Folkloristika Alused

Folkloristika aluste kordamisteemad I.

Üldküsimused: ajalugu, teooria, mõisted, uurimisviisid

1. Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas: mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid; rõhuasetuste muutused ja nende põhjused.

Rahvaluule mõiste on kujunenud kahte telge pidi:  vertikaalne telg kujunes sõltuvalt eesti rahvaluule ja kultuuriajaloo, sh. teadusajaloo üldisest arengujoonest (19. sajandi kultuurimurrang; rahvaluule aine rohkus arhiivis; filoloogilise suuna domineerimine);  horisontaalset telge kujundasid rahvusvahelised teaduskontaktid (saksa, nõukogude, soome, viimase vahendusel Põhjamaad ja Ameerika). Eestikeelne rahvaluulealane terminoloogia kujunes 19. sajandil saksa keele mõjul. Hurt 1896. a oma kõnes toob lõpuks saksakeelsetele terminitele eestikeelsed vasted.  Kreutzwald – „vana vara”  Hurt – „rahvamälestused” (kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: need on nii jutud kui ka kombed, arvamised, usk, ütlemised ja ka laulud)  1878. a esimest korda kasutas mõistet „rahvaluule” Jaan Bergmann vana rahvalaulu tähenduses. Üldine arusaam rahvaluule minevikulisest. Nõukogude folkloristika näeb rahvaluule all vaid suulist kunstiloomingut:  rahvalaul,  rahvajutt,  vanasõnad koos kõnekäändudega,  mõistatused. Oskar Loorits, Ülo Tedre ja Eduard Laugaste sõnastavad rahvaluule kitsamas ja laiemas tähenduses. Eduard Laugaste: Terminid rahvaluule ja folkloor on vaimse loomingu tähenduses praegu üldkasutatavad. Otseses mõttes rahvaluule oleks kitsas, aineks pole üksnes luulelooming, vaid ka muusika, uskumused, kombed, koguni mängud ja tantsud. Rahvaluulet mõistetakse üldiselt kui kollektiivset, traditsioonilist, suuliselt levivat vaimset (kunsti)loomingut, kuhu kuuluvad: * laulud, jutud, lühivormid * tantsud, mängud * usund, kombestik. Rahvaluule kogumine ja sellest tulenev tunnetuslik rahvaluule käsitus ei ühti teooriaga, tunnetuslik käsitus oli teooriast märksa laiem. Terav vastuolu teooria ja praktika vahel teadvustub nõukogude aja lõpul. Tekib vajadus uue definitsiooni järele. 90ndatel see teostataksegi, kuna folkloristide huviorbiiti kerkib ka tänapäeva folkloor. Samuti seisnes probleem selles, et nõuk ajal oli folkloristika allutatud kirjandusteadusele, see oli paljude erinevate kultuurialade allüksus, mitte omaette teadus.

1

Tüüpilise 20. sajandi alguse käsituse järgi on rahvaluule tekkinud nn algtekstina, mis varieerub, kuni kaob käibelt. (Laugaste rahvaluule 3 faaasi). Tänapäeval mõistetakse, et algteksti, kui sellist, ei eksisteeri - rahvaluule on protsess, mille käigus teksti kujundatakse 1990-ndad:  huvi tänapäeva folkloori vastu;  arusaam, et rahvaluule ei ole minevikku kuuluv nähe  ei ole kaduv, vaid muutuv kultuuriilming  muutumisprotsess on pidev Kaasaegsetes rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus (rahvaluuleteaduse varasel kujunemisajal olid kesksed mõisted vana ja rahvas). Veel 20. saj III veerandil kasutati sõnu „rahvaluule” ja „folkloor” nii uurimisainena kui seda uuriva teadusena, praegu hoitakse neid aga lahus: aines on „rahvaluule” ja „folkloor” ning teadus, mis seda uurib „rahvaluuleteadus” ja „folkloristika”. 2. Rahvaluule e folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis.

Saksamaal oli nn teadus rahvast – volkskunde. Venemaa – geograafia, etnograafia Inglismaa – folklore – rahva teadmised 20 saj lõpul kesk/põhja-euroopas rahvakultuuri uuriva teadusena üldmõistet etnoloogia. Saksakeelses tehakse vahet euroopa etnoloogia ja etnoloogia vahel. Inglise k teaduskirjanduses võib folkloristika hõlmata sama ala, mida mujal käsitatakse etnoloogiana. Eestis on need lahus. Ingl k folkloristika erijoon – kultuurantropoloogiliste meetodite eelistamine. 19. Saj II pool – iseseisvate teadusharude väljakujunemine Euroopas Folkloristika eellugu kultuuriuurimise raames: 2 suunda Ajalooline suund Sotsiaalne suund Kunstiajalugu, eelajalugu, germanistika Statistika, riigiteadused, kultuuriajalugu, (vennad Grimmid aretasid seda) sotsiaalpoliitika (Riehl´i teema) Erinevate koolkondade ja teooriate teke:  MÜTOLOOGILINE kk – Grimmid, germaani müütide süstematiseerimine ja tõlgendus, müütide alus loodusjõudude seletamises.  LAENUTEOORIA – erinevate rahvaste muinasjuttude sarnasus tuleb nende ühisest algupärast – nt Vana-Indiast on pärit või siis edasine laenamine Pärsiast jne  ANTROPOLOOGILINE kk – ideed tärkavad ISE. Seotud Usa & Inglismaa koloniaalpoliitikaga.  SOOME kk – tekstide analüüsiga selgitada välja nende omavaheline seos. Leida algtekst ja siis leida levikuteed. (Ajaloolis-geograafiline meetod seega)  Vene STRUKTURALISTID – aluseks teksti vorm. Erinevate regioonide lähenemisviisid:  Ingliskeelne folkloristika – tegeleb kaasaja ja inimeste endaga, sotsiaalantrop. Lähenemisviisid, kommunikatsiooniuuringud

2

 Saksakeelne folkloristika – minevikuline, ajaloolisi tekste uuriv. Oma kultuuri uurimine, tekstide struktuuri ja teemade leviku uuringud. Valitsevad teadusruumid eestis: o 18.-19. saj – saksakeelne teadusruum o 19. saj lõpp – 20. saj algus – soomekeelne teadusruum o 1940-1980 – Nõuk Vene teadusruum o 1990. aastad – USA, vähemal määral Euroopa, Skandinaavia.

