitleda 45 linnavolikogu liiget (25 Tartus; 20 Kuressaares). Vastamisest loobus vastavalt 14 ja 3 linnavolikogu liiget, vastanute osakaal oli 57%. Tagasi sain 28 ankeeti, mis moodustab koguvalimist 40%. Lähtudes kvantitatiivsetest näitajatest, ei saa lõplike tulemuste põhjal teha fundamentaalseid järeldusi kogu Eesti kohaliku poliitilise eliidi kohta. Analüüsis pole kasutatud kõiki uurimuse käigus saadud tulemusi. Esitletavate andmete valikul sai oluliseks märkimisväärsete erinevuste ilmnemine andmete töötlemise käigus. Andmete töötlemisel kasutasin operatsiooniprogramme SPSS ja Microsoft Excel. 3.3. Töö hüpoteesid

16

Postmaterialistlik arutluskäik tuleneb eeldusest, et majanduse kasvades ja arenedes muutub inimeste olukord majanduslikus mõttes paremaks ja toimub väärtuste ümberhindamine, mille tulemusena on aega pöörata rohkem tähelepanu varem teisejärgulisena tundunud küsimustele. Nende uute küsimuste all tuleb peamiselt mõista hinnanguid, mis ei ole seotud materialistlikku laadi arusaamade väärtustamisega. Uurides endisi postkommunistlikke ühiskondi, sh ka Eestit, oleks huvitav teada, kuidas on muutunud väärtushinnangute süsteem. Käesoleva töö peamine huvi on keskendunud Eesti kohaliku poliitilise eliidi väärtuste uurimisele. Taolise eesmärgi püstitamisel on samuti oluline käsitleda, miks ja kuidas kujuneb eliit. Sellisel teel on võimalik paremini põhjendada ja mõista kujunenud väärtushinnangute struktuuri. Hüpotees nr.1 Eesti kohalik poliitiline eliit väärtustab valdavalt materialistlikke väärtushinnanguid, kuna sotsialiseerumine toimus autoritaarse re?iimi ajal. Lähtudes Inglehart’i vähesuse hüpoteesist, peaksid indiviidi prioriteedid peegeldama sotsiaal-majanduslikku keskkonda. Vaadates aga Inglehart’i sotsialiseerumise hüpoteesi ei toimu kohest kohanemist sotsiaal-majandusliku keskkonna ja väärtushinnangute vahel, vaid toimub ajaline viivitus, millest tulenevalt peegeldavad põhiväärtused neid tingimusi, mis ilmnesid nooremas eas. Seega pidades silmas toimunud ajalist nihet autoritaarsusest liberaalsuse suunas, peaks praegune kohalik poliitiline eliit väärtustama materialismi. Hüpotees nr.2 Eesti kohalikul poliitilisel eliidil ei ole kindlaid eelistusi paremvasakpoolsuse skaalal, kuna omavalitsuse tasandil peetakse olulisemaks konkreetsete kohalike küsimuste esindatust. Eldersveld’i arvates on kohaliku omavalitsuse tasandil tegemist poliitiliste vaadete pluralismiga. Uued valimised toovad kaasa ka uued probleemid, mis tihti kajastavad teatud inimestegrupi vastavaid hoiakuid ja suhtumist. Hüpotees nr.3 Eesti kohalik poliitiline eliit ei määratle ennast poliitilise eliidina, sest esindusorganis loodetakse tegeleda poliitilis-praktiliste küsimustega. Seoses konkreetsete maailmavaateliste eelistuste puudumisega, kandideeritakse kohalikku esindusorganisse peamiselt mitteideoloogilistel kaalutlustel. II PEATÜKK: PRAKTILINE OSA 4. Küsitluse "Poliitiline eliit" tulemused Eesti kohaliku poliitilise eliidi väärtushinnangute uurimiseks viisin läbi küsitluse Kuressaare ja Tartu linnavolikogudes. Enne analüüsi ja järelduste esitamist annan ülevaate vastanute profiilist. Vastanute hulgas oli naisi 25% ja mehi 75%. Suurem osa vastanutest on abielus (74,1%) (Joonis 1) ja kõrgema haridusega (78,6%). Et mõista paremini kohaliku poliitilise eliidi sotsiaalset tausta, sisaldas ankeet ka küsimusi vanemate hariduse kohta. Enamasti olid vanemad alghariduse (ema - 39,3%; isa - 42,9%) või keskharidusega (ema - 42,9%; isa 25,0%). Väiksem osa vanematest oli kõrgema haridusega (ema - 14,3%; isa - 10,7%).

