Progress Report Maarja, Marili, Ethel, Liisa

Ülevaade tehtust

Üle- eelmisel nädalal plaanisime, et Ethel ja Liisa panevad veebikursuse disainimise põhitõed paika ning Marili ja Maarja tegelevad oma küsimusega edasi lähtuvalt nendest põhitõdedest. Tegevus läks plaanipäraselt. Kohtusime Skype’is ja saime üheskoos ja tänu Marinile enamus küsimustele vastused ning uued ülesanded ära jagatud. Leidsime mõned paralleelid põhitõdede ja kolme ennastjuhtivuse teemal oleva artikli vahel. Eelmisi teadmisi kinnitas fakt, et ennastjuhtivuse eelduseks on siiski õppija kontroll läbi õppeprotsessi ning nii ka e-õppes. Nädala tegemisi iseloomustas veel eelmisel nädalal leitud allikate nn. ülevaatamine ja leitud informatsiooni korrigeerimine. Disainimise põhitõdesid nimelt on väga palju, ja materjali edasi otsides leiaks neid kindlasti veel ja veel, õnneks väga paljud muidugi erinevate autorite käsituses kattuvad, aga antud juhul ei pidanud me otstarbekaks neid üha juurde otsida ja tekitada, sest see oleks meie probleemi asetuse fookuse paigast nihutanud, kuna tegeleme eeskätt ikkagi ka õppija enesejuhitavusega.

Milliseid materjale olete leidnud ja läbi töötanud? Tutvuti Internetist kättesaadava e-raamatuga „E-learning by design“, mille autoriks oli e-õppe disainimise spetsialist W. K. Horton. Tegemist on väga põhjaliku ja praktilise e-õppimist käsitleva raamatuga, kus sisukord ainuüksi koosnes rohkem kui 20 leheküljest. Meie rühmatöö seisukohalt olid kõige olulisemad esimese peatüki „E-õppe disainimine“ alapeatükid „Mis on e-õppe disainimine“ ja „Kiire ja usaldusväärne disainimine.“ Oluline oli instruktsioonilise disaini lahtimõtestamine pedagoogika ja andragoogika tähenduses, kus instruktsiooniline

disain

tähendab

vajaliku

õppimiskogemuse

organiseerimist

ja

konkretiseerimist, ning sellest saavad alguse kursuse tehnoloogilised valikud. Disainimise puhul peetakse oluliseks eesmärkide seadmist ja nende identifitseerimist, on esmased ja teisesed eesmärgid (Horton 2006). Raamat koosnes väga paljudest konkreetsetest näidetest ja neid visualiseeriti põhjalike joonistega. Saime juba eelnevalt loetule kinnitust juurde, nimelt selles osas, et disainimise aluseks on eesmärgid ehk enne disainima hakkamist peab teadma, kuhu tahetakse e-õppe kursusega jõuda ja mida saavutada. Eesmärkide sõnastamisel saab esitada abistava küsimuse: „Mis loeb, mis on oluline ülikooli/kursuse/kursuslaste jaoks ehk millega saab mõõta kursuse edu? Kursuse õppimistegevused tuleb planeerida vastavalt seatud eesmärkidele, mida tegevuste

kaudu saab saavutada. Samuti tutvuti disainimise protsessiga, kus

tsükli moodustavad

analüüsimine, disainimine, ehitamine, hindamine. Disainimine koosneb seeriast otsustustest, ehitamise faas tähendab arendamist ja rakendamist ning hindamine saab aluseks esimesele etapile – analüüsimisele. (Horton 2006) See tsükkel meenutas ka koolitusprotsessi tsüklit, mis algab koolitusvajaduse väljaselgitamisega ja lõpeb tagasiside ja hindamisega, mis tähendab, et oma põhimõttelt sai nende vahel näha mitmeid paralleele. Lisaks tutvuti William Horton

Consulting,

Inc

veebileheküljega,

mis

oma

olemuselt

oli

orienteeritud

organisatsioonidele abiks e-õppe planeerimisel ja elluviimisel ning seal leidus veel teisigi tema raamatute viiteid. Siis leiti samalt leheküljelt ka viide veebileheküljele Web Courseworks (www.webcourseworks.com), kust omakorda leiti paar podcasti ning

Jon

Alecksoni (Web Courseworks president) intervjuud William Hortoniga tema eelpool kirjeldatud raamatust. Seal jagas W. Hortoni nõuandeid selle kohta, kuidas panna kokku eõppimise disainimise meeskonda ning mille järgi aru saada, et inimene sobib disainijaks. W. Horton (2007) viitas ka sellele, et e-õpe tuleb muuta elulähedasemaks ja mõneti peaks see sarnanema ka videomängu mängimisele. Kuigi sealt intervjuust ei tulnud otseselt välja vastuseid meie rühmatöö probleemile (mis ei olegi taotlus), siis kindlasti andis see juurde palju olulist taustainformatsiooni. Allikad Horton, W. K. (2006). Designing e-learning. A Wiley Imprint [2009, märts 24]

http://books.google.ee/books?id=pn1r35moircC&hl=en

Horton, W.K. (2007). Podcast interview. Interviewer Jon Aleckson.