Teemad Süžeed Nende levik (Eesti, Soome)

Folkloristika kesksemad suunad 20. Saj Strukturalism Kommunikatsiooni-uuringud Semiootika (et mismoodi siis on pärimus Vene strukturaalpärimuskeskkonnas olemas) semiootilised uuringud

3. Rahvaluuleteaduse kujunemise eellugu valgustusajastul ja selle mõju edasisele folkloristika arengule

Rahvaluuleteaduse kujunemise algus – valgustus, 18. saj II pool. Valgustusega kaasnesid drastilised muudatused:  kiri saab valdavaks  teadmistele tuginev teadmine  seisuslikkus taandub, haritlaskonna esiletõus, industrialiseerumine  poliitiline huvi rahva vastu  sotsiaalne eneseteadvuse tõus  eeldused haridus-, kohtu- ja majandussüsteemi tekkeks VALGUSTUS:  RAHVAS = metsik, primitiivne, kirjaoskamatu  huvi kaasaegse vastu  huvi erinevate eluvaldkondade vastu – ühiskonna uurimine (etnograafia, geograafia, demograafia, rahvastiku-statistika)  Eestiga tegelevad sel ajal Herder (kogus erinevate maade rahvalaule, Eestist saatis talle neid Hupel, kellele omakorda saatsid neid kohalikud pastorid. Samuti Masing – tüüpiline valgustuse pastor – vaidles ebausu vastu, nõudis ilmalikku kooli) 4. Valgustuslik-romantiline rahvaluulekäsitus Eestis ja selle mõju edasisele folkloristika arengule.

ROMANTISM:  RAHVAS=kirjaoskuseta talupojad, elab maal, on nn alamkiht  Juurtetunnetuse loomine, nt mõiste „sugupuu”  Toimub spetsialiseerumine, otsitakse uut ühtsust (etniline ja rahvuslik siis)  Rahvaluuleteadus hakkab teistest kultuurivaldkondadest eralduma.

3

Euroopas hakati huvi tundma väikeste eksootiliste rahvaste vastu, eestis avaldus see estofiilide tekkega – baltisakslastest eestihuvilised. Nad uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid arvestaval kunstiparasel tasemel ilukirjandust, andsid valja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid mitmeid teaduslikke seltse (ÕES).  Peterson  Fahelmann  Kreutzwald  Rosenplänter  Neus  Knüpffer Valgustus kuni 19. saj lõpp = rahvakultuuri avar mõistmine, ent toimub pidev spetsialiseerumine: keeleteaduse areng, sotsiaalne vaatenurk, etnograafia jne. Hurt annab eestis rahvaluulele definitsiooni ja näitab, miks rahvaluule iseendana on uurimisobjekt. 5. Rahvaluuleteaduse kujunemise põhijooned 20. sajandil Eestis

• • • • • •

• •

20. saj (eriti II maailmasõja järgset) Eesti rahvaluuleteadust iseloomustab rahvaluule uurimise poeetikakesksus. 50ndad-80ndad valdav seisukoht, et rahvaluule on kunstilooming (rahvaluule = suuliselt tekkinud ja enamasti suuliselt levinud traditsiooniline vaimne kunstilooming.) Nõukogude folkloristika: rahvaluule on ainult suuline kunstilooming, usund & kombed lähevad juba etnograafia alla. (Rahvaluule on töötava rahva kollektiivne traditsiooniline vaimne kunstilooming) Mõnedel perioodidel asendati sõna „kunstilooming” juba paindlikuma „loominguga”. Poeetikakeskne rahvaluulekäsitlus seob folkloristika tugevalt kirjandusteadusega, mis tingib rahvaluule liigikeskse käsitlemise (laulud, jutud jne). Rahvaluule terviklikkusest lähtuv uurimisviis oli vahetult enne II maailmasõda ning tuli tagasi 90ndatel. Esile tõusevad varem küll uuritud kuid teaduse alla mittemahtuvad teemad nagu rahvaluule ja kirjanduse suhted, sünkreetilised rahvaluuleliigid (mängud, usund). Huvi tärkamine tänapäeva folkloori vastu. 20. saj tähtis roll institutsioonide kujunemisel: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Rahva Muuseum, Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool Tartu ülikoolis [1919], etnograafia dotsentuur ja professuur... Eelistatumaks meetodiks 20. sajandil oli soome koolkonna metoodika, eriti uuritakse vana rahvalaulu.

Meetodite kujunemine: • soome ajalboolis-geogr meetod (teemade sužeede levik) • võrdlev usundilugu • psühholoogiateadustele tuginevad meetodid (Semper) • kirjandusteaduse alused • kirjandusteaduslikud meetodid (Annist) • eksperimentaalsed välitöömeetodid • NL aeg filoloogiline suund. • Tüpoloogiline meetod 4

• Tekstikriitika Viimased 2 rajanevad soome koolkonnale: võrdlevad ja sisukesksed  30ndatel etnoloogiline uurimine – (Loorits, Tampere)  1940-80ndad filoloogiline suund – (tüpoloogia)  90ndatel KONTEKSTIKESKNE uurimine – tekst saab tähenduse alles kontekstis. (tekst saab tähenduse kontakstist lähtuvalt. Ka tõsielujutustused lähevad folkloori alla.)

