A Me Ti Keel

AMETIKEEL JA AVALIK SUHTLUS SUULINE JA KIRJALIK SUHTLUS, KÕNE JA KIRI Suhtleme me info vahetamiseks, kuid et suhtlus toimuks, peavad kontakti otsima ja selle nimel vaeva nägema mõlemad suhtluspartnerid. Seepärast tuleb mõtted esitada selgelt, ühemõtteliselt, loogiliselt, puhtas vormistuses ning mõlemale suhtluspartnerile mõistetavas keeles. Keel ei tähenda siinjuures mitte ainult rahvuskeelt v riigikeelt, vaid ka sobivat stiili ning isegi kõnet. Erinevatel suhtlusaktidel on kas traditsioonilistel, õiguslikel või emotsionaalsetel põhjustel oma vorm. Olete ju isegi kuulnud ütlemist: seda tehakse nii või naa. Kuidas küsida emalt natuke raha? Aga ülemuselt palgatõusu? Mida arvaks ema kirjalikust avaldusest? Miks ülemusega aetud jutt jutuks jääb? Milline on kummalgi juhul teie jutu või kirja vorm, milline oleks kummagi paberi või vestluse keel? Suuliselt suheldes oleme me partneriga enamasti samal ajal samas ruumis. Kontakti teevad kergemaks miimika, źestid, tihti sõnadestki kõnekam kehakeel, silmsidemest ei pääse käeulatuses olev partner, intonatsiooni pole ka telefonis võimalik välja lülitada. Kõne hetkel tajume öeldut vastavalt oma mõistmisvõimele, hetk hiljem või kõnesituatsiooni muutudes põhjustab sõnumi tõlgendamine eri kulajate poolt juba tüli. Kuid kiri säilib ajas ja küündib ruumis. Seepärast on ka kirjutaja täpsem, korrektsem ning kasutab hulka abivahendeid (ortograafia, śrift, teksti paigutus, värv) ühemõttelisuse saavutamiseks. Siit ka põhjus, miks paljudes kultuurides või maades pole suulised kokkulepped kohustavad. Kõneta pole keelt, kuid kirja konservatiivsus on teinud sellest keele normide ja traditsiooni säilitaja – niisiis on kõne ja kiri tihedalt seotud ning teineteisest sõltuvad. Erinevaks otstarbeks valime sobivama, enam võimalusi pakkuva suhtlusviisi. Suuline kõne on vahetum, suuliselt vastame kiiremini suhtluspartneri reaktsioonidele v kõneolukorra muutustele, kuigi kasutame suhtluse kergendamiseks hulka valmis mudeleid (Kuidas elate? Halloo, ma helistan... jt). Reeglina on kõne keeleliselt lihtsam: kasutame pikemaid kuid kergemini moodustatavaid grammatilisi vorme, jätame ära sõna- või lauselõppe, lubame endale stiilivigu. Kõneleme lihtlausetes, kasutame kinnisfraase, parasiitsõnu ja vahehäälikuid, korrutame või peame pause. Kirjas on tagasiside hilisem, ka kasutame źanrile omaseid valmis mudeleid (kiri, ametikiri, arve, leping jms). Keeleliselt on kiri korrektne, täpne, loogiline, kirjutades näeme hea grammatika nimel vaeva, kontrollime stiili ning viimistleme vormi. Kindlasti on nii meie kõne kui ka kiri meie visiitkaardiks maailmas, ometi alati laitmatust kirjakeelest on olulisem kasutada kõnekeelt, kus tema koht, ja kirjakeelt omas kohas. SUHTLEMINE AVALIKKUSEGA KEEGI EI TEA MEIST MIDAGI, KUI ME ISE EI RÄÄGI! On vaja rääkida asjast, mida me teeme; näidata ennast klientidele ja nende omastele; näidata ennast otsustajatele; avalikustada raha liikumine; teha end tuntuks pikemat perspektiivi silmas pidades; edastada sõnumeid teistele endataolistele; teavitada huvitavast ka kõrvalseisjaid. Niisiis on meie sihtgrupiks, kellega suhtlust kindlasti vajame, meie oma asutuse ja asutuste võrgu töötajad, kliendid ja nende perekonnad,

1

vabatahtlikud abistajad ja annetajad, juhtfiguurid ja otsustajad, kogukond, ühiskond, laiem avalikkus. Ei piisa ainult telefonitsi v kirja teel suhtlemisest, vajame massikommunikatsioonivahendite abi. Ajakirjandusega suhtlemisele on kaks lähenemist: reaktiivne (oodatakse ajakirjanduse tähelepanu) ja proaktiivne (otsitakse ajkirjandusega ise kontakti). Selge on, et esimesele lootma jääda ei saa. Sellepärast on mõistlik endale selgeks teha, kelle kaudu avalikkusega suhtleme, et saavutada oodatud tulemusi. AJAKIRJANDUSE OLEMUS JA FUNKTSIOONID (P.Vahteri järgi) Informeerivad funktsioonid (uudis): operatiivne info (päevauudised), utilitaarne info (teadaanded, reklaam), hariv info (üldteadmised, püsivad faktid). Regulatiivsed funktsioonid (hinnangud, tegevusjuhised, kommentaarid): organiseeriv (ürituste, liikumiste organiseerimine), hinnangulis-normatiivne (“Eesti sotsiaalsektor pole kuigi tugev”), väärtustav-integreeriv (“Internaatkool on meie linnale hädavajalik”), avaliku arvamuse väljendamine ja kujundamine. Meelelahutuslikud funktsioonid: rekreatiivne (võimete taastamine ja arendamine), vaba aja sisustamine, emotsionaalne kompensatsioon (füüsiline, inimlik, vaimne), esteetilis-eetiline kasvatus. Peale selle on kõik massiteabe levitamise vahendid äriettevõtted, mis peavad tootma kasumit. Selline funktsioonide laius ning ühelt poolt tõelevitaja, aga teisalt tulusa tõe levitaja keerukas olemus esitab ajakirjandusega suhtlemisele teatud erireeglid. KUIDAS SUHELDA AJAKIRJANDUSEGA Edukaks ajkirjandusega suhtlemiseks tuleks appi võtta metoodika, mida nimetatakse strateegiliseks meediaplaneepimiseks. MEEDIAPLAAN hõlmab teie vajadustest tulenevat lühemat v pikemat ajaperioodi. Olukorra analüüs (mis juhtub?): eesmärgid (mida me tahame saavutada?); sihtgrupid (kelleni tahame jõuda?). Planeerimine (kellele ja mida peame ütlema v tegema?). Tegevuskava. Plaani elluviimine. Tulemuste hindamine (kuidas läks?). Võimalikud eesmärgid (seisukoha selgitamine, auditooriumi harimine v informeerimine, hEad maine kujundamine ja hoidmine, mõjutamine, suhtumise muutmine, toetuse saamine, reklaam, probleemi tõstatamine vm) tuleks selgitada iga konkreetse sihtgrupi jaoks eraldi. Sõnum peab olema koostatud ja vormistatud, nii et sihtgrupp seda mõistaks. Ka peab olema selge, millise kanali abil sihtgrupini jõuab. Võibolla piisab kirjadest v elektronpostist, peale ajalehesõnumi on võimalikud erinevad üritused (avatud uste päev, vastuvõtt, presentatsioon), trükised, raadio- ja teleesinemised. Sõnumi võib edastada pressitöötaja, kaastöötaja, suurema kõlapinna saavutamiseks võiks seda teha mõni arvamusliider v prominent. Võimalike kulutuste piires (eelarve) võib sõnumit edastada eri kanalites v korduvalt, ka kasutades eri meetodeid. Üksikute esinemiste eest peaksid vasutama konkonkreetsed isikud, kelle koostöö peaks olema laitmatu, et ei tekiks vasturääkivusi ega edastataks erinevaid seisukohti.

2

Kogenud meediaga suhtlejad peavad äärmiselt oluliseks meediakroonika v –päeviku pidamist. Väljalõiked ajakirjandusest, raadio- ja telesaadete lindistused, kanalite kuupäevade-kellaaegade ülestähendamine aitab hinnata tegevuse tõhusust. Oluline on ka jälgida esinemiste regulaarsust, avalikkus ei peaks teid unustama, kuid enne oluisi sündmusi ei tohi auditooriumi ära tüüdata. ENDA TUTVUSTAMINE ajakirjandusele algab pressinimekirja koostamisest. Selgitage välja, millised ajakirjanikud millise kanali v väljaande juures kajastavad teie valdkonda kuuluvaid uudiseid. Koostage neist nimekiri, kus on kõik võimalikud kontaktandmed. Iga poole aasta järel peaks nimekirja kontrollima, sest tõenäoliselt tuleb selles teha muudatusi. Tutvustavaid materjale on 4 liiki. Neid koostatakse kas konkreetseks sündmuseks v pidevalt kasutamiseks mitte ainult suhtlemisel ajakirjandusega, vaid ka klientide, võimalike klientide, külaliste ja teiste asutustega. Visiitkaartidel on isiku nimi koos täpse ametinimetusega, ettevõtte nimi, logo, aadress, telefoni- ja faksinumber, e-posti ja kodulehekülje aadress jms. Faktilehtedel ja voldikutel on põhiteave ettevõtte, asutuse v projekti kohta: eesmärgid, asutajad, liikmed, toetajad, olulised aastaarvud, saavutused, käimasolevad projektid, arenguplaanid jms. Infolehed on perioodiliselt ilmuvad väljaanded (kord kuus v kvartalis), mille koostab ja levitab asutus ise oma sihtgruppide teavitamiseks. Infolehe koostamine on tõsine töö, selle koostamisel on mõistlik otsida professionaalset abi. Infokogumikke (-mappe) koostatakse kas üldiseks tutvustamiseks v konkreetse sündmuse puhuks. Asutuse logoga kaante vahele pannakse kontaktisikute visiitkaarte, trükiseid, äratõmbeid ajakirjandusest, pressiteated, statistilisi materjale, fotosid jms. Hästi koostatud materjalide väärtuseks on suure hulga täpse taustinfo edastamine, ajakirjanikul hoiab palju aega kokku, kui ta ei pea infot koguma v kontrollima. PRESSITEADE Sageli on ametnikul raske avalikult esineda, ka omakoostatud kaastööd on raske ära saata, sest kirjutaja ei tarvitse oma sõnaseadmise oskuses just veendunud olla. Sellepärast on pressiteate levitamine mugav, kindel ja kiire viis ajakirjandusega suhtlemiseks. Ka ajakirjanikele meeldib pressiteateid saada, sest osa tööd on nende eest ära tehtud. PRESSITEADE ON UUDISVÄÄRTUSEGA SÕNUM, mida te soovite ajakirjanduse kaudu edastada valitud sihtgrupile v –gruppidele. See on koostatud uudise kriteeriume silmas pidades (P.Vaher). (Vt ptk Uudis.) Vilumus kujuneb ajapikku, kirjanuslikku annet vaja ei ole, kuid vaja on teada vastust juba varem esitatud küsimustele: miks ma seda kirjutan?, mida tahan saavutada?, kes on auditoorium?, millist reageeringut ootan?, kas infot jätkub?, on info õige? Ajakirjanik otsib eelkõige vstuseid küsimustele: kes mida teeb?, kus?, millal?, kuidas?, miks see on tähtis? Uudis koosneb juhtlõigust, teemaarendusest ja lisamaterjalist. Samamoodi pressiteade, kuid siin on võimalikud nii tavaline juhtlõik (resümee) kui sissejuhatus (huvilugu+tuumlõik), sest sotsiaal- ja pedagoogilisel teemal kirjutatud pressiteade kuulub reeglina pehmete uudiste hulka (T.Hennoste). Kindlasti peab olema esile toodud kõige uudisväärtuslikum mõte v fakt, kõige tähtsam, aga lihtsas, erksas keeles ning üldistusteta. Hea oleks leida tegevust väljendav ilmekas, aktiivne tegusõna. Juhtlõigu tekstiosa ei tohiks olla pikem kui 25 sõna. Teemaarenduses järgnevad eraldi lõikudes olulised detailid, mis täpsustavad ja laiendavad põhiinfot. Oluline on teksti neutraalne ja objektiivne stiil – see ei ole ilukirjandus. Lisamaterjalis esitatakse kontekst, et sõnumit paremini mõista. Taustmaterjaliks sobib sündmuse ajalugu, teised sarnased sündmused, info osalejate kohta; perspektiivi avavad kirjaldatavale sündmusele objektiivselt järgnevad sündmused ja tagajärjed, aga ka subjektiivsed ootused v hinnangud, väärtused.

3

Materjali korrastamisel tuleb silmas pidada, et ajkirjanik võib tahta materjali lõiguti välja jätta v ümber tõsta, seepärast peaks iga lõik olema omaette tervik. Pealkiri peab väljendama täpselt teksti sisu, et ajakirjanik mõistaks, millest jutt. Kõnekas pealkiri sisaldab aktiivset tegusõna v on hoopis tegusõnata (silt) ega ole pikem kui 45 tähemärki. Pealkirjas ega juhtlõigus ei peaks olema nime, kui tegemist pole eriti tuntud isikuga. Pealkirja on lihtne leida, kui lühendada juhtlõiku tegija ja tegevuseni, lisaks ehk vastus küsimusele kus? v kuidas? (Vt ptk Uudis). PRESSITEADE VORMISTATAKSE firma blanketile, dokumendi üldblangi nõudeid järgides, plokkstiilis, soovitavalt ühele A4 paberile 10-12 kirjas. Pealkiri ja sissejuhatus (juhtlõik) kirjutatakse poolpaksus kirjas (Vt lisa Pressiteade). Kirjutades veeristatakse dokumendi ja pressiteate enese pealkirjad vasakule v keskele, kuupäev vaskule, lõppu märgitakse pressiteate autor, tema ametinimetus ja kontakttelefon. Ajakirjaniku tööd lihtsustab, kui pressiteade on kiiresti ja lihtsalt loetav, täpne, konkreetne, ilma sõrenduste, allajoonimiste ja lühendideta. Pärast pressiteate valmiskirjutamist laske see läbi lugeda mõnel kõrvalseisjal, tema pilk vigade ja ebatäpsuste leidmisel on teravam. PRESSITEADE SAATKE LAIALI e-posti, faksi, posti teel v viige ise paar päeva enne kajastatava sündmuse toimumist kohale. Kindlasti helistage üle, kas valdkonnaga tegelev ajakirjanik on teie teate kätte saanud, kas ta vajab lisateavet, kas ta mõistab, kui oluline toimuv on. Muidugi olge ka ise pressiteatele märgitud telefoni läheduses. Kindlasti saatke oma pressiteade uudisteagentuuridele BNS ja ETA. Nende kaudu jõuab teie sõnum kõigi väljaanneteni. Ärge unustage sihtauditooriumi! Kui korraldate pressiürituse (-konverentsi, vastuvõtu) v ootate oma üritusele ajakirjanikke, saatke neile parem kutse - pressiteade toob info kätte ja üritusele enam ei tulda. Parem jagage pressiteated v infomapid kohapeal laiali, pressiteade saatke aga siis, kui üritus on mõeldud ainult asjaomastele isikutele. AJAKIRJANDUSE TÖÖMEETODID ISIKLIKU KONTAKTI läbi tutvustate end ja oma taotlusi kõige paremini, see omakorda tagab usaldusväärsuse. Sobib nii esmatutvuse sõlmimiseks, arusaamatuste lahendamiseks kui koostöö edendamiseks. Ei ajakirjanikke ega avaliku elu tegelasi saa sundida tulema üritustele, kuid osapooltele sobivaks ajaks võib kokku leppida kohtumise, kas kohvipausiks v lõunaks. Kohtumise eesmärgiks on kuulda, mida teilt oodatakse, mida mitte, millised on huvide ja vajaduste kokkupuutepunktid. Teil spetsialistina on sellisel kohtumisel arvestatav eelis: vestluskaaslane ei tarvitse tunda teie ala ning kui ta näeb teie kompetentsust, võib ta hilisemas koostöös arvestada teie kui eksperdiga. PRESSIKONVERENTS on kõige sobilikum kirjutavale pressile. Esinejaid peaks olema võimalikult vähe. Et ajakirjanikke oodatakse kohale tulevat, peaks teadaande sisu olema kaalukas, aga mitte eksklusiivne, - sobib näiteks tegevuse viimise puhul uutele alustele, ulatuslike uuringute v eksperimentide alustamisel. Kui kasutate üüritud ruume, kontrollige varem olulised korralduslikud pisiasjad üle: pistikud, kaablid, mikrofonid ning kaamerate asukoht, kui oodata on televisiooni. PRESSIÜRITUS on korraldatud spetsiaalselt ajakirjanikele ning ajakirjanduse huve silmas pidades. Raadiole v televisioonile sobib kas näitus, ekskursioon v demonstratsioon enam kui pressikonverents. Korralikult vormistatud kutse üritusele peaks saatma nädal enne, aga paar päeva varem peaks kõik kutsutud ajakirjanikud läbi helistama, et teada saada, kas kutse on nendeni jõudnud, kas nad tulevad v kes tuleb nende asemel. Parim toimumisaeg on kl 11-16, et see ajavahemik on kitsavõitu, uurige juba enne kutsete