17

Joonis 1. Linnavolikogu liikmete perekonnaseis

Veidi üle poolte vastanutest olid enne kohalike omavalitsuste valimisi olnud tippjuhid või kõrgema astme ametnikud (51,9%). Vanuseliselt jaotasin grupid "noorem kui 45 aastane", "45-60 aastane" ja "vanem kui 60 aastane", mis moodustavad vastavalt 42,3%, 30,8% ja 26,9% (Joonis 2). Sellise jaotuse aluseks on inimeste liigitamine sõjajärgseks, sõjaaegseks ja ennesõjaaegseks põlvkonnaks. Joonis 2. Llinnavolikogu liikmete vanuseline jaotus

Vastanute hulgast oli 35,7% kunagi kuulunud EKP-sse ja 46,4% ELKNÜ-sse (Eesti Leninlik Komsomoli Noorte Ühing). Küsimusele, kas te olete kunagi kuulunud nendesse organisatsioonidesse, ei vastanud vastavalt 25,0% ja 28,6%. Küsimusele, kas keegi teie vanematest on kunagi olnud valitud mõnda kohalikku või üldriiklikusse esindusorganisse, vastas 78,6 % eitavalt. Samale küsimusele sugulaste kohta oli vastav näitaja 57,1%. Ülaltoodud tulemustest on näha, et antud valim koosneb enamasti meestest, valimi esindajad on abielus ja pärinevad peredest, kus vanematel on peamiselt alg- või keskharidus. Vanuseliselt on linnavolikogu liikmete hulgas kõige enam sõjajärgse põlvkonna esindajaid (nooremad kui 45 aastased). Veidi üle poole kohalikest poliitilistest liidritest töötasid enne kohalike omavalitsuste valimisi tippjuhi või kõrgema astme 18

ametnikuna, ligi kolmandik kuulus kunagi EKP-sse ja enamiku vanemad või sugulased ei olnud kuulunud mõnda kohalikku või üldriiklikusse esindusorganisse. 5. Tulemuste analüüs 5.1 Eesti kohaliku poliitilise eliidi väärtushinnangud Allpool järgnevas analüüsis tuginen ma Ronald Inglehart’i poolt esitatud 12 väitele, mis aitavad mõõta materialistlikke ja postmaterialistlikke väärtushinnanguid. Inglehart liigitas väited "korra säilitamine riigis" (Joonis 3., numbri all 1), "võitlemine tõusvate hindadega" (3), "kõrge majanduskasvu säilitamine" (5), "tugeva kaitseväe tagamine" (6), "stabiilse majanduse säilitamine" (9) ja "kuritegevuse vastu võitlemine" (10) materialistlikeks väärtushinnanguteks. Postmaterialistlikkust aitasid aga mõõta järgmised väited: "anda inimestele rohkem võimalusi osalemaks poliitilises otsustusprotsessis" (2), "kaitsta sõnavabadust" (4), "inimesed peaksid saama kaasa rääkida töö ja ühiskonna asjades" (7), "muuta külad ja linna ilusamaks" (8), "soodustada ühiskonna muutumist sõbralikumaks ja personaalsemaks" (11) ja "arendada ühiskond selliseks, kus ideed on olulisemad kui raha" (12). Kui inimesel domineerivad esimesena nimetatud väärtushinnangud, võib teda pidada materialistliku ellusuhtumisega inimeseks. Kuigi Inglehart räägib peamiselt kahest poolusest materialistlike ja postmaterialistlike väärtushinnangute süsteemis, toob ta siiski välja nn segatüübi, mille esindajad ei oma selget eelistust antud pooluste vahel. Alltoodud joonisel (Joonis 3) on näha Inglehart’i poolt välja pakutud väärtushinnanguid kajastavate väidete testimise tulemused, millest peaks selguma, kas Eesti kohaliku poliitilise eliidi väärtushinnangute süsteemis on valdavad mingid kindlad tüübid, kas on tegemist materialismi või postmaterialismi domineerimisega, või on selliste tendentside oletamine ennatlik ning domineerivad hoopis isikud, kes väärtustavad nii materialistlikke kui postmaterialistlikke väiteid. Ankeedis paluti hinnata eelpool nimetatud seisukohtade olulisust Eesti riigi jaoks 4pallisel skaalal, kus 4 - "väga oluline" ja 1 - "ei ole oluline". 1. Korra säilitamine riigis; 2. Inimestele suuremate võimaluste andmine poliitilises otsustusprotsessis; 3. Võitlemine tõusvate hindadega; 4. Sõnavabaduse kaitsemine; 5. Kõrge majanduskasvu säilitamine; 6. Tugeva kaitseväe tagamine; 7. Inimeste suurem kaasarääkimisvõimalus töö ja ühiskonna asjades; 8. Kulade ja linnade muutmine ilusamaks; 9. Stabiilse majanduse säilitamine; 10. Võitlemine kuritegevuse vastu; 11. Sõbralikuma ja personaalsema ühiskonna soodustamine; 12. Ühiskonna arendamine selliseks, kus ideed on olulisemad kui raha.

19

Joonis 3. Väärtushinnangute olulisuse keskmised (4-palli skaalal)