6. Rahvaluule staatilise ja dünaamilise käsituse põhimõtted. Mõiste rahvaluule faasid.

 Staatiline käsitus: omane 19.sajandi lõpu ja 20. sajandi I poole folkloristikale. Rahvaluule ajastu saab otsa nimelt kirjaoskuse tulekuga, moderniseerumise v linnastumise tulemsena.  Dünaamiline käsitus: süveneb 20. sajandi II poolel, kuna folkloristika läheneb sotsiaalteadustele ja hakkab uurima ka tänapäevast folkloori. Sätestatakse, et rahvaluule mitte ei kao, vaid muutub linnastumise, moderniseerumise, kirjaoskuse tulekuga jne. Rahvaluule faasid: E. Laugaste: Rahvaluule läbib sünnist surmani 3 faasi: 1) tuntud aktuaalse kasutamise faas, kus vastav rahvaluuletekst on üldiselt tuttav ja käibel; 2) mälufaas, kus teksti aktuaalselt ei kasutata, on säilinud mälus 3) unustamise faas, kus teksti rahva mälus enam ei leidu Staatiline käsitlus. M. Hiiemäe: Rahvaluuleteos ei tarvitse oma sündimise hetkest kohe sattuda aktiivse kasutamise faasi, vaid sellele eelneb tekkefaas. Rahvaluule ei ole midagi valmisolevat. Tal puudub algtekst, sest rahvaluule on protsess, mille käigus teksti kujundatakse (tekkefaas). Dünaamiline käsitlus. 7. Rahvaluuleteaduse põhimõisted: traditsioon; stereotüüp; tüüp; variant; Andersoni (enesekontrolli) seadus; sünkretism; suulisus.

 Traditsioon – korduvusega seotud mõiste, nagu seda on rahvaluule isegi. Traditsiooni võib mõista mitte ainult kui mineviku pärandit tänapäevale, vaid ka kui tänapäeval loodud järjepidevust, milles toetutakse minevikule. Ta ei tähenda mitte niivõrd nähtuse muutumatust vaid püsivust. Püsida saab see, mis on paindlik. Elu muutub kõigis oma avaldumisvormides pidevalt. Traditsioon on protsess, mis tasakaalustab muutusi. Traditsioon hoiab alal püsivaid mõtlemis-, väljendus- ja toimimisviise.  Stereotüüp – Rahvaluuleteksti tasandil tähendab stereotüüp teatud liiki kordumist tekstis (muinasjuttude algused nt). Mentaalsel tasandil on stereotüüp tundmatu seletamine tuntu kaudu. Teadmine, kus ja mida ja kuidas teha. Stereotüübid on erinevates piirkondades erinevad. Kujuneb välja rühma kogemustest.

5

 Tüüp ja variant – tüpoloogilise koolkonna mõisted. Tekstidel on võime püsida vaid paindlikult muutudes. Tüüp – võime paindlikult muutudes säilitada oma põhikuju. Variant – tüübi konkreetne esindaja. Tüüp on mõtteline ja realiseerub erinevate konkreetsete variantidena.  Andersoni (enesekontrolli) seadus – üritab seletada suulise pärimuse võimet säilitada oma põhikuju: jutustaja omandab teatud loo mitmekordse kuulamise peale (see kõrvaldab jutustaja mälust tingitud vead). Samas kuuleb ta seda lugu mitmelt erinevalt jutustajalt (see väldib iga jutustaja individuaalsusest tulenevad vead). Andersoni seaduse kriitika seisneb selles, et rahvaluule leviku niisuguse käsitluse puhul pole arvestatud loomulikku pärimuse levimise keskkonda (asustusajalugu, looduslikke piire, kultuuripiire jms).  Sünkretism – kunstiliikide põimumine (nt kalendrikombestikus on luulet, muusikat, tantsu, usundit); pärimustekstide funktsioonide põimumine(tekstides on koos nii usundilisust, poeetilisust jne); teksti loomise ja esitusega seotud põimumine (teksti looja ja esitaja ei ole lõpuni eristatavad sest tekst ei esine esitusest eraldiseisvana)  Suulisus – üks põhilisemaid (enam mitte ainus) rahvaluule leviku viise. Samas on suulisus vaid üks rahvaluule levikutehnikat esindav tunnus, kuid mitte rahvaluule olemuslik tunnus. (Vastandus - suuline on rahvaluule, kirjalik seda ei ole – enam ei kehti.) 8. Pärimusrühma osa pärimuse levikul. Autori mõiste rahvaluules (anonüümsuse küsimus).

Anonüümsuse mõiste seondub autoriga. Ühe seisukoha järgi võib pärimusteose autoriks pidada rahvast, ent konkreetseid tekste ei saa luua koos rühmaga, see sisaldab siiski konkreetsete isikute loomingut. Teine seiukoht, O. Loorits – „Autoreid harilikult nimepidi” ei teata. Tihti aga teatakse, nt fraasid kuulsatest filmidest jne. Niisiis ei saa autoriküsimust taandada rahvaluule puhul teadmisele ja mitteteadmisele. Kolmas seisukoht – pärimusteksti autor on selle esitaja. Tänapäevased lahendused: a. Autori mõiste määratlemine. Kui autor on turule mõeldud teksti looja, siis rahvaluuleteksti autor on anonüümne: rahvaluule ei ole mõeldud väljapoole pärimusrühma, müügiks turule. Sellega kaasnevalt ei ole rahvaluuleteksti loojal ka autoriõigusi - kontrolli oma teksti üle turul. Pärimusrühma raames see kontroll siiski toimib. b. Anonüümsuse mõiste avaldub sünkretismi mõiste kaudu: rahvaluules ei ole autor ja esitaja eraldunud, nagu see on ettekujutatav tänapäeva iseseisvunud kultuurivormide puhul (autor, interpreet, lugeja). Anonüümse teksti autorsuse küsimus eeldab teksti algkuju olemasolu, ent rahvaluuleprotsessis ei toimi algteksti-koopiate teema, pigem on olemas teksti PÕHIKUJU ja selle erinevad variandid. Rahvaluuletekst sünnib traditsiooni mälu ja üksikisiku võimete ja mälu koostöös. 9. Rahvaluule osa tänapäeva kultuuris. Folklorism. Rahvaluule e folkloori kaks elu. Rahvaluule ja selle uurimine kultuuri (keelt, kirjandust, ajalugu jms) uurivate teaduste kontekstis.

