Hinduism

Hinduism Selle araabiakelse nime kasutuse üle võib vaielda. Tegemist on kultuuriga /religiooniga/ mille alustekstid toetuvad Veedadele. Indiapäraselt võiks nim veedade kultuur. Vedaism Huvitav on arvukas pooljumaluste ja vaimude kogum (panteon) mille tipus on Brahma (see sarnaneb henoteismile ehk hierarhilisele polüteismile, olles siiski monoteism.) Brahman Hinduism on Indias levinud usund, üks suurtest India päritoluga usunditest budismi, džainismi ja sikhismi kõrval. Hinduismi peetakse ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab erinevaid jumala- ja lunastusekäsitlusi. Hinduismi tunnistajaid nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks. Hinduism on India rahvuslik usund, sest ta on lahutamatult seotud India kultuuri, ajaloo ja elulaadiga. Hinduismil on maailmas umbes miljard pooldajat. Ta on pooldajate arvult kolmas usund maailmas. Indias on umbes 80% protsenti elanikkonnast hinduistid. Alates Briti ülemvõimust Indias on hinduismi tuttavaks teinud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Migratsiooni tõttu on hinduistlikke templeid rajatud paljudes maades. Hinduism on väga salliv: ainus nõue on tunnistada veedade autoriteeti. On palju erinevaid suundi. Hinduismil puudub ühtne organisatsioon, vaid on palju sarnase aluse ja ajalooga organisatsioone. Hindu leiab oma jumala umbes 3 miljoni jumala ja jumalanna seast. Neist enamiku kultus on kohaliku iseloomuga. Pole dogmasid ega usutunnistusi. Õpetusel elust, surmast ja lunastusest (vabanemisest) on siiski palju kokkulangemisi. Hinduism võib olla maagiline või ka filosoofiline. Hinduism on sünkretistlik: hinduist võib tunnistada korraga mitut voolu. Hinduismis puudub Jumal ühtse isiku või jõuna. Puudub ka kindel rajaja nagu Jeesus kristluses või Buddha budismis. Hindu mõiste "Hindu" tähendas algselt Induse jõge, seejärel ka seda ümbritsevaid alasid ja nende asukaid. Seetõttu on hindu all mõistetud lihtsalt India elanikku. Juba Pärsia Pärsia kuningas | Kyros II ja hiljem Aleksander Suur nimetasid sealset ekanikkonda Induse jõe järgi. Asi muutus, kui alates 8. sajandi algusest islamiusulised Indiat vallutama hakkasid. Muslimid, kes Indiasse elama asusid, ei nimetanud ennast hindudeks (indialasteks), vaid kasutasid seda sõna ainult India mittemuslimitest elanike kohta. Islamiusku pöördunud indialasi nimetati "hindustani". Nõnda omandas algselt puhtgeograafiline mõiste religioosse tähenduse: hindu mõiste ei olnud seotud konkreetsete uskumuste ega tegudega, vaid islamiusku mittekuulumisega. Ajalugu Hinduism on tekkinud pika ja keerulise arengu tulemusena. Tema juured ulatuvad umbes 3000 eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Umbes 3000–1500 eKr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur, mille kandjad olid ilmselt draviidid. Varajane faas: veedade usund Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatest sõjakad aarialased, kelle usundit nimetatakse veedade usundiks ehk veeda usundiks. 1

