Maailm 20 .sajandi Alguses Kt

Maailm 20.sajandi algul

IMPERIALISMIAJASTU JA ÜHISKONDLIKUD LIIKUMISED Imperialismiajastu 19. saj lõpul jõudis maailm imperialismiajastusse. Eelneval sajandil levis jõudsalt rahvuslus ja tekkisid uued, mõjukad rahvusriigid nt. Saksamaa ja Itaalia. Esialgu lähtus rahvusluse ideoloogia kõigi rahvuste võrdsuse põhimõttest, kui sajandi teisel poolel hakkas suuremate rahvuste hulgas tõusma šovinism e. marurahvuslus. See tähendas, et enda rahvust peeti paremaks kui teisi. See andis tõuke imperialismile e. suurriikide püüdele saavutada võimalikult suur mõjuvõim maailmas. Lisaks koloniaalvallutustele sooviti suurendada ka majanduslikku mõjuvõimu. Nii muudeti vähem arenenud maad 19.sajandi jooksul tugevamate maade tööstuse toorainebaasiks ning üha enam ka turuks. Suurriigid põhjendasid oma käitumist Euroopa tsivilisatsiooni levitamisega. Kuna nende arust oli selline ühiskondlik ning poliitiline kord – isikuvabadus, eraomand ja demokraatia – ainuvõimalik. 20.saj alguseks oli peaaegu kogu maailm jagatud Euroopa riikide asumaadeks või mõjusfäärideks. Peale Euroopa (Venemaa k.a), oli maailmas veel ainult kaks suurvõimu Ameerika Ühendriigid ning Jaapan. Kuigi euroopalike põhimõtete hulka kuulus rahvaste õigus enesemääramisele, ei tahtnud ükski suur ega väike riik mõne enda territooriumi lahkulöömisest kuuldagi. Erandiks sai Norra 1905.a Rootsist eraldudes. Teised riigid võitlesid selle vastu kõigi võimalike vahenditega. Saksamaa ja Venemaa kasutasid selleks ümberrahvastamispoliitikat ning Inglismaa üritas relvajõul maha suruda rahvuslikku vastupanuliikumist Iirimaal. Kõige leebemalt käituti erinevate rahvustega Austria-Ungaris, kus neile anti piiratud autonoomia.

Koloniaalimpeeriumide teke 1914.aastaks elas 56% maakera elanikkonnast koloniaal- või poolkoloniaalsetes maades. Tihti oli emamaal elavate inimeste arv tühine võrreldes kolooniates elavate inimeste arvuga. Paraku hakkasid koloniaalvallutusteks sobivad maad 20.sajandi alguseks otsa saama. Mis tekitas loomulikult vastuolusid suurriikide vahel ning viis katseteni valdused ümber jaotada. Eriti huvitatud oli sellest Saksamaa, kes noore riigina oli maade jagamisele natuke hiljaks jäänud. Väga nõutud maa oli Aafrika, seal omasid suurimaid kolooniaid Inglismaa ja Prantusmaa, kuid ka Saksamaa, Belgia, Itaalia, Portugal ja Hispaania. 1914. aastaks olid suutnud iseseisvuse säilitada vaid Etioopia (Abessiinia) ja Libeeria (ameeriklaste rajatud oma endistele neegerorjadele).

1

Mõnikord õnnestus vallutajatel kohalike rahvaste vastupanu kiiresti maha suruda. Mõnikord kestis võitlus kauem. Kõige dramaatilisemaks kokkupõrkeks Aafrikas oli IngliseBuuri sõda 1899 – 1902. Buurid olid Hollandi päritolu asunikud, kes olid põliselanikega võideldes asutanud Lõuna-Aasrikasse Transvaali ja Oranje vabariigi. Esialgu suudeti inglastele küll vastu panna, kuid hiljem tuli siiski alistuda. Vastuseis suurriikide koloniaalpoliitikale kasvas ka Aasias. Indias tõi see kaasa kiire majandusliku arengu, mis tõi kaasa traditsioonilise elukorralduse kokkuvarisemise. Vastupanu etteotsa tõusid euroopaliku hariduse saanud hindud, kes lõid selleks 1896.a oma organisatsiooni India Rahvuskongressi, mille eesmärk oli saavutada iseseisvus siseasjades. Siiski hakkas selle mõju avalduma alles kümnekonna aasta pärast. 20.saj alguseks oli Hiinast saanud poolkoloniaalne maa, kus tugevamad riigid tegutsesid enam-vähem omatahtsi. See kutsus esile nn bokserite ülestõusu(1900), mis aga veriselt maha suruti. Samal ajal kogus Hiinas jõudu kodanlik-demokraatlik liikumine, millel õnnestus 1911.aastal Mandžu dünastia lõpuks kukutada ja Hiinast sai vabariik.

