Eesti Demokraatlik Algatus

Eesti Demokraatlik Algatus Pseudodemokraatiast pärisdemokraatiasse - Eesti demokraatlik reform Eessõna Poliitiliste algatuste ja demokraatia kohta on rahval oma väljakujunenud arvamus. Alustuseks seitse tähelepanekut: 1. Rahval on kindel arusaam poliitikast. Selle aluseks on “poliitikute demokraatia”, mis eirab paljuski demokraatia ja juhtimise põhimõtteid, ent on meisse tugevalt süüvinud. Kipume sellise demokraatia eest isegi võitlema ning teistsugune poliitika käsitus näib eksitav või isegi ketserlik. 2. Poliitikud kasutavad maksimaalselt ära kaht asja: rahva usaldust ja passiivsust. Käesoleva dokumendi eesmärk on aidata mõista poliitikute tegemisi. See ei tähenda, et Eesti demokraatlik reform on põhimõtteliselt poliitikute vastu. Võimekad poliitikud on vajalikud, ent nad peavad alluma kindlale korrale. 3. Algatustega kaasnevad tavaliselt isiklikud huvid, antud juhul pole see nii. Algatajad ei võta vastu tegevvõimu ametikohti ning reform lähtub ainult rahva huvist. 4. Demokraatliku reformi kontseptsiooni loojad ei ole poliitikud ega riigiõiguslased. Nad pärinevad reaalteaduste maailmast ning neid juhib veendumus, et tegelik demokraatia on võimalik vaid ausalt, eelarvamustevabalt ja põhimõttekindlalt asjale lähenedes. 5. Kuigi käesolev dokument on tervilik ja läbimõeldud, on tegu siiski ettepanekuga, mis vajab täpsustamist ning diskussiooni. 6. Demokraatlik reform ei asenda kehtivat korda, vaid täiendab seda. Tema sihiks on läänelik demokraatia. 7. Riigi juhtimise korrastamist rahva eestvõttel peetakse utoopiaks. Ent rahvad on ennegi demokraatlikke reforme teinud Ka eesti rahvas on selleks võimeline, kui ta leiab eneses piisavalt ettevõtlikkust. Taust 1. Lähtepunkt Eesti rahvas võitis kätte vabaduse ning kinnitas 1992. a põhiseaduse, mille § 1 ütleb: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas."”Sellele sättele tuginedes tuleb panna demokraatia toimima ning rajada tugev ja õitsev riik, sest seadus annab võimu rahvale, kelle heaks peab toimima riik. Demokraatia toimib, kui: a) võimu kuritarvitamine on tõkestatud; b) riiki valitsetakse vaid rahva huvides ja lähtuvalt tema tahtest; c) rahvas saab öelda oma 1

sõna riigivalitsemise kohta. Eesti on nende tingimuste täitmisest kaugel. Võimu kuritarvitamine - alates lohakast tööst kuni korruptsioonini - on tavaline. Rahva tahet eiratakse. Valitseb poliitikute väikese ladviku võim ehk oligarhia. Demokraatia on siiski parim poliitiline kord. See sündis ja arenes just seal, kus probleemiks olid võimu koondumine ja kuritarvitused. Eelkõige on vaja tuvastada, mille taha on demokraatia areng Eestis takerdunud. Seejärel tuleb probleem alatiseks lahendada. Eestis ei ole sobiv lääneriigi demokraatia mudel, mis töötab vaid muserdatud ühiskonnas, siin tuleb rakendada üldkehtivat demokraatia mudelit. Kui see puudub, tuleb see luua. 2. Demokraatia põhialused Kui rahvas soovib elada demokraatias, ei tohi ta silmist lasta sõna tähendust rahvavalitsus. 1933. a "Eesti entsüklopeedia" esitab demokraatia põhitõe: Demokratism on poliitiline maailmavaade, mis nõuab, et ühiselu korraldamine antaks kodanikkude eneste kätte. Kui rahvas loobub ühiskonnaelu korraldamisest, võtab asja enda kätte poliitik, kes kasutab võimu enda huvides. See pole demokraatia. Just siin peitub viletsa riigijuhtimise põhjus. "Eesti entsüklopeedia" ütleb: Rahvas oma kodanikkude kogu näol peab otsustama, kas seadelda ja juhtida ühiselu ise oma otsese teoga või teostada seda oma valitute kaudu. Viimasel juhul toimib esindusdemokraatia. Rahvas volitab riigijuhtimise koos tegevvõimuga (põhiliselt seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim) poliitikutele ning, järgides demokraatia põhitõde, jääb ise (üld)korraldaja rolli. Rahva võimu teostamise tingimus on rahva organiseeritus. Rahvas on suur vaimuressurss ja tema eliidi vaimusuurus ületab kahtlemata tegevvõimu oma. Uuringud kinnitavad, et asjassepühendatud valija teeb häid elukogenud otsuseid. Demokraatlik organiseeritus rahva poolel nõuab volitatud võimu aruandlust, arutelu ja enamuse häält ning on seega vastutustundliku võimu teostamise alus. Niipea kui rahvas loob oma kõrgeima võimu eestseisuse, mis seisab poliitikutest lahus (vt 11), saavutab ta tegeliku võimu ja on valmis oma ülesandeks: looma demokraatia aluseid, volitama võimu jne. Poliitikutest koosnev parlament on tegevvõimu, mitte rahva eestseisus. Ta on vaid rahva asemik riigi valitsemisel ega tohi juhtida rahvast kõrgeima võimu teostamisel. Praktika näitab, et see, kes koostab põhiseaduse, on tegelik ühiskonnaelu korraldaja. Siit järeldub, et põhiseaduse peab koostama rahvas (vt 10). See dokument peab sisaldama kõiki olulisi eeskirju ja olema piisavalt üksikasjalik, et välistada väärtõlgendused. Riik peab toimima rahva vähima sekkumisega, kusjuures rahvas ise määrab, kui range ühiskondlik kord talle sobib. Samuti tagab rahvas, et võetaks vastu vajalikud seadused ja neid ka rakendataks. Kui seaduseelnõu pole vastuvõetav, on rahva kohus ja õigus algatada muudatusi või täiendada põhiseadust.