Vedade usund oli polüteistlik ohverdamisreligioon. Püüti saavutada õnne eelkõige maapealses elus. Teine faas: brahmanism Brahmanism oli preestritekeskne ohverdamisreligioon. Preestriteks olid brahmaanid. Eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus ohvritoimingus tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli väike. Kolmas faas: hinduism Hinduism tekkis 1. aastatuhande keskel eKr brahmanismi reformimise tulemusena. Pühad tekstid Vanimat ja usuliselt kõige väärtuslikumat kirjandust nimetatakse veedadeks. Veedasid jaotatakse kolme rühma: 1. Veeda hümnid Hinduismi pühad raamatud on veedad (veeda = teadmine). Preestrid (brahmaanid) säilitasid neid algperioodil suulise pärimusena. Veeda hümnid - ohvri-, palve- ja ülistuslaulud, loitsud. Vanim on Rigveeda. Veedad tekkisid vahemikul 1200-800 eKr. 2. Brahma raamatud Brahma raamatud - veedade seletused, preestrite rituaalsed käsiraamatud. Tekkisid umb. 1000-800 eKr. 3. Upanišaadid (ka Vedânta ehk Veedade lõpp) - Brahma raamatute kommentaarid usundifilosoofilised teosed. Tekkisid 800-600 eKr. Upanišaad =istudes kuulamine, retsiteerimine. Hilisemad pärimused: eeposed Ramâjana ja Mahâbhârata. Viimasesse kuulub Bhagavadgîtâ (Jumala laul). Tekkisid umb. 400 eKr - 400 pKr. Õpetuse alused Õpetus on üheaegselt polüteistlik, sest on palju jumalusi, monistlik, sest tunnistatakse keskse printsiibina braahmanit ehk maailmavaimu, panteistlik, sest on voole, mille järgi kõik on jumal ja jumal on kõiges, monoteistlik, sest on voole, mille järgi ainus tõeline jumal on Brahma ehk Îðvara (Issand), ateistlik, sest on voole, mis jumalaid ei tunnista. Jumalaid on miljoneid. Tähtsaimad on Brahma (looja, keda sisuliselt ei teenita), Vishnu ja Šiva. Ajakäsitus on tsükliline. Brahma päev on maailma kestmine terveid ajastuid, siis maailm hävib ja saabub Brahma öö (mitteolemine). Nii on olnud ja nii saab jälle olema. Peasuunad Hinduismis on kolm peasuunda: Višnuism Keskne on maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kel on avataarad ehk kehastused. Tähtsamad avataarad on Rama ja Krishna. Krishna on oluline tegelane Bhagavadgîtâs. Lakšmi, Hanuman. Levinud eriti Põhja-Indias. Tunnuseks on 3 püstjoont laubal. Šivaism Keskne on neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva. Ganesha, Parvati, Kali, Durga. Tunnuseks 3 horisontaaljoont laubal. Šaktism

2

Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas) eest. Kasutatakse palju mantraid (võimsaid loitse). Palju erinevaid voole ja filosoofiaid. Braahman - maailmavaim, maailmakõiksus. Aatman - indiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha. Eesmärk on jõuda arusaamisele, et aatman on braahmaniga üks ja seesama, ja ümbersündide läbi lõpuks ühte sulama. Karma seadus. Selle järgi inimese eelmise elu tegude summa määrab ära selle, kellena ta järgmisena sünnib. Karma seadus välistab andestuse. Sansaara - inimese hinge uuesti sündimine uutesse eludesse vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse sündi, halvem elu viib halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Siit tuleneb siinpoolse elu isiklik fatalism - vaesust ja õnnetust peetakse karma seaduse täitumiseks - eelmises elus halvasti elatu tulemuseks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni. Tähtsamad vabanemise teed Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja ühineda braahmaniga - mokša ehk vabanemise saavutamine. Selle saavutamiseks on erinevaid õpetusi. Ülesehitus Veedaanta Tekkis VIII-IX saj. Rajaja Samkara. Ainult braahman on reaalne ja maailm vaid illusioon. Kui inimene saab üle teadmatusest, saavutab ta ühinemise braahmaniga. Kolm teed: (1) Teadmiste tee ehk upanišaadide uurimine, (2) Tegude tee ehk õige käitumine ja rituaalise sooritamine, (3) Armastuse tee ehk jumalusele andumine. Samkhya Inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud materiaalse küüsi. Vabanemine on hinge vabanemine mateeria ahelatest. See viib läbi tunnetuse arendamise. Gnostitsistlik õpetus. Jumalaid ei tunnistata. Jooga Praktikad olemas juba veedade ajastul. Õpetuse rajas Patandzali umb 200 eKr. Eri viisid: (1) radzajooga ehk teadmiste jooga, (2) mantrajooga ehk loitsude jooga, (3) hathajooga ehk asenditejooga. Joogi puhul on tähtis mõõdukus kõiges, kõlbeline elu, füüsilise ja vaimse tasakaal. Kultus Jumalateenistus väga individuaalne - kodus, looduses või templis. Erinevused tulenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Palvetatkse kodudes, templites ja gurude- usuliste õpetajate juures. Templiteenistust viivad läbi brahmaanid. Ohverdamine. Protsessioonid. Palverännakud Gangese äärde Varanasi. Ahmisa ehk vägivallatuse idee ja selle rakendamine. Perekondlikud pidustused üleminekuriitustena. Rahvapeod. Taimetoitluse populaarsus. Loomade austamine. Lehm kui elu andev ema. Templite välisseinu kaunistavad skulpuuride read, nede vahel seinamaalid jumalustest. Maalingutel kirjutatakse koos jumalustega kapühasid loomi, taimi ja sümboleid.Hinduistlik kunst peegeldab India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. India kunsti saab mõista hinduismi mõistmise põhjal. Hinduism on tihedalt läbipõimunud ka muusikas. Tähtsamad musitseerimisinsrumendid on sitar ja tabla. Elu 4 etappi: (1) õppimise aeg, (2) kodu ja pere loomise aeg, (3) erakuna elamise aeg, (4) kerjava askeedina rändamise aeg. Eriti levinud kõrgemates kastides.