Tehnika areng Kõigele sellele aitasid kaasa ka tehnilised uuendused. • Henry Ford – autotehase esimesed konveierid • Ferdinand Zeppelini – õhulaev tsepeliin • Vennad Wrightid – esimene lennuk • Guglielmo Marconi – esimene raadiosaade • Titanic

Maailmamajanduse areng 20.sajandi algul Majanduse areng oli järjest kiirem, samas ka ebaühtlasem. Turusuhted muutusid järjest tähtsamaks ja riiklik regulatsioon taandus, järjest olulisemale kohale maailmamajanduses tõusis kaubandus. Raudteede võrgu tihenemine võimaldas kaupa kiiremini, odavamalt ja suuremates kogustes transportida. Löödi alla üldine hinnatase ja tugevnes konkurents. Kõik see muutis riigid üksteisest järjest enam sõltuvaks. Maailm globaliseerus: rahandusasutused ja kaubandusfirmad kasvasid kokku või põimusid, tööstus muutus järjest rahvusvahelisemaks. Paljude teadlaste arvates, oleks sõda tähendanud katastroofi. Osa riike suutis muutunud olukorda paremini ära kasutada. Kui varem oli majanduse arengus esikohal olnud Inglismaa, siis nüüd jäi ta oma iganenud tehnikaga tahapoole, ning esile kerkisid Ameerika Ühendriigid ning Saksamaa. Tänu uutele tööstusharudele hakkas Saksa eksport kiiresti kasvama, kolmekordistudes ajavahemikul 1900 – 1913. See omakorda andis tõuke Saksa kaubalaevastiku arengule. Peagi oli see suuruselt teisel kohal maailmas. Majanduse ebaühtlane areng tekitas suurriikide vahel pingeid, mis viisid kriisideni.

Ühiskondlikud liikumised 20. sajandi algul Tundus, et 20.sajandi alguses liiguvad kõik riigid demokraatia poole ja liberaalse maailmakorrani, kuid siiski olid ka tolleaegsed kõige demokraatlikumad riigid vaevatud sisemistest pingetest. Tööstuslik pööre oli sünnitanud uue klassi – proletariaadi ehk palgatööliskonna, mis hakkas järjest energilisemalt oma õigusi suurendama. Kogu 19.saj

2

käisid võitlused tööliste ja tööandjate vahel, mis vahel kasvasid üle kodusõjaks. 20.saj alguseks olid töölisliikumisel juba selline jõud, et ühelgi valitsusel polnud enam võimalik seda ignoreerida. Samuti oli muutunud ka töölisklass ise. Paljud palgatöölised olid saanud jõukamaks ning lähenesid juba kesklassile. 19.sajandi keskel olid revolutsioonilised sotsialistid ning Karl Marx kuulutanud klassivastuolude teravnemist ning kehtiva korra lammutamist revolutsiooni teel, 20.sajandi algul polnud aga paljud sotsiaaldemokraadid revolutsiooni vältimatuses enam nii veendunud. Rahvusvahelises töölisliikumises kujunes neli suunda: • Revisionistid – arvasid, et sotsialismini on võimalik jõuda ka järk-järguliste reformidega. • Vene enamlased – Vladimir Uljanovi (Lenini) eestvedamisel Vene sotsiaaldemokraatlikus parteis juhtpositsiooni haaranud. Nende arvates oli ainus tee sotsialismile vägivaldne revolutsioon ja proletariaadi diktatuuri kehtestamine. • Tsentristlik suund - Karl Kautskyga eesotsas püüdis leida kahe eelneva suuna vahel keskteed. • Anarhistid – pooldasid küll kodanliku korra kukutamist, kuid ei pooldanud mingisugust diktatuuri. Ainus viis selle saavutamiseks oli atentaatidega suurriikide valitsejatele ning kõrgematele ametnikele. Kõik need liikumised uskusid progressi. Samas olid arusaamad väga erinevad, mis viiks progressini. Ühed nägid seda hariduse arendamises, teised vägivaldses võitluses. Kristlik kogukondlus hakkas Euroopas üha enam nõrgenema. Sotsiaaldarvinism ning mitmed sellele tuginevad filosoofilised suunad kuulutasid kristluse iganenud, valeks ja kahjulikuks. Looduses, mis tugines looduslikule valikule, pidi ellu jääma tugevaim. Sõja ülistamine muutus järjest populaarsemaks. Tuntud Saksa mõtleja Friedrich Nietzsche imetles avameelselt julma, kaunist ja rõõmsameelset jõudu. Sõjas nähti väljapääsu igavast argipäevast, mille purustav ja puhastav toime lõpetaks kõik sõjad.