2

Rahvas võib anda põhiseaduse muutmise algatamise õiguse ka tegevvõimule. Enne rahvahääletusele panemist peab aga rahva eestseisus iga eelnõu täpselt läbi vaatama. Demokraatlik riik on õigusriik, mille aluspõhimõtted on vääramatud. Riiklik korraldus tugineb õigusaktidele. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, mille toimimise tagab sõltumatu kohtusüsteem. Viimase suhtes kehtivad tegevvõimu kohta käivad reeglid üldjoontes. Võimu kaks poolt esindusdemokraatias Järgnevad nõuded ja tähelepanekud on eriti aktuaalsed vaimselt muserdatud ühiskonnas. 3. Võimude põhikord Riigis toimib põhiliselt kaks lahus ja teineteist tasakaalustavat võimu. Tegevvõim, nn poliitiku pool, valitseb vahetult riiki põhiseaduslikus raamistikus ning arvestades rahva tahet. Kõrgeim võim, nn rahva pool, tagab valitsemise järjepidevuse ning sekkub ainult vajaduse korral. Ta: a) loob korra (vt 2, 11-13); b) korraldab sobivate volinike esiletoomise (vt 18); c) kontrollib riigijuhtimist - teostab järelevalvet ja sekkub ebakohtade esinemisel (vt 17). Ükski riigiasi ei tohi olla korrast ära. Rahval pole vaja leppida vähemaga. Kui poliitik ei tule toime, võib rahvas ta tagasi kutsuda. Volinike ja programmide esiletoomisel tuleb rahval tagada tugev konkurents. Ent rahva pool peab olema kindlalt erakonnaväline (vt 16). Riigijuhtimise kontrollimisel on nõutav isiklik vastutus igal tasandil igalt võimu teostajalt. Tagada tuleb töö tõhusus, ka töötegija rahulolu, ressursside soodne kasutus, optimaalsete lahendite leidmine ja korruptsiooni tõkestamine. See hõlmab kogu riigiaparaati ja avalikku teenindust (haridus, tervishoid jt). Riigiarveline erasektor nõuab tugevat konkurentsi ja erastamine, kui see on üldse soovitav, nõuab õigustust ja järelevalvet. Rahvas esindab kõrgeimat tasandit oma asjatundjate kogu kaudu. Ent kontroll riigijuhtimise üle on esmalt parlamendi asi. Asjatundjate kogu pruugib olla vaid üks tuhandik riigi eelarvelise sektori suurusest (vt 17). Samas, riigi toimimise tõhusus võib tõusta paarkümmend protsenti. Poolte lävimine on kooperatiivne, ent formaalne, välja töötatud selgete eesmärkide ja seisukohtade põhjal. 4. Poliitiku pool Poliitik on inimene, kes on seotud tegevvõimuga või pürgib selle juurde. Kitsamas mõistes on ta tegevpoliitik, inimene, kes on volitatud teostama igapäevast tegevvõimu. Ta on rahvaasemik, minister, riigikohtunik vm kõrgem riigiametnik. Eestis kuulub sellesse rühma paarsada inimest. Poliitiku pool hõlmab muu hulgas: a) erakondlasi, kes ootavad erakonnalt soodsat vastuteenet; b) neid, kelle sissetulek sõltub poliitikute toetamisest; c) neid, kes ajavad korruptiivset äri jt. Nad ei toetaks tegelikku demokraatiat, mille kontseptsiooni esitamine kohtab ägedat ringkaitset.

3

Poliitikut ei tohi pimesi usaldada, sest võim korrumpeerib paratamatult. Kui rahvas loob riigi struktuuri ja koostab põhiseaduse, tuleb tal sellega arvestada ning kõrvaldada iga korruptsioonivõimalus. Sellise korralduse puhul tõusevad esile võimekad tegevpoliitikud, kes talitavad ausalt ja rahvalähedaselt, rahvaga vastastikku lugupidavalt (vt 13–- 18). Tõuseb rahva eneseväärikus peremehena ja tema paremik on valmis hakkama poliitikuks. Tegevpoliitikut pole õige ülistada ega anda talle eeliseid. See looks ühiskonnas kõrgema klassi. Poliitik tuleb rahva hulgast, ta astub postile ja tuleb rahva hulka tagasi. Eelistamine tekitab väärarusaama, nagu oleks poliitik mingil moel ülimuslik. Lühike ametiaeg hõlbustab poliitiku asendamist, kui võim võõrandub. 5. Rahva pool See hõlmab neid, kelle heaks riik peab toimima - kõiki kodanikke. Ent kui poliitikutel on ühine eesmärk - haarata tegelik võim, siis kodanikud, demokraatliku riigi peremehed, on kõhklevad. Kui rahvas rakendab oma võimu ja loob toimiva demokraatia, on läänelik heaolu käega katsutav. Enamus arvestab vähemusi, igale rahvarühmale tullakse vastu, kui see ei riiva üldsuse huve. Rahvas kannab kõik viletsast riigijuhtimisest tulenevad kahjud. See puudutab pikas perspektiivis kõiki elu valdkondi ja on eriti kahjulik noorsoo suhtes. Kuni rahvas pole organiseerunud, võtab poliitik kogu korraldamise üle. Seejuures on poliitikul suur kasu sellest, et demokraatias on kõrgeim riigivõim rahva käes: nii lasub (lõpp)vastutus riigijuhtimise eest rahval. Võim ja vastutus käivad käsikäes. Koondumata rahvas aga ei kasuta sätestatud võimu ega täida sellega kaasnevat kohust. Poliitik eirab rahvast, tõrjudes algatusi. P. Dunleavy jt raamatus "Riigiteooriad, liberaalse demokraatia poliitika" väidavad printsiibina: Kodanikkond on suveräänne nominaalselt ja teostab oma suveräänseid õigusi vaid siis, kui valitakse riigi valitsejaid. Kodanikel pole õigust takistamatult muuta seadusi nii nagu nad tahavad, vaid peavad selleks kõigepealt saama valitud seadusandja nõusoleku. Autorid ei ütle, mis põhimõtetele tuginetakse ega kuidas väide seondub rahvavalitsusega või sellega, et rahvas vastutab kogu riigijuhtimise eest. 6. Eesti "poliitikute demokraatia" Demokraatia rakendus muserdatud ühiskonnas ja reformikava on antud ka skeemina lisas A. Rahvuslike huvide kaitseks ja demokraatia jalule seadmiseks koondus taasiseseisvumisel eesti rahvas kodanike komiteedesse. Ent põhiseaduse tegijad olid poliitikud, kusjuures tahtlikult eirati demokraatia põhimõtteid. Tollaste riigijuhtide ärgitusel kinnitas rahvas (poliitikute) põhiseaduse kiirustatult, repressiooni olukorras (okupatsioon lõppes 30.