3

Hinduistliku ühiskonna eripära Kastid (sanskr. varna) - suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt, kuid kust vastavalt oma karmale on võimalik järgmises elus liikuda kõrgeale või madalamale. NB! Ei vasta traditsioonilistele seisustele euroopalikus mõttes. Varna = värv (märk otsa ees). Casta = seisus (portugali k). Portugali maadeavastajad, kes jõudsid 15.-16.saj. Indiasse, hakkasid varnasid nimetama lähima omakeelse vastega. (1) brahmaanid ehk preestrid, (2) kšatrijad ehk valitsejad ja sõdurid), (3) vaišjad ehk põlluharijad, kaupmehed, pankurid ja käsitöölised, (4) shuudrad ehk teenijad, varem ka orjad. Jagunevad paljudeks alamkastideks. Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust, neljas tekkis pärast Indiasse jõudmist alistatud rahva baasil. Seadustati Manu seadustes II saj . Väljaspool kaste - haridzanid ehk puutumatud, kes teevad roojaseks peetavaid töid. Ka neil on palju alamkaste. Igal kastil on oma dharma ehk jumalik korraldus ja kohustused. [[Mahatma Gandhi. India iseseisvusliikumise vägivallatu vastupanu juht 20.saj. I poolel. India saavutas 1947.a. sõltumatuse. Vaata ka Kirjandust BHAGAVADGÎTÂ. Sanskr. k. tlk. L.Mäll. Loomingu Raamatukogu, 40/41, 1980. Teine väljaanne: Tartu, Biblio, 2000. Mahatma GANDHI. Maailm on väsinud vihkamast. Loomingu Raamatukogu, 41, 1969. MÜTOLOOGIAD kogu maailmast. Tln., Avita, 2002. Lk. 92-103 ISBN 9985206401 R.K. NARAYAN. Jumalad, deemonid ja teised. Tln., Eesti Raamat, 1990. ISBN 5450007361 Jawaharlal NEHRU. India avastamine. Loomingu Raamatukogu, 24-26, 1978. Leo NORMET. Indiat leidmas. Tln., Eesti Raamat, 1977. ŠUKASAPTATI. Sanskr. k. tlk. L.Mäll. Loomingu Raamatukogu, 12/123, 1983. VETÂLA kakskümmend viis juttu. Sansk. K. tlk. L.Mäll ja U.Masing. Tln., Eesti Raamat, 1969.

Hinduism 2 Hinduism on üks maailma vanimaid religioone. See sai alguse Põhja-Indias umbes 4000 aastat tagasi ja on tänapäeval Lõuna-Aasias kõige populaarsem?? religioon. Tänapäeval on umbes 80 % indialasi hindud ja kogu maailmas on hindusid üle 800 miljoni. Hinduismi aluseks on umbes 1500. aasta paiku eKr Põhja-Indiasse elama asunud aarjalaste usund, mis hiljem segunes kohaliku usundiga. VARASEMAD KIRJUTISED 1000. a. paiku eKr panid aarjalased kirja vanimad hinduistlikud raamatud, mida nimetatakse veedadeks. Hiljem tekkisid kuulsad eepilised jutustused “Ramajana? ja “Mahabharta?. Teised olulised teosed viisid India kastisüsteemi kujunemisele. See on sotsiaalne ning religioosne süsteem, milles inimesed sünnipära järgi eri rühmadesse jagatakse.