RAHVUSVAHELISED SUHTED 20.SAJANDI ALGUL Suurriikide blokide kujunemine 19.sajandi viimasel veerandil hakkasid Euroopa riigid sõjalistesse blokkidesse grupeeruma. • 1879. aastal sõlmiti liiduleping Saksamaa ja Austria-Ungari vahel. • 1882.aastal ühines nendega Itaalia. See nn Kolmikliit tekitas teistes Euroopa riikides rahutust. Veelgi hullemaks tegi asja noor Saksa keiser Wilhelm II, kes loobus Venemaaga sõlmitud nn edasikindlustuslepingust, millega Saksamaa kohustus mitte ründama Prantsusmaad ja Venemaa Austria-Ungarit. Selline tegevus sundis Venemaad ja Prantsusmaad ühist keelt leidma. • 1893. aastal sõlmiti liiduleping, millega kohustusid kallaletungi korral teineteist aitama. Muidugi ei meeldinud see Wilhelm teisele ning ta üritas Nikolai II veenda sellest loobuma. Siiski see nii ei läinud. Venemaa ja Prantsusmaaga ühines ka Inglismaa, et tasakaalustada võimuvahekorda Euroopas.

3

1903. aasta kevadel tegi Inglise kuningas Edward II Prantsusmaale erakordselt õnnestunud visiidi, mille tagajärjel nende suhted hakkasid paranema. • 1904. aastal kirjutasid Prantsusmaa ja Inglismaa alla kokkuleppe ametliku nimega Entente Cordiale e. Antant. Lepingus jagati mõjusfäärid Aasias ja Aafrikas ning Briti valitsus kohustus abistama Prantsusmaad kõigis tarvilikes administratiivsetes, majanduslikes, finantsilistes ja sõjalistes reformides. Otseselt ei võtnud Inglismaa mingeid sõjalisi kohustusi, kuid tegelikult hakati plaanima ühist sõjategevust Saksamaa vastu. Järgnevalt parandas Inglismaa oma suhteid Venemaaga. • 1907. aastal kirjutati alla lepingule, millega jagati mõjusfäärid Aasias. Nüüdsest seisid vastamisi Antant ja Kolmikliit, millest Itaalia küll hakkas 20.sajandi algul kaugenema. Kuigi algselt oli liitude moodustamine loodud sõja ära hoidmiseks, oli just see protsess eelduseks Esimese maailmasõja tekkeks. Oma osa oli ka hoiakutel sõja vastu, mis seda pidem soodustasid. Kõigil olid meelest läinud Napoleoni ajastu õudused pigem mäletati seda au ja kuulsust, mis sellega kaasnes. Oluline oli ka sõjatehnika areng ning võidurelvastumine. Oma osa mängis selles raudteede ehitamine, mis võimaldas kiiremini vägesid rindele saata ja mobiliseerida. Inglise-Buuri sõjas võeti esimest korda kasutusele raskekuulipildujad. Vene-Jaapani sõjas (1904-1905) muutusid tavaliseks kiirlaskerelvad. Laialt võeti kasutusele ka kaevikud, miinipildujad ja moodsad sidevahendid. Ratsavägi muutus kasutuks.