Tänapäeva pärimus seob ühte inimajaloos püsivana säilinud elemendid (osa perekondlikke, soo- ja sugulussuhteid) ja need ühiskonnas välja kujunenud tavad, mis on läbi teinud

6

märkimisväärsed muutused (nt pulma-, matuse-, sünnikombestik jms). Uued kultuurinähtused (nt reisimine, sportimine, telerivaatamine, lugemine jms) on tänapäeval põhjuseks pärimuse tekkele. Üle poole rahvastikust elab linnades – linnade suur roll ja sellele iseloomuliku folkloori teke. Tänapäeval on folkloori levikul olulised inimeste sotsiaalne staatus, vanus, sugu ja amet. Tänapäeva folkloori uurijad on sunnitud tunnistama liike, mis rahvaluuleteaduse klassikas puuduvad. Näiteks tänapäevajuttude klassifikatsioon, terminoloogia ja ainese määratlemine tuginevad Soome ja Põhja-Ameerika folkloristikale. Kaasaegsetes rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus. Tänapäeva folkloor täidab teatud lüngad ühiskonnas (poliitiliste anekdootide võidukäik riikliku rõhumise õhkkonnas; tavaõigus riikliku õiguskaitse nõrkuse korral jm). • • •

Folkloristide väide: tekstianalüüs näitab, et kaasaegsete teemade taga on traditsiooniline e. klassikalise pärimuse “muster”. Analoogilised funktsioonid: seletavad, õpetavad, näitlikustavad. Tänapäeval uuritakse pärimust, kui kommunikatsiooni kultuuri kokkukuuluva rühma raames.

Tänapäeva pärimuse uurimine: • tekst > uurimisaladeks on teemad, zhanrid, struktuurid, levik • kontekst > pärimust uuritakse kui kommunikatsiooni kultuuriliselt kokkukuuluva rühma raames Folkloori kaks elu: 1. Folkloori „esimene elu”. Folkloori loomulik, peaaegu märkamatu olemasolu pärimusühiskonnas. Pärimust ei panda tähele, ei teadvustata ega väärtustata, kuna see on orgaaniline osa kõigest toimuvast. Sellel pole nime ega liike (kuigi oletused pärimuse loomulikust ja algupärasest elust on vaid uurimisvahend, mitte kultuuri reaalne olukord, sest "algupäraseks" peetud nähtus võis olla hoopis millegi lõppjärk vms). 2. Folkloori „teine elu” Pärimusainese ülestõusmine arhiivist või muust säilituspaigast. Pärimusprotsessist lahti rebitud ja talletatud aines satub jälle ringlusse. Aines läheb uuesti liikvele esituspaikades, mis on teistsugused kui algupärases kultuurikontekstis. Uus ringlemine ei tähenda peaaegu kungi sulandumist algupärasesse pärimusprotsessi, kuigi see võib veel mingis vormis jätkuda. Muutunud on Esituse mehhanism, esituskoht, kuulajad ja eesmärgid. Pärimuses sisalduv sõnum võib jõuda kohale tema teise ellu kuuluvates esitustes. Piisavalt pole väärtustatud pärimuse teise elu ilminguid ei uurimisobjektina ega pärimuse spontaansete vormidena. Rahvaluule seotus teiste teadusvaldkondadega (seotus võib põhineda allikatel või/ja uurimismetoodikas): o Kirjandus (nt eeposed) o Keel (sõnavarauuringud, rahvalaulu keel ja selle ajalugu) o Etnoloogia, sotsioloogia, antropoloogia (esemed, mälestused, elulood, migratsioon) o Ajalugu (rahvaluule on ajalugu inimeste vaatepunktist) o Meedia o Psühholoogia

7

•

Klassikaline pärimus - arhiivi kogutud tekstid ilma esmase (nn loomuliku) kontekstita (arhiivitekstile lisanduvad uued kontekstid) - tekstide analüüs; uute kontekstide mõju tekstidele…

•

Tänapäeva pärimus - kaasaja ühiskonna uurimine ja rahvaluule selle osana: rahvaluule loomulikus kontekstis

10. Rahvaluule uurimise keskused Tartus (Tartu Ülikool, Eesti

Kirjandusmuuseum: Eesti Rahvaluule Arhiiv, folkloristika osakond, etnomusikoloogia osakond): ajaloost ja tööst tänapäeval.