Nagu võib näha jooniselt, peeti kõige olulisemateks väideteks stabiilse majanduse säilitamist, võitlemist kuritegevuse vastu ja korra säilitamist riigis. Suhteliselt oluliseks peeti ka kõrge majanduskasvu säilitamist. Kõige vähem oluliseks peeti aga võitlemist tõusvate hindadega ja tugeva kaitseväe tagamist. Eesti kohaliku poliitilise eliidi väärtushinnangud ei ole selgelt kas materialistlikud või postmaterialistlikud. Kuigi enam peeti oluliseks materialistlikke väärtushinnanguid kajastavaid väiteid, ei ole erinevused postmaterialistlike hinnangukeskmiste vahel siiski nii märkimisväärselt suured, et teha kindlaid järeldusi materialistlike väärtuste kohta kohaliku poliitilise eliidi hulgas. Eelpool öeldut kinnitab juba fakt, et kõige vähem oluliseks peeti näitajaid, mis kajastavad materialistlikke tõekspidamisi - võitlemine tõusvate hindadega ja tugeva kaitseväe tagamine. Materialistlike ja postmaterialistlike väärtushinnangute hägusust ja ebaselgust kohaliku poliitilise eliidi hulgas võib seletada üleminekuprotsessiga autoritaarselt riigikorralt demokraatlikule. Teatavasti on paljude üleminekuteoreetikute nagu Przeworski’, Stepan’i, O’Donnell’i jt. arvates kõige iseloomulikumaks sotsiaalseks fenomeniks üleminekuperioodi ajal ebakindlus, mis avaldub kahtlemata ka väärtustes. Duch’i ja Taylor’i arvates oli aga endistes sotsialismimaades samuti kõrge postmaterialismi tase, mis võis olla tingitud erinevatest faktoritest nagu subsideeritud toiduhinnad, madalad üürid jm. Ühiskonna korralduse muutumisega kadus nendest faktoritest tingitud majanduslik stabiilsus ja inimesed hakkasid taas hindama materialistlikke väärtusi (Duch ja Taylor, 1993: 750). Nagu ütlevad Marju Lauristin ja Triin Vihalemm: " Populatsiooni uuesti sotsialiseerumine ja noorema põlvkonna juhtivad kohad poliitilises, majanduslikus ja kultuurilises eliidis muudavad postmaterialismi tõusu Eestis väga tõenäoliseks, samas kui suur osa populatsioonist on ikka veel elamas vaesuses ja kogeb puudust igapäeva tarvetest, võib eeldada, et ka materialistlikud väärtused ei kao ja nende osakaal ühiskonnas pigem suureneb" (Lauristin et al., 1997: 250). Huvitav erinevus eri põlvkondade vahel tuli välja tugeva kaitseväe olulisuse hindamisel. Nooremad kui 45 aastased pidasid kaitseväe tugevust olulisemaks kui 45-60 aastased ja vanemad kui 60 aastased. Vanemad põlvkonnad hindasid aga olulisemaks korra säilitamist riigis (vt Lisa 2).

20

5.1.1 Väärtushinnangute võrdlus vanusegruppide kaupa. Nagu juba eespool mainitud, on Inglehart’ist lähtuvalt tavapärane arusaam postmaterialistlike väärtuste tõusust seotud uue põlvkonna sotsialiseerumisega, mis toimus peale sõda ja suhteliselt kõrge majandusliku heaolu ajal. Uurimine, kas erinevatel vanusegruppidel on erinevad väärtushinnangud, ei andnud Eestis testimisel antud valimi raames erilisi tulemusi ja seega ei saa järeldada, et vanemad põlvkonnad oleksid materialistlikumad kui nooremad põlvkonnad. Huvitav erinevus vanusegruppide kaupa ilmnes aga küsimuste puhul, kas Eesti riigile on oluline võitlemine tõusvate hindadega ning külade ja linnade ilusamaks muutmine. Vanemad kui 60 aastased pidasid neid seisukohti Eestile olulisemaks kui teised vanusegrupid. Nooremad kui 45 aastased pidasid võitlemist tõusvate hindade vastu kõige vähem oluliseks. Kui postmaterialistliku väite "muuta külad ja linnad ilusamaks" puhul võib märgata noorte suuremat eelistust, siis vanemate kui 60 aastaste arusaam on siinkohal jagunenud kahe materialistliku ja postmaterialistliku väite vahel, kus oluliseks peeti mõlemaid (Joonis 4.).

Joonis 4. Olulised erinevused vanusegrupiti väidete "võidelda tõusvate hindadega" ja "muuta külad ja linnad ilusamaks" hindamisel 5.1.2 Väärtuste võrdlemine haridustaseme järgi Inglehart’i arvates lähevad noored postmaterialismiga paremini kaasa, nad võtavad sellega kaasnevad väärtused kiiremini omaks (Inglehart, 1990). Samasuguseid tendentse on märgatud ka hariduse puhul - mida haritum on inimene, seda suurema tõenäosusega kaldub ta postmaterialistlike väärtushinnangute poole (Weakliem, 1996: 1334). Taolise korrelatsiooni puhul on täheldatud veel teist aspekti, et mida kõrgemini on inimene haritud, seda püsivama iseloomuga on tema väljakujunenud väärtused. Käesolevast uurimustööst ei ilmne, kas kõrgemini haritud inimesed on postmaterialistlikumate väärtushinnangutega või ei ole. Oluline erinevus ilmnes väite "tagada tugev kaitsevägi" hindamisel. Mida kõrgema haridusega oli kohaliku poliitilise eliidi esindaja, seda olulisemaks pidas ta tugeva kaitseväe olemasolu Eesti riigile. Vaadatuna aga võrdluses teiste väidetega, peeti seda kõige ebaolulisemaks. Seda on huvitav tõdeda, et kaitseväe olemasolu on noortele (nooremad kui 45 aastane) olulisem 21