Kolmikliit ja selle eesmärgid Kolmikliidu kandvaks jõuks oli Saksamaa. Ta soovis haarata uusi kolooniaid. Et oma mõjuvõimu suurendada, vajas Saksamaa võimsat laevastikku. Saksamaa eesmärk oli purustada Prantsusmaa ning kinnitada oma mõjuvõim Euroopa mandril. Kolooniad taheti ümber jaotada nii, et Saksamaa oleks esindatud kõikjal maailmas. Otsest sõjalist kokkupõrget Inglismaaga püüdis Saksamaa esialgu vältida. Saksamaa toetus oli eluliselt oluline Austria-Ungarile. A-U. oli sisemiselt killustatud, teda ohustasid Serbia püüded luua A-U koosseisu kuuluvatest slaavi rahvastest Balkanil suur slaavi riik. Serbiat toetas aga Venemaa. A-U eesmärk oli tugevdada oma positsioone Balkanil, selleks tuli maha suruda Serbia domineerimiskatsed ja saada Saksamaa toetus juhul, kui Balkani sündmused peaksid tooma sõja Venemaaga. Kolmikliidu kõige nõrgimaks osaliseks oli Itaalia, kes oli sinna sattunud mõnevõrra juhuslikult. Itaalia oli end sidunud Saksamaa ja A-U kaitseks Prantsusmaa vastu. 20.saj algul paranesid aga Prants. Ja Itaalia suhted märgatavalt. Itaalial oli kavatsus eraldada Türgi küljest hilisem Liibüa, tollal Kürenaika ja Tripolitaania, prants. ja Venemaa toetasid selles Itaaliat. 1911.a õnnestuski Itaalial oma väed viia TjaK-see ning nimetas oma kolooniaks – Liibüa. Tähtsamaks koostööpartneriks kui Itaalia oli Saksamaale ja A-U-le 20.saj esimesel kümnendil Türgi. Türgi lootis neilt toetust eeskätt Venemaa ja Itaalia kasvava surve vastu.

4

Antant ja selle eesmärgid Antandi võtmeriigiks oli Prantsusmaa, kes soovis vähendada Saksamaa mõjuvõimu Euroopas ning saada tagasi Elsassi ja Lotringit. Samuti oli Saks. Ja Prants. huvide konflikt Aafrikas. Ka Venemaa ei soovinud Saksamaa hegemooniat Euroopas, kuid peamine huvisfäär oli siiski Türgi. Venemaa kinnisidee juba sajandeid oli olnud vallata Konstantinoopolit ja Dardanelle. Selleks oli vaja purustada peale Türgi ka A-U ja kehtestada oma või Balkanil. Pransusmaaga sõlmitud liidulepingu järgi kujunes Venemaa vastaseks võimalikus sõjas aga hoopis Saksamaa. Inglismaa polnud küll lubanud oma liitlasi sõjaliselt aidata, kuid enne Esimest maailmasõda jõuti niikaugele, et Inglismaa kõrvale jäämine oleks võrdunud reetmisega. Inglismaa ei saanud lubada Saksamaal muutuda domineerivaks jõuks Euroopa mandril ja maha tuli suruda tema pürgimised jagada ümber senised koloniaalvaldused, et tõusta maailmajõuks. Inglismaa tegutsemisviis sobis väga hästi ta liitlasele Jaapanile, kes oli huvitatud Saksamaa koloniaalvalduste ülevõtmisest Aasias.

USA tulek maailmapoliitikasse Varem olid Ameerika Ühendriigid ajanud isolatsionistlikku poliitikat, kuid 20.saj algul sekkuti järjest enam Lõuna-Ameerikas toimuvasse, et teha seal lõpp eurooplaste mõjule ja tõusta seal suurvõimuks. USA-l oli võrreldes Euroopa riikidega väike maavägi, kuid selle eest võimas laevastik. Esimene märk Ameerika imperialismist oli Ameerika-Hispaania sõda 1898.a. Hispaania sai lüüa ning loovutas Pariisi rahuga Puerto Rico, Filipiinid ja Guami. Kuuba jäi neljaks aastaks USA okupatsiooni alla. Järgnevalt asus USA Ladina-Ameerikas teostama nn kahuripaatide diplomaatiat, mis tähendas, et sealsed sagedased riigipöörded ei tohtinud lõpetada lepinguid, mis olid sõlitud USA valitsuse või kodanikega. Vastasel juhul maabus vastava riigi rannikul dessantvägi. Ameerika Ühendriikidele oli äärmiselt oluline Kesk-Ameerika maakitsust läbiv kanal. See kuulus tol ajal Kolumbiale, kuid USA pidi üüratult suur maksu maksma, et seda kasutada. Lihtsam oli USA-l toetada vastuhakku, mille tulemusel eraldus 1903.a Kolumbiast Panama riik. USA valitsusega sõlmiti leping, millega sai Ühendriigid rentida kanali kasutamise õiguse määramata ajaks. Euroopas oli Ühendriikide tähtsaimaks partneriks Inglismaa, peamiselt kaubavahetuse kaudu. See määras paljuski ette ära Ühendriikide hoiaku Euroopat ähvardavas konfliktis.