4

septembril 1994). Riik suunati poliitikute ehk pseudodemokraatia rajale. Et põhiseaduse eelnõu on rahvast tõrjuv, seda tuvastas ENSV Ülemnõukogu esimehe juures tegutsenud riigi- ja rahvusvahelise õiguse ekspertkomisjon oma ARVAMUSES (Eesti jurist 1992) (lisa B). Ülemnõukogu koosseis, seega poliitikud, ei avalikustanud arvamust enne rahvahääletust, muidu poleks rahvas tõenäoliselt põhiseadust kinnitanud. Nüüd maitseme pettuse vilju. Rahva enamik on nördinud riigijuhtimise üle ega usalda poliitikutest riigijuhte. Tegevvõimu põhiülesanne on rahuldada tõhusalt kõik rahva vajadused. Tõhususe peab tagama valitsuse korraldatud konkurents riigi ja erasektori vm vahel (vt 17). Riigi eesmärk ei ole teenida kasumit ja kui riik end pingutab, on ta üldiselt erasektorist tugevam. Eestis on aga konkurents puudulik. Õigused ja infrastruktuurid müüakse erasektorile, mis hakkab hoolimatult kasumit teenima. Eestis tõrjub poliitik rahvaalgatust, kuigi see on rahvavalitsemise väljund. Ta sisendab rahvasse arusaamist, et põhiseadust ei tohiks muuta, et rahvas ei saaks ühiskonnaelu korraldamisega hakkama, ja hoiakut "mina poliitikaga ei tegele". Rahvas omakorda arvab, et ta on teinud kõik, mida tuleb ja tohib teha. Ta ei sekku ka siis, kui rahva nimel tehakse suurt ja korvamatut kahju ning rahvusriik on hääbumise ohus. Suurim oht demokraatiale peitub rahva kõrvalehoidmises võimust. Poliitikud pööravad isegi valimised, rahva ainsa võimaluse riigijuhtimist suunata, tema vastu (vt 18), korraldades neid nii, et rahvas saab vaid võimetult osaleda. Lõpptulemusena elab poliitiku pool, mõned protsendid rahvast, hästi ülejäänud rahva arvel. 7. Reformi vajadus Neis paigus, kus rahvas on võtnud asjad enese kätte ning teostanud demokraatliku reformi, on riigijuhtimine igati rahuldav (nt USA osariigid (lisa C)). Kui rahvas soovib tegelikku demokraatiat, siis tuleb tal hakata poliitikaga tegelema. Poliitika on nimelt "põhimõtetest lähtuv kavakindel tegutsemine selleks, et mõjutada või korraldada riigiasju". Põhimõte on see, et rahvas on korraldaja, võim ei tohi koonduda, võimud peavad olema lahus, nõutav on konkurents, kontroll, isiklik vastutus. Riik ja selle juhtimine on põhiliselt korrast ära kõigis oma osades - struktuur (poliitikute põhiseadus), personal (poliitikute korraldatud valimised) ja talitusviis (ebapädevus, võõrandumine). Poliitikute programmid puudutavad vaid üksikküsimusi ega korrasta riigijuhtimist. Esile tõuseb küll nn aatelisi erakondi, ent nemadki ei paku programmi demokraatia juurutamiseks. Parlamendi koosseis, poliitik üldiselt, võimu heaga käest ei anna. Rahval tuleb teha reform, seada sisse tegelik ehk pärisdemokraatia demokraatia ja juhtimise põhimõtteid järgides. Korraldamise alused