Tartu Ülikool – Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool loodi emakeelse ülikooli juurde 1919. Selle ajani oli eesti folkloristika seotud rohkem seltside ja üksikisikute töödega. Esimeseks professoriks Walter Anderson. Seal töötasid samal perioodil ka Eisen ja Loorits. 1947. ühendati rahvaluule õppetool kirjanduskateedriga (nõuk vaate tunnus – folkloristika allutatud kirjandusteadusele). 1993. a õppetool taasiseseisvus ja taastas endise nime. Eesti kirjandusmuuseum – Esimese suure kogumise organiseeris Hurt, süstemaatiliselt kogusid ka Rosenplänter, Kreutzwald. Siiski, Hurda kogu on Eesti Rahvaluule Arhiivi alus ja algus. Arhiivraamatukogu rajas O. Kallas. Eesti Kirjandusmuuseumi põhieesmärgiks on tagada rahvusliku identiteedi olemasoluks ja ühiskondliku mälu püsimiseks oluliste allikamaterjalide säilitamine ja teaduslik uurimine. Eesti Rahvaluule Arhiiv – 1927 asutatud, juhatajaks sai O. Loorits. Aluseks sai Hurda vanavarakogu. Lisati ka Eiseni rahvaluulekogu. Lisati ka EÜSi viisikogu. Käsikirjalisi kogusid hakati korraldama vastavalt Hurda väljatöötatud süsteemile. 30ndatel asutati mitmeid rahvaluule kogumise võistluseid ja aktsioone, koguti ka kirjalikul teel levivat pärimust (oraaklid, salmikud). Folkloristika osakond – 1947, Eesti kirjandusmuuseumi folkloristikaosakond on folkloori ja usundi teoreetilise uurimise keskus. Osakonda kuulub 4 töörühma: pamömioloogia, rahvausundi, rahvajuttude ja rahvausundi töörühm. Etnomusikoloogia osakond – asutati 1978, alates 2000. a kannab ta nimetust Eesti kirjandusmuuseumi Instituudi etnoloogia osakond. Ta on eesti ja teiste rahvaste rahvamuusika uurimise ja publitseerimise keskus. 11. Rahvaluule-uurimise allikad: nende kogumise, korraldamise ja väljaandmise põhimõtted.

1. teaduslikud väljaanded • Kõikide tekstide väljaanded • Teaduslikud antoloogiad 2. Rahvaväljaanded • Esteetiliseks lugemiseks, tekstid võivad olla töödeldud • Eriti soositud 1920.-30. aastatel koolide tarvis koostatud väljaannetena. 8

Korraldati: Tüpoloogilisel põhimõttel Kihelkondlikul Temaatilise-regionaalsel Rahvaväljaannetele on iseloomulik tekstide töötlus, arhiiviviiteid ei ole. Eesmärk – loetavus. Toimetamise keskseks printsiibiks tekstide esteetilisus. 12.Rahvaluule uurimissuunad ja –meetodid 20. sajandi Eesti folkloristikas: ajalooline kontekst ja uurimisnäited.

Järgnevalt on esitatud meetodid, mis on Eesti uurijate töödes selgemini esil. filoloogilise suund - tekstikesksed meetodid • tüpoloogiline meetod (uuritakse tekstide suulise leviku ja kujunemisjärkude omavahelisi seoseid) • teksti- ja allikakriitika () • tekstide levikuanalüüs • situatsioonianalüüs etnoloogiline suund - kontekstikesksed meetodid • pärimusökoloogia • naisuurimus • pärimuslik ajalugu Meetodite kujunemine: • soome ajaloolis-geogr meetod (teemade sužeede levik) • võrdlev usundilugu • psühholoogiateadustele tuginevad meetodid (Semper) • kirjandusteaduse alused • kirjandusteaduslikud meetodid (Annist) • eksperimentaalsed välitöömeetodid • NL aeg filoloogiline suund. • Tüpoloogiline meetod • Tekstikriitika Viimased 2 rajanevad soome koolkonnale: võrdlevad ja sisukesksed  30ndatel etnoloogiline uurimine – (Loorits, Tampere)  1940-80ndad filoloogiline suund – (tüpoloogia)  90ndatel KONTEKSTIKESKNE uurimine – tekst saab tähenduse alles kontekstis. (tekst saab tähenduse kontakstist lähtuvalt. Ka tõsielujutustused lähevad folkloori alla.)

II. Eesti rahvaluule 1. Eesti rahvaluule liigid ja zhanrid: mõistete selgitus, teoreetilised lähtekohad

Pärimuse liigitamine sõltub uurija ja liigitamise eesmärgist. 4 põhilist liigitamise kriteeriumit: 9

• • • •

Liik kui teaduslik konseptsioon (rajaneb loodusteaduslikule mõtlemisele, lähtutakse liigist kui ideaaltüübist, kriteeriumiteks stiil, struktuur, teema, fn) Liik kui püsiv vorm (kui muutub pärimuse ajaloolis-kultuuriline taust, jäävad pärimusvormid ikkagi samaks (nagu kirjandusteos)) Liik kui muutuv vorm (arenevad välja ühest nn ürgvormist) Liik kui sõnaliselt avalduv vorm (tekstide erinev alus väljendusviisis – sõnavara, tegelastüübid, sümbolid)

Folkloorižanr – suhteliselt püsiv, esituses korduv vorm, mis erineb teistest kunstilise väljenduslaadi, funktsiooni ja tähendusliku sisu poolest. Eesti folkloori põhižanrid, mida on rohkesti talletatud ja uuritud:  Rahvalaulud: regivärsiline e regilaul ja uuem ehk riimiline rahvalaul  Itkud: surnu-, mõrsja- ja nekruti-itk  Rahvajutud: muinasjutt, muistend, naljand, anekdoot, pajatus (tõsieluline lugu)  Lühivormid: vanasõna, mõistatus, kõnekäänd  Loitsud e nõidussõnad (ka needused ja sajatused) 2. Eesti rahvaluule liikide ja zhanrisüsteem koos näidetega

Eesti rahvaluule liigid on:  Rahvalaulud  Rahvajutud  Lühi-vormid  Usund/kombestik Liikidel võivad esineda alajaotused, nt Rahvalaulud jagunevad vanemateks ja uuemateks, usund/kombestik jaguneb rahvakalendriks, perekonna-tavandiks jne. Zanrid mahutuvad liigi ja alajaotuste alla – nii on näiteks muinasjutt ja naljand rahvajuttude liigi alla kuuluvad žanrid. Esineda võib ka allžanreid, nt muinasjutu allžanriteks on loomamuinasjutud, imemuinasjutud jne. 3. Rahvaluule-allikad rahvaluuleteaduse eelsest perioodist: allikate liigid, rahvaluuletekstide kirjapanemise põhjused, nende sisu, allikakriitika.