Rahvusvahelised kriisid 20.sajandi algul Suurriikide blokkide kujunemine tekitas maailmas palju kriise, mis küll suudeti ajutiselt lahendada, kuid sõja oht tekkis järjest rohkem ja rohkem. Eriti ohtlik oli 20.saj esimesel kümnendil Balkani poolsaar. Kuigi otseselt ei puudutanud sealsed asjad ei Prants., Ingl. ega Saksamaad olid nad kõik seotud

5

Venemaa või A-U-ga, ning seetõttu võis igast väiksemast asjast kujuneda suurem kokkupõrge Euroopas. Oma osa mängis Serbia agressiivne poliitika. Sajandi algul toimus Serbias sõjaväeline riigipööre, mille käigus kuningas koos perekonnaga metsikult mõrvati ja venemeelse valitsejaga asendati. Nüüdsest tähendas konflikt Serbiaga konflikti Venemaaga. Vene-Serbia ambitsioonidega põrkusid A-U plaanid. 1908.a liitis A-U endaga ametlikult Bosnia ja Hertsogoviina. See viis A-U tugevasse vastuseisu S-V-ga. Siiski pärast Saksamaa sekkumist taandus Venemaa, kes oli Vene-Jaapani sõjast ning 1905.a revolutsioonist veel nõrgestatud. Türgi jätkuv nõrgenemine õhutas Balkani rahvaid türklasi kogu poolsaarelt välja tõrjuma. Oma võimalust nägi selles ka Venemaa, kes seda takka õhutas. 1912. a kuulutasidki Serbia, Bulgaaria ja Makedoonia Türgile sõja. Türgi sai lüüa ning kaotas kõik oma valdused Euroopas peale Konstantinoopoli. Bulgaaria omandas nii ulatuslikud alad, et juba järgmisel aastal ründasid ta endised liitlased koos Türgi, Kreeka ja Rumeeniaga teda ennast ning võtsid bulgaarlastelt nende vastomandatud territooriumid taas ära. See võõrutas Bulgaariat Serbiast ja Venemaast ning lähendas Kolmikliidu riikidele. Balkanil valitsevaid vastuolusid need sõjad aga ei liikvideerinud, otse vastupidi.

BALTIMAAD VENE IMPEERIUMI KOOSSEISUS Venemaa jõuab 20.sajandisse 20.saj alguseks oli Venemaa teinud läbi suure majandusliku tõusu, kuid võrreldes teiste suurriikidega endiselt mahajäänud ja vastuoluline impeerium. 1894. aastast alates oli Venemaa keisriks heatahtlik, kuid tahtejõuetu Nikolai II, kelle alamaid demokraatlike vabaduste puudumine järjest enam häirima hakkas. Oma positsiooni säilitamiseks ja tugevdamiseks üritas Venemaa jätkata agresiivselt välispoliitikat. Kaug-Idas viis see kokkupõrkeni Aasias suurvõimu positsioonile pretendeeriva Jaapaniga. Vene-Jaapani sõjas 1904-1905 sai Venemaa raskelt lüüa. See soodustas 1905.aasta revolutsiooni teket, mis algas 9.jaanuaril, mil võimud lasid Peterburis rahumeelse töölisrongkäigu pihta tule avada. Järgnesid rahutused. 1905.aasta oktoobris halvas ülevenemaaline streik elu kogu maal ja tsaarivalitsusel tuli järele anda. • 17. oktoobri manifestis lubas Nikolai II rahvale sõna-, koosoleku ja ühinemisvabadust ning rahvaesinduse – Riigiduuma – valimisi. Algas erakondade moodustamine. Detsembris toimus veel üks ülestõus, mis veriselt maha suruti, kuid siiski jäi suurem osa armeest tsaarivõimule ustavaks ning 1906.aasta jooksul suudeti revolutsioon summutada. Kõigi tehtud järeleandmisi siiski tagasi ei võetud. Tehti samm konstitutsioonilise monarhia suunas. Seda kehastas rahva pool valitud (küll ebademokraatlikult) Riigiduuma. Kahjuks olid selle volitused üpris piiratud. Siiski oli vaja reforme, et teistele suurriikidele järele jõuda. Neid hakkas teostama peaminister Pjotr Stolõpin. Kõige olulisem oli agraarreform, mille eesmärk oli vene maaelu ümber korraldada. Senine külakogukond lammutati, talupojal oli 6

õigus sellest välja astuda ja maa eraomandiks kinnistada. Siiski läks see aeglaselt ja tekitas palju segadust. Taas hakkasid levima revolutsioonilised meeleolud, tugevnes ka rahvuslik liikumine.

