Sl Ohtueht (estonia)

19

SAUND

Laupäev, 19. juuli 20 2008 008

«Plink Plonki» peaesineja Mono muudab väärtusi „ «Olek «Oleks imetore, kui kuulajal tekiks pärast meie muusika kuulamist väärtusi muutev kogemus – samamuu sugune ilus tunne, nagu pärast väga hea filmi vaatasu mist või raamatu lugemist,» valgustab Mono (JPN) juht ja kitarrist Taka bändi muusika tagamaid. Ainu-

üksi see siiras soov peaks hajutama kõigi kahtlused, kes täna Tartus sisutihedat ajaveetmisviisi otsivad ja suunama nad Tartu laululava muruplatsile sõltumatu muusika festivalile «Plink Plonk». Monost loe pikemalt: www.rada7.ee. Festvaliinfo: www.plinkplonk.ee WWW.MONO-JPN.COM

Toimetaja Mari Peterson E-post [email protected] ee

(K)ARVUSTUS

AEON AETHEREAL: tagumine aeg vabaneda lootustandva noortebändi mainest Kas Aeon Aethereali näol on tegu Eesti metallskene järgmise lipulaevaga, näitab aeg. Viiest noorest mehest koosnev meloodilist ekstreem-metalit keevitav jõuk on maha saanud kauaoodatud esikalbumiga «Parasite Halls», mida vokalist Ott Kadak mullu Nailboard Magazine’is ilmunud intervjuus lubas. VIRKO PIRRUS www.nailboard.org

Lubadus täidetud, aeg Otil jälle kratist kinni haarata. Kui aasta tagasi juttu veeretasime, kujutas AA endast veel vastselt uue nime ja kuue saanud noorbändi, kellel peale tegemistuhina ja plaadilubaduse suurt midagi ette näidata polnud. Aega

läks, aga asja sai – 22. juulil jõuab avalikkuse ette teie esimene kauamängiv «Parasite Halls». Mis sundis teid plaati ISE oma kulu ja kirjadega välja andma? «Ega meil väga suurt arutelu selle üle ei olnudki, et milline ja kuidas meil see plaat tuleb. Suht kiiresti sai pandud paika, et täispikk ja välja anname ise. Üheks põhjuseks oli see, et AA-l pole ühtki demo, mida oleks saanud kuhugi ette näidata, välja arvatud paar lugu, mis rippusid netis üleval. Üleüldiselt: ise tehtud, hästi tehtud.» Millises stuudios on «Parasite Halls» purgistatud ning milliseid sünnitusvaevusi üle elada tuli? «Plaat sai lindistatud Zorg

Sound Laboratories Toomas Paidra käe all vahemikus oktoober 2007 kuni aprill 2008. Algul tahtsime valmis saada jaanuariks. Aga tänu venimisele lisandus albumile nii mõndagi uut ja huvitavat, mis alguses plaanis ei olnud.»

mänguoskus paari sammu võrra arenenud.»

Kui 2004. aastal BloodForge’i nime all alustasite, mängisite meloodilist death/thrash metalit. Plaati kuulates tundub mulle, et sisuliselt on ju tegu samade osistega, kuid midagi on nende omavahelises ratsioonis muudetud. «Stiil on põhimõtteliselt sama, lihtsalt muusika on muutunud täiskasvanulikumaks ja läbimõeldumaks. Lisandunud on kargeid post-blacki elemente. Ja kindlasti on meie pilli-

«Kus ja kunas võib teid taas lavalaudadel näha? Millise sloganiga moosiksid oma bändi kontserdile inimest, kes Aeon Aetherealist varem kuulnud ei ole, kuid võiks potentsiaalselt traadimuusikakontserdile sattuda? «Ehk septembris, kui hakkame plaadi promokontserte tegema. Üritaks just võimalikult palju mängida kohtades, mis ei ole Tallinn. Tulge kohale ja kuulake, järsku näkkab.»