4

PALJU JUMALAID Hindudel on kolm tähtsamat jumalat: Brahma (universumi looja), Šiva (hävitaja) ja Višnu (säilitaja). Kuid nad kummardavad ka arvukalt muid jumalusi ja jumalannasid ning usuvad, et igasugused inimesed ja esemed võivad saada jumalikuks. Nii on näiteks lehm ja vares hindude jaoks pühad ja neid ei tohi tappa. ELUTSÜKKEL Nagu budistid, nii usuvad hindudki reinkarnatsiooni ehk hinge aatamani taassündi pärast surma. Peale selle usuvad nad voorusliku elu tähtsusse ja karmasse, mis tähendab, et järgmises elus saab inimene oma eelmise elu tegude eest karistuse või tasu. MÕNED FAKTID Erinevalt budismist ei ole hinduismil ei rajajat ega ranget uskumustesüsteemi. Religioosseid pidustusi ja palverännakuid on väga mitmesuguseid. Tuhanded inimesed rändavad igal aastal Gangese jõe äärde, et kümmelda tema pühades voogudes. Hindude pulmapidu on väga värvikas ja sel puhul peetavad kombetalitused keerukad. Kui hindu sureb, siis tema surnukeha põletatakse. Hinduism on India traditsiooniline usund. Hinduism on läbinud mitu arenguetappi. Kõige varasem oli veeda usund sellele järgnes brahmanism. Tänapäevane hinduism sugenes 8.9. saj., seda on väliselt mõjutanud budism ja dzanism. Ajalugu India on äärmiselt mitmekesine ja etteennustamatu maa on ka sünnitanud ka rikka mütoloogia, mille paljud jumalused on levinud mujalegi, näiteks Tiibetisse ja Sri Lankale. Oluline joon India uskumuste juures on soov kaosest ja maailma ennustamatusest kõrgemale tõusta, et leida tõde ehk nirvaana, saada virgunuks. Väljakaevamised on tänapäeval toonud ilmavalgusele tõendeid näiteks selle kohta, et inimesed, kes elasid Induse orus tsivilisatsiooni ajal, kummardasid mõtlusega seonduvat jumalust. 2. aastatuhandel eKr varises Induse oru tähelepanuväärne tsivilisatsioon kokku aarjalastest sissetungijate pidevate rünnakute all. Aarjalased ehk “õilsad inimesed�? uskusid paljudesse jumalatesse, vaimudesse ja deemonitesse. Paljusid aarjalastest sissetungijate jumalaid austatakse Indias tänase päevani. Siiski on ilmsiks tulnud ka mõningaid Induse oru tsivilisatsioonist pärit uskumusi. Näiteks arvatakse, et hinduismi suur jumal Siva on mõned iseloomulikud jooned pärinud Induse oru kultuuri viljakusjumalalt, keda nimetatakse vahel isegi Siva eellaseks. See jumal viitab ühtlasi ka india usundi järjepidevusele, inimeste valmisolekule jumalusi oma maailmapilti võtta ja neid assimileerida. “Rigveedas�?, mis kujutab endast 14.-10. Sajandil eKr koostatud jumalatele pühendatud hümnide kogu, on Siva vähem tähtis jumalus nimega Rudra. Hiljem sai aga Sivast üks kolmest tähtsamaist jumalast hinduismis, uskumuste süsteemis, mis on arenenud india varasematest religioossetest traditsioonidest ja kommetest. Siva kujus kehastuvad ka hinduismi vasturääkivused: loomine ei saa sündida ilma sellele eelneva hävitamiseta ja korrastatud kosmos saab areneda vaid alguses valitsenud kaosest. Indias endas sulandus budism osaliselt taas hinduismiga ühte – Buddha öeldi olevat hindude suure jumala Visnu üheksas inkarnatsioon. Selline erinevate uskumuste pidev ühtesulamine ongi arvatavasti india religioonide kõige iseloomulikumaks tunnusjooneks. Kahtlemata on just tänu sellele kujunenud seal välja nii rikas ja mitmekesine mütoloogia.

5

Kultusepaigad on templid, seal toimib rohke preesterkond; tähtis on ka usulise kirjavara tundjate tegevus. Austatakse pühapaiku (nt. Gangest), pühi olendeid (nt. Lehma) ja pühakuid. Hinduistid usuvad, et pärast surma sünnib inimene uuesti kas loomana või inimesena. Kui sa oled oma esimeses elus hea olnud, siis teises elus on sul veelgi parem. Hindude pidustustel riietuvad tantsijad jumalateks, nagu näiteks elevandipäiseks Ganesaks. Enamik hindusid usub, et tegelikult on neil ainujumal Brahma, kes ilmutab end mitmel kujul. Vedaismi jumalused, nimed Aditi- emajumalanna, sümboliks on lehm Agastaja- suur tark Agni- kodukolde- ja ohvritulejumal Siva- peajumal Ganesa- tarkuse ja kirjanduse jumal Peale jumalate on hinduismis ka mitmeid üleloomulike olendeid näiteks Deevad, Raksasad, Asurad jne.