kui vanematele, kuna moodustub see vanusegrupp ju inimestest, kes on sündinud peale sõda. Ilmselt sümboliseerib kaitsevägi eestimeelsust ja on üks osa rahvusriigi ehitamisest, millega peamiselt tegelevad nooremad. Üldiselt on eliidid Balti riikides hästi haritud. Näiteks kohaliku omavalitsuse tasandil olid vastavad näitajad kõigis kolmes Balti riigis 1992.-94. aastal läbiviidud uuringute põhjal 100% (Steen, 1996b: 54; vt. ka Lisa 3). 5.2. Maailmavaateliste väärtushinnangute kajastumine Alljärgneval joonisel (Joonis 5) on kujutatud maailmavaatelisi väärtusi sisaldavate väidete keskmised. Retsipiendid pidid 4-pallisel skaalal, kus 4 - "täiesti nõus" ja 1 "üldse mitte nõus", hindama oma nõusolekut vastavate väidetega, seega mida kõrgem keskmine, seda rohkem nõus ja antud küsimuste vormi silmas pidades ka rohkem parempoolsem. Steen’i uurimusest lähtuvalt on Balti riikides kohaliku poliitilise eliidi tasandil valdavamaks pigem autoritaarsed väärtushinnangud, mis peegeldavad aga teatavat pahempoolsust. Kõige enam nõustuti sellega, et riik peab tagama kõigile tasuta keskhariduse, et edukas poliitiline liider peab jõudma kompromissidele oma oponentidega ja et iga isik või organisatsioon võib oponeerida ükskõik millise võimuteostaja ettevõtmist. Kõige vähem nõustuti aga sellega, et valitsus peab tagama töökohad kõikidele inimestele ja et maksusüsteem peaks olema korraldatud progressiivsetel alustel. Siit võib tuletada arusaama, et pigem on valdavad parempoolsed tendentsid, kuna üldiselt ollakse nende väidetega kas täiesti nõus või pigem nõus. 1. Valitsus peab tagama töökohad kõikidele inimestele; 2. Maksusüsteem peaks olema korraldatud progressiivsetel alustel; 3. Radikaalsete majandusreformidega tuleb edasi minna isegi siis, kui need raskendavad inimeste olukorda; 4. Heaolu sõltub otseselt inimeste enda poliitilisest aktiivsusest (ühiskonnas); 5. Iga inimene on ise vastutav oma töö olemasolu eest; 6. Poliitiliste parteide vaheline võitlus muudab poliitilise süsteemi tugevamaks; 7. Valitsus peab arvestama kõikide rahvusvähemuste huve riigis; 8. Iga isik või organisatsioon võib oponeerida ükskõik millise võimuteostaja ettevõtmist; 9. Edukas poliitiline liider peab jõudma kompromissidele oma oponentidega; 10. Riik peab tagama keskhariduse kõigile;

22

Joonis 5. Parem-vasakpoolsete väärtushinnangute tulemuste keskmised.

Oluline erinevus ilmnes vanusegrupiti väite "maksusüsteem peaks olema korraldatud progressiivsetele alustel" hindamisel. Mida vanem oli vastaja, seda enam ta nõustus püstitatud väitega ("nooremad kui 45 aastane" - 2,2 (vastuste keskmine 4 - palli skaalal); "45-60 aastased" -2,8; "vanemad kui 60 aastased" - 3,7). Selline tulemus ei ole üllatav, kuna vanemad kalduvad olema vähem materiaalselt kindlustatud ja see peegeldab nende materiaalset rahulolematust. Toetudes Eldersveld’ile valitseb kohalike omavalitsuste tasandil poliitiliste vaadete pluralism (Eldersveld, 1989). Valitud rahvaesindajad ei lähe esindusorganisse mitte läbi viima teatavat maailmavaatelist poliitikat, vaid nad on endale teadvustanud teatud kindlad probleemid ja eesmärgid ning nii põrkavad valitud organis kokku erinevad huvid, mis tingivadki poliitiliste vaadete pluralismi. Ankeedis oli esitatud ka üks lahtine küsimus, kus paluti kirjutada kolm märksõna, mis iseloomustaksid vastaja arvates kõige paremini demokraatiat. Kõige rohkem mõisteti demokraatia all sõnavabadust (15). Korduvalt mainiti veel iga elaniku õigust ja võimalust osaleda otsuste tegemisel (8), võrdõiguslikkust (7), üksteise austamist (5) ja tegutsemisvabadust (4) (Lisa 4). Neid andmeid on huvitav võrrelda tulemustega, mis koguti 1992. ja 1995. aastal Venemaal ja Ukrainas (Miller et al. 1997: 175). Siis püüti uurida, mida mõistavad demokraatia all mass ja eliit. Eliit rõhutas, et demokraatia on eelkõige seadus ja kord. Tavakodanikud tajusid demokraatiat aga kui võimalust ennast väljendada ilma hirmuta valitsuse repressioonide ees. Sõnavabaduse väärtustamine kattub käesolevas töös uuritud valimi arvamusega ja võib ütelda, et selle valimi moodustanud indiviidid tunnetasid ennast eelkõige tavakodanikena, mis leiab kinnitust alalõigus 5.4 vaadeldavate tulemuste analüüsil. 5.3 Omavalitsusse kandideerimise põhjused Kui uurida, miks partei aktivistid hakkasid aktiivselt osalema partei töös, siis tavaliselt tuuakse välja tugevad ideoloogilis-filosoofilised põhjused nagu kohusetäitmine kodanike ees, konkreetsete poliitikate elluviimine jm. Kui parteis on oldud aga mõnda aega, siis vähemasti demokraatlikes süsteemides muutuvad sotsiaalsed kontaktid, sõprus või valimiskampaaniaga seotud põnevus ühtedeks olulisemateks parteis aktiivselt osalemise põhjusteks. Eldersveld’i arvates nähakse parteisid demokraatlikes süsteemides pigem