4

saatmist välja, ega samal ajal toimu midagi olulist, kuhu samad ajakirjanikud kindlasti minna tahaksid. Nii pressiteate kui pressiürituse puhul peab järgima, et edastataval teatel oleks UUDISVÄÄRTUS. Selle puudumine jätab tahes kui ladusalt koostatud sõnumi tähelepanuta ning siis ei ole mõtet süüdistada väljaannet v ajakirjanikku, kui sõnum ei ilmu. Kirjeldatav sündmus peaks vastama ühele v mõnele järgnevatest universaalsetest kriteeriumidest (T. Hennoste). Tugev mõju lugeja-kuulaja elule. Mida enamat hulka inimesi sündmus v selle prognoositavad tagajärjed mõjutavad, seda kõrgem uudisväärtus. (Mitte ainult olulised poliitilised otsused, ka näiteks bussiliinide muutumine v lastetoetuse maksmise uus kord.) Tavatus v ootamatus. Ettearvamatus, harjumatus, ülivõrdelisus, veidrused, kurioosumid. Osalevad prominentsed isikud v institutsioonid, juhul kui nende teod v sõnad mõjutavad lugejate-kuulajate elu. Tugev konflikt. Mitte ainult sõjad v katastroofid, suured vastasseisud, vaid ka sisekonfliktid ja konfliktid üksikisiku ja ühiskonna v mõne selle institutsiooniga. Geograafiline v psühholoogiline lähedus lugejale. Kohalikud sõnumid, rahvuslik v riiklik ühtekuuluvustunne, laiemate uudiste lokaalsed vaatepunktid. Värskus. Väljaande ilmumise ajavahemik.Värskena püsimine – eilsele uudisele lisandub uut. Päevakajalisus. Jooksvad sündmused ja lisainfo nende kohta. Mingi alati olemasolnud nähtus muutub äkki aktuaalseks. Lisaks ei tohi unustada väljaande v jaama iseloomu ja suunitlust, selle kontseptsiooni ja traditsioone, sihtauditooriumi, info kasulikkust ja harivust, ajakirjanike ettevalmistust ja eelistusi, leheruumi v eetriaega. MEEDIAS ILMUVA võib jagada toimetuse materjaliks ja reklaamiks, esimese omakorda kirjutatud ja pildilisteks lugudeks. Toimetuse materjal jagatakse ka 4 eri rühma vastavalt tekstide ehitusele ja eesmärkidele. Esiteks uudislood, mis on objektiivsed ning millel on spetsiifiline ülesehitus. Teiseks arvamuslood, mis esitavad arvamusi, seisukohti, analüüse (kommentaar/ kolumn, juhtkiri, arvustus, repliik jt). Kolmandaks publitsistlikud źanrid, mis mis jutustavad lugusid (olukirjeldus e olemuslugu, reportaaź, nekroloog, portree jt). Neljas rühm edastab pisinfot (spordiinfo, ilmateade jm). T. Hennoste liigitab “Uudise käsiraamatus” arvamuslood ja publitsistlikud źanrid ümber kõvadeks e analüüsivateks ja pehmeteks e jutustavateks arvamuslugudeks, sest maailma ajakirjanduses jagatakse maailma mõista aitavad uudised kõvadeks ning huvitavad ja emotsionaalsed pehmeteks. Ehk valdkonniti kuuluvad kõvade uudiste hulka poliitika, riigikaitse,välissuhted, majandus; pehmed uudised hõlmavad kultuuri, hariduse, teaduse ja tehnika, sotsiaalsed sündmused, kuritegevuse, usu, spordi jm. Meie valdkonnad ja teemad on järelikult valdavalt pehmete uudiste hulgas. See lubab suuremat vabadust ja subjektiivsust materjali valikul ja ülesehitamisel, aga ka suuremat leheruumi, sest ülekaal lehepinna jaotamisel kaldub pehmete uudiste kasuks. UUDIS on lühike tekst, kus üldarusaadavas keeles ja sõnastuses antakse lugejale-kuulajale värsket teavet. Uudise pikkuseks pole vahel enam kui 60-70 sõna, st et muud peale sündmuse v nähtuse kirjelduse sinna ei mahu. Kuidas sõnastada tekst nii, et hädavajalik nähtuse mõistmiseks oleks olemas ja selgelt mõistetav? Maailma ajakirjanduses on kasutatav ümberpööratud püramiidi ülesehitus (vt M. Hennoste “Tekstiõpetus” v T.Hennoste “Uudise käsiraamat”).Esimeseks lõiguks on juhtlõik (20-30 sõna) sündmusenähtuse lühiiseloomustusega: kes, kus, kuna, mida tehakse? Tavaliselt eraldatakse see muust trükipildist (suurem, värviline, poolpaks v kursiivkiri, silmatorkav paigutus) ning alustatakse ilma taandreata.

5

Kuidas-küsimusele vastab järgmine tekstiosa. Uudisel on reeglipäraselt üks teema, seepärast ei järgne mõttearendusi, on vaid enam asjaolusid, taustainfot. Kui väljaande maht võimaldab, lisatakse ka kolmas lõik, kust võib leida viiteid võimalikele arengutele, tsitaadi, hinnangu. Pealkirjaks soovitatakse aktiivset, öeldisega lühilauset v fraasi, paar sõna. Nime kasutatakse vaid avalikkuses hästi tuntud isiku puhul. KOMMENTAAR on enim levinud ja kõige populaarsem arutlev źanr, algab see sissejuhatusega, jätkub teemaarendusega, järgneb kokkuvõte, milles sageli leidub ka hinnang käsitletud nähtusele v mingi aktiivne soovitus. K vaatleb sündmust v nähtust süstemaatiliselt erinevatest vaatepunktidest, et lugeja saaks kõiki ettetoodud fakte arvestades kujundada oma arvamuse asjast. Seetõttu sarnaneb kommentaar ülesehituselt traktaadile, kuigi on oluliselt lühem ning lihtsam, sest meedias avaldatu peab olema üldiselt arusaadav. Mitte ainult kommentaari vaid ka kõigi teiste ajakirjandusźanrite puhul on oluline, et esitatud faktid oleksid kontrollitud. KOLUMN on mõne arvamusliidri, ajakirjaniku v prominendi arutlus aktuaalsel teemal, milles subjektiivne lähenemine tingib esseistliku vormi. Kirjatöös vilumatumal on lihtsam kirjutada arvamusavaldus LUGEJAKIRJANA rubriiki “Toimetuse kirjakast”, “Lugeja arvab” vms. Avaldamise tõenäosus on eriti suur, kui lisate allkirjale asutuse v ameti nimetuse, mida esindate. JUHTKIRI avaldab ilmumisperioodil aktuaalseima sündmuse v nähtuse väljaandjapoolse käsitluse (seisukohavõtu). Avaldatakse tavaliselt loetavaimal leheküljel. Ajalooliselt on juhtkirja kirjutamine populaarseimate ajakirjanike privileeg, kuid kaasajal eesti ajakirjanduses on kuumade uudiste tuhinas need kaasa toonud mõnedele reporteritele kohtuasjad ning vastutuse ainuisikulisuse vältimiseks allkirjastatakse need sageli toimetuse artiklitena. OLUKIRJELDUS (olemuslugu) kajastab olulisi probleeme, sündmusi, kirjeldab isikuid. Lugejale kohalolu illusiooni loomiseks kasutatakse ohtralt kirjeldust, tegelased on karakteriseeritud, käsitlus dünaamiline, kujundirikas. 1950-60-tel astatel muutus olukirjeldus erinevatel sotsiaalpoliitilistel põhjustel eriti populaarseks ilukirjanduses ning selles źanris loodi eesti ja maailmakirjanduses mitmeid tollal eriti olulisi teoseid (Juhan Smuul “Jaapani meri. Detsember”, “Jäine raamat”; John Steinbeck “Teekond Charleyga”). REPORTAAŹ eeldab ajakirjaniku tegelikku kohalolu sündmuskohal, võimaldades ka kuulajale-vaatajale-lugejale meedia liigist olenevalt kiireimat ja otseseimat osasaamisvõimalust toimuvast sündmusest. Niisiis on kohalolu tegelik, mitte tinglik. Kirjeldusi on seetõttu vähe v on need lühikesed, suur osa tekstist on otsekõnes, kommentaare vaid minimaalselt, et mõista toimuvat. Lühike ilmumisaeg eeldab eriti hoolikat ettevalmistust, head ajakirjanikupoolset kursisolekut toimuvaga, kokkulepitud intervjuusid, kiiret viimistlust. INTERVJUU on sihipärane suuline v kirjalik küsitlus. Kaasajal pole intervjuu kasutusel mitte ainult ajakirjanduses, vaid ka teaduses ja personalitöös, vastavalt kasutusalale esitatakse sellele ka erinõuded. Ajkirjandusliku intervjuu puhul tuleb meeles pidada, et teksti pingejoonis kujuneb vastuste dünaamikast. Seetõttu võib ajakirjanikul isegi pärast parimat eeltööd tekkida vajadus teksti osi ümber tõsta või midagi sõnastuses muuta. Tohiks ta aga seda teha ainult intervjueeritava kaasteadmisel ja heakskiidul, kes peaks viimset redaktsiooni nägema-kuulma. Kuid ajakirjanikku kihutab tagant aeg, seepärast püüab ta teksti pikka viimistlemist vältida. Võimalike arusaamatuste vältimiseks leppige kokku, kas

6

info on 1. täielikuks v osaliseks tsiteerimiseks (tuuakse ära teie nimi ja ametikoht; 2. parafraseerimiseks, st teie nime ja ametikohale viidates sõnastatakse tekst, jutumärke kasutamata; 3. anonüümseks kasutamiseks – teile ei viidata, kuid info ikkagi ilmub; 4. isiklikuks kasutamiseks – ei viidata kellelegi, info ilmub; 5. ei kuulu üldse avaldamisele. Intervjuu andmiseks sobivaid soovitusi leiate peatükkidest “Avalik esinemine” ja “Ajakirjaniku soovitused”. ARVUSTUS (retsensioon) on mingi loomingulise eneseavalduse (kirjandusteos, näitus, film, heliteos, lavastus), kriitiline analüüs ja argumenteeritud hinnang. Niisiis arvamusavaldus laadis “mulle meeldib, mulle ei meeldi” pole arvustus, vaid jääb arvamusavalduseks. Õiglase arvustuse kirjutaja peaks peale zanri võimaluste tundma ka looja võimeid ja võimalusi. NEKROLOOG (järelhüüe; in memoriam lad mälestuseks) on mälestuskirjutis äsja surnu kohta. Reeglina on nekroloog eraldatud muust leheruumist raamiga, varustatud kadunu fotoga ning täpsete sünni- ja surmadaatumitega. Esimeses lõigus antakse lugejale teada, kes oli lahkunu ning miks meil on oluline teda mäletada. Järgneb tema lühike elulugu, siis viide lähimatele leinajatele ning lõpuks teated ärasaatmise kohta. Et nekroloogi kirjutaja esindab tavaliselt mingit rühmitust, märgitakse see tavaliselt allkirja juurde v selle asemel. PROKLAMATSIOON on avalik teadaanne, lendleht, üleskutse. Reklaami-, kultuuri- ja muude teadaannetena hõivavad proklamatsioonid suure osa ajakirjanduspinnast. Sel źanril on oma ortograafia, olulisima joonena tasub meeles pidada, et öeldiseta fraasi järel punkti ei panda, täislausele aga küll. Trükikirja valikul eri ridade ning ridade paigutuse eesmärgiks on kergem loetavus ja meeldejätmine. Sellepärast on teadaande pinnal ka suhteliselt vähem kirja, kasutatakse värvikaid fotosid-jooniseid ning huvitavaid kujunduselemente. Anonüümsel üleskutsel puudub mõte, kas tekstist või selge allkirjast peab lugeja teada saama, kes teda midagi tegema ootab. KUULUTUSED ajalehtedes avaldatakse lühiteadetena valdkondade kaupa liigitatult. Nende puhul on oluline mitte liialdada lühenditega, kuigi tähemärk maksab, – lugeja peab teatest aru saama. Reklaam on kalleim ajakirjandusega suhtlemise viis – küsige hinnasoodustust! - , kuid kohalikus lehes v raadios tasub reklaami teha. Hoolikalt tuleb mõelda sihtauditooriumi harjumustele: millist väljaannet v rubriiki loetakse, kuna ja millist raadiojaama kuulatakse. AJAKIRJANIKU SOOVITUSED Me vajame ajakirjanduse kiiret, mitmekülgset, harivat ja otsivat infovahendust, kuid sageli teevad meid ettevaatlikuks v koguni arglikuks meediaga suhtlemisel mitmed - sageli põhjendatud - hirmud ning eelarvamused. Kardetakse ebaprofessionaalset lähenemist, ebaõiglust ja erapoolikust, demagoogiat ja tendentslikkust, peaaletükkivust ja pealiskaudsust, õelust ja negativismi, ülepolitiseerimist. EBAPROFESSIONAALSUSEST. Ajakirjanik on poff omal alal, muust teab ta sama palju kui iga inimene. Teie alal olete proff teie, artikli asjalik ilme oleneb ka teie suutlikkusest end eksperdina kehtestada. ERAPOOLETUSEST. Ajalooliselt on sõltumatud väljaanded pidanud auasjaks säilitada fakti kirjeldamisel erapooletust, selge hoiaku on võtnud aga kindlasti mingi kindla huvigrupi (ameti- ja kutseühingud, parteid jms) väljaanded. Tänapäeval on demokraatia ja sõnavabaduse laienemisega igasuguse hoiakuga arvamuseavaldajatel voli kirjutada tahes