Hinduism 3 1. Tekkimine ja religioossed allikad India nelja religiooni häll. Paljude teadlaste arvates ei suuda usulise mõtte mitmekesisuses ükski maa Indiaga võistelda. Indias määrab religioon kogu eksistentsi. Siin ongi sündinud neli suurt usundit: hinduism, budism, džainism ja sikhism, millest kaks esimest on maailmareligioonid. Lisaks mainituile on Indias ka kristlasi ja viimasel ajal üha rohkem toetuspinda leidvaid muhameedlasi. Hinduismi mõiste pärineb algselt Induse jõe orust. Kui islamiusulised keskajal Indiasse tungisid, siis nimetasid nad hindudeks neid, kes keeldusid islami usku vastu võtmast. Kultuuriline tagapõhi. Hinduism on teinud läbi pika ja keerulise arengu. Selle juured ulatuvad umbes 2500 aastat e.Kr. õitsele puhkenud Induse kultuuri. !920- aastatel arheoloogilistel kaevamistel leiti Mohenjo-Daros ja Harappas kirjutisi, mille mõistatuse lahendasid soome teadlased. Kirjutiste põhjal tehti kindlaks, et selle kultuuri rajasid umbes 3000 aastat e.Kr. Indiasse tulnud draviidid, kes austasid mitmeid samu jumalusi, kui tänapäeva hindudki. Neil oli suhteliselt kõrge linnakultuur ja arenenud riigikorraldus. Umbes 1500 aastat e.Kr. tungisid läänest Indiasse karjakasvatajad, sõjakad aarialased, kelle usund on polüteistlik. Veeda kirjndus. Vanimat ja usuliselt kõrgeväärtuslikumat kirjandust nimetatakse veedadeks. Veeda tähendab usulist ja püha teadmist. Ilmutatud kirjutised sisaldavad pühade meeste pooltkuuldud püha õpetust, mida preestrid ehk brahmaanid suulise pärimusena täpselt säilitasid. Ilmutatud raamatud. Veedasid ehk ilmutatud raamatuid jaotatakse kolme rühma: 1. Veeda hümnid sisaldavad sanskritikeelseid ohvri-, palve- ja ülistuslaule ning erinevateks puhkudeks mõeldud loitse. Vanim ja väärtuslikeim Rigveeda on sündinud 1200-1000 aastat e.Kr. ja ülejäänud hümnid umbes 6

1000-800 e.Kr. 2. Brahma raamatud on tihedalt seotud veeda raamatutega, kuna nad tutvustavad, põhjendavad ja selgitavad veedasid. Brahma raamatud olid preestrite rituaalsed käsiraamatud, mille põhjal tuli sooritada üksikasjadeni täpset ohverdamist, sest väiksemgi kõrvalekalle kaotas ohvri mõju. 3. Upanišadid tekkisid aastatel 800-600 e.Kr. Brahma raamatute jätkuna ja täiendusena. Need usundifilosoofilised teosed seavad esiplaanile õpetuse ja meelelaadi. Upanišad tähendab nii istumist ja kuulamist, kui ka veedades sisalduvat salajast õpetust ja tarkust. Nende kohta kasutatakse ka nimetust Veedanta ehk veedade lõpp, kuna nad asetsevad veedade lõpus. Upanišade peetakse ka veedade täienduseks, sest neis on religioonifilosoofiline mõte arenenum kui veedades. Hinduismi tähtsamad koolkonnad veedanta ja samkhya peavad Upanišade üheks oma põhiteoseks. Püha pärimuse üleskirjutused. Hilisemaid üleskirjutusi ei peeta ilmutusteks, vaid pühade meeste kirjapanekuks. Sellesse rühma kuuluvad suured eeposed Ramajana ja India rahvuseepos Mahabharata, mis on kujunenud aastatel 400 e.Kr.- 400 p.Kr. Mahabharatasse kuulub iseseisva osana India usulise kirjanduse kuulsaim teos Bhagavadgita- Jumalate laul. Veeda-usund. Veeda-usund oli Indiasse vallutajatena tunginud aarialaste usund, millesse segunes maa põlisasunikedraviidide uskumusi. See aarialaste iidne rahvususund oli paljujumalaline ehk polüteistlik ohverdamisreligioon. Veeda- usundi ajajärgul keskendusid aarialased ohvrite abil saavutama maapealset õnne, palju lapsi ja edu sõjas. Surmajärgse elu üle ei arutletud peaaegu üldse ning õpetus hingede rändamisest kujunes välja alles hiljem, kui sündis hinduism. Brahmanism. Brahmanism on preestritekeskne ohverdamisreligioon, milles ohvritoimingud jumalused vähehaaval peaaegu täielikult välja tõrjusid. Brahman tähendas tollal ohverdamises toimivat jumalikku imeväge. Üksikasjalike ohvrirituaalide abil usuti võivat takistada korrastatud kosmose langemist kaosesse. Ohvrite toojad, brahmaanid, tõusid peaaegu maapealseteks jumalusteks, sest nende käes oli ohvrite tohutu vägi. Ka nende sotsiaalne ja majanduslik seisund oli kõrge. Brahmanismi vägeva preesterkonna ja ohvriinstitutsiooni vastu tõusis V sajandil e.Kr. suuri usulisi protestiliikumisi. Neist eraldusid iseseisvateks religioonideks budism ja džainism, mis ei tunnista veedade jumalikku päritolu. Hinduismi sünd. Hinduismi sünd langeb brahmanismi reformimise ajajärku. Selle tegelikuks teekeajaks peetakse VII-IX sajandit. Oma õpetuselt on see usund eriti salliv, sest ainus nõue on usk veedade autoriteeti ja nende jumalikku päritolusse. Praktikas hinduismi erinevad suunad seda ka teevad, kuigi samaaegselt võib nende õpetus veedadega vastuolus olla. Etniline ehk rahvuslik religioon. Hinduism on rahvuslik religioon, sest see on lahutamatult seotud India ajaloo, kultuuri ja elulaadiga. Etniline usk on hinduism ka seetõttu, et tal puudub rajaja. XIX sajandi lõpuni ei teinud hinduism misjonitööd, kuid tänapäeval on erinevad hinduistlikud voolud saanud tuntuks ka läänemaailmas.