23

sotsiaalse kooskäimise vormina kui võimusaavutamise ideoloogilise struktuurina (Eldersveld, 1989: 11-2). Eesti kohaliku poliitilise eliidi otsust kandideerida kohalike omavalitsuste valimistel mõjutasid kõige enam soov olla osaline poliitiliste otsuste tegemisel ja tunne, et ühiskond kohustab (Joonis 6). Kõige vähem soodustas aga taolist otsust soov alustada poliitilist karjääri, soov olla lähedal mõjukatele inimestele, soov saada tuntuks ja usk, et see aitab luua ärikontakte. Kõige selgemini eristusid tulemused vanusegrupiti siis, kui kandideerimisel sai määravaks tunne, et ühiskond kohustab ehk mida vanem oli vastaja, seda enam tajuti ühiskonda ühe peamise mõjutegurina. Ilmselt on vanematel inimestel rohkem aega tegeleda ühiskondlike probleemidega ja see soodustab vanemates inimestes tunnet, et ühiskond loodab nende peale.

1. Isiklik tutvus teiste kandidaatidega; 2. Olin lojaalne erakonnale; 3. poliitika pakkus mulle põnevust; 4. Soovisin alustada poliitilist karjääri; 5. Soovisin mõjutada poliitilisi otsuseid; 6. Soovisin olla lähedal mõjukatele inimestele; 7. Tundsin, et ühiskond kohustab mind; 8. Uskusin, et see aitab luua ärikontakte; 9. Tahtsin saada tuntuks. Joonis 6 Kohalikel valimistel kandideerimist mõjutanud tegurite keskmised. Huvitava tulemusena võib välja tuua oluliste erinevuste ilmnemise siis, kui kandideerimist mõjutas soov alustada poliitilist karjääri, soov olla lähemal mõjukatele inimestele ja tunti ühiskonna poolset kohustust. Sellisel juhul kalduti arvama, et võimuteostajad pigem usaldavad üksteist. Siinkohal on tegemist väga loogilise seosega, kuna eeldatavasti inimene ei soovi minna keskkonda, kus puudub vastastikune usaldus. Usaldusega seoses on huvitav märkida, et mida enam mõjutas kandideerimist soov olla lähedal mõjukatele inimestele, seda enam arvati, et võimuteostajad pigem usaldavad rahvast. Siinkohal võib arutleda, et ilmselt enne kandideerimist oldi positiivselt meelestatud mõjukate inimeste suhtes, kelleks siis ju ise pürgiti. Võib tabada mõttekäiku, et kui mina usaldan kedagi, siis ilmselt usaldavad ka nemad mind.

24

Mida kõrgem haridus, seda rohkem usaldavad võimuteostajad nii rahvast kui ka üksteist. Andmeanalüüsist selgus, et vanemad kui 60 aastased usaldavad nii rahvast kui ka üksteist kõige vähem, samas kui 45-60 aastased näitavad üles kõige suuremat usaldust mõlema suhtes. Siit järeldub, et vanem põlvkond on elanud kauem autoritaarse re?iimi all, kus oli isegi ohtlik kedagi usaldada. Sõjajärgne põlvkond on aga ilmselt kiiremini kohanenud muutustega ja noore demokraatiaga ning ei ole nii umbusklik (Lisa 5). Kui vastanu oli kunagi kuulunud Komsomoli noorteorganisatsiooni, oli praeguse kandideerimise ajendiks enamasti põnevus poliitikast, soov olla lähedal mõjukatele inimestele ja usk, et see aitab luua ärikontakte. See näitab nende inimeste, kes kunagi kuulusid Komsomoli, aktiivsust ja pealehakkamisvõimet (Lisa 6). Kunagi oli võib-olla Komsomolgi neile läbilöögi vahendiks - nüüd uutes tingimustes püütakse taas kord olla seotud aktiivse ühiskondliku tegevusega, et nö "kõik rauad tules hoida". 5.4. Eesti kohaliku poliitilise eliidi enesemääratlus Kohalik poliitiline eliit Eestis tunnetab ennast peamiselt rahvaesindajana ja tavalise linnakodanikuna (Joonis 7). Kõige vähem peetakse ennast poliitiliseks liidriks ja kohalikuks poliitiliseks eliidiks. See lisab veelgi toetust juba eelpool toodud oletusele, et Eesti kohalik poliitiline eliit ei ole tugevalt seotud poliitiliste parteidega ja nende vaadetega. Volikogus esindatakse peamiselt valijaid ja nende soove, mis võivad küll kattuda mõne konkreetse partei poliitikaga, kuid maailmavaatest lähtuvad arusaamad ei ole siin siiski primaarsed. Joonis 7. Kohaliku poliitilise eliidi enesemääratluse keskmised