5

8. Rahvaalgatus Otsene rahva korraldamise vahend on rahvaalgatus, mille eesmärgiks võib olla põhiseaduse muutmine, valitud rahvaasemike tegasikutsumine, referendumi korraldamine (rahvaalgatus parlamendi menetluses oleva eelnõu kohta) jm. Allkirjadega taotlus esitatakse parlamendile rahvahääletusele panemiseks. Nt Californias otsustab rahvas küsimusi rahvaalgatuse korras. Hääletus toimub samal ajal kui valimised. Rahvaalgatus nõuab sageli optimaalse lahendi leidmist, mille aluseks on sotsiaalmajanduslikud jm analüüsid, võttes arvesse kõik, mida tuleks võtta, ka rahvusvahelised kogemused. Lahendi leidmine nõuab süsteemset lähenemist, mis peab poliitiku poolel kujunema rutiiniks. Sellel rajaneb tõhus ja ökonoomne areng, mida ei sega riigijuhtide vahetumine. Kui rahvas tahab, et rahvaalgatus sätestab kindlalt tema tahte, peab ka tema taotlus olema selge ja lahend reaalne, et parlament ei saaks venitada ega algatuse mõtet moonutada. Rahvaalgatus iseenesest korrastab demokraatiat, avades süsteemi nõrkused ja poliitiku meelsuse kõigile näha. Kõik saavad kinnitust, et rahvas pole rahul. Siiani on väidetud, et ta on. 1992. a põhiseadus ei sätestanud rahvaalgatuse menetlust. 1920. a põhiseadus tegi seda: algatusõigus oli vähemalt 25 000 hääleõiguslikul kodanikul. Omaalgatuslikuks rahvaalgatuseks oleks soovitav koguda vähemalt 30 000 allkirja. Suurem arv on soovitav selleks, et rahvaalgatus väljendaks rahva enamiku tahet 9. Õiguslik alus Puuduste ilmnedes tuleb põhiseadust kõhklematult korrastada, selle asemel, et korraldada riiki puuduliku põhiseaduse järgi. 20. sajandi jooksul täiendasid näiteks Šveitsi kodanikud riigi põhiseadust umbes 130 korral. Iga muudatust tuleb aga üheksa korda kaaluda, et välistada tuuleliplust. Väide, et põhiseadus ei näe ette rahvaalgatust, on juriidiline nonsenss. Kõrgeim võim kuulub rahvale ning rahval on igal ajal ning igas küsimuses otsustusõigus. Kui keegi saaks kinnitada, et rahval seda õigust pole, oleks tema võim kõrgem. Täna on kõrgeim riigivõim tänase rahva käes. Tema kannab lõppvastutust kogu riigijuhtimise eest. 10. Algatus Demokraatliku reformi käivitamiseks on vaja objektiivselt välja tuua pseudodemokraatia puudused ja ohud ning töötada välja üldkehtiv demokraatia mudel koos konkreetse tegevuskavaga. Eesti demokraatliku reformi käivitamisel ei saa malli võtta arenenud ühiskonnast, kus demokraatia toimib ja rahvas on tugev ning kokkukuuluv. Seal on teadlikkus kõrge, poliitik suhteliselt kõlbeline ja asjatundlik ning vabaühendused ja meedia valvel. Võimu

6

võõrandumine ei tule sellises ühiskonnas kõne alla. Põhiseaduslik kord on leebe, ent vajaduse korral ütleb rahvas kõhklematult oma sõna. Selles suunas tuleb liikuda ka muserdatud ühiskonnal. Samas tuleb silmas pidada, et läänelik demokraatia mudel ei tööta hästi ka mitmetes lääneriikides, kus on võtnud maad võimu võõrandumine Reformi võtmeks on rahvaalgatajad: a) kes annavad rahvale vande mitte võtta vastu tegevvõimu ametikohti; b) kelle tegevus lähtub rahva huvist; c) kelle ülesandeks on teha ära alati eeltöö, et lahendusvariandid oleksid teada. Kui need põhinõuded on täidetud, on algatus usaldatav. Eesti Demokraatlik Algatus lähtub neist tingimustest. Kodanike komiteede põhimõttel on loodud Eesti Valijate Liit. Kodaniku kohus on kaaluda algatusi kriitilise pilguga ja olla valmis liituma või ise algatama ümberkorraldamist. Tee kõigi ühiskonnakorralduse eri nägemuste realiseerimisele ja rahva, eriti maarahva reaalsete murede lahendamisele käib demokraatia kaudu. Kodanikul on kohus nende ees, kes on andnud talle kodu, kaaskodanike ees, kes ei saa üksi vastutust kanda, ja laste ees, kes ei suuda veel oma huve kaitsta. Valijate liiduga liitumiseks peab valija veenduma vaid selles, et liit on demokraatlik ja ülevõtmise eest kaitstud. Skepsis on tervitatav, kui selle eesmärk on selguse saavutamine. Tugevam ajend kui demokraatia on rahvuslus (lisa D). Korraldamise vahendid on: a) konstruktiivne konkurents - dialoog tegevpoliitikutega, mis peab looma arusaama, et poliitiku väärale otsusele järgneb korralekutsumine (vt 17); b) rahvaalgatus; c) referendum; d) tagasikutsumine; e) tegelikku demokraatiat edendav partei (vt 16); f) poliitiku vastuseisu avalikustamine; g) avalik meeleavaldus jm. Kui reform on edukalt teostatud, piisab üldisest valmisolekust ja puudustele tähelepanu juhtimisest (vt 10). Pärisdemokraatia mudel - rahva organiseeritus 11. Struktuur Rahval tuleb organiseeruda põhivõimuna, mis on seesama kodanikkude kogu, mille seadelda ja juhtida on ühiselu (vt 2). "Rahvas teeb" tähendab, et põhivõimu eestseisus koostab otsused, valija otsustab. Et tagada selle teostumine, peab põhivõim olema põhiseaduslik riigiorgan, "riigivõimu organisatsioonilise struktuuri kindla ülesandega koostisosa". Põhivõimu ülesanne on riigi seisukohalt tähtsaim: tagada et iga võim täidaks oma osa rahva seatud eesmärkide saavutamisel. Põhivõim teostub kolme haru kaudu (lisa A/2-3): A. Vaimukeskus, Põhivõimu Asjatundjate Kogu (PAK) - tegevvõimu konstruktiivne konkurent (vt 17) ja kontrollija, kes valvab, et ülesanne täidetaks võimu kuritarvitamata. PAK koondab laia kogemusteringiga inimesi valitsusvälisest kogukonnast. Ta on pädev riigijuhtimise eri valdkondades, analüüsib ja optimeerib (vt 8), suhtleb institutsioonide ja välisasjatundjatega. PAKi juhtrühm juba toimib, tegeldes põhiseaduse täiendamise eelnõudega.

