Teisel Pool Seina

kolm - mitte valjemini kui enne, kuid see tundus olevat ärevam ning tungivam. Ma pidin juba vastama, kuid Hingerahu Vaenlane sekkus taas jõhkralt mu tegemistesse ja käskis kätte maksta. Tüdruk oli mind kaua ning julmalt ignoreerinud, nüüd oli minu kord teda ignoreerida. Uskumatu väiklus - andku jumal mulle andeks! Ma lebasin hommikuni ärkvel, julgustades oma kangekaelsust kõige häbitumate õigustusega ja - kuulatasin. Kui ma järgmisel keskhommikul majast välja astusin, kohtasin oma majaperenaist, kes parajasti sisse tuli. „Tere hommikust, härra Dampier,” ütles ta. „Kas te olete juba uudist kuulnud?” Ma ütlesin talle, et polnud uudiseid kuulnud; tegelikult andsin mõista, et ma ei tahagi mingeid uudiseid kuulda. Tema ei pannud mu mõistaandmist tähele. „See puudutab kõrvalmaja haiget noort daami,” vaterdas ta edasi. „Mis! Te ei teadnudki? Aga ta on juba mitu nädalat haige olnud. Ja nüüd…” Ma peaaegu tormasin talle kallale. „Ja nüüd,” karjatasin ma, „mis nüüd?” „Ta on surnud.” Sellega lugu veel ei lõpe. Nagu ma hiljem teada sain, oli pärast nädalapikkust deliiriumi teadvusele tulnud haige palunud - need olid ta viimased sõnad - lükata oma voodi toa vastasseina juurde. Teda hooldanud inimesed arvasid, et see tüdruk sonib ikka veel, ent täitsid siiski ta palve. Ja siis oli õnnetu surmale määratud hing üritanud taastada katkenud sideme - kuldse niidi, mis ühendas tema süütut puhtust pimeda ning jõhkra Isekusega. Kuidas sain ma olnut heaks teha? Kas on olemas palveid, mida võib lugeda taolistel öödel väljas liikuvate hingede rahustuseks - selliste hingede rahustuseks, mida „puhuvad nähtamatud tuuled” -, öödel, mil tormituul ja pimedus on küllastunud tähendustest ja ennetest, vihjetest minevikule ja ennustustest läheneva hukatuse kohta? Täna oli kolmas kord. Esimesel korral olin ma väga skeptiline ja tegin vaid loomulike meetoditega kindlaks koputuse iseloomu; teisel korral ma vastasin sellele pärast seda, kui koputus kordus mitu korda, ent vastust ei saanud. Tänane juhtum viib lõpule „fataalse triaadi”, mida on üksikasjalikult selgitanud Parapelius Necromantius. Rohkem pole mul midagi rääkida.” Kui Dampier oli oma loo lõpetanud, ei osanud ma midagi asjakohast öelda ja talle küsimuste esitamine oleks olnud liigne jultumus. Ma tõusin ja jätsin hüvasti, püüdes näidata osavõtlikkust. Ta võttis selle vastu sõnatu käepigistusega. Samal ööl, koos oma kurbuse ja süümepiinadega, lahkus ta Igaviku teedele.