11.-18.sajandi I pool - rahvaluule juhuslikud kirjapanekud, allikateks:  kroonikad  kohtu- vm ülekuulamisprotokollid  juhumärkmed (16.-17. saj.)  uurimuslikku laadi tööd (16.-17. saj)  pastorite aruanded (17. saj.)  eesti keele sõnaraamatud (nt Gösekeni ja Helle omad)(17. saj)  reisikirjad (17-18.saj.) Varasemad kroonikad olid nt „Saxo Grammaticus” e „Taanlaste vägiteod” 12. saj, Henriku Liivimaa kroonika (13 saj), hilisem nt Balthasar Russowi kroonika (16 saj). Laulud – esimene teadaolev ragilaulu üleskirjutus aastast 1660. Lühivormid - on seotud eesti keele alaste materjalidega 17. sajandist 10

Usund/kombestik - on seotud reformatsiooni ja pastorite aruannetega koguduse vaimuelu kohta

4. Rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana Kultuuritüpoloogia – kultuuriteooria, mis võimaldab analüüsida kultuuride erinevusi, sõltuvalt informatsiooni talletamise, alal hoidmise ja esitamise spetsiifikast. Niisiis, suulise ja kirjaliku kultuuri eristamine: Suuline kultuur/teadvus Orienteeritus tulevikule (ended, ennustused) Vajadus oluliste asjade taasesituse järele (rituaalid jne, taasluuakse olulist infot) Mälu abivahendid on kaemuslikud – inimeste loodud kui looduslikud – pühapaigad, kalender, toimingud, esemed, laulud...) keskendub protsessile ja mitte sündmustele kui üksikjuhtumitele Mütoloogiline maailmapilt Tsükliline ajatunnetus

Kirjalik kultuur/teadvus Orienteeritud minevikku – põhjus/tagajärg seoste vastu huvi, kroonikad, ajaloohuvi Vajadus tähtsate asjade üleskirjutamise järele Mälu abivahendiks kiri ja selle arengud (trükikunst) Keskendub olulisele (ainulaadsele) Religioosne/teaduslik maailmapilt Lineaarne ajatunnetus

5. Rahvaluule suulises ja kirjalikus kultuuris. Rahvaluule Eesti külaühiskonnas ja tänapäeval. Suuline kultuuritüüp Elustiil paikne Liikumine vähene (ei kohta uut, traditsioonide püsivus ja muutumatus) Väärtused seotud ellujäämisega, st looduse heasoovlikkus, põlluharimine põlvest põlve Ajatunnetus tsükliline (profaanne ja sakraalne aeg vahelduvad) Maailmapilt mütoloogiline, jumalate kohaoluga arvestamine. Abstraktseid mõisteid ei tunta Sõltumine viljakusest Vastavad pärimusliigid – viljakusmaagia, ended...

Kirjalik kultuuritüüp Kristlus ja reformatsioon – kirja levik 20. saj linnastumine, moderniseerumine Orienteeritus minevikule (kroonikad, ajalootunnetus) Tehnoloogilised murrangud Massikultuuri teke Abstraktsed väärtused (õnn) Tähtsale (ainulaadsele) keskendumine (üksiksündmused, mitte protsess) Inimeste paljusus ja rahvaluule kiire levik Suur liikuvus (ülemaailmne, internett) ja kiire elutempo Väiksem kokkupuude vanema põlvkonnaga Uued väärtushinnangud

6. Rahvalaulu kujundisüsteem.

Rahvalaul on rahvaluuleteos, mida esitatakse lauldes või laulvalt kõneledes ehk retsiteerides. Omandatakse kogemuslikult igapäevase suhtlemise käigus. Rahvalaulus on kolm kompnenti: tekst, meloodia, ettekandmislaad. Laul väljendas laulja mõtteid ning võis olla ka töö ja pidude saatja. 11

Mõiste „Rahvalaul” võttis kasutusele Kreutzwald. Eesti rahvalaul jahuneb vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks.

VANEM RAHVALAUL Regilaulu-eelsed vormid 

Regilaul

Algriim

 Parallelism(mõtet 

kordav teisendus) vormelikeel

Regilaulu • • •

  



algriim parallelism vormelikeel värsimõõt! (enamasti 4jalaline trohheus)

UUEM RAHVALAUL (19 saj) siirdevormili Lõppriimiline ne Ebajärjekind  lõppriim el vanema ja  salmid uuema laulu  värsimõõt stiilielementi de kasutus

liigid: töölaulud (karjaselaulud, lõikuslaulud) kommetega seonduvad tavaldilaulud (pulmalaulud, mardi/kadri) perekonnaelust ja ühiskonnasuhetest kõnelevad laulud (vaeslapselaulud)

Uuemat rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus – laulikud ja salmikud. Autor on teada või isik tuvastatav. Uuema rahvalaulu liigid: • mõisa- ja peremeestevastast ühiskondlikku protsesti väljendavad • külakroonikad • armastuslaulud • sõjalaulud • töölaulud Suur osa, eriti vanu laule, sisaldavad mina-elamustega läbipõimunud jutustusi. 7. Regilaulu ajalooline kontekst.