Web Courseworks. [2009, märts 25] http://www.webcourseworks.com

William Horton Consulting, Inc. [2009, märts 25] http://www.horton.com/html/home.aspx

Mida olete teada saanud?

• Kursuse juhendaja/õpetaja või tugiisik jälgib kursuse jooksul õppijate motivatsiooni ja suudab

vajadusel

rakendada

õppijate

kursuselt

väljalangemise

ennetamiseks

läbimõeldud tegevuskava, mis arvestab individuaalsete õppijate eripärade, soovide, muredega.

Kim

(2004:465)

artikkel

kinnitas,

et

interaktsioon

on

vajalik

motiveerivate

veebikeskkondade disainimisel. Samas vähene suhtlus veebikeskkonnas, kus õppija saab ise oma õppimise tempot reguleerida, ei mõjutanud täiskasvanud õppija motivatsiooni. Animatsioonid, simulatsioonid ja ülesannete seotus reaalse eluga olid õppijatele samuti motiveerivateks teguriteks veebikeskkondades. Eelpool nimetatud aspekte peab õppejõud eõppe kursuse disainimisel silmas pidama, kui ta tahab toetada õppijal kujuneda ennastjuhtivaks õppijaks.

• Kursuse juhendaja/õpetaja võimaldab õppijale suurt kontrolli oma aja üle ning suunab teda sealjuures iseseisvale aja planeerimisoskuse kujundamisele.

Song ja Hill (2007) rõhutavad oma artiklis ka seda, et õppija kontroll oma aja üle märgib suurt rolli õppija ennastjuhtivuses. Õppejõud peaks andma ajaplaneerimise osas õppijale vabad käed- nii kasvatab ta õppija ennastjuhtivust. Samas ei tohiks õppejõud olla ka kusagil nö “eemal”, sest nii võib õppijal tekkida tunne, et ta on üksi jäetud ning vaba ajakasutus ei kompenseeri seda.

•

E-õppe kursuse juhendaja/õpetaja seab kursuse eesmärgid, töötab välja planeeritava kursuse sisulise programmi, õpitulemused ja koostab kursuse ajakava ja kalkulatsiooni vajalike ja kasutada olevate ressursside kohta (raha, erioskused jm).

•

Kursuse juhendaja/õpetaja tagab endale ligipääsetavuse kursusel kasutatavatele tehnoloogilistele

ressurssidele,

võimalusel

konsulteerib

selleks

tehnoloog-

spetsialistiga. Kursuse reaalseks alguseks oskab õpetaja ise valitud veebikeskkondades toime tulla ja erinevaid kasutatavaid tehnoloogilisi lahendusi rakendada. Sõltuvalt

õppijate arvust ja töömahust kasutatakse kursusel tugiisiku või tuutori abi.

• Kursuse juhendaja/õpetaja viib läbi planeeritava kursuse sihtrühma analüüsi: kes on kursusel osalejad, millised on kursuslaste eelteadmised, vajadused ja oskused, millised on tehnilised võimalused; kas kursuslased on sarnase või väga erineva tasemega; kui palju on kursuslasi; sõltuvalt kursuslaste arvust õppesisu esitamise meetodid; kas kursuslased on varem kasutanud e-õppe keskkonda. Kahtluse alla ei seata fakti, et nii õppijate kui ka tehnoloogilistele ressurssidega peab õppejõud ennast kurssi viima enne, kui ta e-õppe kursust disainides tahab õppijaid toetada ennastjuhtivateks õppijateks kujunemisel. Ka Song ja Hill (2007) kinnitavad seda fakti läbi oma

artikli.

Kuidas sujub grupitöö? Töötame neljakesi edasi, selleks et meie probleemipõhise õppimise baasil rühmatöö tulemusena leitud lahendused formuleerida, kokku panna ja esitada iseendale ja teistele. Igatahes sujub meil töö väga hästi ja teema on väga haarav ja põnev.