Mida noorem oli vastaja, seda kindlamalt määratleti ennast tavalise linnakodanikuna. Vanemad kui 60 aastased olid peamiselt rahvaesindajad. Oli märgata kerge tendents, et kõrgema haridusega inimesed ütlesid rohkem, et nad on võimuteostajad, keskharidusega inimesed aga pidasid ennast enam poliitilisteks liidriteks. Siinkohal väärib märkimist fakt, et 37,5% vastanutest kuulus kunagi EKP-sse, Komsomoli noorteorganisatsiooni aga 46,4%. Tähelepanu äratas veel asjaolu, et nendele küsimustele keeldus vastamast vastavalt 25,0% ja 28,6% vastanuist. Ilmselt on seda põhjustanud kartus oma sotsiaalse julgeoleku pärast. Kas saab seda fakti aga nii väga kompromiteerivaks faktoriks pidada kui on teada, et enamus kohalikust poliitilisest eliidist olid Kommunistliku Partei liikmed - Steen’i andmetel 85% (Steen, 1996b: 30; vt

25

ka Lisa 3). Lisaks sellele on levinud arusaam, et eliitide kontinuiteet Kesk- ja IdaEuroopas, on aidanud kaasa demokraatia progressile neis maades (Higley, et. al., 1996: 138) 6. Järeldused Käesoleva uurimustöö alguses püstitasin kolm hüpoteesi, millele tugines läbiviidud küsitlus Kuressaare ja Tartu linnavolikogudes. Valim koosnes kohaliku poliitilise eliidi esindajatest ja antud uurimustöö raames kogutud andmed annavad hea võimaluse uurida võimalikke tendentse ja väärtushinnangulisi suundumusi Eesti kohaliku poliitilise eliidi seas. Maailmapraktikas on täheldatud, et inimeste peamised väärtushinnangud sellistes küsimustes nagu perekond, töö, ümbritsev keskkond, on muutumas. Kui varem oli inimeste primaarseks huviks nende endi majanduslik heaolu, siis nüüd on hakatud rohkem tähelepanu pöörama varem teisejärgulisena tundunud küsimustele. Nii ei muretsetagi enam raha, kui pigem meid ümbritseva keskkonna pärast. Olulise tendentsina märgati veel seda, et vanemad inimesed kippusid olema materialistlikumad kui noorem põlvkond, mis viis järelduseni, et väärtushinnangute muutumine on seotud sotsialiseerumisprotsessiga tervikuna. Varases nooruses omandatud väärtushinnangud on püsivamad kui hilisemad, seega kui inimene koges lapsepõlves majanduslikku kitsikust, milletõttu väärtustas ta peamiselt materialistlikke põhimõtteid, siis säilitab ta need põhimõtted ka hiljem. Modernismiteooria teoreetikute arvates on taolisi tendentse põhjustanud majanduslik heaolu industriaalühiskondades. Räägitakse postmaterialistlikest väärtustes postindustriaalühiskondades. Kas see on ainult kõrgest majanduskasvust tingitud? Viimasel ajal on täheldatud, et postmaterialistlikud väärtushinnangud on levinud ka riikides, kus majandus jääb selgelt alla lääneriikide näitajatele. Kui uuriti väärtushinnanguid haridustaseme kaupa, siis leiti, et mida kõrgema haridusega inimene, seda suurema tõenäosusega olid tal postmaterialistlikud väärtushinnangud. Esimene töös püstitatud hüpotees ütleb, et Eesti kohalik poliitiline eliit väärtustab valdavalt materialistlikke väärtushinnanguid, kuna sotsialiseerumine toimus autoritaarse re?iimi ajal. Siinkohal kasutasin Ronald Inglehart’i poolt välja pakutud skaalat, kus ühes kontiinumi otsas on materialistlikud väärtused, mis tulenevad majandusliku ja füüsilise kaitstuse vajadusest, teises otsas aga postmaterialistlikud väärtused, mis puudutavad sotsiaalseid ja eneseteostuslikke vajadusi. Skaalale mahuvad ka nn segatüübi esindajad, kes selgelt ei eelista kumbagi poolust. Eesti kohalik poliitiline eliit asetseb sellel skaalal üsna keskel, mis tähendabki, et antud juhul on tegemist segatüübiga. Vastanud eelistasid nii materialistlikke kui postmaterialistlikke väiteid. Selge eelistuste vahe ei ilmnenud ka vanusegruppide ja haridustasemete kaupa. Taoline väärtushinnangute ebaselgus võib olla tingitud vanema põlvkonna sotsialiseerumisest autoritaarse re?iimi ajal, kuna majanduslikke näitajaid ei olnud võimalik võrrelda lääneriikide omaga. Selline keskkond peaks soodustama materialistlike väärtushinnangute suurenemist. Siiski oli nõukogude korra ajal näiliselt hea elu. Majandusliku puudujäägi kompenseerisid muud hüved nagu stabiilne töö, preemiad, subsideeritud toiduhinnad ja kunstlikult madalal hoitud üürid. Taoline olukord soodustas ka postmaterialistlike väärtushinnangute ilminguid - ühistel talgutel korrastati parke ja tänavaid, olulisel kohal olid kollektiivsed ettevõtmised.