Regilaulu vorm ulatub arvatavasti läänemeresoome ühispärandisse, hinnangud vanusele varieeruvad 2000. Esimene teadaolev ragilaulu üleskirjutus pärineb aastast 1660. Euroopa (eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome ja slaavi) muusikast. Nad on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisemad ja neid on esitatud ka pillisaatega. Uuem rahvalaul kujunes välja

Maa-harimisega laulud seotud sest praeguste allikate hulgas on maa-harimise teema kõige laialdasem. Paikseteks jäädi ~2000-4000 e.Kr. Ürgkogukondlik ühiskond muutub agraarühiskonnaks. 8. Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval.

12

Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloos muutnud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud. Mall Hiiemäe järgi on rahvakalender rahvapärane ajaarvamissüsteem mille säteteks on tähtpäevad ja nende tähenduste & tähistamistega seonduv tavandikompleks. Ajatunnetus tugineb usundile: aega tajutakse kui erinevate/vahelduvate omadustega (kvaliteediga) ajalõike. Seega on eristatavad sakraalne ehk pühade aeg ja profaanne ehk tavaaeg (M.Eliade järgi): Sakraalne aeg: • müütiline aeg - loomise aeg • sakraalne aeg on tagasipöörduv algusse, uuesti läbi elatav • jumalate kohaloleku tõttu see aeg on püha Profaanne aeg: • …saab mõtte sakraalse aja kaudu Mis puutub aja tajumisse, siis ei ole aeg lineaarne, vaid tsükliline. Sakraalse ja profaanse piiri ületamine toimub rituaali ja sinna kuuluvate toimingute kaudu. Eesti talupojakalendrile omaseks arhailiseks jooneks on aasta / nädala / päeva jagunemine tööperioodiks. Uuema kogemuse kohaselt lisanduvb ka astronoomia ja ilmastiku vaatlusel tuginev kalender (kuukalender, päikeseaasta). Talupojakalendri pühade juurde kuuluvad elemendid: • teatrielemendid • verbaalsed meenutused • töökeelud ja -käsud • ended ja ennustamised • toit Rahvakalender on väga sünkreetiline ja kujunev ning põimib endasse erinevad ”kalendrid” ja ”ajatunnetused”. Rahvakalendriga on seotud kõikvõimalikud rahvaluule vormid: laulud, mängud, lühivormid, uskumused ning ta ise rajanebki sellel, et aega tajutakse erineva kvaliteediga (nt üldises mõttes on räägitud ”raskest ajast”, ”kuldsest ajast”, ”puhkeajast”, konkreetsemalt nt hingede aeg – ajaperiood, mil suheldi hingedega, et need muul ajal kodus käima ei hakkaks). Rahvakalendri tähtsus ja olemus sõltub maailmapildist ning valitsevast elustiilist. Maailmapildi kolm tasandit: I. Mütoloogiline – kõige arhailisem, seoses usu & arvamustega., tugineb kogemusele, seostub suulise kultuuriga, vajab rituaale & toiminguid. Lepingud sõlmitakse jumalate kohaloluga arvestades. Kosmogoonilisus. Kalendritähtpäev meenutab mingit tähtsat sündmust. II. Religioosne – pühakirja tundmine. Tähtpäev on nüüd juba sümbol, mis meenutab teatavat skeemi (omane kirjalikule kultuurile). III. Teaduslik – selline on tänapäevane kalender, tekkis valgustuslikul ajajärgul: tähtpäevade sümboolne tähistamine (kui üldse), mis rajaneb meie teadmistele, teame päikese loojumise ja tõusu aega jne.

13

20. saj teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti taasiseseisvumisega see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel angloameerika kultuurist üle valentinipäev (Eestis ka sõbrapäev) ning halloweeni tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt tudengite ja noorte kevadpeoks. Tänapäeva peres on sünnipäeva kõrval kesksemateks ja enimlevinud tähistatavaiks pühadeks uusaasta, lihavõttepühad, jõulud, isadepäev, emadepäev. 9. Rahvausundi kujunemisest ajaloolises kontekstis.

Rahvausund on usund ühe indiviidi tasandil, seda ei ole ette kirjutatud ühegi institutsiooni poolt, sisaldab konkreetse indiviidi maailmapilti. Tunnused, mis eristavad teda suurusunditest:  Sünkretism (erinev algupära, heterogeensus – nt reinkarnatsiooni idee levib praegu Euroopas)  Orienteeritus reaalsele elule (mitte, et mis on „lunastus”, mis „patt”) * Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. * Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid. * Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad haldjatest kui kaitsevaimudest-jumalustest, kes mõnevõrra erinesid varasematest arusaamadest looduse hingestatusest. Tekkis usk kodu- või majahaldjaisse (nt Lääne-Eestis pühak Antoniusega seotud haldjas Tõnn). * Maaviljelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Rahvakalendris olid päikese austamisega seotud suvehari ja talihari, samuti külvinädalad ja hingedeaeg. * Hiljem on sellega tihedalt kokku sulanud kristliku kirikukalendri tähtpäevad (kadripäev, mihklipäev – tulenevad kristlikest pühakutest). * Võimalik, et germaani mõjul kujunesid hiiumüüdid, mille kajastusena on meieni jõudnud Kalevipoja lood. Hiiukujutelmadega sulas hiljem kokku kristlik kurat, andes tegelase nimega Vanapagan. Levisid ka muud germaanipärased uskumused – kuri silm, libahunt, tuulispea, pisuhänd, näkk, puuk, haiguste personifikatsioonid (hall, katk). Aja jooksul süvenes veelgi kartus kurja surnu ees, kujunes välja keerukas tõrjemaagia. Need jooned süvenesid kontaktide mõjul ristiusuga ning teiste rahvaste rahvalike uskumustega. * Eesti rahvausundiga on omapärasel viisil seotud romantismiajastu rahvavalgustajate poolt loodud ja populaarseks saanud Soome mõjudega pseudomütoloogia. Kirjasõna kaudu jõudis see rahva sekka ning kohati on keeruline eristada autentset rahvapärast materjali sekundaarsest.