7

B. Võimukeskus, Eesti Valijate Liit (EVL) - organiseerunud valija (vt 12). Liit koondab valijaid riigi ja kohaliku omavalitsuse kõrgeima võimu esindajatena ülemaalisse ühendusse, et vahendada rahva kohuse täitmist ning huvide ja õiguste kaitsmist, ka kohalikult. Rahva korraldamine on EVLi õlul. EVLi juures tegutsevad ka nt aukohus ja õigusvahemehe toimkond, mis aitab lahendada vastuolusid haldusvõimudega. EVL asutati 1997. a mittetulundusühinguna (lisa E). C. Algataja, Eesti Demokraatlik Algatus (EDA) on usaldusrühm (lisa F), mis tagab, et rahvas ja põhivõimu iga haru on võimeline täitma oma osa. Pärast algatust astub EDA kõrvale, jäädes täitma järelevalve ülesandeid. Ta teeb eeltöö, toob esile põhivõimu ja algatab reformi. Harud täiendavad üksteist. Igaühel on oma töölõik ja ülesanded. Tööd kooskõlastab kõikide harude juhtidest koosnev juhtrühm, kes esindab ühist põhivõimu. Põhivõimu allüksused registreeritakse mittetulundusühingutena, kuni neist saavad riigiorganid. 12. Põhimõtted Põhivõimu jõud tuleneb tema struktuurist, rahva eliidi toetusest, tegevusvalmis EVList ja rahva usaldusest. Siit pole teed tegevvõimu ega riigipiruka juurde. Põhivõimu kuritarvitamist väldib täielik aruandlus ning avatus, harude omavaheline kontroll ja lihtsustatud rahvaalgatus organiseerunud rahva hulgas. See väldib ka vastashuvide teket põhivõimu struktuuris. Kehtib viis põhimõtet. Põhivõim: - ei kinnita juhtivatele kohtadele erakonna või tegevvõimuga seotud isikuid; - ei kinnita juhtivatele kohtadele neid, kelle taust näitab rahvavastasust; - kasutab vaid omakasupüüdmatut abi; - esindab terve rahva ja ainult rahva huve; - püüab saavutada eesmärke tegevvõimu mõjutamise teel. Põhivõimu eesmärk on kõigi võimu teostajate, k.a iseenda täielik kõlbelisus. Riik ei saa kunagi korda, kui nõukogude pärandit kõhklematult ei kõrvaldata. Põhimõtteks on täisleppimatus. Riik poliitilise organisatsioonina toimib kindlalt vaid juhul, kui usalduspositsioonis inimesi saab usaldada. Põhivõim teostub suures osas vabatahtlikkuse alusel, kusjuures rahvas määrab palgalise personali suuruse. Pärisdemokraatia mudel - tegevvõimu kord 13. Parlament Rahva valitud parlament korraldab ühiskonnaelu rahva seatud raamistikus (vt 3). Ta on

8

rahvaasemik, üldjuht, kelle keskne ülesanne on tagada seaduste vastavus rahva huvidele ning seatud eesmärkidele. Parlamenditöö nõuab pidevat rahva tahte ja vajaduste selgitamist ning üldist riigijuhtimise kontrolli. See on programmi juhtimine. Avatus ja aruandlus peavad olema parlamendi tunnused. Parlament lähtub otsuste tegemisel riigi valdkondade arengu- ja tegevuskavadest ning põhiküsimuste optimeeritud lahenditest (vt 8). Suure töö teeb ära valitsus, parlament suunab tegevust. Parlament on iseseisvate ja võrdväärsete inimeste kogu, mis töötab ühiste eesmärkide nimel. Iga rahvaasemik toob parlamenti mitmekülgsust oma tausta ja arusaamadega. Ta peab olema algatusvõimeline, kriitiline ja koostööaldis. Tal tuleb otsustada iseseisvalt ja kaitsta oma seisukohti. Rahvaasemiku korralekutsumine on rahva, mitte partei asi. Parlamendile sobib tugeva juhtimisega konverentsi struktuur, mitte fraktsioonideks jagunemine. Parlament (alamkoda) peab olema piisavalt suur, et tagada vaimu suurus ning vältida korruptsiooni ja võimu koondumist. 14. Parteid Valimisel on kaks osa: kandidaatide ülesseadmine (sobivate kandidaatide leidmine) ja valiku tegemine. Kindla valimiskorraga oleme rohkem kui poolel teel heale riigijuhtimisele. Parlamendivalimistel koondab partei poliitilised mõttekaaslased ning kujundab valimisprogrammi, mis on kandidaadist lahutamatu. Programmi mõte on korrastada riigijuhtimise põhialuseid ja otsustada põhisuundi. Esmatähtis ülesanne on tagada demokraatia toimimine, kuna sellest oleneb kogu rahva rahulolu. Tuleb leida printsipiaalsed, rahvalähedased ja võimekad kandidaadid, kelle taust sobib rahvaasemiku tööks. Parteist on kasu kõigile, selle loojatele, poliitikule ja rahvale. Partei teostab oma ideid ja saab riigilt hüvitust (valimistest valimisteni iga valitu pealt ligemale miljon krooni). Kulud võivad aga olla väga väikesed, kui kampaania piirdub ühtses vormis tutvustusega (vt 18). Kandidaadi väärtus parteile on tema potentsiaal osutuda valituks. Valitu tasu on hea palk, lugupidamine ja mõjuvõim. Oluline küsimus on, kas valitsuskoalitsioonid praegusel kujul, kus pooled on võimetud vastutama, on mõttekad? Partei osa ei tundu siin seepärast eriti usutav. Kuigi partei kaudu viib otsetee võimukoridoridesse, on tegemist valitsusvälise ühendusega, millel ei ole eriti asja riigijuhtimise juurde. Tähtis on isiklik vastutus. Pärast valimisi ei tohi asju otsustada mõni parteijuht. Riigi ja partei asjad peavad olema täielikult lahus. Samuti ei tohi rahvaasemik ametikohustuste täitmisel eelistada parteikaaslasi.