26

Taasiseseisvunud Eesti on materialistlike väärtushinnangute levimiseks võrreldes nõukogude aegse re?iimiga aga palju parem keskkond, kuna majanduse liberaliseerumise taustal oli kõigil võimalus ja kohati ka vajadus kindlustada oma majanduslik julgeolek iseseisvalt. See tekitab sotsiaalseid pingeid, mis soodustab suuremat majanduslike küsimuste väärtustamist. Viimased aastad on näidanud kiiret majanduskasvu, mis eriti positiivset mõju on avaldanud noorema põlvkonna esindajatele, kes nüüd omavad juhtivaid kohti poliitilise, majandusliku ja kultuurilise eliidi hulgas. Võib oletada, et kui taoline tendents jätkub, hakkavad postmaterialistlikud väärtused domineerima materialistlike üle Ühe põhjusena, et miks valitseb Eesti kohaliku poliitilise eliidi hulgas väärtushinnangute hägusus, võib tuua kommunikatsioonivahendite arengut. Läbi interkulturaalsete kommunikatsioonivahendite, nagu meedia ja suhted lääneriikide kodanikega, võtavad inimesed omaks üldised globaalse iseloomuga kultuuritrendid. Taoline avatus, mis küll puudus autoritaarse re?iimi ajal, on nüüd üheks väärtuste kujunemise kanaliks ja ilmselt tasakaalustab väärtustamise taset materialistlike-postmaterialistlike väärtushinnangute vahel. Võib ütelda, et postmaterialistlike väärtushinnangute ilmingud on tingitud kultuuride vahelisest kommunikatsioonist. Igas stabiilses kultuuris on olemas teatud autoriteetide süsteem. Postmodernistlik nihe on aga eemaldumine nii traditsioonilisest kui ka riiklikest autoriteetidest. (traditional and state authority). Sellised trendid ei saa jätkuda igavesti, kuna poliitilised süsteemid kas kutsuvad esile sisemise toetuse, või nad lagunevad ja tekib uus poliitiline süsteem. Nimetatud trendid ei saa jätkuda igavesti. Kus on aga postmaterialismi loomulikud piirid? (Inglehart, 1997: 338) Teise hüpoteesi loogika järgis arutluskäiku, et kuna kohaliku omavalitsuse tasandil peetakse olulisemaks konkreetseid lokaalse iseloomuga probleeme, siis ei ole ka Eesti kohalikul poliitilisel eliidil kindlaid maailmavaatelisi eelistusi. Võib ütelda, et märkimisväärseid tendentse ei ilmnenud kummaski suunas, kuid on täheldatav teatav nihe liberaalsemate maailmavaateliste väärtushinnangute poole. See võib olla tingitud aga üldisest meelsusest riigis tervikuna, mida võib seletada kui reaktsiooni minevikus valitsenud autoritaarsusele. Kuigi valimiskampaania käigus tehakse oma eelistus teatud partei suhtes, on see ilmselt vaid vahendiks valituks saamisel. Arvan, et kohaliku omavalitsuse tasandil ei ole partei distsipliin nii range kui keskvalitsuse tasandil. Keskvalitsuses on vastutuse aste suurem ning kui seal puuduks sisemine kontroll, oleks taoline olukord ohumärgiks riigi võimukandjatele. Kohaliku omavalitsuse tasandil tunnetatakse ennast pigem meeskonnana, kelle ülesandeks on mingis küsimuses võtta ühine seisukoht. Inimese vabadusaste kohaliku tasandi hääletamisel on suurem kui keskvalitsuse tasandil. Ka Samuel J. Eldersveld räägib poliitiliste vaadete pluralismist kohaliku omavalitsuse tasandil. Küsitluse tulemustele toetudes võib väita, et kuna peamiselt määratleti ennast rahvaesindajana ja mitte poliitilise liidrina, mis on kindlasti tugevama kaastähendusega ideoloogilises mõttes (kindla poliitika kõrgemal tasemel elluviija) ja mille kasutamisel tunnetatakse kindlamat seost parteiga, ei ole ka Eesti kohalikul eliidil tugevaid maailmavaatelisi eelistusi. Lähtudes Steen’ist, olid Balti poliitilise eliidi hulgas tugevalt juurdunud autoritaarsed väärtushinnangud (Steen, 1996b: 77; vt. ka Lisa 3), kas saadud järeldust on aga võimalik laiendada kogu kohaliku poliitilise eliidi peale, seda peab kinnitama juba laiaulatuslikum uurimine.