Muigega pooleks – mis sa arvad, kas nüüd lõpuks vabanete nn igavese lootustandva noortebändi mainest? «Heh, tagumine aeg ju.»

WWW.MYSPACE.COM/AEONAETHEREAL

Albumikaant kaunistab Alaska kunstniku õlimaal

OVE-KUTH KADAK: Tuhnisin DevianArt.com’is, leidmaks kunstnikku, kes kasutaks traditsioonilisi, mitte digitaalseid vahendeid. Pärast pika nimekirja koostamist valisime välja Matthew Bailey (RELAXEDER.DEVIANTART.COM). Ta oli üllatavalt entusiastlik kohe esimesest e-kirjast alates ja temaga oli muhe asju ajada. Väärib märkimist, et tüüp elab Alaskal väikeses külas, kus on umbes 400 inimest. Õnneks ulatuvad Interneti kavalad kämblad ka USA kõige pisematesse paikadesse, tänu millele sai plaadi temaatika ja kujunduse suundumused mõne tunniga Skype’i vahendusel läbi räägitud ning siis ta juba asuski tööle. Valmis õlimaal, mille repro kaunistab nüüd meie plaadi esi- ja tagakülge.

AEON AETHEREAL: Dan Alperten (trummid), Silver Vrait (kitarr), Andres Kahk (bass), Ott Kadak (vokaal) ja Ove-Kuth Kadak (kitarr). MAIDO JUSS

«BOOM FESTIVAL» Portugalis: tule ja kohtu teise reaalsusega „ Uue kultuuri ja elustiilipidu «Boom Festival», mis sai alguse 1997. aastal, toimub iga kahe aasta tagant erinevates looduskaunites randades. Tänavune festival toimub 11.–18. augustini Portugalis Idanha-a-Novas järve Marechal Carmona Reservoir kaldal, mida ümbritseb rahvuspark. Festival ühendab endas erinevaid kunstiliike – muusika, maalimine, graffity, multimeedia, installatsioonid, maastikukunst, teater, kino ja videokunst. Lisaks mahukale kunstiliikide nimistule toimuvad festivalil ka konverentsid, töötoad

ja presentatsioonid ning on avatud kunstigalerii. Kokku osaleb üritusel ligi 400 artisti. Oluline osa Boom Festivalil on iseseisvusel ja vabadusel, festivalil pole suurfirmade logosid, tootetutvustusi ega turundust. Uues kultuuris pole tähtis mitte brändide reklaam, vaid inimeste rahulolu, ka väärtustatakse keskonnasõbralikkust. Festivalil on plastik keelatud, öko-meeskond töötab kogu aeg, enamik materiale kasutatakse uuesti teistel üritustel jne. Festivali korraldajate sõnul pole tegemist lihtsalt lõbutsemise, vaid

inimestele lahenduste pakkumisega. «Boom Festival» on kultuuridevaheline, generatsioonideülene ja multidistsiplinaarne üritus, kus kunsti rõhutatakse läbi kogu selle olemuse. Festival sai alguse tänu väiksele entusiastide seltskonnale ja on kasvanud unikaalseks ühenduseks inimeste vahel üle kogu maailma. «Boom» on esindatud 45 riigis 101 Boomi saadiku kaudu, eelmisel korral kaks aastat tagasi külastas festivali 20 000 inimest 80 riigist. TRIIN TOOME „ Vaata ka: www.boomfestival.org