7

millises väljaandes, teadlikult ollakse erapoolikud ostetud lehepinnal. Aus on siiski kas allkirja juures v juhtlõigus öelda, millisest v kelle aspektist teemat kavatsetakse käsitleda. KRIISIOLUKORRAS ilmutab ajakirjandus teie tegemiste vastu paraku hoopis suuremat huvi. Paljuski on kriisiaegset suhtumist võimalik pehmendada varasema käitumisega – eriti halb on esimest korda avalikkuse ette kerkida ebameeldivates seostes. Kuid kui õnnetus käes, rääkige kohe kõik ja võimalikult kiiresti ära! Kontrollige informatsiooni levikut. Esitage esimesena omapoolne ja õige variant, edastage ainult selgeid sõnumeid, hoiduge vastuolulise teabe levitamisest. Nii saate asuda probleeme lahendama ega pea muretsema tundliku info lekkimise v moondumise pärast. KONFLIKT AJAKIRJANIKUGA ei tule kasuks teile ega asjale, mida ajate. Olulise vea korral võtke ajakirjanikuga ühendust ja paluge vea parandamist. Arvestage ka asjaoluga, et ajakirjanik seab esikohale uudisväärtuse, teie professionaalsed väärtused – need ei tarvitse kokku langeda. Ärge solvuge ega ähvardage. AJAKIRJANIKUL ON KIIRE. Kui võimalik, tehke osa tööd ise ära – teie olete oma ala ekspert ning suudate olla täpsem. AJAKIRJANIK ON VÕRDNE PARTNER, tema teeb oma tööd, teie enda oma. Ebaõnnestumisi v kriise pole võimalik ette näha, kuid hea kontakti puhul võib ajakirjanik olla asndamatu koostööpartner. Julgust, enesekindlust, rahu! Ega te ei pea ajakirjanikega suhtlema, te tahate seda teha. KÕNE JA ETTEKANNE 1 Vanad kreeklased soovitasid enne mitte kõnelema hakata, kui enesele pole selge, et midagi on ka öelda. Iga kõne pidi ära näitama, kuidas oli, on ja kuidas peaks olema. Selleks kasutati järgmist kõne liigendust: pöördumine (captatio benevolentiae), sissejuhatus (expositio), 3. sõlmitus (dispositio), 4. tõestus (argumentatio), 5. kokkuvõte (recapitulatio), lõppsõna (peroratio). Kaasajalgi lähtume kõne teksti koostades samast ülesehitusest, kuid ühiskonna sotsiaalsete tingimuste tõttu ei kulu kaasaegsel oraatoril kuulajaid ettevalmistavale osale nii palju aega ning argumentatsiooni tuleb avada hoopis enam, on kõneosade liigenduses toimunud väikesi muutusi. PÖÖRDUMINE. Arvestage kõneolukorraga: kui suur v väike on kuulajaskond, ärge liigitage neid, vaid ühendage, liitke (ka enesega). Lugupidamine ja avatus! SISSEJUHATUS JA SÕLMITUS. Mida kuulaja kuulda loodab, kuidas ja millises järjekorrast ta selle saab, mida ta ise asjast arvab, kuidas tegelikult oli ja on, kuidas arvatakse olevat. Terviklikku kõnet silmas pidades: alustage heast, näidake ära halb, lõpetage heaga! TÕESTUS ON ARGUMENTATSIOON. Ülesehitus võib olla loogiline, kronoloogiline, süstemaatiline v struktuuri järgiv, vastavalt vajadusele, kuid see peab olema mälus haaratav ja lisatööta – siinsamas ja kohe – mõistetav. LÕPUKS meenutage kuulajale, mida olete kõnelenud, ja näidake ära, kuidas seda saavutada. Miks just nüüd ja selle kõneleja soovitusi järgides ootaks kõiki edu? Positiivse programmita on kõne loba. Tunded v uus vaatepunkt innustavad kuulajat. ETTEVALMISTUSE LÄHTEKOHTADEKS on vastused kolmele küsimusele. Milliseid eesmärke esinemine taotleb? Mõjutada võidakse tahta kuulajate tundeid (pidulik kõne: tervitus, rõõmu- v kaastundeavaldus), tahet (agiteeriv kõne: kihutus- ja propagandakõne, kiitmine ja laitmine), tunnetust ja mõistust (loeng, ettekanne). Eesmärke

8

ei tarvitse olla üks, kuid peaeesmärgist sõltub kõne sisu, väljendusvorm, takt ja toon (kas ettevõtte juubeliaktusel rääkida majandusnäitajatest?). Milline on põhiväide, -idee? Milleni juhib kõneleja oma kuulajaid? Kes on kuulajad? Oluline on, millisesse ühiskondlikku gruppi, vanuserühma, haridusringi, kollektiivi nad kuuluvad, kui suur on nende hulk, kas kuulajaskond on üksmeelne v vaenulikult küsimusse v kõnelejasse suhtuv. Milline on esinemiskoht? Väjenduslik külg oleneb sellest, kas kõneldakse lahtise taeva all v kinnises ruumis, milliseks kujuneb tõenäoline õhkkond. Aristotose poolt sõnastatud kolme üksteisest lahutamatut veenmismeetodit – paatost, logost ja eetost – kasutame vastvalt esinemise eesmärkidele kas vähem v rohkem. Paatose abil mõjutatakse kuulaja tundeid, see on võimalik ainult siis, kui teema kuulajaid isiklikult huvitab v puudutab. Logos on võime moodustada mõisteid, tuua esile tõsiasju, neid võrrelda, vastandada, varustada näidetega, süvendada kordustega. Eetos loob kõnelejast ja ainest soodsa pildi, kui esinemises väljenduvad asjalikkus, selgus, põhjendatus, hea ja õige keelekasutus, lugupidamine kuulaja vastu ja sõbralikkus, moraal, ausus, vastutustunne, enesevalitsemine, usk asjasse KÕNE JA ETTEKANNE

2

Töös inimestega vajate sageli oskust kuulajaid mõjutada tegema midagi v mõtlema millelegi, mida nad muidu ei teeks. Põhimõtteid v eesmärke selgitades, programmilistes kõnedes, peate kuulajaid mõjutama. MÕJUTAMISE etapp on tähelepanu ja huvi äratamine. Kuulajatel on ilmselt mingi tarve, pingeline vajadus, mille rahuldamise viisi kõneleja teab. Näidatakse tarbe rahuldamise v puuduse likvideerimise võimalusi. Näidatakse kasu, edu, luuakse uusi lahendusi ja tarbeid. Näited, faktid, analoogid, kirjeldused, selgitused. Üksikasjalikud käitumisjuhised. Käsk, soovitus, soov, üleskutse. Mõjutamisel on oluline vahetu kontakt, siirus, ilmekus, kõneleja ja publiku lähedus nii otseses kui ülekantud tähenduses, sellepärast ei tohiks rohutada mingit konflikti v vahet nende vahel, vaid otsida tuleks siduvat, ühendavat. Kui vastakaid seisukohti on, saab neid kõneks võtta ükshaaval ja järk-järgult koarusi siludes. (Sama tegutsemismudelit kasutab kommertsreklaam, kus enesekidlal toonil viidatakse üldsusele, kuulsustele v paljudele inimestele rahva hulgast, rõhutakse teie tunnetele, põhjendatakse, miks ost kujuneb kasulikuks, ning lõpuks antakse otsene käsk – osta!) ETTEKANDE pidamisel on võimalus ja vajadus kasutada erinevaid näitlikke materjale. Need ergutavad tähelepanu ja tõstavad huvi, soodustavad meeldejäämist ja mõistmist, liigendavad ettekande osadeks ja lihtsustavad loogilise struktuuri mõistmist, soodustavad kontakti. Tavalisimad materjalid on lüümikud (tabelid, fotod, tekstid), paljundatud jaotusmaterjal, videofilm, helilint, esemed; vähem kasutatakse mininäitusi, instseneeringuid, filmi. Ettekannet ei maksa näitmaterjaliga üle koormata, olulisi on ikkagi elav sõna. Seepärast on ikka head näitlikustamise vahendid vanad tahvel ja kriit, sest tahvlile kuulajate silme all valmiv kujutis on selgitusega sünkroonne. Iga vahend vajab juurdekuuluvaid selgitusi. Ettekandja peab rääkima publiku, mitte näitvahendiga (grafoprojektoriga). Iga vahend nõuab rohkesti aega, mida uudsem v erandlikum, seda enam. KÕNE JA ETTEKANDE ETTEVALMISTUS sarnaneb teksti koostamisele, erinevusena tuleb meeles pidada, et valmis tekst esitatakse suuliselt. Leppige kokku teema, esinemise aeg, koht ja kõne kestvus.

9

Hakake koguma materjali. Kontrollige, et kasutatav oleks tõene ja usaldusväärne, parajalt raske, sobiks teemaga. Praakige sobimatu välja ja vaadake, mis laadi kõne saaksite. Kuidas illustreerida? Ülesehitus? Täpsustage tellijaga kõne pealkiri. Hoolitsege reklaami eest. Kirjutage kõne keskosa läbi. Tehke parandused. Siis lisage pöördumine ja sissejuhatus. Koostage lõpuosad. Proovikõne valju häälega ja publikule! Vaadake kella! Kirjutage kõne puhtalt ja suures kirjas ümber nummerdatud lehtedele. Õppige see pähe, kui vähegi suudate. 9. Kontrollige esinemisks ettenähtud ruumi, selle valgustust, ventilatsiooni, tehnilisi abivahendeid. SÕNAD SÕLME! KÕNE: ETTEKANNE, ESITLUS, ESITUS Ettekanne on loeng, kus kasutatakse abimaterjale; esitluse tähelepanu on pööratud materjalile või objektile, mida selgitatakse sõnaliselt; esituse puhul piirdub sõnaline osa selgitavate märkustega. ETTEKANDE kestus ei tohiks ületada 20 minutit, kuid paraku nõuab sageli esitatava materjali maht pikemat kõnet. Sel juhul tuleks eriti hoolikas olla ettekande osade liigendamise ning vahendite mitmekesistamisega. Iga kõne esimene osa on põõrdumine, teiseks on ettekandel ülevaade probleemist või aine varasemast käsitlusest ja lahendustest. Siin meenutatakse, millised on publiku eelteadmised ainest, tehakse kindlaks, millega varasemast teadmisest uus võiks liituda. Teiseks sõnastatakse ettekande eesmärk, suund, konkreetne eesmärk. Kolmandaks selgitatakse terminoloogia ja võtmemõisted (märksõnad). Iga alateema puhul on kasulik avada käsitluse loogika, esitada põhiteesid ja teha vahekokkuvõtted. Arvestama peab ajaga, mis kulub küsimustele vastamiseks, kui küsimusi ei tule oleks kõnelejal endal mõne kontrollküsimusega hea kontrollida, kuidas temast aru on saadud. Lõpuks tehakse üldine kokkuvõte. Näitmaterjali näidatakse või jaotatakse jooksvalt ettekande käigus, et publik iseseisvalt süvenedes segadusse ei satuks. ESITLUSE eel peaks kõneleja teadma täpselt, milline on tema esinemise eesmärk, see heidab valgust kogu kõnele. Vaatajatele-kuulajatele jagatakse enne esitlust kogu materjal kirjalikult kätte. Esitluse esimene osa pärast tervitust on üldine pilt valdkonnast, millesse uuritav teema või objekt kuulub, ülevaade. Teiseks määratletakse täpselt ja enda konkreene teema. Seejärel rõhutatakse olulisi punkte ja näidatakse seoseid nende vahel. Lõpetatakse kokkuvõttega, mis koosneb konkreetsetest väidetest. Teema: lasteaia köögi renoveerimise projekt ja selle rahastamine. I. Köögi praegune olukord ja selle ekspluatatsioonikulud. II. Saabunud hinnapakkumised ja tehniline projekt. III. Tõenäoline renoveerimise maksumus hinnasoodustuse tõttu, energia kokkuhoid uue sisseseade korral ja praegused hoolduskulud. IV. Võrdlevad eelarved. ESITUSE ehk demonstratsiooni eel peab esineja teadma, kas ta tutvustab meetodit või objekti, kas asja on võimalik kohe selgeks saada ning kas tegemist on konkreetse või laiema teemaga. Enne esitust jagatakse publikule kätte kirjalik tegevusjuhend või vaatlusskeem. Taas selgitatakse esiteks üldist tausta, teiseks kõnealuse tegevuse tähtsust ja eesmärki protsessis. Märkmete tegemiseks on oluline eraldada kuulamine vaatamisest ja neist omakorda kirjutamine. Kolmandaks on tegelik demonstratsioon, siin on oluline, et tegevus oleks aeglane, liigendatud lihtsateks osadeks, et keerukamaid tegevusi korrataks, et arvestataks iga vaataja nägemiskaugust ja –nurka. Viimaseks osaks on tegevuse kordamine: parima tulemuse saavutate, kui seda teeb keegi publikust. Igasugusele ettekandele peaks lisaajana planeerima aja küsimustele vastamiseks. Varuge kannatust: alati on inimesi, kes ei kuulnud või ei saanud asjast aru. Üleselgitamine

10

ei ole kurjast, kui seda näib vajavat suur osa publikus, kui mitte, paluge küsijal endaga kohe pärast kõne lõppu vestlema tulla. Kui küsimusi ei ole, siis tõenäoliselt ei söandata lektorit või ülejäänud auditooriumi kinni pidada, ning kui küsimusi on väga palju, ärge süüdistaga end kehvas esinemises – tõenäoliselt olete hoopis suutnud publiku huvi äratada. KÕNE: NÄITLIKUSTAMINE JA NÄITLIKUD VAHENDID Näitlikud vahendid valitakse vastavalt vajadusele. Pole olemas universaalselt häid vahendeid, nagu mõni esineja näib arvavat lüümikute kohta. Näitvahendid pole publikule puhkus ega kergenda ka teie tööd, seepärast tuleb neid kasutada vaid vajadusel ning näidata olulist. Kõik näidatav peab olema hästi nähtav ning kuulatav puhta heliga. Materjali esitusele eelnegu selgitus, samuti vajab selgitusi ja suunamist materjali uurimine. Kõneldes ärge kiirustage, jätke kuulajatele aega, ning kõnelge kuulajate poole, mitte tahvlile või ekraanile. Osutamiseks kasutage kaardikeppi või pliiatsit, olenevalt ekraani suurusest. JAOTUSVAHENDID (paljundatud materjal) on hea, kui soovite publikule teavet kaasa anda, samuti on see hea keeruka, täpse või väga uudse aine puhul. Ärge kirjutage sinna kõike, piisab terminitest, tabelitest-graafikutest ja märksõnadest. Samuti on jaotusmaterjal parim näitvahend, kui mingil põhjusel kahtlete, et teie poolt öeldu ei tarvitse publikuni jõuda (pole tahvlit ega grafoprojektorit või pole see hästi nähtav, halb akustika saalis, keelebarjäär). Puuduseks on, et osa kuulajatest süveneb paberisse ega kuula enam täie tähelepanuga. TAHVEL JA KRIIT on head kahel põhjusel: kogu kujutis tekib kuulajate silma all rööbiti tegevusega ning igasugused rikked on võimatud. Kõige vahetum ja paindlikum vahend (kirja suurus ja värv, joonised jm), kuid see ei tähenda, et ette poleks vaja valmistuda. Puudused: igavavõitu ja määrib käsi. GRAFOPROJEKTORi kasutamine sobib eriti algajale kõnelejale, sest lüümikud saab varem ette valmistada ning neid on ka võimalik üksteise otsa laduda, et säiliks vahetuse tunne protsessi jälgides. Kui prindite või paljundate teksti kilele, peaks kiri olema vähemalt 20 punkti suur. Kui tegu on tekstiga, peaks seda avama jaokaupa, muidu asub publik lugema ja unustab kuulamise. Oluline on enne esinemist kontrollida, kas grafoprojektor on töökorras, ekraan parajal kõrgusel-kaugusel, lüümikud õiges järjekorras. PILDID JA TABELID nõuavad kindlasti kaardikepiga osutamist selgituse ajal – muidu ei saa kuulajad aru, millest te parajasti räägite. Kui võimalik, märgistage oluline juba enne ära, ka lisaandmed võib kohe lisada. ESEMETEST nagu ka piltidrest saab enne ettekande algust üles panna väikese näituse. See on kindlaim vahend asjade kadumise vastu: eriti kergesti lähevad kaotsi õhukesed raamatud ja brośüürid. Pisikeste asjade käest kätte ulatamisega on palju tüli, eriti kui need on õrnad, kaugemalt neid ei näegi. Suured asjad asetage kõrgemale alusele, nii on lihtsam selgitada asja toimimas, on kujutlusruumi. DIAFILMIDid on mugavad kasutada, kui need vastavad täpselt teie teemale ja te saate näidata kogu filmi. Oluline on, et tehnikaga sahkerdamine ei muutuks tähtsamaks või publikule atraktiivsemaks kui film ise. Sama oht on ka DIAPOSITIIVIDE PUHUL, kuid fotode ja fotoseeriate näitamiseks paremat vahendit pole. Seadke diaprojektor enne esinemise algust üles. Ka HELILINDI mängimiseks peab kõik viimse nupulevajutuseni enne ettekannet valmis olema. Kõik selgitused tuleb ka enne ära anda, pärast kõneleb ainult selge häälega magnetofon. VIDEOFILMI vaatamise eel olgu samuti selgitused, küsimused või ülesanne juba antud, siis teavad vaatajad, millele tähelepanu pöörata. Rollimängudes ja treeningutel on videosalvestis iseenesest parim õppevahend (paraku ka kalleim), sest nähtule ei saa vastu