Balti kubermangud 20.sajandi algul Baltimaad arenesid 20.saj algul kiiresti. Tööstuse areng suurendas järsult linnaelanike osatähtsust. Tallinnast pidi tsaarivõimu arvates saama Vene sõjalaevastiku peamine tugipunkt Läänemerel. Kuid ka maapiirkonnad arenesid kiiresti. Põllumajanduslik ühistegevus, talud hõlmati üha tihedamalt turusuhetesse. Rahvuslike ideede levik üha uutesse kihtidesse ja põlvkondadesse tõi kaasa rahvusliku liikumise jagunemise erinevateks suundadeks, hiljem erakondadeks. Eestis oli 19.saj viimastel aastatel mõjukaimaks rahvuslikuks tegelaseks tõusnud Jaan Tõnisson, kelle poolt Tartus välja antava ajalehe Postimees (hariduse ja kultuuri edendamine) ümber oli koondunud suurem hulk rahvuslasi. Tallinnas hakkas 1901. a andma välja ajalehte Teataja (majandust peeti tähtsaks) advokaat Konstantin Päts. Nii Lätis kui Eestis omandas uue mõtteviisina suurema mõjuvõimu sotsiaaldemokraatia. Algul peamiselt vene üliõpilaste ja tööliste seas, kuid peagi ka kohaliku rahva hulgas. Kuigi baltisaksa ülemkiht jäi domineerima, kasvas eestlaste ja lätlaste mõju ühiskonnas oluliselt. Nt läksid mitmed majandusasutused ning omavalitsused nende kontrolli alla. 1904. a saavutas eesti-vene blokk võidu Tallinnas, mis tegelikult tähendas eestlaste võimuletulekut oma maa suurimas linnas.

1905. – 1906. aasta sündmused Baltikumis Ka Eestis ja Lätis mindi 1905.a revolutsiooniga kaasa. Algas mõisate põletamine ning mõisnike tapmine. Eesti ja Läti osalesid ka ülevenemaalises üldstreigis. 16. oktoobril 1905 avas sõjavägi Tallinnas Uuel turul ametivõimude poolt lubatud meeleavalduse pihta tule. Surma sai 94 inimest, haavata üle 200. Olukorda leevendas veidike Nikolai II 17.okt manifest, milles lubatud vabaduste alusel algas ka Baltimail poliitiliste erakondade moodustamine. Eestis asutati novembris Jaan Tõnissoni algatusel Eesti Rahvameelne Eduerakond, mis oli liberaaldemokraatlik reformipartei. Tsaarivõimud vastasid mõisate põletamisele jms sõjaseisukorra väljakuulutamisega ning karistussalkade saatmisega, kelle tegevust juhtisid kohalikud mõisnikud. Lüüasaamisele vaatamata olid revolutsiooni tulemused Balti rahvastele positiivsed. Võideldi välja õigus emakeelsete erakoolide, sealhulgas keskkoolide loomiseks, lihtsustus rahvuslike organisatsioonide ja ajakirjanduse tegevus.

Baltikumi areng 1907 – 1914

7

1906.aastal avas Eestis uksed Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium Tartus, järgnesid poisslaste gümnaasiumid Pärnus, Viljandis ja Otepääl. Samuti avati Vanemuise uus maja Tartus ning valmis Estonia teatrimaja Tallinnas. Nii Lätis kui Eestis arenes põllumajanduslik ühistegevus, mis haaras suure osa maaelanikkonnast. Hoogustus ka poliitiline tegevus. See ei läinud küll kaugemale 1905.a esitatud omavalitsuse ehk autonoomia nõudmisest. Vene Riigiduumas olid poliitikud Baltikumist, kes tutvustasid Balti rahvaste probleeme. Leedus oldi aga juba tugevalt meelestatud iseseisvuse saavutamisele ja selleks pöörduti rohkem Saksamaa poole, erinevalt Eestist ja Lätist, kus Saksamaad peeti oma põliseks vaenlaseks.

8