7

Levik. Hindusid on (1980) umbes 600 miljoni, nii et hinduism on pooldajate arvult suuruse poolest kolmas usund maailmas (ristiusu ja islami järel). 2. Õpetus ja selle põhisuunad Hinduism sisaldab: 1. polüteismi 2. monismi 3. panteismi 4. monoteismi 5. ateismi Kui hinduismi hulka lugeda sellele eelnenud arenguastmed- veeda-usund ja brahmanism, siis võib seda pidada maailma vanimaks ja mitmepalgelisemaks usundiks. Hinduismi võib nimetada ka usundite kogumiks, sest see sisaldab väga erinevaid jumala- ja lunastuskäsitlusi. Samas usundis eksisteerivad üheaegselt jumalate paljusus ja ainujumalus, jumala kõiksus e. panteism ja isegi ateism. Selline uskumuste vastandlikkus leiab lahenduse sel teel, et igaüks võib valida meelepärase koolkonna või vastuvõetava jumaluse. Ka tähtsamad pühad raamatud sisaldavad vastuolulisi arusaamu, nii et iga koolkond ja suund leiab neist endale midagi sobivat. Hinduismis kajastuvad peaaegu kõik usulise kogemuse ja tegevuse vormid. Selles õpetatakse, et tõde on üks, kuigi pühad mehed vahendavad seda eriaegadel erineval viisil. Rigveeda lõpuosas ilmneb polüteismi kõrval ka monoteismi, usku ühte jumalasse. Tähtsaimad jumalused. Hinduismis on miljoneid jumalusi. Brahmanismi ajast alates on enim austatud jumaluste kolmikut Brahmat, Visnut ja Šivat. Brahma on jumala- looja, Brahmani üks väljendusviis, mida praktiliselt ei jumaldata. Brahma naist Sarasvatit austatakse teaduste ja tarkuste jumalannana. Tsükliline ehk ringlev ajakäsitlus. Jumal Brahma toel on sündinud praegune maailm, mille lõppedes loob ta uue maailma. Hinduistlik maailmakäsitust väljendab kõige paremini ringjoon, millel maailmaajastud järgnevad lõputult üksteisele. Vastavalt kristlikku ajakäsitlust võib kujutada sirgena, millel on selge algus- ja lõpp-punkt. Tänapäeva hinduismi peasuunad. 1. Višnuism keskendub maailma alahoidja ja armastuse jumala Višnu austamisele, kes on armastanud maailma, saates sinna mitmeid inkarnatsioone ehk kehastumisi. Neist tähtsaimad on Rama ja Krišna. Esimesest jutustab Ramajana ja teisest Bhagavadgita. Selle suuna levikupiirkond paikneb PõhjaIndias ja Bengalis.Višnu jumalaperest austatakse ka Laksimit, Višnu naist, kes on ilu ja õnne jumalanna, aga ka ahvjumalat Hanumani, kes on Rama tark sõber ja teenija. Višnuismi märgiks on kolm püstjoont laubal, mis sümboliseerivad Višnu jalajälge. 2. Šivaismis austatakse Šivat, kes on nii hävitav kui ka loov jumalus. Teda kujutatakse tihti neljakäelisena tantsimas pidevat loomise ja hävingu tantsu. Väga populaarne on Šiva elevandipäine poeg Ganeša, kes on tarkuse ja õnne tooja. Šiva naistel on mitmeid nimesid ja olemisevorme: Parvati on sõbralik ja hell emajumalus, Kali ja Durga nime all on neil hirmuäratav välimus ning neid austatakse metsikute ja veriste tseremooniatega. Oma austajatele esindavad