9

15. Pseudodemokraatia kogemus parlamendis Partei võib sündida aatelisena, aga kui ta on juba esindatud parlamendis, saab eesmärgiks haarata tegelik võim riigis, et pääseda riigi väärtuste, ka riigipiruka kallale. Põhiseadus ja parteidele jäetud vabad käed võimaldavad seda. Partei eesmärgiks saab sel juhul moodustada parlamendi enamus, et hääletada ühe plokina oma huve silmas pidades. Kaob kriitiliselt tähtis parlamendi arutelu ja rahvaasemiku töö muutub lihtlabaseks. Teised mandaadi saanud parteid jäävad võimuta opositsiooni ega suuda valijaid esindada. Selleks, et viia erakond võimule, allutab juht liikmed oma tahtele. Nad peavad olema truud eeskätt juhile, mitte rahvale. Et tagada enese võim parlamendi üle, määrab juht valimisnimekirja järjestuse - tegelikult ta valib rahva eest. Tulevane rahvaasemik on parteijuhi võlglane. Suure võimu annab võimuliidule põhiseaduse § 89, kus parlament määrab peaministri ja kinnitab valitsuse. Võimude lahusus ei toimi, sest tegevpoliitikud tulevad võimuliidu klikist, keda ühendavad erakondlikud sidemed. Tegelik võim läheb rahva käest parteijuhi kätte, kes otsustab parlamendis ja valitsuses. Mõne juhi äraostmisega saab otsustamist mõjutada, isegi riiki üle võtta. Parlamendis, demokraatliku riigi juhtimise keskmes, algab parteidevaheline võitlus ainuvõimu eest! Parteikesksus tagavat otsustavuse ja koalitsiooniks-opositsiooniks jagunemine konkurentsi. Otsustavust kasutatakse aga suuresti oma huvides ja konkurents tegelikult ei tööta. Esiteks, poliitikutest parlamendi ühine huvi vastandub rahva omale, teostub "poliitikute demokraatia". Teiseks, võimuliit võtab opositsiooni ideed üle või hääletab maha. Nende negatiivsete nähtuste ärahoidmiseks tuleb kehtestada mõned põhimõtted. Esiteks, kaotada võimuga manipuleerivad parteiühendused. Teiseks, parlamendiväliseid tegevpoliitikuid ei seata ametisse partei kaudu. Valijaks võib olla parlamendi ja põhivõimu valijakogu ühine koosseis (lisa A/3). Näiteks Šveitsis võib valitsusse kandideerida iga kodanik, kes vastab kindlatele nõuetele, ministreid valib kahekojaline parlament, peaminister ei moodusta valitsust. Kolmandaks, parlamendi liige ei tohi olla kellegi, eriti mitte partei juhi võlglane. Selleks tuleb kehtestada vastavad reeglid, mis tagavad kandidaatide puhta tausta ja sõltumatu võimu teostamise parlamendis. Šveitsi süsteem soosib ka tõhusust ja säästlikkust. Ametis on seitse ministrit, kes rotatsiooni korras täidavad presidendi ja peaministri ülesandeid. See väldib võimu koondumist, võimaldab asjalikku otsustamist ja ühel häälel rääkimist (minister on kohal keskmiselt kümme aastat).

10

16. Partei kvaliteet Muserdatud ühiskonnas ei taga erakondade omavaheline konkurents kvaliteeti. Erakondadesse koonduvad inimesed sageli vaid selleks, et võimule pääseda. Valimisprogrammid on deklaratiivsed. Uued ja väikesed parteid ei pääse mõjule, sest mängus on suured rahad. Seepärast peab rahvas tagama tugeva konkurentsi, mis tõstab areenile tugevad kandidaadid. Lahendus on rahvaalgatajal luua põhivõimust lahus uudne partei, nn omakond, mis edendab tegelikku demokraatiat, mitte erahuve. Demokraatlikule reformile vastavad: a) kandidaadid leitakse EVLi valimistoimkonna vahendusel (vt 14); b) kandidaadid annavad rahvale vande teha kõik endast sõltuv, täitmaks oma lubadusi; c) omakond kasutab vaid omakasupüüdmatut abi ega jää kellelegi rahva arvel võlgu jm. Algataja ei kandideeri. Omakonna loomine ja selle üksikasjad jäägu aega, kui EVL on täiustumas, et rääkida kaasa parteide korralduses. Liidul pole aga seost omakonnaga, rahva huvides on parteide terve konkurents. Hetkel on oluline, et valimistega toodaks rahva paremiku hulgast esile rahvaasemikud, kes sobivate programmide abil suunaksid riigijuhtimist rahva tahtest lähtuvalt. 17. Tegevvõimu kontroll Riigijuhtimine igas oma avalduses peab minema rahvale korda: see tähendab, et rahvas peab end vastutavaks nii süsteemi kui terviku toimimise eest, poliitikute aususe ja teokuse tagamise eest, aga ka tegemata jätmiste märkamise eest. Rahval on ülevaade toimuvast ning ta on võimeline vajaduse korral teostama muutusi või reforme. Tegeliku demokraatia esmatasemel on rahva keskne ülesanne tagada eeskirjade järgimine, mis ei võimalda võimul võõranduda. Tulemus on rahuldav seal, kus valitsevad asjatundlikkus ja eetika, nt Põhjamaades. Muserdatud ühiskonnas on asjatundlikkus ja eetika nõrgad. Seetõttu tuleb tegevvõimu kõrvale seada tugev konkurent, kes pakub kindlat kavandamist ja lahendite optimeerimist (vt 8) ning tagab seaduste rakendamise. Selleks sobib PAK (lisa A/3). Niisugune konkurents võimaldab saavutada väga hea riigijuhtimise, demokraatia kõrgtaseme. Selle tulemusena areng stabiliseerub ning iga kaadrivahetus ei muuda arengusuunda. Konkurents on konstruktiivne. Puuduste ilmnedes pakub PAK parandust või alternatiivlahendit. Tekib rahva ja tegevvõimu dialoog. Ummikseisu korral lahendatakse küsimus rahvaalgatusega. Kui rahvaalgatuse otsus on tegevvõimu vastu, võib see põhjustada ametiisikute tagasikutsumise või uue Riigikogu valimise. PAKi ülesanne on tagada ka puuduse põhjuse kõrvaldamine. PAKi ülesanne kattub parlamendi omaga ning talle on abiks meedia, statistikaamet, teised institutsioonid ning rahvaalgatuse või tagasikutsumise korral ka EVL. Tagasikutsumise