14

* 2005. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uurimuse kohaselt uskus 16 protsenti eestimaalastest Jumala olemasolu, 54 protsenti uskus «mingisuguse vaimu või elujõu» olemasolu. Tänapäeva rahvausund on suures osas meedia kontrolli all.

10.Mängud ja rahvaluuleliikide põimumine. kirjelda mängu kohta rahvaluuleliikide süsteemis, vt mängu ülesehitust ja teemasid; paiguta mängud ajaloolisse konteksti. Näita, kuidas rahvaluuleliikide põimumine mängude näitel aja jooksul muutub Mäng on nii laul, kõne kui tegevus. Selge struktuur: algus, lõpp, reeglid. Mängude puhul on eristatud 2 liiki: • Laulumängud (mängu saatel laul) • Need, mis pole otseselt lauluga seotud

Vanemad laulumängud Regilaul + draamaelemendid: mängu etendatakse. Tekkis 12. saj lõpp vms. Algab sissejuhatava lauluga & lihtne liikumine Keskosas etendatakse süžeed, dialoog Lõpuosas jooksumäng

LAULUMÄNGUD Uuemad laulumängud Siirdevormilised laulud Tantsulis-figuraalne liikumine 16.-17. saj

Ringmängud Lõppriimilised laulud Näideldakse Tantsitakse paaristantsu 19. saj.

Mängudes tuleb rahvaluule sünkreetilisus eriliselt esile – mänge saab käsitleda rahvadraamana, kuna tekib mingi lava (teat kalendritähtpäevaga seotud koht), on pealtvaatajad ja mängijad, vastavalt kalendrikommetele maskeering. Teemadeks tööd, igapäevaelu suhted. Mäng = laul&kõne + tegevus. Laul&kõne – žanriline folkloor: rahvalaulud, jutud, lühivormid. Tegevus – usund/kombed! Seotus kalendriga.

11. Pärimuslik ajalugu kui meetod. kuidas lähenetakse sel puhul allikale, millised küsimused allikatele esitatakse. kirjelda PA meetodit folkloristlike meetodite süsteemis

Pärimuslik ajalugu on 1990ndail Eestis folkloristikas kujunenud uurimissuund, mille eesmärk on uurida kultuuriomast ajaloo/minevikutõlgendust. rahvapärane ajalugu on osa jutustajate enesemääratlusest. ! Pärimusliku ajaloo allikaks on tõsielust jutustavad lood. Pärimuslik ajalugu on seotud etnoajalooga, sotsiaalajalooga. Pärimuslikku ajalugu ei saa vaadelda kui ajaloosündmuste tekstilist illustratsiooni. 15

! Oluline on see, kuidas inimesed kõnelevad oma minevikukogemusest, millest on tavaks kõnelda, kuidas seda tehakse, milliseid võtteid ja võimalusi ühes või teises kultuuris (kultuuripiirkonnas) tuntakse ja kasutatakse.

12.Rahvajutuliigid, sõltuvalt jutu ja tegelikkuse omavahelistest seostest. Lähtu klassikalisest rahvajuttude liigitussüsteemist. Milline erinevus on tekstivälise tegelikkuse ja tekstis peegelduva/peegeldatava tegelikkuse jututegelikkuse - omavahelised seosed ja erinevused. Rahvajutu liigitamisel on oluliseks teksti tunnused. Eestis tuntud rahvajutuliigitus rajaneb ideaaltüübile, kus kriteeriumiteks: • Teksti pikkus • Teksti fiktsionaalsus või tõepärasus • Teksti süžee leviku ulatus e streotüüpsuse aste Jutustamiskeskkonnast lähtuvalt on jutte 4 liiki: • Muinasjutud • Muistendid • Naljandid • Pajatused Kõige üldisemalt 2 liiki: • Jutud, mille puhul eeldatakse teadlikult, et sellist sündmust tegelikult toimunud ei ole. (Erineb tavakõnest, kasutatakse tüüpilisi alguse ja lõpuvormeleid ja kujundeid) • Jutud, mida proovitakse esitada võimalikult tõsielulisena. (vesluse ja arutelu osaks, mitte kuulamiseks. kuulajale suunatud: neis püütakse võimalikult täpselt näidata tõsielureegleid, juhtumisi ja olukordi nende konkreetsuses. Nende juttude kaudu arutletakse ja vaieldakse maailmaasjade üle)

Väga oluline aspekt juttude liigitamisel on jutu seos maailmapildiga: kuidas peegeldub neis seos usundiga, milline seos on neis tõsielu ja üleloomulikuks peetava maailma vahel. Rahvajutu seos jutuvälise tõsieluga: Muistend: seotud usundiga, teabefunktsioon (uskumiseks!), esitab eetilisi põhimõtteid (nt karistuse saamine millegi tegemise pärast), määratletud tegevusaeg ja –koht, üleloomulikud asjad on reaalses elus tajutavad olnud, tänapäevastes muistendites nt ufolood, vampiirid. Pajatus: stiililt rahulik, tegevusaeg lähiminevik, tegelane konkreetne ja kuulajale tuttav Argijutud: argipäevased, pärimusrühma eetilisi norme kontrolliv ja loov, usundiga otsest seost ei ole. Juttude kaudu proovitakse mõista toimunut ja luuakse uusi teadmisi analoogilise olukorra kohta. Nt tõsielus kägu kukub ja naabrinaine sureb -> pärimuslik väide on, et käo

16

kukkumine ennustab surma -> jutustaja, teades traditsiooni ja kogedes tõsielusündmusi, ühitab need oma jutus.

17