8

nad jumalikku Ema, kellelt naised paluvad lapsi ja tervist. Šivaistlike usulahkude pooldajad maalivad püha tuhaga otsaette kolm horisontaaljoont. 3. Šaktismis austatakse jumalikku loovat jõudu, šaktit, mis avaldub tavaliselt jumaluste erinimelistes abikaasades. Sellele suunale on omane rohke mantrate kasutamine. Mantra on lühike maagiline või rituaalne lause või silp. Neid tähenduseta silpe võib kasutada mõtisklemisel või ka maagilistel eesmärkidel. Kuulsaim on OM- silp, mida kasutatakse nagu aamenit palvete ja hümnide alguses ja lõpus. See on pühim kõigist sõnadest ja selle abil arvatakse olevat loodud kogu maailmakõiksus. Šaktism jaguneb arvukaisse vooludesse, nii nagu višnuism ja šivaismgi. Mõned šaktad (šakti pooldajad) rikuvad salajastel rituaalidel moraalinorme, kuid teised voolud kätkevad endas kõrgetasemelist filosoofiat ja kõikidele inimeste võrdväärsust tunnustavat eetikat. Turistidele esinevad fakiirid ja enesevigastajad esindavad askeetluse mandunud vormi. Usulahkude ja usukommete mitmekesisus. Suurem osa hindudest ei kuulu ühte kindlasse ususuunda ega lahku. Nad ühendavad vabalt erinevaid uskumusi ja kultusevorme. Kõrgeima jumaluse valikut mõjutavad suguvõsa traditsioon ja kohalik praktika. Usklik hindu võib osaleda ka mitme usulahu tegevuses, sest eri jumalused on oma olemuselt ikkagi üks. Hindu usk võib olla nii filosoofiliselt ja kategooriatelt kõrgetasemeline kui ka pelgale maagiale rajanev. Ta võib kummardada paljusid jumalusi või ainult üht jumalikku võimu. Sünkretism ja sallivus. Hinduismis ei ole organisatsiooni, väljakujunenud õpetusi ega usutunnistust. Ta on sulandanud endasse paljude õpetuste elemente, säilitades siiski oma põhiolemuse. Budismi, islami ja kristluse misjonitegevusele pole takistusi tehtud, kuulutades, et kõik religioonid viivad samale eesmärgile. Hinduism on kohanev ja salliv usund. Kui V sajandil e.Kr. tekkis budism, siis võttis hinduism omaks osa Buddha õpetusest ja Buddhat ennast hakati pidama üheks jumaluse kehastuseks. Kui VIII-X sajanditel tungis Indiasse islam, võeti Muhamed hinduismi pühade meeste hulka. Ristiusu misjonitöö tihenedes XVIII sajandil hakati Jeesust pidama Višnu üheks kehastuseks. Brahman ehk maailmavaim. Upanišadides taandub jumalate arv lõpuks ühele. See ainus jumalus on brahman, maailma isikupäratu hing, kõiksuse vaim ja sism olemus. Brahman on kogu nähtava maailma alus, millest kõik algab ja kuhu kõik naaseb. Brahman on kõiges; see on nagu vees lahustunud sool, mille maitset on tunda, aga mida ei näe. Seesugune elunägemus on monism, usk sellesse, et on olemas üks ja ainus tõelisus, millest kõik on alguse saanud. Atman ehk üksikisiku vaim. Inimese tõeline olemus on atman, mille ajutine asupaik on inimkeha. Upanišadide järgi on inimese eesmärk jõuda arusaamisele, et tema isiklik hing on maailmavaimuga üks. Vaim on igavene ja jumalik. See, kes teab end ühte olevat maailmavaimuga, on jõudnud vabastava, lunastava kogemuseni. Seda kogemust väljendab tihti korratud lause: "sina oled see", st. sina oled brahman. Selle samasuse tunnetamine on Upanišadide põhjal inimese tähtsaim eesmärk. Atmani ja Brahmani ühendamisega on Upanišadides lähedalt seotud õpetus uuestisünnist.