11

otsustavad need, kes on isiku valinud. Sõltumata sellest, kui ebakõlbeline või nõrk riigijuhtimine on, tagab PAKi tegevus selle kiire kordaseadmise. See algab ise kui PAK hakkab avalikustama puudusi. Töö algab puuduste väljaselgitamisest ning võimalike alternatiivlahenduste väljatöötamisest. Piisab, kui PAKil on mõnikümmend liiget, kellel on õigus saada teavet kõigi riigiasjade kohta. 18. Parlamendi valimine Kui suure partei juht korraldab valimisi, seab ta asjad nii, et tema väljavalitud pääsevad parlamenti väikese vaevaga. Valija jääb sel juhul tegelikult valimise võimalusest ilma. Parlamenti pääsetakse raha abil. Võim võõrandub. Et valimised töötaksid rahva huvides, korraldab neid valijate liit. Tegevvõim teostab valimisi liidu kontrolli all. Valimiste tulemus peab vastama valijaskonna tegelikele eelistustele Rahvas peab kandidaate ning parteisid tundma. Ta vajab tõest teavet, mille põhjal oleks võimalik arukalt otsustada. Valimiste kord peab rahuldama nelja nõuet: 1. Kandidaadi töönõuded. Valijal peab olema selge ülevaade parlamendi talitusest, rahvaasemiku töökohustustest ja sellest, mida asemikult oodatakse. 2. Lubadused. Kandidaat vastutab, et valituna teeb ta kõik selleks, et tema antud lubadused saaksid täidetud. 3. Taust. Arukalt valida on võimalik vaid siis, kui valija tunneb kandidaadi ja partei tausta. Iga kandidaadi taust peab olema sügavuti uuritud. 4. Tutvustus. Kandidaadi esitlemine peab alluma rangele korrale. Valijaga manipuleerimine - reklaam, äraostmine jm. - on keelatud, sest see loob eelised rahakatele kandidaatidele. Sõnavabadus peab säilima, ent tuleb vältida tõe väänamist ja demagoogiat. Valimised olgu vabad igas mõistes. Manipuleeritud inimene pole vaba otsustaja. Eestlased teavad seda hästi. Valijate liidu vahendusel esitatakse iga kandidaadi kohta ühtses vormis tutvustus: kandidaadi isiklik tutvustus ja valimisprogramm ning valijate liidu poolt koostatud taustauuringu tulemused. Kandidaat esineb ja väitleb kogenud vahendaja juuresolekul. Vajaduse korral levitatakse lisateavet. Kõikide kandidaatide võimalused on võrdsed. Valimiskampaania on lihtne, kulutused väikesed ning kandidaatide tutvustus piisavalt usaldusväärne. Rahva kaasahaaramine

12

19. Reformi raamistik Reformi eesmärk on luua toimiv demokraatia, et: a) rahvas oleks teovalmis põhivõim; b) põhiseadus toetaks demokraatiat; c) tegevvõimu ladvik oleks kvaliteetne; d) seadused oleksid rahvalähedased. Sel põhjal on võimalik ehitada üles riik ja ühiskond. Antud tegevuskava katab eesmärke a ja b mille saavutatakse samaaegselt kahes etapis. 1. etapp loob pärisdemokraatia mudeli, rahva eestseisuse algstruktuurid, organiseerituse ning 2. etapi tegevuskava. Mudel hõlmab parlamentaarse demokraatia neid osi, mis tagavad demokraatia toimimise. Eeltöö on praktiliselt tehtud. Käesolev materjal on demokraatia tutvustuse aluseks. 2. etapis toimub põhiseaduse täiendamine ning luuakse põhivõim kui riigiorgan. Rahva aktiivne kasamine on reaalne. Esiteks, rahvas on skeptiline ja peabki olema, kuna teda on kurjasti ära kasutatud. Rahvas on ka poliitiliselt tagasihoidlik, sest tal pole kunagi olnud alternatiivi peale "poliitikute demokraatia" ja ta tajub selle võltsust. Samas pole vähimatki põhjust väita, et rahvas ei tule kaasa algatustega, millest on talle kasu, mille koostamisel on arvestatud ainult rahvaga ning mille abil algatajad ei ürita ise võimule pürgida. Teiseks, rahval on olemas reformi baas: a) demokraatia mudel; b) tegevuskava koos eelnõude kogumiga - rahvas teab, mida ta taotleb; c) organiseeritus, mis näeb ette suurt liitu (kuni kogu valijaskond), mis on hakanud koonduma; d) rahvaalgatajad (vt 10), kes on nõus algatust vedama - sõelutud eestimeelsed inimesed. Seda vajalikku baasi pole enne olnud. 20. Kõrgeima võimu tähendusest üldiselt Põhiseadust saab järgida seni, kui selles ilmneb puudusi ja rahvas kasutab oma õigust seda muuta § 1 põhjal, mis juba praegu sätestab selleks vajalikud alused. Kui §-s 56 on sätestatud, et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas Riigikogu valimisega ja rahvahääletusega, ei tähenda see rahvaalgatuse piirangut, sest selline piirang oleks vastuolus §-ga 1. Meie praegune põhiseadus vajab täiendamist, et täpsemalt sätestada need §-st 1 tulenevad demokraatia põhialused (vt 2, 9, 11 jt). See on rahva enda, mitte poliitikute ülesanne. Samuti ei ole see kohtuliku arutelu teema, sest kohtute funktsioon on seaduse kohaldamine. Meie praegune põhiseadus vajab täiendamist, et täpsemalt sätestada need §-st 1 tulenevad demokraatia põhialused, mis on eespool eraldi punktidena loetletud. See on rahva enda, mitte poliitikute ülesanne. Samuti ei ole see kohtuliku arutelu teema, sest kohtute funktsioon on seaduse kohaldamine.