WWW.BOOMFESTIVAL.ORG

CLOUDSPEAK, «PÄIKE JA JÄÄ», CLOUDSPEAK „ Minu prillitatud silmade jaoks on õrn kiri hõbehallil taustal peaaegu loetamatu, mistõttu esimese hooga jäi tähele panemata saatelause: «pühendame selle plaadi julgusele käia omaenda teed». Oleks pidanud märkama, sest julgus on oluli- „„„„„ ne osa Kadi Uibo, Paavo Eensalu ja kolleegide elus, kui nad heliplaadi – vabandan, kui eksin – oma kulu ja kirjadega välja andsid. Mitte et asi halb oleks. Vastupidi. Juba esimene lugu («Läheb jälle soojaks») lõi kergelt jalust. Kuid sedalaadi pehmem ja meloodilisem elektrooniline musa ei ole vist praegu kõige menukam siin Maarjamaa peal. Kuid heliplaat väärib tõesti ostmist – olgu ka, et mitte kuidagi ei saa aru, miks sujuvalt inglise keelele üle minnakse – ja ainult kolm lugu eestikeelseks jäetakse. Kusjuures paar ingliskeelset pala on just heliplaadi toekamalt poolelt. Õnnelik valik oleks minu meelest see, kui – kord välismaist tähelepanu püüeldes – oleks igast laulust kaks eri varianti tehtud (kahe eri heliplaadi tegemine läheb vahest kalliks). Aga muidu – kindlalt aasta parimate kodumaiste teoste hulka kandideeriv CD (v.a ümbris!). TÕNIS ERILAID COLDPLAY, «VIVA LA VIDA OR DEATH AND ALL HIS FRIENDS», PARLOPHONE „ Coldplay on selle albumiga vallutanud järjest eri riikide muusikatabeleid – mõnes seisab esikohal tänagi – ja rahuolevalt leiba luusse laskmas. Kaudses tähenduses – eilne Briti ajaleht kurdab, et bändi pillimehed langesid „„„„† koha pärast LP salvestamise lõppu kõhuorjusse ja alles Stone Rosesi endise bassimängija hoiatus: «Rasvaseid ülekaalulisi rokkareid ei armasta keegi,» olevat sundinud neid end tagasi hoidma. Mis albumisse puutub, siis vaevalt parempoolses kapitalistlikus Eestis saab läbi lüüa Eugene Delacroix’ Prantsuse revolutsiooni õilistav kaanepilt ja albumi enda nimi, mis laenatud vastuoluliselt vasakpoolselt, kuid andekalt Mehhiko kunstnikult Frida Kahlolt. Ja ega laulutekstidki just kapitalismi õitsengust kõnele, pean hoiatama. Singlina ilmunud «Violet Hill» oli vabalt netis saada, mistõttu paljud kipuvad ehk just selle järgi plaadi üle otsustama. Aga ei ole kaugeltki parim lugu sellel. Paar mõnusalt suvist pala on etemad, parim (vist, see on maitsehinnang) on lugu nimega «Lost!». Siiski on Coldplay («Viva la vida» on nende neljas album) rohkem oma austajate kui üldrahvalik bänd. TÕNIS ERILAID JUDAS PRIEST, «NOSTRADAMUS», SONY/BMG „ Judas Priest eesotsas ühe parema hevivokalisti Rob Halfordiga on üks nendest vähestest pika liini bändidest, kelle ideevarasalv kunagi tühjaks ei ammendu. Uued albumid ei jää vanadele klassikutele kuigivõrd alla. Seekord tulevad nad lagedale lausa teemaplaadiga. Bän„„„„„ dile on huvi pakkunud XVI sajandi müstik ja ettekuulutaja Nostradamus, kelle mõtted, elu ja ettekuulutused on nad oma äranägemise järgi valanud muusikasse. Filosoofiline metall? Tulemus on absoluutne, isegi hariv. Otsast otsani nauditav kuulamiselamus. Judas Priest näitab, keda tegelikult metallimaailmas austada tuleb. Uutel bändidel on, mida siit õppida. Tõsi, tekstiosa, «jutustamist» on albumil vahest liiga palju, kuid samas on kõik see loo jälgimise koha pealt oluline ja rüütatud vingeimast vingesse ja mitmekesisesse rütmivalli. «Alone» ja «Visions» rabavad tõeliselt. Kõigile, kes suurepärasest ja hästikomponeeritud metallist vähegi hoolivad. ÜLO KÜLM