Paradoxismini

http://music.future.ee/infopartisan/2003/2003veb-kassodaonrahu.htm KAS SÕDA ON RAHU? ANDRES LAIAPEA / INFOPARTISAN / VEEBRUAR 2003 Kas vabadus on orjus? Kas elu on surm? Ajalugu on meie ettekujutuste vili, tegelikult ei ole seda olemas. Reaalsuses eksisteerivad vaid faktid, julm statistika — kõik tõlgendused on subjektiivsed. Keegi ei oma õigust, sest kõigil on õigus. George W. Bushi sõnavõtud on teinud veidi enam kui aasta jooksul läbi huvitava arengu plagiarismist paradoxismini. Kui esialgu sisaldasid tema kõned arvukalt tsitaate Vanast Testamendist, siis nüüd armastab meie kõigi lemmik loopida kilde postmodernismi klassikute repertuaarist. 1980'ndate algupoolel Rumeenia suletud ühiskonnas sündinud paradoxism on selle pooldajate väitel postmodernismi viimane eelpost. See on kirjanduse, kunsti, filosoofia ja teaduse avangard. Liikumise rajaja Florentin Smarandache selgitab: "Paradoxism sündis protestist totalitarismi vastu. 80'ndate Rumeenias manipuleeris kultuuriga väike rühm inimesi. Lugesid ainult nende ideed ja publikatsioonid. Me ei saanud avaldada peaaegu midagi. Siis tuli mõte teha kirjandust, ilma tegelikult midagi kirjutamata." Pidada rahvale kõnesid, ilma neile tegelikult midagi ütlemata. See on ilmselt kõigi poliitikute unistus. Lämmatada elektoraadi ajutegevus kaunite kõnekujundite lummavasse rägastikku. Rääkida ja rääkida, kuid olla samal ajal vait. Hüpnotiseerida kuulajate meeled ning sisendada neile vastuvaidlematut kuulekust. Kui sa ei ole meiega, siis oled sa meie vastu! Meiega võidad! Vali kord! Julge olla otsustaja! Parema homse nimel! Loomulikult! Kodust algab Eestimaa! Päevast päeva korratavate hüüdlausete abil uinutatakse sihtgrupi liikmete mõistus kummalisse tardumusse, mis lülitab välja mõtlemisvõime ja seab indiviidi sõltuvusse alateadlike impulsside kõikevõitvast jõust. Reklaam, propaganda, ajupesu. Kas keegi tahab kuulda tõtt? Kõik inimesed armastavad tõtt, vähemalt meeldib neile mõte taolisest armastusest. Ja nad kõik näevad seda absoluutselt erinevalt ehk nii nagu tahavad. Kuid taolisest tõest objektiivsemana paistab mulle statistika, sest see on ju fakt. Lihtsalt numbrid... 111000 + 500000 = 350 Mis jura see veel on? Ehk tuleks küsimus püstitada hoopis nii: Kas sõda on surm? Ja kui on, siis kelle jaoks? Ja kelle poolt oled sina, kas tapjate või tapetute? Meile kõigile meeldivad võitjad, aga mis saab kaotajatest? Ja kui palju peab neid olema, et võitjad särada saaksid? @ INFOPARTISAN 2003