11

vaielda – nii kõik näiski. Seepärast vajab lint alati juurde situatsioonikirjeldust ning – analüüsi, nii on õiglane nii videofilmis esineja kui vaatajate suhtes. Sama tasub meeles pidada, kui tahes millise kõne eel kipub teid häirima ülemäära tugev rambipalavik: esiteks esindate te oma ametit, mitte iseenese isikut, ning teiseks pole kellelgi võtta kuskilt paraadnägu ega –tegu, millega varasemaid muljeid teist enesest asendada. DEMAGOOGIA Ükskõik millist teksti lugedes-kuulates ei saa me kindlad olla, kas on tegemist õige ja õiglase eesmärgiga või püüab kirjutaja-kõneleja meilt midagi saavutada meie huvide vastaselt ja vahendeid valimata. Kuidas kaitsta end pähemäärimise, väljapetmise ja hämamise eest? Keskealised ja vanemad inimesed mäletavad veel aega, kui avalikku sõna ei saanud sugugi usaldada, vahepeal õppisime seda tegema, kuid viimasel ajal saame jälle vahel petta. Nüüd nimetatakse sellist segadusseajamist ostuhuvi äratamiseks, mõjutamiseks ja poliitiliseks vm eelituseks. Tegemist on ikkagi endise demagoogia e manipulatsiooniga. Hirmunud ning kahtlev inimene, kes on viletsa hariduse ja puuduliku infoga, kes ei oska oma peaga mõelda, ei suuda näha seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, kes ei erista regulatsiooni- ja juhtimistasandeid, protsesse ja nähtusi, funktsioneerimist, muutumist ja arengut, olulist ja ebaolulist, osa ja tervikut (Ü. Vooglaid. Aga sinul on jälle jalad kõverad. EP 01.04.02). Oma pead alates sellest hetkest ei hangi, küll aga on siin ära toodud vahendid, millega demagoogia opereerib. Näiteid leiame järgnevale kaasaegsest poliitilisest väitlusest v reklaamist ohtralt. Sajad demagoogiavõtted toetuvad tõelise argumentatsiooni asemel muule. Leidke näited! Pidev lausvale äratab tähelepanu, ei lähe läbi, ohutum on esitada valet ja tõtt läbisegi. Ratsionaalsed argumendid asendatakse paatose, loosungite v emotsionaalse ilukõnega. Mõistuslikud argumendid võib ka asendada stereotüüpide v eelarvamustega. Hämaraid argumente luuakse ainevaldkondi segi ajades, ka luues ootamatuid võrdlusi või seoseid võrreldamatute nähtuste vahel. Kontekstist väljakistud tsitaadi või mõne juhusliku üksiku väite kasutamine. Üldsusele, “kõigile” viitamine. Ebatüüpilisele v ebaolulisele viitamine. Toetutakse näilistele autoriteetidele. Rõhutatakse sümboleid, kasutatakse rituaale. Esitakse enne vajalik hinnang, alles seejärel sobivas valguses väide. Valimisvõitluses või isikutevahelises heitluses on tähtis tunda sõpru ja vaenlasi. Kellegi kiitmiseks või süüdistamiseks pole tegelikku alust. Lubadused ja ähvardused. Mina olen oma mees, nagu sina ise, aga tema on nii- ja naasugune. Heade või halbade teenete ja sidemete meenutamine. Ametikoha nimetamine-meenutamine. Ebakompetentsuse varjamine v rõhutamine. Võimaliku kasu v kahju oletamine. Ületähtsustamine v ignoreerimine. vt Märt Hennoste “Väike lugemisõpetus” Demagoogia kasutamine ükskõik kelle poolt ükskõik millisel eesmärgil on amoraalne: see on vaimne vägivald või nõrgema ärakasutamine. Ausaks mõjutamiseks on küllalt argumenteerimisvõtteid (vt ARGUMENTATSIOON). Paraku on tõhusaimaks kaitseks hämamise eest selle kahtlustamine: kuulates-lugedes küsige endalt, kas kõnejal võib olla mõni omakasupüüdlik eesmärk teie käitumise juhtimiseks või on ehk kõneleja sellise isiku palgal?

12

AMETIKIRJADE KOOSTAMINE

1

Õppematerjal on koostatud riikliku standardi järgi, mis on riigiasutustele kohustuslik ja eraettevõtetele soovitatav, kuid kuna ka eraettevõtted peavad riigiasutustega suheldes olema arusaadavad, kasutavad lõpptulemusena kõik meie riigiettevõtted ja asutused riiklikku standardit. Seda kirjeldavad kolm dokumenti: Eesti Vabariigi standard EV ST 3-92 “Haldusdokumentide vormistamise nõuded”, 1996.a EV valitsuse poolt vastu võetud “Valitsusasutuste asjaajamiskorra alustest” ning 2001.a vastu võetud “Asjaajamiskorra ühtsed alused”. Kõik need leiate koos näidistega Riigi Teatajast. Näidised võivad formaadile mitte vastata, need võivad olla ruumi kokkuhoiuks kokku surutud, sel juhul arvestage ridade arvuga: mis real mis rekvisiit paiknema peab. Kui leiate juhistest väikesi vasturääkivusi, lähtuge standardist. Windowsi programmi dokumendiblankett meie omale täpselt ei vasta, kuid seda saab kasutada, kui programmi natuke kohendada. Samuti saab tahes milliste sageli kasutatavate dokumenditüüpide blanketid oma arvutisse sisestada. Väga hea juhend selleks on OÜ Võlanõudja poolt välja antud raamatus “Ametikirjade koostamine ja vormistamine” 1998. Igasuguste dokumentide koostamise aluseks on üldblank (termini sisu sama kõigis allikates). Selle alusel on paber formaadis A4 jaotatud mõttelisteks väljadeks, millest igaühele kirjutatakse teatavat laadi info – dokumendi rekvisiidid (vt joon Üldblank ja Dokumendi rekvisiidid). Formaat A4 tähendab paberit 210x297 mm ja formaat A5 poole väiksemat, 148x210 mm (ülaääreks on serv mõõdus 210 mm). Pabri jaotamist alusväljadeks vaadake Lisalt 1. Igal dokumendil jäävad täiesti puhtaks ääred: ülemine 8 mm, vasak 25 mm, parem 12 mm, alumine 9. Nende mõtteliste joonte vaheline ala jaotatakse telgjoontega pooleks. Pikitelgjoonest kahel pool kokku 9 mm on samuti puhas juhul, kui dokument trükitakse kahes veerus, kõigil muudel dokumentidel märgib paremale poole trükitavate rekvisiitide algust (kuupäev ja registreerimisnumber, teine ja kolmas allkirjastaja jm). Kolmandikeks jaotavaid pikijooni vajate kolme veeru kujundamisel (kontaktandmete väli lk lõpus), põikijooned jaotavad paberi kirjapeaväljaks (siinsed rekvisiidid vastavad küsimustele saatja kohta ning sissejuhatavad rekvisiidid iseloomustavad dkumendi liiki: liik, pealkiri, kuupäev, number); sõnumiväljaks (soovitud viisil sõnastatud sõnum); kontaktandmete väljaks (siin on ka täiendavad rekvisiidid, millest mõned ilmuvad alles adressaadi juures). Siiski ei pea ühtki välja üle koormama, hajutage elemente (rekvisiite) mõnevõrra, ühtlast paberit on ka meeldivam vaadata. Kõige olulisem juhtmõte vahendite valimisel on sisu kerge haaratavus. Sel põhjusel kasutatakse ka plokkstiili, milles kõik rekvisiidid algavad välja vasakul piirjoonel ning taandrea märgiks on topeltreavahe. Sallitakse ka lahtise punktuatsioonistiili kasutamist, kus kirjavahemärke pannakse vaid siis, kui need on vajalikud sisu mõistmisel. Konservatiivse stiili korral võib plokkstiili mitte kasutada, lahtist punktuatsioonistiili (v.a lühendid) üldiselt ei kasutatagi. Muide, ka plokkstiilis ei ole lõigul alljaotusi, st et lause alustamine piirjoonel, nii et eelmine rida on poolik ja topeltreavahet pole, ei ole õigustatud. Tekst veeristatakse ka paremalt.

13

AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 2 REKVISIIDID Rekvisiitide paigutuse leiate Lisa 2st (Üldblank), Lisa 3st (Kirjablank) ja täieliku loetelu Lisa 4st. Veel peaks teadma järgmist. Iga rekvisiidi jaok on lehel kaks võimalikku kohta, esimene võimalus on tavaline, teine valitakse siis, kui esimest millegipärast kasutada ei saa. Asutuse või firma äriregistri registreerimisnumbri asemel kirjutab üksikettevõtja oma litsentsi numbri. Aadressväljale märgitakse külastusaadress, postiaadress lisatakse vajadusel eraldi. Siis tuleb kiri saata aknata ümbrikus, ümbrikul postiaadress. Eestis ringlevatel kirjadel märgitakse kontaktnumbritele siin vajalikud suunanumbrid, välismaale saadetavatele kõik vajalikud. Kakskeelsetele dokumentidele kirjutatakse kõigepealt eestikeelne tekst, seejärel kogu teksti tõlge võõrkeelde. Pidulikele dokumentidele ei märgita registrinumbrit ega kirja liiki. Dokumendi liigiks ei kirjutata Kiri, vaid alaliik: tutvustuskiri, initsiatiivkiri (ettepanekud, soovid, küsimused), infokiri, infopäring, vastus, järelepärimine, nõudluskiri, selgitus, täiendav informatsioon, tänukiri, kutsekiri, palvekiri, garantiikiri, tõenduskiri, volikiri, kaaskiri, vabanduskiri, õnnitluskiri, kaastundekiri. See kirje peaks olema kõrgusel 54 mm paberi ülaäärest ja soovitavalt suurtähtedes. Üksikule või suhtlemist alustavale kirjale ei trükita kuupäevaväljale Teie-rida, vaid lihtsalt kirja väljasaatmise kuupäev. Dokumendi koostamise koha märkimine on kohustuslik. Adressaadile märgitakse samad tunnused, mida ta ise on enda kohta märkinud. Viisakas on nimeline pöördumine; äärmisel juhul pöörduge ametinime järgi, kui selle täitja nime pole võimalik välja selgitada. Lühendid Hr ja Pr on kohustuslikud. Pöördumissõnadeks sobivad Tere või Hea, Austatud kasutatakse tänu- või õnnitluskirja puhul. Dokumendi pealkirjaks märgitakse selle aine, teema (Ettepanek projektis osalemiseks). Soovitavalt käsitletakse ühes dokumendis ühte teemat. Hüvastijätusõnadele järnevad kirjutaja nimi ja ametikoht. Allkirjad veeristatakse vasakult, kui neid on 1-2, enamad võib veeristada kahes veerus. AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 3 ERI LIIKI DOKUMENDID JA KIRJAD Dokument on kindla vormi ja tähendusega teabeallikas, kirjalik tunnistus, midagi tõendav või kellegi õigusi kinnitav seaduslikus korras koostatud kiri. (EE 2) Seega on iga kiri, mille te koostate, dokument. Osa kirjadest – millel puudub otsene adressaat või mis on mõeldud kasutamiseks asutusesiseselt – koostatakse üldblangi alusel (Lisa 2): protokoll, aruanne, leping jm. Konkreetse adressaadi jaoks koostatud ja posti teel või digitaalselt saadetud ning asutusest väljaspool kasutamiseks mõeldud dokumendid (asutustevaheline ja asutuse ja eraisiku vaheline suhtlus) koostatakse kirjablangi (Lisa 3) alusel: kiri, arve, tellimine. On dokumente, mida võib koostada olenevalt kasutusest kummagi blangi alusel: aruanne, avaldus. Avalduse, protokolli, käskkirja ja elulookirjelduse (C.V.) koostamine on lihtsam, juhiseid nende kirjutamiseks leiab igast käsiraamatust; lepingu või selle blangi koostab reeglina jurist; aruannete, arvete , tõendite ja tellimiskirjade jaoks on asutustes tavaliselt välja töötatud oma blank – kui seda pole, võtke aluseks üldblank. See sobib ka vähem formaalsete kirjade (tänukiri, kutse, kaastundeavaldus, surmateade) aluseks.

14

Ametnikuna tuleb teil mõnikord siiski kirjutada ka erakirju. Need võivad olla käsitsi kirjutatud, pöördumine ja hüvastijätt on vähem formaalsed, kuid mitte vähem viisakad. Esimeses lõigus vastatakse varemesitatud küsimustele, oma isiklikust käekäigust võite jutustada alles enne lõpetamist. Ärge unustage pöördumissõnu Sina ja Teie suure tähega kirjutada. KIRJA TEKST koostatakse ümberpööratud püramiidi põhimõtet järgides (vt peatükk Uudis). Teksti ülesehituselt võib kõik dokumendid jagada neljaks osaks: fakt, sündmus või idee, miks te kirjutate; taust, täheldatud olukord; üksikasjad, lisafaktid ja sündmused, võimalikud arengud, meetmed; tulemus – tegevus, millist käitumist oodatakse adressaadilt. Niisiis vastab esimene lõik tavaliselt küsimusele mis on?, järmised küsimustele kes-mis?, miks?, kuidas?, kus?, millal? Kui see tundub keerukas, alustage kirja mustandit fraasiga Teatame Teile, et... ning kustutage see puhtandis. Neli lõiku kirjas ei ole kohustuslik, teie ju kirjutate, mida vaja on. Kui mingit osa pole vaja kirjutada, siis seda sulepeast välja imema ei pea ega tohigi. Näiteks kirjutatakse tõendisse kes tõendab, mida tõendatakse, tingimused (viimane lause näitab tõendi kehtimise aega). AVALDUS on kujunenud endisaegsest palvekirjast, milles oli kaks olulist lõiku: mida soovitakse ja miks seda soovitakse. Kaasaegses avlduses jääb teine ära, kui seda just ei ole küsitud (toetusavaldused). Eri asutustel, kes avaldusi vastu võtavad, võib olla omi spetsiifilisi huve mingite konkreetsete andmete vastu. Sel juhul vormistavad nad oma avalduseblanketid lünktekstina Käsikirjalised avaldused võib vormistada vana tuttava vormi järgi, kus sõna avaldus oli seotud pöördumislausesse (sõna avaldus väikese tähega rea keskel). Siiski soovitatakse avaldus kirjutada arvutil ja plokkstiilis: kergem loetavus võib mõjutada palve täitmist. AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 4 Isikuandmed esitatakse ühes plokis paremale veeristatult, võib kirjas 8-11 punkti. Esimeses reas avaldaja nimi suurtähtedes, teises isikukood, järgnevad kodakondsus, aadress, kontaktnumbrid, e-aadress. Järgneb adressaadiväljas avalduse saaja, kirja liigi real AVALDUS. Kuupäev asub sellisel avaldusel lõpus, allkirja all. Asutusesisesel avaldusel isikuandmete plokki vaja ei ole, seepärast kirjutatakse kuupäev kuupäevareale. Et sellisel avaldusel on reeglina väga vähe teksti, sallitakse selle trükkimist kirjas 14 punkti. ELULOOKIRJELDUS ehk CURRICULUM VITAE Ladinakeelsete lühendite puhul tuleks eelistada punktidega kirjapilti C.V., kuigi ka CV on üldiselt tarvitusel. Kui on võimalik, siis enne C.V. saatmist uurige, kas teilt oodatakse vanamoodsat elulookirjeldust või tõepoolest C.V. Nimelt on neil mõningad põhimõttelised erinevused. Elulookirjeldus algas isikuandmete väljaga, mis oli paremale veeristatud, järgnes adressaat omal väljal, siis pealkiri ELULOOKIRJELDUS kirja liigi real. Põhiossa kirjutati kõik olulised eludaatumid (ka eraelulised) kronoloogilises järjekorras sünnist käesoleva hetkeni ning lõpuks ühtse kirjaplokina erioskused ja –võimed. See hoopis pikem ja üksikasjaliku dokument lõpetati allkirja ja kuupäevaga. Nüüdisajal kasutatakse harva.