27

Maailmas tervikuna on vahed vasak-parempoolsuse skaalal aga kadumas. Taolist tendentsi on püütud seletada postmaterialismi tõusuga. Kui 1960ndate Lääne-Euroopas ilmnesid esmakordselt postmaterialistlikud trendid, määratlesid postmaterialistid ennast algselt marksistidena. Kujundati ümber arusaamad vasak- ja parempoolsusest (Inglehart, 1997: 321). Nüüd räägitaksegi kahesugusest vasakpoolsusest - "materialistid" ja "postmaterialistid". Viimaste alla kuuluvad inimesed, kes varem omasid parempoolseid vaateid, mis oli tingitud nende majanduslikust edust. Elades aga piisavalt kaua taolise majandusliku külluse keskel, oli rohkem aega pöörata tähelepanu küsimustele, mis oma sisu poolest sai liigitada vasakpoolsete väärtuste alla (Weakliem, 1991: 1329). Kolmas hüpotees puudutas Eesti kohaliku poliitilise eliidi enesemääratlust. Võib ütelda, et Eesti kohalik poliitiline eliit ei määratle ennast eliidina. Kõige enam arvati, et nad on kas tavalised linnakodanikud või rahvaesindajad. Gruusia politoloogi, Ghia Nodia, arvates on postkommunistlikes ühiskondades levinud arusaam, et korralikud inimesed peaksid vältima poliitikat. Poliitikasse minnakse vastumeelselt, tihti saatmas klausel keegi peab selle musta töö ära tegema. Rahva huvide esindamises seevastu ei nähta midagi halba. Mõistel "eliit" on ilmselt tugev kaastähendus, mis pärineb kommunismi ajast. Siis tähendas poliitiliseks liidriks olemine suure tõenäosusega seotust Kommunistliku Parteiga, mille suhtes tunnetati tugevat vastumeelsust. See kajastus kasvõi laialdaselt levinud poliitilistes anekdootides. Praegu on aga Eesti demokraatia kogemus liialt noor, et tajuda poliitikasosalemist kui liberaalses ühiskonnakorralduses loomulikku osa. Eelpool käsitletut kinnitab uurimusest ilmnenud fakt, et kõige enam mõjutas eliidi otsust kandideerida kohalike omavalitsuste valimistel tunne, et ühiskond kohustab. Seega on tegu tõeliste rahvaesindajatega. Kuigi sooviti ka mõjutada poliitilisi otsuseid, ei mõjutanud kandideerimist soov alustada poliitilist karjääri ja lähedus mõjukatele inimestele. Siit tuleneb, et pigem tunnetatakse ennast rahvaesindajana, kui poliitilise liidrina. Eesti kohalik poliitiline eliit ei ole kindlate materialistlike-postmaterialistlike väärtushinnangute esindaja, tal puuduvad konkreetsed maailmavaatelised eelistused ja ta ei määratle ennast eliidina, vaid pigem rahvaesindajana. Edaspidine uurimus peab näitama, kas need tendentsid on lõplikud. Nagu räägib Ronald Inglehart, " ei ole postmodernism viimane ajaloo aste (Inglehart, 1997: 338)". KOKKUVÕTE Käesolev bakalaureusetöö "Kohalik poliitiline eliit ja tema väärtushinnangud: Tartu ja Kuresaare linnavolikogude näitel" käsitles eliitide väärtushinnanguid. Töö eesmärk oli uurida kohaliku poliitilise eliidi väärtushinnanguid ja kuidas on kujunenud meie kohalik poliitiline eliit. Antud teema valisin lähtuvalt huvist milline on eliidi ja eriti poliitilise eliidi roll ühiskonnas. Taasiseseisvunud Eesti on seoses üleminekuga autoritaarselt korralt liberaalsemale korrale sattunud huvitavasse situatsiooni, mis pakub põnevat uurimisainestikku ja alust laiemaks diskussiooniks ühiskonnateadustes tervikuna. Valitud teema ilmekamaks ja paremaks käsitlemiseks viisin läbi küsitluse "Poliitiline eliit" Tartu ja Kuressaare linnavolikogudes. Uurimustöö võib jaotada kahte ossa. Töö esimeses osas käsitlesin klassikalisi ja tänapäevaseid eliiditeooriaid ning andsin lühiülevaate tuntumate väärtusteoreetikute väärtuskontseptsioonidest. Esimest osa laiendasin veel ülevaatega elitismist Eestis ja

28

milline on praegune Eesti poliitiline eliit. Käesoleva töö teises ehk praktilises osas esitasin küsitluse käigus saadud tulemused, nende analüüs ja järeldused. Töös püstitasin kolm hüpoteesi. Esimene neist ütles, et kohalikul poliitilisel eliidil on materialistlikud väärtushinnangud, kuna sotsialiseerumine toimus autoritaarse riigikorra ajal. See aga ei leidnud kinnitust, kuna vastajad eelistasid nii materialistlikke kui postmaterialistlikke väiteid. Eesti kohalikul poliitilisel eliidil on segatüüpi väärtushinnangud, mis sisaldab nii materialistlikke kui ka postmaterialistlikke väärtusi. Teine hüpotees kindlate eelistuste puudumisest parem-vasakpoolsuse skaalal, leidis kinnitust, sest kohaliku poliitilise eliidi hulgas valitseb poliitiliste ideede pluralism. Ka kolmandana püstitatud hüpotees leidis kinnitust, mis eeldas, et Eesti kohalik poliitiline eliit ei määratle ennast eliidina. Pigem määratleti ennast rohkem tavalise linnakodanikuna ja rahvaesindajana. Teema püstitus oli asjakohane, kuna eliidid on olulised iga re?iimis tüübi seisukohast. Demokraatia püsimise huvides on oluline, et riigil oleks konsensuslikult ühinenud eliit ja et eliit väärtustaks demokraatiat sarnaste väärtushinnangute alusel.

29