13

Rahvast ei tohi põhiseaduse koostamisel ja muutmisel takistada. Vastutust riigijuhtimise eest ja puudulikust juhtimisest tekkinud kahju kannab lõpuks alati rahvas. Poliitikute vastutus on pigem näiline. Et põhiseaduses ei ole praegu sätestatud rahvaalgatuse korda, tuleks aluseks võtta traditsioon. Selle järgi antaks rahvaalgatusele institutsiooniline käik, kui selle on oma allkirjaga heaks kiitnud vähemalt 2,5-5% valijaskonnast. (Nii on tehtud näiteks Taanis ja Norras.) Riigikogu peaks selles asjas ka rahvahääletuse algatama. Eestis võeti 2002. aastal küll vastu rahvahääletuse seadus, kuid see ei anna rahvale tegelikku võimalust oma tahet teostada. Praeguse põhiseaduse, rahvahääletuse seaduse ja Riigikogu kodukorra seaduse järgi on teataval osal Riigikogust võimalik rahvahääletuse korraldamine alati nurjata lihtsalt selle vastu hääletades ning rahva tegeliku tahte teostamine võib alla jääda väheste poliitikute huvidele. 21. Tegevuskava Ainus asi, mida rahvas saab antud olukorras teha, on innukalt koonduda, et tuua esile rahva tahe. Poliitikud on haaranud võimu, et allutada rahvas oma tahtele ja riiki ning rahvast lüpsta. Paljud võtted, mida poliitikud rakendavad valimiste korraldamisel, erakonna liikmeskonna suurendamisel ja riigijuhtimisel, on sügavalt demokraatia põhimõtete vastu. Olukorras, kus poliitikud püüavad rahva naha turule tuua, pole keegi vaidlustanud rahva õigust oma huvide eest seista. Küsimus pole muus, kui kättevõtmises. EDA on astunud esimese sammu, järgmise peab tegema rahvas. EVLi liikmeks astumine avab tee. Kui rahvas koondub ning kavakindlalt tegutseb, on ta ületamatu võim. Reform tuleb teostada laial rindel, pühendades asjasse kogu rahva. Esimesed kuus sammu võiksid olla järgmised: 1. Sõnastada reformiga seotud põhiseaduse täienduse eelnõud (tegemisel). 2. Kodanikuõppe raames tutvustada rahvale tegeliku demokraatia olemust ning selles peituvaid võimalusi. 3. Laiendada EVL ülemaaliseks. Mida suurem on liikmeskond, seda kergem on reformi teostada. 4. Koguda allkirju rahvaalgatuseks, mis taotleb kõigi reformiks vajalike põhiseaduse täienduste sätestamist. 5. Esitada EVLi nimel igale rahvaasemikule konkreetseid küsimusi demokraatia juurutamise valdkonnas. Informeerida rahvast iga asemiku suhtumisest asjasse. 6. Esitada rahvaalgatuse taotlus Riigikogule nii, nagu näeb ette demokraatia põhimõte (ka Eesti 1920. a põhiseadus) (vt 8).

14

Kui need kuus punkti on täidetud, omandab EVLi koondunud rahvas jõu, mida tal pole Eestis kunagi olnud. Kui Riigikogu ei suvatse rahvaalgatust rahvahääletusele panna, hakkab EVL aktiivselt tegutsema, tuginedes demokraatia põhialustele, kasutades iga võimalust oma eesmärke saavutada. Uurime süstemaatiliselt riigi toimimist. Informeerime olukorrast teisi riike. EVL teeb erakondadega koostööd, et põhiseaduslik reform seadustataks. Valijate liit teostab reformi ka siis, kui mõni partei algatab põhiseaduse täiendamise. Selge lahenduse ja tegevuskava ning suurearvulise liikmeskonna puhul pole ka rahastamine probleem. 22. Perspektiiv Rahva demokraatlik reform on praeguse küünilise enesekesksuse taustal ainus reaalne vastus võimu võõrandumisele. Seda ei saa ümber lükata, sest reform ei sõltu ühest isikust ega suurest juhist. Reformi edu oleneb rahva peremehetundest ja eneseväärikusest, sellest, kui kaua ta lubab teisi enda ja oma laste arvel liugu lasta. Demokraatia mudelit ja reformi projekti võib täiendada, kuid see ei aegu. Kui rahval on mõõt täis, on tal võimalus liituda ning teha lõpp pseudodemokraatiale. Küsimus on vaid selles, kui kaua peab Eesti riik vastu vaimu vaesumisele ja väärtuste kaole? Algatuse kaudu, rahva vaimse eliidi osalemisel saavad kodanikud toetada kindlat ja rahumeelset arengut. See hõlmab elukeskkonda - keskkonnakaitse, säästlikkus, puhtus jm - ja lõpeb tervisliku, loova ning hooliva elulaadiga. Peaks olema selge, et käesolev dokument annabki demokraatia üldkehtiva mudeli konkreetsete lahenditega seal, kus need pole ilmsed. Tegevuskava on mõeldud selle mudeli juurutamiseks ja seda võimaldab loodud põhivõimu organiseeritus. Suunad sellele reaaalse sisu andmiseks on selged. Pärisdemokraatia mudel on rakendatav igas riigis, kus: a) repressioonid ei ole tõsine takistus, rahvas on vaba; b) rahvast saab informeerida ja demokraatias harida; c) rahvas on piisavalt ühtne, et alluda enamuse tahtele; d) esile tõuseb kindel algataja (kogu). Kui eestlased võtavad reformi tõsiselt, siis see õnnestub. Eesti Demokraatlik Algatus (EDA), märts 2003

15