15

C.V.-d ei adresseerita, või kui, siis lisatakse viimasele reale kuupäeva juurde, kellele esitamiseks C.V.on esitatud. Seda ka ei allkirjastata. Reeglina veeristatakse C.V. kahte veergu, kusjuures parempoolne on tunduvalt kitsam, sest sinna ei kirjutata muud peale andmeviidete ja artiklite pealkirjade. Viimased tõstetakse esile Bold kirja, suurtähtede või allajoonimisega. Esimene artikkel ongi pealkirja all isikuandmete artikkel, kuid tavaliselt seda ei pealkirjastata, pealkirja aset täidab inimese täielik nimi. Järgmisel real on aadress, kontaktnumbrid, sünniaeg ja –koht, kodakondsus ja perekonnaseis. Artiklite vahel on topeltreavahe. Artiklid on haridus, täiendkoolitus, töökogemus (töökohad), muud oskused, võõrkeeled, ühingutes ja organisatsioonides (erialaliitudes) osalemine jm. Koolidele lisatakse omandatud eriala (ka kallak), alustatakse keskhariduse järgust, kui olete omandanud lisaeriala, märkige see täiendkoolitusse. Täiendkoolituse juures tuuakse ära kõik eriala andnud või pikemad koolitused (vähemalt 2 AP), lühematest valige need, mis võivad nüüdses olukorras vajalikud tunduda. Kõik koolitused peavad olema tõestatavad, samuti töökohad, muidu lühevad need kirja muu kogemusena ja sellest on juba kahju. Mõlema artikli esimesteks kirjeteks on praegu kestev koolitus või töökoht, kus paarasjagu töötate. Haridus, koolitus ja töökogemus järjestatakse tagurpidi kronoloogias, alustades viimasega ja lõpetades esimesega. Töökohtade juurde peab märkima nii ametinime kui tegeliku ameti, oranisatsioonide juurde oma positsiooni selles. Keelteoskuse juures on mõistlik kasutada ühtset skaalat: kõnes – kõnes ja kirjas; kasin – rahuldav – hea – väga hea – suurepärane; suhtlustasandil – teine keel – emakeel. Tõenäoliselt tuntakse teie hobide vastu vähe huvi, kuid näiteks kasvataja töölevõtmisel võib tema klaverimänguoskus või näputööhuvi otsustavaks kujuneda. Mida iganes te eriti hästi teete või olete teinud, leidke võimalus selle kirjapanemiseks. AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 5 PROTOKOLL on küllap kõige vastusrikkam dokument, mida te oma tööelus koostama peate, sest protokollitud otsused on kogu struktuuriüksusele (koosolekul viibinud kollektiivile) kohustuslikud täita. Uurige hoolega Lisa 9 – ka kõik rekvisiidid protokolli peas on kohustuslikud. Teadma peab järgmist. Kui protokolli ei kirjutata asutuse blangile, on aadressväljas asutuse täpne nimetus. Kirja liigi reale trükitakse PROTOKOLL, selle alla koosoleku toimumise koht: struktuuriüksus, hoone, ruum. Kuupäev on kuupäevareal, sellele järgneb struktuuriüksuse koosolekute protokollide järjekorranumber. Pealkirjareal pole midagi, kuid selle all on koosoleku alguse ja lõpu kellaajad. Järgneb topeltreavahe. Nüüd järgnevad artiklitena (kas suurtähtedes, Bold kirjas või allajoonituna): juhatas, protokollis, võtsid osa, (puudusid,) kutsutud, päevakord (nummerdarud loetelu punktide kaupa); 1. päevakorrapunkt, kuulati, sõna võtsid, otsustati, 2. päevakorrapunkt, kuulati, sõna võtsid, otsustati jj. Otsuste alla jäetakse 4 rida allkirjade jaoks ruumi ning siis trükitakse kõrvuti, kahes veerus koosoleku juhataja ja protokollija täielikud nimed. Nemad kahekesi vastutavad otsuse täpse sõnastuse eest. Kui protokoll mahub ühele leheküljele, võib rekvisiit Päevakord ära jääda. Kui osavõtjaid on enam kui 20, lisatakse registreerimisleht lisana protokollile ja rekvisiit Võtsid osa jääb ära. Kui otsuseid on vähe või on päevakorrapunkte 1-2, võib teha vaid ühe otsuseartikli kogu protokolli jaoks. Juhul kui võetakse vastu eriotsuseid koosoleku protseduurireeglite kohta, kirjeldatakse neid eraldi artiklis enne päevakorda.

16

Koopiad protokollist saadetakse asjast huvitatud ja koosolekule kutsutud isikutele, näiteks võrgustikutööd puudutava koosoleku kõigile võrgustiku liikmetele. Märge selle kohta tehakse vastavale reale. Kaasaegses protokollis ei kirjeldata koosoleku tegelikku käiku, seda täpsem – mitte üksikasjalikum – ollakse aine kirjeldamisel. ARUANNE koosneb põhimõtteliselt samadest osadest nagu kiri: mis juhtus? avaresümee, taust, faktid ja sündmused, tulemus. Sellisest ülesehitusest tunneme ära seletuskirja, eriolukorra ülevaate, komandeeringuaruande. Kui töölähetus on seotud kohapeal tehtavate töödega, lisanduvad eelnevale tehtud, tehtavad ja eesseisvad tööd tööaruanne. Klassikaline ametlik aruanne on köidetud kausta, osad: tiitelleht, sisukord, sissejuhatus, arutlus, järeldused, soovitused, allikad ja viited, lisad. Paraku pole nii suurte dokumentide lugemiseks ega ammugi koostamiseks kellelgi aega, seepärast on levinud moodne variant: tiitelleht, kokkuvõte, sisukord, järeldused, soovitused, arutlus jne. Tõenäoliselt loetakse neist osadest nelja: sissejuhatust, kokkuvõtet ning järeldusi-soovitusi. Seepärast tuleb ametlikke aruandeid kirjutada harva – nii projektinõukogud kui ministeeriumid valmistavad ette mõneleheküljelise blanketi, kus andmeesitus on tihendatult süstematiseeritud. Sellise aruande koostamine on võrreldamatult lihtsam, seepärast tasub alati aruande küsijalt uurida, ega selle jaoks blanketti ole. AMETIKIRJADE KOOSTAMINE 6 LISAD Lisa 1: Alusväljad blanketil Lisa 2: Rekvisiitide asukoht üldblangil Lisa 3: Rekvisiitide asukoht kirjaplangil Lisa 4: Dokumendi rekvisiidid Lisa 5: Kiri Lisa 6: Asutusesisene avaldus Lisa 7: Väljastsaadetud avaldus Lisa 8: Elulookirjeldus (C.V.) Lisa 9: Protokoll TESTI JA ANKEEDI TÄITMINE Testis on õige vaid üks, oodatav vastus; ankeedis on õiged kõik vastused; blanketiks nimetame osaliselt valmistrükitud teksti, kus asjaajajal tuleb lünkadesse kirjutada vajalik informatsioon. Õige vastus märgitakse: Õ, õ, jaa, jah või ×. Vale või puuduv vastus märgitakse: V, v, ei, 0 või - ; kõige sagedamini tuleb vale või puuduv vastus jätta lihtsalt märgistamata. Täislauseid ei pea vormistama, sallitud on elliptilised laused, ühesõnalised vastused väiketähtedega kirjutatult. Kuid kui kord on alustatud suurtähega ja öeldisega lauset, tuleb see punktiga lõpetada. Punkt on kohustuslik ka järgarvu taga. Lühendi lõpus võib punktid ära jätta, kas punktidega või punktideta, oluline on järjekindlus - kogu dokument algusest lõpuni ühtmoodi. Allkiri võib olla võõrkeelne, kuid ei tohi olla trükitähtedes. Nime uuesti välja kirjutama ei pea, kui see on samas dokumendis kord ära toodud.

17

Blanketi ülemine kolmandik on tavaliselt isikuandmete väli, enamasti nõutakse selle täitmist TRÜKITÄHTEDES, vahel kehtib see nõue kogu esimese lehe kohta (viisataotlused). Vastused kirjutage ainult ettenähtud väljadele (kastidesse, ruutudesse). Väljapoole kirjutatut reeglina ei loeta. Vastake täpselt ja ainult sellele küsimusele. Teie isikliku arvamuse jaoks on eraldi väli (tavaliselt lõpuruut) või tohib selleks kasutada blanketi tagumist külge – sinna kirjutatud teksti pärast ei loeta vähemalt blanketti rikutuks. Blanketti ise koostades püüdke vormistada esimene lause nii, et täisnimi jääks nimetavasse käändesse. Nimesid võib käänata kahte moodi: nagu sõnu ikka (Kask, Kase, Kaske, Kasesse); i-tüvelisena (Kask, Kaski, Kaski, Kaskisse). Olulistes dokumentides soovitatakse viimast. Pliiatsiga täidetud dokument ei kehti, seda pole olemas, isegi pastapliiatsi või tindiga ülekirjutatu ei kõlba. Parim kirjutusvahend on metallotsaga tumesinine tindipliiats, aga sobivad ka tahes millised sinised või mustad pastakad. Paranduseks tõmmake maha sõna või kogu arv, mitte üksik täht või number. Kustutuskummi või korrektorit kasutada ei tohi. Blankett on tegelikult üks vilets paberitükk ja Te võite sinna kirjutada mida iganes. Kõige hullem, mis üldse võib juhtuda, on see, et see ei kehti. VESTLUS on KÕIGE HARILIKUM KÕNEOLUKORD ning ESMANE INIMLIKU KONTAKTI AVALDUS JA VORM. Seega on hea ja oskusliku vestluse tähtsust raske üle hinnata. Mäletamisväärne Prantsuse kardinal ning peaminister Richlieu on seda pidanud ka üheks hea hariduse omandamise vormiks, kaasaegsedki õppemetoodikad on rakendanud vestlust erinevates võtetes nagu rühmatöö, arutlus, paneel jm. Paljudes tööolukordades on vestlus ainuvõimalik või tulusaim võte, sest vestluses on haaratud kõik osalejad võrdseina, seega pole allajäjaid, võidavad kõik. Muidugi kui tegemist ikka on vestlusega, sest kui üks vestlejaist haarab initsiatiivi ning sunnib teised kuulama, nimetame seda kõneks või millekski muuks. Et vestlus oleks kõigile osalejatele nauditav, tuleks järgida teatud soovitusi, mis on ära toodud pea kõigis hea käitumise ja kõnekunsti õpikuis. KUULAKE vestluskaaslast hoolega ning süvenenult. Kui teise jutt on teie arvates muutunud igavaks, ebamugavaks või väheinformatiivseks, püüdke teha teemas väike suunamuutus. ÄRGE VAIKIGE ka ise. Keegi pole nii tähtis, tark või ilus, et suudaks vaid oma kohaloluga teiste vestlust rikastada. Vaikimine lülitab teid suhtlusringist välja, pealegi teeb see teised kohmetuks. OODAKE OMA KÕNEKORDA, aga ärge siiski katkestage kedagi. Võimalik mõõdupuu on siin vestluspartneri lause lõpp, kui just kujuteldava teemaarenduse lõppu pole võimalik eristada - mõne vestleja kõne võib tõesti olla väsimatult voolav. KÕNELEMA JULGUSTAMINE on raske kuid tänuväärne oskus. N.Rees (1995:279) soovitab esitada julgelt otseseid küsimusi, kui need vähegi sobivad ega ole intiimsed (vahel ei lase ametivestlus sellestki hoolida). Kui te tahate midagi teada, tuleb seda küsida – ja ikka otseselt allikalt. Ebakindlalt vestluskaaslaselt tuleb küsida, mida tema teema kohta arvab; vahel tuleb uurida vähese keeleoskusega vestluskaaslase käest, mida ta sooviks vestlusele lisada.

18

RAHULIK TOON, kindlus oma väidete esitamisel on ka vastu vaidlemisel tõhusam kui kõrgendatud või äge toon. Ka järsk toon on ebviisakas, soovitatakse isegi jäiga ei asemel kasutada fraase või lauseid, mis osutavad teistele võimalustele, kuigi konkreetsel juhul näivad muud võimalused võimatud olevat (Siiski võib Lõuna-Ameerikas lõvisid leiduda, kui neid lemmikloomadena või loomaaedades peetakse). Ametivestluses on muidugi konkreetsus ja sageli ka resoluutsus hädavajalikud. PÕHJENDAGE oma arvamust või erimeelsust. Oluline on ka mitte kanda konflikti üle teemalt selle esitajale – kõneleja pole rumal ega pahatahtlik, ta lihtsalt ei tunne seda ala või probleemi. TEEMA ON AMMENDUNUD, kui öeldu tundub otsitu, muidu ei sobi kõneaine vahetamist teistele peale suruda. Küll on mõistlik teemat vahetada, kui hääled muutuvad liiga valjuks ja ägedaks. Selle vältimiseks soovitatakse seltskondlikus vestluses vältida rääkimist nii enda kui teiste religioonist, poliitikast, tervisest ja rahast – teid võiksid küll teiste asjad huvitada, vaevalt neile aga aru anda meeldiks. Parim viis teema muutmiseks on sellele mingi muu vaatenurga andmine (Aga kuidas vaataks eurokohus integratsioonipoliitikale siis, kui meil oleks venelaste asemel tegemist hiinlastega?). VESTLUSEGA LIITUMISEL ei sobi teistelt küsida, mida nad rääkisid, eriti paarivestluse puhul või juhul kui teie lisandumisel teema soikub. Kui vestlejad soovivad, ütlevad nad teile seda ise (Arutasime hankeprobleeme), see oleks viisakas. Kuid kui ka uus teema ei edene, on vestlejate mõtted eelmise teema juures ja teil oleks mõistlik eemalduda. ÄRGE KASUTAGE STAMPFRAASE, vestlus peaks olema huvitav, stambid lülitavad osalejate kuulamistahte välja. Huvitavaks vestluseks on võimalik ette valmistuda, hoides end kursis aktuaalsete probleemidega. H.de Balzac imestab ühes oma romaanis, kuidas daamid suudavad suudavad õhtul vestelda sellest, millest nad alles hommikul lugesid. Küllap suudame seda me kõik. TELEFONIKÕNE Kõnet peaks ALATI ALUSTAMA TERVITUSE JA ESITLUSEGA, nende vorm oleneb juba lähedusastmest, millisega Te arvestada võite. Pigem kraad formaalsemalt kui kraad familiaarsemalt – nii on parandust toonis lihtsam teha. End on vaja tutvustada, et vastuvõtja - teaks, keda võidakse telefonile kutsuda; jõuaks end vestluseks ette valmistada; saaks arvestada, kas tal on praegu võimalik Teiega rääkida; saaks kiiresti lõpetada valeühenduse. TELEFONIKÕNE POLE MITTE KOOSOLEMISE, VAID INFO VAHENDAMISE VIIS. Mida lühem kõne, seda tänulikum vestluspartner. Ametikõnede puhul kehtivad mitte ainult viisakusreeglid, vaid ka ametialane hierarhia, siiski on naisalluval lihtsam lõpetada kõnet lobiseva ülemusega. Erakõne lõpetab kõne naine või vanem kõneleja. TÄISLAUSED nii küsimisel kui vastamisel väljendavad Teie lugupidamist vestluspartneri vastu. Tüdimus hääles näib sama jõhker kui selja pööramine reaalses ruumis toimuva vestluse puhul, sest nüüd asendab intonatsioon pilku. Telefonis võib äge kõne tunduda sõimuna. KEHTIVAD KÕIK VESTLUSEGI PUHUL OLULISED STIILI- JA KEELESOOVITUSED, isegi võimendatult.

19

KORRAGA ÜKS VESTLUS! Ärge kõnetage ruumi astudes telefoniga rääkijat ega kõnelge ise telefonikõne ajal ruumisviibijatega. Kui olete selleks millegipärast sunnitud (telefon heliseb), vabandage esimese vestluspartneri ees. KUI KÕNE KATKEB, oleks viisakas tagasi või uuesti helistada lihtsalt vormikohase hüvastijätugi pärast. TE EI SUHTLE TELEFONIGA, VAID APARAADI ABIL TEISE INIMESEGA isegi suure asutuse ametnikuga rääkides. Kommutaatorineiule end siiski tutvustama ei pea, sekretärile aga küll. TÖÖASJUS KOJU ÜLDJUHUL EI HELISTATA. Kui aga olete selleks sunnitud, siis kaaluge enne tõsiselt, kuidas ja mida üldse rääkida (näiteks millegi kontrollimine pole piisav põhjus). Kella seitsmest õhtul algab isiklik aeg, kella üheksast aga intiimne aeg – kui paljude inimestega meil ikka intiimseid suhteid on! PIKK KUTSUV SIGNAAL LÄHEB HELISTAJALE KALLIKS – nii me ka oma hinda tõstma ei pea. Võtke toru “väärika” kiirusega, ise ei maksa üle 8 telefoni signaali oodata. RÜHMAVESTLUS

1

töökeskkonnas allub tavaliselt teatud reeglitele. Esiteks ei esinda kõnelejad mitte iseennast, vaid ametit või rühma, mille (ees)kõnelejana nad üles astunud on. Seega tuleb ka vastuväited esitada seisukohale, mitte isikule. Teiseks on kõnekorrad asendunud kõnevoorudega: kõigil vestlejategruppidel on samasugune õigus sõna saada ning seepärast annab vestluse juht teatud kokkulepitud ajaks kõigile vestlejatele võrdselt ja järgemööda sõna. Seda aega tuleb maksimaalselt kasutada, sest järgmine kord saab sõna sekka öelda alles järgmise kõnevooru ajal, kuid siis võib kõne all olla hoopis uus teema. Koosolekul registreeritakse eelnevalt sõnavõtud ning vestluse ajal on võimalik ainult lühike märkus. Kolmandaks peetakse teemast märksa jäigemalt kinni, tagasipöördumist juba arutatu juurde vaadatakse sageli kui kõigi osalejate aja raiskamist. Kohe, kui olete sõna saanud, öelge välja kõik, mis teil selle teema kohta öelda on. Neljandaks pole seal kõik vestlejad alati võrdsel positsioonil: ülemusel on õigused, mida seltskondliku vestlusega võrreldes omavad vanemad daamid. Organiseeritud rühmaveslusel on alati juht, kes avab vestluse, täpsustab teema, jälgib kõnevoorudest kinnipidamist, täpset ajakasutust, sõnastab otsused ning teeb vestluse lõpetuseks kokkuvõtte. Juht kas valitakse või määratakse olenevalt olukorrast ja institutsioonist, mille raames vestlus toimub (õppeürühm kas valib juhi enda seast või on juhiks õppejõud, töökollektiivis on juhiks sageli tööjuht või vastutaja). Ta hoolitseb vestluse korraldusliku külje eest või delegeerib selle mõnele alluvale ehk osalejale. Ruumi ja istekohtade kujundamisel peetakse silmas vajadust näha kõiki vestlejaid, jälgitavad peavad olema nii osalejad isekeskis kui ka nemad publikule, kui see on olemas. Juhul kui rühmavestlusest koostatakse protokoll, peaks protokollitav juhatajale nähtav olema; vahel kirjutatakse protokolli esimene variant ka pabertahvlile, kus selle kujunemist näevad kõik. Organiseeritud rühmavestlusel on traditsioonilised osad: tervitus, osalejate tutvustamine, prombleemi esitamine; arutelu teemade või kõnevoorude kaupa, otsuste või tulemuste sõnastamine; kokkuvõte, tänu osalejatele. Olenevalt korraldusest või eesmärgist on mitmeid rühmavestluse liike: spontaanne

20

vestlus, vestlusring, ajurünnak, koosolek, paneelvestlus, väitlus ja kõikvõimalikud nende variandid. Spontaanne vestlus pole muidugi mingil viisil ette valmistatud, kuid selleks võiks siiski valmis olla - suutlikkus sõna sekka öelda näitab teie professionaalset pädevust. VESTLUSRINGIKS nimetatakse sageli vestlusi, mida ei osata teisiti nimetada nende väheformaalse korralduse tõttu. Õnnestumise eelduseks on, et kogunenud tunnevad probleemi, on vestluseks valmistunud ja soovivad arutluses osaleda. Sobib ekspertarvamuste kogumiseks, hinnangu andmiseks probleemile või selle osadele, ka vestlejate pädevusele. Vestlusringis valitsevad reeglid kinnitatakse osalejate poolt kohe alguses. Kõik vestlejad peavad üksteisele nähtavad olema, seepärast istutakse sageli ringis. AJURÜNNAK on kaheosaline koosolek uute vaatepunktide või probleemile ehk konfliktile lahenduse leidmiseks, arengusuundade selgitamiseks. Poolte vahel peetakse vastavalt vajadusele või võimalusele mõningane paus. See ei tohiks olla lühem kui pool tundi ega pikem mõnest päevast: paras mõtete selginemiseks, siiski ei tohiks arutatut unustada, et ei peaks täiesti uuesti alustama. Esimesel kogunemisel kogutakse osalejatelt võimalikult palju arvamusi, ideid, ettepanekuid. Oluline on, et neid ei retsenseeritaks: esmapilgul võimatud või tobedad mõtted protokollitakse. Tavaliselt kasutatakse pabertahvlit, sest sellele jäädvustatut RÜHMAVESTLUS 2 on lihtne säilitada. Teisel kogunemisel vaadatakse kogutu loovalt ning analüüsivalt üle. Soovitatakse ka analüüsiks rakendada hoopis teist gruppi, et ei saaks tekkida olukorda, kus endine ettepaneku esitaja asub nüüd oma ideed läbi suruma. Seda olukorda saab ka sama grupi puhul ära hoida, kui analüüsiks jagada grupp kaheks pooleks ning nende töö tulemused hiljem ühitatakse. Eriti ebatraditsioonilised ideed võivad anda häid tulemusi, seepärast on oluline luua vestlusel avatud ja salliv õhkkond. Vestluse toimumise reeglites lepitakse kokku kummagi koosoleku alguses, üheks nendest on jätkuvalt demokraatlik hoiak. Kõigile osalejatele peab protokoll (ideede või ettepanekute ülestähendus) avatud olema. PANEEL Paneelvestlust näeme sageli televisioonis – see on kahe või enama vestlejaterühma mõttevahetus või argumentide võrdlus teemal, mille järgimist kontrollib juhataja. Paneeli tulemuseks on sõnastatud seisukohad, mille alusel saavad pealtkuulajad või osalejad ise kujundada oma uue seisukoha. Otsest ühtset tulemust (otsust) pole, seepärast ei peeta ka alati protokolli (v.a läbirääkimised). Paneel on hea meetod vahetult selgitada midagi terve grupi autoriteetide poolt suuremale auditooriumile (valimisvõitluse kajastamine televisioonis). Samuti kasutatakse seda läbirääkimistel - kus publik puudub - vastaspoolte argumentide võrdlemisel ja kontrollimisel. Paneelvestlus sarnaneb diskussioonile, kuid siin ei ole eesmärk välja jõuda tõe või võiduni. Kõnevoorud pole nii kindlaks määratud, sõna võib paluda, kui selleks tekib vajadus; publik saab selleks antud ajal vestlejatele küsimusi esitada. Et reeglid pole nii kindlad, oleneb vestluse õnnestumine suuresti juhi kindlast käest. Ette valmistades peab juht piiritlema teema ja alateemad, teadma alateemade jaotust esinejate vahel, panema üldjoontes paika vestluse ülesehituse, ajakava ja kõnevoorud. Tõenäoliselt on vaja eelarutelu, kus neis asjus kokku lepitakse. Vestluse ajal esitab juhataja elavdavaid või täpsustavaid küsimusi, peatab lobisejaid, lahutab tülitsejaid. Vestlus algab juhataja tervitusega, ta tutvustab kuulajatele koosoleku korda ja käsitlusjärjekorda, esitleb esinejaid, peab sissejuhatava kõne ning määrab kõnelemise järjekorra. Esimeses kõnevoorus saavad sõna kõik vestlejad järjekorras varem ettevalmistatud sissejuhatava kõne jaoks. Järgnevad kõnevoorud (põhjendused, küsimused,

21

parandused, vastuväited, lahendusettepanekud) on tavaliselt jaotatud vastavalt vajadusele, kuid ajaliselt piiratud: minut-kaks on küll. Kõnekorda küsitakse juhatajale märku andes, vahelehüüded on täiesti sobimatud. Seepärast on mõistlik hoida märkmepaber käeulatuses, et kord sõna saanuna oleks meeles kõik oluline korraga ära õelda. Ajapiiri mahtumist kontrollib sekretär. Publik esitab küsimused kas kirjalikult juhatajale või sekretärile, aga ka suuliselt. pärast küsimustele vastamist teeb juhataja teemast kokkuvõtte. Juhataja ja sekretär

AA

A

AB

A

B

PUBLIK

RÜHMAVESTLUS 3 Põhimõtteliselt samamoodi on osalejad ja publik paigutatud ka väitluse korral. RÜHMAVESTLUS: VÄITLUS Väitluse - argumenteeritud vaidluse (vt pt Argumenteerimine) - vöörsõnalisi vasteid on mitmeid: diskussioon, dispuut, debatt ja poleemika. Päris kattuvate sünonüümidega tegu pole, siiski on piire loetletud mõistete vahele raske tõmmata. DISKUSSIOON (lad discussio ´läbiarutamine) on mõttevahetus, vaidlus mingi probleemi üle kas koosolekul, vestluses või meedias. DISPUUT (lad disputare ´vaidlema) on avalik vaidlus teaduslikul teemal, näiteks pärast avalikku ettekannet või väitekirja kaitsmist. Need täpsustused seovad dispuudi konkreetse aja, koha ja isikutega, mida diskussiooni kohta alati öelda ei saa. DEBATT on samuti seotud mingi konkreetse koha ja probleemiga, kuid ajavahemik ja isikutering on vähem piiratud (parlamendivaidlused seaduse vastuvõtmisel) – tegemist on samuti avaliku arutelu või vaidlusega. Eesmärk on kõigil üks: selgitada probleemi olemus, edaspidised võimalikud tegutsemisvõimalused ning leida võimalikult suurele publiku hulgale sobis kompromislik lahendus. Avaliku POLEEMIKA puhul ei ole isegi lahenduste leidmine oluline, need jäetakse asjaomaste otsustajate leida, keskendutakse erinevate seisukohtade kaitsmisele või kritiseerimisele. VÄITLUS kitsamas tähenduses välistab siiski kompromisslahenduse, sellist väitlust juhib kohtunik, kes lõpuks ka otsuse vastu võtab, mis kuni uue otsuse vastuvõtmiseni on nii väitlejatele kui publikule kokkuleppeliseks tegevusjuhiseks. Nii on tänapäeval asi kohtuväitlustega, kuid teaduslikud, õppe-eesmärkidel või osapoolte oraatorivõimete demonst-reerimiseks korraldatud väitlused mingit kohustavat jõudu ei oma, kuigi juhataja sõnal on oluline kaal ja võitja lõpuks välja kuulutatakse. Väitlust välja kuulutades kuulutatakse välja ka selle teema (Kas Eesti sotsiaalametid peaksid narkomaanidesse suhtuma kui haigetesse või kui oma valiku teinutesse?). Õnnestunud – huvitava ja hariva – väitluse eelduseks on väitlejate hea ettevalmistus. Ette peab valmistuma ka juhataja (kohtunik), sest tema teha on sissejuhatus, vahekokkuvõtted, lõplik otsus ning kuulutada välja võitja. Juhataja kohustused on samad kõigi rühmavestluse juhatajate omadega. Väitlejad valivad poole: nad saavad olla kas väite kaitsjad või

22

vastased, igal juhul on neid kummaski meeskonnas samapalju. Esimeses kõnevoorus teeb kaitsjate esikõneleja sissejuhatuse ja avab omapoolsed argumendid, seejärel teeb sama vastaste esikõneleja, jätkab kaitsjate teine, siis vastaste teine kõneleja, kuni kõik on oma eelnevalt ette valmistatud kõne esitanud. Teine kõnevoor on kummutamine ning - kui kokku ongi lepitud ainult kahes kõnevoorus – kokkuvõte. Kuid kõnevoor läbitakse nüüd vastupidises järjekorras: esimesena kõneleb vastaste esmakõneleja, siis kaitsjate esmakõneleja, eelviimasena kõneleb ja teeb kokkuvõtte vastaste viimane ja viimasena kaitsjate viimane kõneleja. Kokkuvõte, või vähemalt osa sellest, on samuti võimalik eelnevalt ette valmistada (soovitatakse tugevuselt teine argument jätta lõppu kõlama). Kõnevoore võib olla enam, kuid reegel on, et esinemisaega ja –kordi saab kumki pool võrdselt. Väitluse ülesehituses on aastatuhandete jooksul välja kujunenud põhimõtteline skeem, kus kaitsja näitab probleemi ja tõestab, kuidas tema plaani järgi tegutsedes saavutatakse lahendus. (Eesti narkomaanide, füüsiliselt ja vaimselt haigete inimeste ravimiseks ei peaks looma uut organisatsiooni, vaid seda võiks korraldada juba töötav haigekassa.) Vastuvaidlemisel on võimalikud 4 skeemi, mille seast vastane valib oma eesmärkidega sobiva taktika. RÜHMAVESTLUS 4 Probleem on esitatud valesti või seda polegi, plaan ei sobi, selle tulemusks on vaid uued vead. (Üldiselt saab naromaaniks terve inimene, teda ei peaks ravima haigekassa - nii asuks riik tootma narkomaaniat.) On väike probleem, kuid plaan on halb, seda pole vaja, probleem kaob iseenesest. (Riik peaks hoolitsema vaid laste ja noorte narkomaanide ravi eest, kuid sellega tegelevad juba sotsiaalorganisatsioonid.) Probleem on, kuid plaan on halb, sest see ei oleks tulemuslik. (Narkomaanid on haiged inimesed, kes vajavad ravi, kuid nende massiline ravimine käiks haigekassal üle jõu; pealegi saab ravida ainult seda, kes seda ise soovib.) Probleem on, kuid plaan ei sobi sugugi, seda näitab meie parem plaan. (Vaja oleks luua hoopis uus, tõhus, meditsiinilist ja sotsiaalset valdkonda siduv organisatsioon, mis tegeleks ka ennetava tööga.) Väitluse lõpetab kokkuvõttega ja otsuse väljakuulutamisega juhataja (kohtunik). RÜHMAVESTLUS: KOOSOLEK Koosoleku (K) kutsub kokku asjast huvitatud v tema poolt volitatud isik (ülemus, võrgutöö koordinaator, direktor v juhataja; eelmiste sekretär v abiline). Tema kavandab päevakorra, teatab kutsutavatele K toimumise aja, koha ja esialgse päevakorra. Tavaliselt tehakse seda 14-3 päeva enne koosolekut. Kui tulevasest K-st teatati ette sobiliku vähemalt 2-nädalase varuajaga, on kena korrata kutset 3 päeva enne K-t, et teada anda võimalikest tekkinud muudatustest. Mida kaugemalt v erinevamatest ametitest tullakse, seda pikem peab olema etteteatamise aeg. Aga on ka kogunemisi, mis toimuvad kokkuleppeliselt näiteks igal kindlal nädalapäeval samal kellaajal samas kohas; sellisel juhul teatatakse päevkord infolehel v telefonitsi mõni päev varem, kord kvartalis toimuvate K-te puhul muidugi tunduvalt varem (1-2 nädalat). PÄEVAKORD on vaja võimalikult täpselt ette teatada, sest: kõik asjaosalised saavad end probleemiga kurssi viia, eeltööd teha; K toimub kiiremini, vajatakse vähem aega selgitusteks; see omakorda näitab lugupidamist kutsutute aja vastu ning innustab ka neid töhusalt töötama; K on tulemuslikum.

23

Mahukat eeltööd nõudvate küsimuste puhul pole korraliku eeltööta (mille hulka kuulivad ka otsuseprojektid) üldse võimalik tulemuseni jõuda. KOOSOLEKU TULEMUSEKS ON ÜHISE ARUTELU PÕHJAL SÜNDINUD PROTOKOLLITUD OTSUS. Ärge kartke otsuseprojekte. Neis on ainult see tarkus, mida kutsuja suutis välja mõelda - et asjast asi saaks, oligi vaja kogu kvoorum kokku kutsuda. Avaldage julgelt oma arvamus! Kuid otsust on lihtsam sõnastada ka kehva projekti parandades, kui kõike otsaast peale alustades. Kutsuja hooleks on kokkulepped peaettekandjatega, sõnavõttude registreerimine, vajalike materjalide paljundamine-hankimine, ruumi ülevaatamine. K juhataja ja selle kokkukutsuja ei tarvitse olla üks ja sama isik, kuid on seda sageli. Juhataja valitakse kohe pärast kogunenud kvoorumi kontrollimist, järgmisena valitakse protokollija. RÜHMAVESTLUS 5 Juhataja tänab koosolijaid tulemast, vaatab üle päevakorra, annab sõna esimese ja pärast järgmiste põhiettekannete tegijatele; sõnastab koos põhiettekandja ning protokollijaga otsuse, estab otsuse uuesti kvoorumile; annab kõnejärje sõnavõtjatele; jälgib teema juures püsimist; jälgib ajakasutust, taltsutab lobamokki; lõpetab koosoleku. Protokollija jälgib koosooleku käiku ning teeb märkmeid; on aktiivne otsuste sõnastamisel; vormistab protokolli ning saadab sellest koopia kõigile osalenutele. Osalenud on aktiivsed teema arutamisel; ei häiri põhiettekandjat, kuid võivad pärast teda sõna võtta; peavad kinni teemast ja kõnekordadest; kohustuvad täitma vastuvõetud otsuseid, isegi kui need pole isiklikult neile meeldivad v mugavad. Koosolekuid on tihti liiga palju, need on ka liiga pikad, igavad ja väheproduktiivsed, osalejad tülpinud v väsinud. Ande neile siis vähemalt turgutuseks vett, ehk kohvigi, küpsised võivad saada lausa elamuseks. LÄBIRÄÄKIMISED 1 on vahend saavutamaks ümbritsevatelt inimestelt soovitavaid muutusi. on seisukohtade ja mõtete vahetus, mille eesmärgiks on leida ühiseid eesmärke olukorras, kus osa huve langeb kokku, osa mitte. Käitumisviise läbirääkimistel on kaks: jäik või järeleandlik. Esimene vastandab alati teise taotlustele omad, püüab oma seisukohtadest võimalikult kaua kinni hoida ning hindab edu läbirääkimistel mitte mõlemapoolse rahulolu järgi, vaid selle järgi, kui vähe ta on lõpptulemuseks pidanud revideerima oma esialgseid taotlusi. Järeleandlik läbirääkija on valmim tegema mööndusi oma vajadustes, peaasi et ei kannataks läbirääkijate omavahelised suhted ning tulemuseks oleks sõbralik lepe. Ükskõik milline meetod valitakse, oluline on, et saavutataks mõlemaid rahuldav lepe viisil, mis ei solva läbirääkijate vastastikuseid suhteid Kõige tavalisemad on läbirääkimised, kus esialgu võetakse mingi hoiak, millest pärast teatud tingimustel kas loobutakse või mitte. POSITSIOONILISED LÄBIRÄÄKIMISED seovad kõiki (mõlemaid) pooli: mida visamalt oma seisukohti kaitstakse, seda kindlamalt valitsevad need läbirääkija üle – tema isikut ja huve asendab võetud positsioon. Kui teine pool teeb sama, muutuvad

24

läbirääkimised (LB) ebaefektiivseks, sest kumbki pool esitab oma seisukohti, nõustudes vaid minimaalsete järeleandmistega. Kaob aeg ja jõud, tegelik eesmärk võib koguni meelest minna, seda enam et vastase eest tuleb seda nagunii varjata. Nii võivad LB muutuda tüliks, kus tulemuse otsustab kas emma-kumma tugevam tahe või valjem hääl. Mõlemaid pooli rahuldav otsus jääb vastu võtmata ja vastaste omavahelised suhted, inimeste tunded saavad kannatada. On ilmne, et jäikus ei too kellelegi kasu, kuid sama võib öelda ka väga leebe kaitse kohta. Eriti kui ühelt poolelt teatakse sellist käitumist oodata, kasutatakse teise pehmust kurjasti ära ning tulemused võivad mõlema või emma-kumma poole jaoks olla täiesti ebarahuldavad. PRINTSIPIAALSED LÄBIRÄÄKIMISED (PLB) on paindlik ja kõigis läbirääkimiste liikides rakendatav meetod, kus olulisem kui positsioon (jäik seisukoht) on võimali kasu; juba enne kõneluste algust ollakse teadlik kõigist võimalustest (sest kõneluse ajal võib ähmiga kõik arukas ununeda); vastaspool isiklikuliselt võõrandatakse probleemist (temagi ajab ainult oma asja); nii arvestatav tulemus kui selle saavutamise viisid oleksid tegelikkuses võimalikud ja õiglased. KUIDAS MEETODIT RAKENDADA? PLB meetod annab tulemusi isegi siis, kui seda rakendab ainult üks pool. Alati tuleb arvestada, et läbirääkijad pole kõiges täiesti võrdsed – üks tunneb paremini ala, teine on targem, kellegi käes on võim, keegi on rikkam või ülemus. Kuid kui nõrgemal positsioonil asuja ei võta vastu otsust, mis teda tegelikult sugugi ei rahulda, tuleb tal oma huvide eest tõeliselt võitlema hakata. Tugeva partneri vastu tuleb end kaitsta, ei tohi tal lasta omatahtsi tempot tõsta; läbi mõelda võimalik parim alternatiivne lahendus enda jaoks; hoida hoiatusena silme ees halvim võimalik lõpplahendus; uurida välja partneri parim alternatiiv. Kui partner kasutab ebaausaid võtteid, tuleb talle kartmatult õige käitumise reegleid meelde tuletada. LÄBIRÄÄKIMISED 2 APPI, MA JÄÄN JÄNNI! RAHU!, võtke endale aega. Ärge laske endale LB lõpetamist mingit sundotsust peale suruda. Alumiseks piiriks nimetame võimalikke järeleandmisi, mis teie vajadusi oluliselt ei piira v kahjusta. Sellise piiri määratlemisest võib olla abi, kuid see võib ka takistada nägemast mingit hoopis muud või paremat lahendust. Alumise piiri häda on selle jäikus. Ettevaatusabinõuna meenutage musta stsenaariumi, võimalikku halvimat tulemust. Enesekaitse on tõhusam koos oma eeliste ärakasutamisega. Näidake, et võite igal hetkel LB katkestada (kui te ikka saate seda enesele lubada, kui varuvariant on võimalik). * Kas teate, mis juhtub siis, kui LB tõesti katkevad? Mida saate siis teha? * LB käigus kasutusele võetav uus idee peab olema paljulubav ja praktiliselt teostatav. * Katkestades peab olema selge, milline on parim käitumisjoon kohe nüüd, katkestamise hetkel. Ei saa jääda lootma, et vastane kasutab pausi puhkuseks, tõenäoliselt valmistub ta otsustavaks löögiks. Partner ei tohi näha teie segadust - kui te uus võimalus on kehvapoolne, ärge seda parem avalikustage. 5. Milline on vastase alternatiiv? Kui teil mõlemal on sobilik alternatiivne variant, oleks vist mõistlik sõlmida lepe. Vestluse käigus võib alternatiivist kujuneda parim võimalik lahendus.

25

PARIM ALTERNATIIV ON ÜHTLASI KA PARIM ALUMINE PIIR – SEDA MÕISTAB KA PARTNER. Kui partner peab teid rumalaks v tahab hirmutada, võib ta kasutada ebaausaid võtteid. Siis tehke endale kohe selgeks, mis tegelikult teoksil on, millist taktikat kasutatakse, ning teatage avalikult, mida olete märganud. Selline käitumine lõpetab manipuleerimise tavaliselt iseenesest. Kuidas lõpetada manipulatsion? Eraldage võte selle kasutajast: näiteks on fakt vale, mitte selle esitaja valetaja. Näidake parnerile kasu, mis teda teisiti käitudes ootaks. Ärge lootke, et “tõde tõuseb, vale vajub.” Manipuleerija nägi vaid, et teiega see meetod töötab. Kontrollige kõiki kahtlasi (soovitavalt ka muid) väiteid, ebatäpsusi v valet leides avalikustage see kohe. Kontrollige partneri volitusi – on tal üldse võimalik otsuseid vastu võtta v on tegemist otsuseprojektiga. Ärge alluge psühholoogilisele terrorile (ähvardused, süüdistused, osatamised, isiklikud märkused, õigustused). Positsioonikama partneri jõuvõtete ärahoidmiseks kutsuge kuulajateks-sõnavõtjateks eksperte v erapooletuid vaatlejaid. Nali aitab vahel hädast välja. Kui partner esitab aga eriti jõhkraid nõudmisi, nõudke nende esitamist kirjalikult. PIDAGE MEELES, TE POLE MINGIL JUHUL OHVER! Teie partner ei avaldaks teile survet, kui tal teie soostuvat otsust kindlasti vaja poleks – muidu poleks seda jutuajamist üldse alustatudki. Tavaliselt pole vaidlused, ei riikide- ega abikaasadevahelised, nii totaalsed, et rääkida ei saa. Analüüsiv vaim, mõistlik meel ja mõistliku omakasu ootus koos partnerist lugupidamisega lasevad ühisele (mitte kompromislikule) otsusele tulla. KAVA, STSENAARIUM, DRAMATISEERING Teie elukutse ja praktiline töö nõuab teilt vahel hoopis teistsugust, ilukirjandusele lähenevat keelekasutust. Sellest räägimegi neis kahes (jj “Esitused lastele”) peatükis. Kava siin tähendab kontserdi v esinemise järjestust v ülesehitust ja lugemine esinemist, ettelugemist v etlemist. Meenutage keskkoolis õpitut ( L.Epner. Kitzbergist Raudsepani. Tln: Koolibri. 1997: 4-6) draamateose ülesehituse ja vormi kohta. Meenutage mõisteid: dialoog, monoloog, remark; dramaatiline konflikt, süzee, faabula; idee, aine, kompositsioon; sissejuhatus, sõlmitus, tipp, pööre, lahendus. KAVA ülesehitus võib järgida stsenaariumile (draamale) omast pingejoont, aga võib ka lihtsalt vahelduvalt järjestada erinevaid esinemisnumbreid. Esimest saab rakendada, kui kasutatavad üksikesitused on aine v teema poolest üksteisega seotud (luulekavad, sama autori eri näidenditest koostatud uus lavateos – ühte kunstitraditsiooni v tüüpi kuuluvate loojate teostest montaazid). Sel juhul pole tavaliselt võimalik mingi süzeeline järjepidevus, vaid ühtsus tekib kujundliku mõtte arengust. Sellised kavad on väga terviklikud, ümberpaigutused pole ilma etenduse sisemist struktuuri muutmata v lõhkumata võimalikud. Tsirkuse- v kabaree-etendused, muusikafilmid (“Katused ja korstnad”) on sageli seotud hoopis nõrga vöälise süzeeliiniga. Sellises kavas pole süzeel iseseisvat tähtsust ega väärtust (pole lugu), üksiknumbrid on omavahel ja süzeega nõrgalt seotud, nende ümberpaigutamine nõuab ainult mõningast teksti silumist.

26

Lühem aktuse (koosoleku), kontserdi vms kava ei saa alati sisaldada ühtset joont, isegi mitte ideelist järjepidevust. Siis valime kolmanda mooduse: võimalikke v vajalikke üksikesinemisi tuleb järjestada nii, et need paremini esile tõuseksid, üksteist ei varjutaks ega ühetaolisusega vaatajat tüütaks. Muusikapalale võiks järgneda likumist sisaldav number v sõnaline osa, enne kui kordub jälle muusikaline osa, nüüd aga juba uus esineja v vokaalnumbri asemel instrumentaalpala. Vaatajate kannatuse paneb tõeliselt proovile ennastimetlev kõõrutaja, kes on valmis ühes kavas kolm korda üles astuma. STSENAARIUM on etenduse, tseremoonia, filmi vms üksikasjaline kavand, mis annab juhendeid rekvisiitide, heli, valguse, tehniliste vahendite jm kohta. Filmistsenaarium on igasuguse filmi kirjanduslik mudel, milles kirjeldatakse episoodide kaupa tegevust ning antakse kogu tekst (dialoog, diktoritekst, subtiitrid). Reziistsenaarium kirjeldab filmi võttekaadrite kaupa koos pildi ja heliga ning nende saamist. Ka amatöörfilm vajab läbi mõtlemist, muidu filmite palju kõrvalist materjali, mille kaotsiminekut on hiljem asjaosalistele ebamugav seletada. DRAMATISEERING on eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli) lavale seatud variant. Vajate seda, kui peate näiteks töös lastega esitamiseks ebasobivat teksti kohendama: lühendama ja selgelt välja kirjutama dialoogi, eraldama remargi ja lavakirjelduse, kontrollima, et teie kujundatud tekstis ei läheks kaduma teose idee, konflikt ning pinge.Dialoog ja põhisündmustik peavad püsima selged, kandvad tegelased peavad säilitama oma olulise rolli. Kõrvaltegelasi võib liita, aeglaselt kulgevat kirjeldavat dialoogi võib julgelt kärpida. Kui dramatiseering hakkab tunduma teksti ümberjutustusena, on ilmselt midagi korrast ära. Mitte iga selgeksõpitud tantsu või laulu ei pea veel kontsedil tingimata esitama – võtke neid kui harjutusnumbreid. Inimene õib uskumatuid asju pähe õppida, aga ega kõike veel demonstreerima pea! SUHTLEMINE TÖÖL 1 TÖÖKOHAGA TUTVUMISEL pange tähele, kas ühiskasutuses on mõned hädavajalikud ja töötamist oluliselt kergendavad näiliselt tühised asjad: ametialasse puutuvad seaduskogud, õigekeelsussõnaraamat ja võõrsõnade leksikon; internetiühendusega arvuti; telefon, paljundusmasin, diaprojektor, grafoprojektor, fotoaparaat, magnetofon; kohvikann, korralik serviis, kohvi- ja teevaru; korralik nagi v riidekapp, laud ja vähemalt 6 tooli; külalistele jagamiseks ettevõtte (nime)kaart v buklett; korralik kraanikausiga WC. Hirm, et te ei suuda kõige kohustusliku v hädavajalikuga toime tulla, on esialgu omane peaaegu kõigile. Ärge muretsege, see läheb üle. Siin on mõned soovitused, kuidas oma tööd korraldada, nii et esialgu oleks kogu tööprotsessist parem ülevaade ning enese tegemiste üle kindlam kontroll. Tehke enesele järgmiseks päevaks mingi kava (sobib kalendermärkmik v lauakalender) mis peab kindlasti tehtud saama, on reeglina juba eelmisel õhtupoolikul teada. Hoidke silme ees ka suuremate eelseisvate tööde perspektiivplaani (sobib suur tabelkalender), sest muidu kipuvad ettevalmistused v korraldus kuhjuma viimastele niigi pööraselt kiiretele päevadele. Määratud (ette teada tähtajalised ja regulaarsed) tööd märkige kõigile plaanidele juba 2. jaanuaril.

27

Laual v seinal kõige nähtavamal kohal olgu tänaseks tehtud plaan. Parem on vist mitte enne koju minna, kui kõik sealt saab maha kriipsutatud. Siiski ärge unustage oma tööaja piire, st plaan peaks olema koostatud realistlikus mahus. Suurimad tööaja röövlid pole paraku mitte erakorralised ülesanded, vaid ringi uitavad ning lobisevad kolleegid. Seadke sisse eraldi andmepank klientide, vajalike isikute, ametnike ja organisatsioonide (bussifirmad, toitlustajad, arstid, võrgustikupartnerid jt) kontaktandmetega. Tülide, arusaamatuste ja pingete ärahoidmiseks igapäevaste tööülesannete täitmisel soovitatakse kinni pidada järgmisest tööülesannete tähtsusjärjestusest: otsene töö (milleks teid on palgatud); klientide ja külaliste vastuvõtt ja ärasaatmine; telefoni vastuvõtmine; juhi korralduste täitmine; tööga seonduva uue info hankimine; postiga tegelemine; dokumentatsiooni korrastamine; tööd, mida on võimalik ette ära teha. Pidage meeles, siin on väga universaalsed soovitused, mis on ühised kõigile ametnikele. Kõigi teie kohustuste seas on siiski esmased teie otsesed ametikohustused. Mõningad soovitused töövestluseks: näidake, et teil on kasvõi algtedmised tööst, mida teilt oodatakse; tundke huvi töö ja ettevõtte, mitte ainult palga vastu; näidake end esmalt täpse ja kohusetundlikuna, teises järjekorras huvitava ja loovana; nähke vaeva korrektse välimuse nimel; käituge sõbralikult ja viisakalt, hoiduge familiaarsusest; jääge meelde millegi erilise ja huvitavaga (aga mitte rohelise parukaga). KLIENTIDE KOHTLEMINE Otsene veenmine annab kaasaegses reklaamist rikutud maailmas kahjuks vähe tulemusi. Hoopis tulemuslikumaks osutub kliendi suunamine. Kõige olulisem on lihtne sõbralik käitumine, selline, mida konkreetne klient ootab. Kindlad stsenaariumid suhtlmiseks on küll head, kui kardetakse midagi olulist unustada või kui tuntakse end ebakindlalt. Kuid nende puuduseks on seesama ebakindlus, mida klient ikkagi tunnetab, ning tundliku reageerimise puudumine, mille improvisatsioon tagab. Kui teie tööandja soovib kontrollida, kuidas te kliendiga suhtlete, võib ta koguni esitada teile kirjalikke stsenaariume päheõppimiseks. Mida neist võtta või jätta, on siiski teie otsustada. SUHTLEMINE TÖÖL 2 Kaubanduses levinud komme “suruda naeratus kõigele, mis liigub” (N.Rees) ei ole sotsiaaltöös ilmselt mõistlik, sest teie võtate sageli inimesega kontakti tema probleemide tõttu, nii võib püsiv naeratus jätta irve mulje. Murelik inimene on ülitundlik, seepärast peab ta jaekaubandusest tuttavat lakeeritud käitumist ilmtingimata võltsiks. Erialatundides õpitu aitab teil kindlasti ametivestlust kõige paremini ette valmistada, kuid ärge unustage ka ametietiketi juhiseid (eelmine tund). Psühholoogias olete õppinud, kuidas käituda ärritunud kliendiga ja mida teha teie asutuse või ameti aadressil esitatud kaebustega.

28

MIDA ÄRRITUNUM ON KLIENT, SEDA RAHULIKUM JA KANNATLIKUM PEATE OLEMA TEIE. ARVESTAGE JUBA ETTE SELLEGA, ET TEID SUUDISTATAKSE HULGAS TEGUDES, MILLE ON TEINUD VÕI TEGEMATA JÄTNUD MÕNI TEIE KOLLEEG, MUU AMETIASUTUS, RIIGI VALITSUS VÕI KLIENT ISE. ÄRGE MINGE ISIKLIKUKS. ÄRGE OLGE TÕRGES EGA PÜÜDKE MIDAGI SALATA. PIDAGE MEELES: TEIE ÜLESANNE ON IGA HINNA EEST KLIENDIGA SUHELDA! Ametietiketil on lisaks tavalistele soovitustele lisada mõned otsesed käitumisjuhised. Jätke klient rahule – las ta ütleb, mis tal öelda on, asjaolusid täpsustada jõuate hiljem vestluse käigus. Ärge suunake klienti kolleegi juurde edasi enne, kui te ei tea täpselt, kelle juurde. Asjatu jooksutamine solvab teda veel enam. Vabandamine niisama, igaks juhuks pole lahendus. Kuid kui olete süüdi, tunnistage ausalt üles – vahel klient ainult seda vajabki. Vabandus mõjub hoopis paremini, kui teil on olukorra parandamiseks mõni konkreetne ettepanek. Ärge mõnitage klienti võltsvabandusega: “Klientide paremaks teenindamiseks koolitoetusi täna välja ei maksta, seda tehakse...” Teid tahtlikult solvavale kliendile ärge vastake, minge ära või pange telefonitoru hargile. Vestlust on mõtet jätkata selleks võimelise kliendiga. Iseasi on muidugi piinatud inimene, kes end ei kontrolli. Ärge ahistage klienti tema ümber sebimisega, füüsilise kontakti ega telefonikõnedega. Pidage kinni eelnevatest kokkulepetest. Kui kardate uut kaebust, kontrollige olukorra paranemist kaudsete vahenditega. Kui te ei ole põhjustanud otsest varalist kahju ega ole varaliselt vastutav, ärge laske end santaźeerida kahjusid rahaliselt hüvitama. Ärge käituge ohvrina. SUHTLEMINE KOLLEEGIDEGA Töökeskkond ebaloomulik selles mõttes, et koostöös kolleegidega leiate end suhtlemas inimestega, keda te näiteks seltskonnas suhtluspartneriks valida ei sooviks. Kuid siin on ühtesobimatus võimatu. Seepärast ärge kartke kollektiivi astuda – selleks polegi võimalik eriti ette valmistuda. Loomulik viisakus ja aja jooksul kujunev vilumus aitavad teid. Samal põhjusel pole isiklik suhtlemine kohustuslik. Te ei pea võtma osa asutuse pidudest, osutama isiklikke teeneid ega aitama teisi nende tööülesannete täitmisel, kuid kui võimalik, tehke seda siiski. Viisakas huvi töökaaslase käekäigu vastu võib avalduda mõnes küsimuses, pikkadeks isiklikeks vestlusteks enda töökohustustst vabaks võtmine on lausa lubamatu. Klient ei tohi oodata, kui teenindajad peavad kolleegi sünnipäeva. Samas oleks sünnipäevalapse isegi õnnitlemata jätmine ebaviisakas. Hoiduge hoolikalt oma eelistuste demonstreerimisest, isegi kogemata näitamisest kolleegidega ja klientidega suhtlemisel. Keegi pole kellestki tähtsam ega parem, igal juhul on ka teie ülemuse kogu tegevuse eesmärk kliendi õimalikult parem teenindamine. Kui olete püsivalt viisakas ja sõbralik, ei pea te kellegagi suhtlemiseks oma käitumist korrigeerima. Teil on õigus kliendile, ülemusele või kolleegile teada anda, kui teilt oodatakse liiga palju; tööülesandeid koheseks täitmiseks hakatakse jagama natuke aega enne tööaja lõppu; teilt nõutakse tööd pärast tööaja lõppu; oodatakse, et ülesanded täidetakse ebareaalselt kiiresti. Arvestage, et teil pole lubatud “kasutada võimalusi”:

29

näpata või kasutada isiklikuks otstarbeks ettevõtte vahendeid (paberit vms), paljundada isiklikke materjale; pidada pikki isiklikke telefonikõnesid; mängida arvutimänge või külastada interneti jututubasid. SUHTLEMINE TÖÖL 3 Ärge sallige alavääristavat suhtumist naistesse. Ei teie ise ega teie kolleeg pole “tibi”, “tädi” ega “kallike”. Töötav naine pole ka kindral ega ülikonnas daam. Sallige õiglasi viisakusreegleid, kui need ei tee töömeeleolu võimatuks. Ilmselt ei maksa nõuda, et kõik mehed püsti tõuseksid, kui naiskolleeg koosolekuruumi siseneb. Sinatamisest ja teietamisest tööl oleme juba rääkinud. Lisada tuleks veel, et meie kultuuriruumis kliente teietatakse, kui just pole juhuslikult tegemist isikliku tuttavaga kliendi rollis. Isiklikke suhteid mõne töökaaslasega ei ole ilmselt võimalik välistada, eriti suurtes asutustes või väiksemates asulates satuvad koos töötama ka sugulased või abikaasad. Pidage siis meeles, et isklikud suhted on isiklik asi. Kui tunnete ohtu, et isiklike suhete pudrupotike võib üle keeda, piirake parem suhtlemist töö juures või viige see täielikult üle neutraalsele pinnale. Kolleege huvitavad arvatust vähem teie pereprobleemid, aga koridoris suudlevale paarikesele sattumine on kõigile väga ebamugav. Siit veel üks soovitus: kui suhted tööl on ükskõik mis põhjusel ajutiselt ebamugavaks muutunud, vältige kuni probleemi lahendamiseni asutuse pidusid. Soovituskirja kirjutamine ei ole isiklik vastutulek ja selle mitteandmine isiklik kius. Kõige olulisem sel puhul on mõlemapoolne ausus. Töövõtjal on alati mõistlik soovituskirja küsida, kuid andja peab mõistma, et ta vastutab hiljem iga kirjutatud sõna eest, isegi kirja väljaandmise eest. Kui te ei saa seda teha, andke õiglane vastus: te ei saa selle väljaandmise eest üksi vastutada, küsija oskused-võimed jätsid soovida vms. Kui soovitataval on mingi puudus heade omaduste kõrval, võite selle jätta märkimata, aga ärge rääkige musta valgeks. MÕNINGAID SOOVITUSI KÄTLEMINE pole kohustuslik, kui see teile ei meeldi. Kuid seda peetakse meeldivaks kombeks, mis aitab vältida muid, vahel familiaarsemaid tervitusviise v lähenemiskatseid. Embamine v suudlemine avalikkuses ja eriti võõraste inimeste poolt võib suhtluskaaslase segadusse ajada ning tunduda pealetükkiv. Igal juhul, kui olete otsustanud kätelda, pidage meeles mõningaid pisiasju: ärge ulatage partnerile “surnud kala”; ärge pigistage ta sõrmi – sõrmused võivad hõõrdumisel teha tõelist valu; käeandmise viis ei tõesta teie mehelikkust ega naiselikkust; kui kätlete, siis selles seltskonnas kõiki, erandideta ja valimata; käe ulatab naine mehele, vanem nooremale, kõrgemal positsioonil olija madalamal olijale; ärge unustage kindaid kätte! (ainus erand on daami pikad õhtukleidi juurde kuuluvad ). Käesuudlus ei asenda käepigistust, kätt suudeldakse vaimulikel või samasuguse austuse väljendusena. Sel juhul ei puudutata tegelikult huultega kunagi kätt, liigutus on imiteeritud źest, matsuga musi on lihtsalt labane. Noored daamid tohivad iga tervituse ja tänuavalduse asendada avala lihtsa naeratuse ja poolnoogutusega. Mitte mingil juhul ärge tehke plikalikku kniksu! KOMPLIMENTIDELE vastake samamoodi, komplimendile komplimendiga vastamine ei ole kohustuslik. Ise ärge oodake oma komplimentidele tänu – see asetab teise rumalasse olukorda. Kui tundub, et teie kompliment pole kuigi teravmeelne v on lausa banaalne, jätke see parem tegemata.

30

SUITSETAMINE on reeglina keelatud seal, kus on sellekohane silt; kui puuduvad tuhatoosid; kui ükski seltskonna liige sööb; kui toit tuuakse lauale; kui seltskonnas on ükski hingamisraskustega isik, haige, aga ka haiglas; kui seltskonnas on lapsi v lasteasutuse territooriumil; kui teil pole sigarette teistele pakkuda. Tänapäeval enam vabas õhus viibides daamidelt suitsetamiseks luba küsima ei pea. Konisid siiski maha ei pilluta. Mõni seltskonna liige võib ülejäänud mingi korduva ÄRRITAVA KÄITUMISEGA hulluks ajada. Teil on õigus märku anda, kui teise autovõtmetega vehkimine, taskus sentide klõbistamine v koguni nina luristamine teid häirib. Pealekäratamine on mõlemale alandav, valige mingi lõbusam käitumisviis. VASTUTULIJALE trepil, uksel v tänaval antakse teed, kui ta astub välja, allapoole v ei mahu mingil põhjusel oma poolele ära. LIIKLEMISEL kuulub teile parem kõnniteeäär, koridori v trepi parem pool, parem käetugi ridaistmel. LAUAKOMBED on meile reeglina lapsena selgeks õpetatud. Kuid kontrollige kord end kodus peegli ees, ega te siiski kogemata matsuta, söö lahtise suuga v räägi täis suuga. Need asjad segavad teisi enim. Vähem häirib teisi, kuid siiski häirib, kui te ei oota käikude vaheldumisel teisi ära, teete taldrikule pudi, saete kahvliga liha v loputate veiniga suud. Toidu mahaajamine on selle kõrval väike nali.

31