9

Indiviidi vaim, atman, siirdub pärast surma uude elusolendisse üha uuesti niikaua, kuni see isik pole tajunud, et atman ja brahman on üks. Sansara ehk hingede rändamine. Lunastava tunnetuse saavutamine ei ole kaugeltki lihtne. Inimese hinge peab praeguses olukorras oma vangistuses maine elu, mis on pelk näivus ja eksikujutlus. Seepärast peab inimese hing, nagu kogu maailmgi, sündima üha uuesti ja uuesti. Uuestisündimist nimetatakse sansaraks ehk hingede rändamiseks. Hing rändab üha uuesti korduvate uuestisündide kaudu ühest maapealsest elust teise. Bhagavadgita kirjeldab hingede rändamist järgnevalt: "Inimene heidab ära kulunud riided ja riietub uutesse. Samuti hülgab ta hing kulunud ihud ja astub uutesse ihudesse. " Uuestisündide põhjenduseks peetakse hinge hävimatust: "Hing ei ole sündinud ega sure." Nagu taimede ja loomade hing, nii ka inimene hülgab surres keha ning siirdub teise kehastusse. Sellise hingede rändamisega on seotud kõlbelise ja õiglase maailmakorra idee, mille järgi hea saab oma palga ja kuri karistuse. Karma ehk teo ja tagajärje seadus. Inimese eelmise elu tegude summa määrab ära oleku, millesse ta reinkarneerub ehk järgmisena sünnib. Seda põhimõtet nimetatakse karma seaduseks. Selle järgi saab inimesele selles ja järgmistes uuestisündides osaks seda suurem õnn, mida eetilisemad on tema mõtted ja teod käesolevas elus. Vastasel juhul tuleb tal kannatada. Isegi halb kavatsus põhjustab inimesele endale halba karmat, kuigi teine inimene selle läbi kannatada ei saagi. Karma seadus välistab andestuse. Kuna Brahman ja Atman on tegelikult üks ja sama, siis ei tohi liiga teha mitte kellelegi. Iga eksimus pöördub eksija enese vastu. Usk karmasse ja hingede rändamisse annab seletuse ka kannatuse probleemile. Kui keegi sünnib vaesena või teda tabab õnnetus, siis seda peetakse karma seaduse täideminekuks. Selline usk ei vii siiski vältimatult fatalismi, saatusele alistumisse, sest inimene võib pingutuste abil saavutada järgmisel korral sündides parema kehastuse. Hindu jaoks on surm võimalus saavutada paremat inkarnatsiooni. Idee hingede rändamisest ja isiku varasematest kkehastustest on mitmesuguste Indiast pärinevate liikumiste kaudu levinud ka läänemaailmas. 3. Vabanemise teed ja meditatsioonitraditsioonid Mokša ehk vabanemine. Inimese eesmärk on vabaneda hinge rändamisest, ühinedes brahmaniga, maailmavaimuga, "nagu veepiisk ühineb ookeaniga." Selleni jõuab ta end arvukate uuestisündide ajal arendades. Kui inimene viimaks vabaneb viimaks pikast uuestisündide ahelast, saavutab ta lõpuks vabadustuse, mokša. See tähendab isiksuse tõelise vaimse olemuse, atmani ja maailma aluseks oleva brahmani samasuse tunnetamist. Selle tunnetuseni jõutakse mediteerimise ja keha ning vaimu treenimise kaudu. Saavutamaks mokšat, peab inimene vabanema oma pahelistest himudestja pettekujutlustest ning leidma tasakaalu sellises rahus ja kiretuses, et tema karmast ei jääks enam järele midagi, mis võiks teda tagasi maisesse ellu tuua. "See, kes otsib vabanemist askeesi ja tunnetuse kaudu, ei tule tagasi, see on lõplik eesmärk." Siis on karma kaotanud jõu ja vabanenud sansarast, suremise ja taassünni igavesest ringkäigust.

10

Tähtsaimad koolkonnad. Hinduismis on välja kujunenud kuus koolkonda, mis kõik pakuvad erinevaid lunastusteid või süsteeme vabanemiseks, ning tunnustavad veedasid. Allpool tutvustatkse neist vaid kolme kõige tuntumat: vedantat, samkhytat ja joogat. Vedanta esindab hinduismi ametlikku filosoofiat. 1. Vedanta. Vedanta koolkonna tähtsaim õpetaja on VII_IX sajandi vahetusel elanud Samkara. Ta õpetas, et üksnes brahman on on tõeline ja kogu nähtuste maailm on vaid pettekujutlus. Kui inimene saab jagu teadmatusest ja tunnetab oma ühtsust brahmaniga, lõpeb karma ja piinarikas sansara katkeb. Kolm pääsemisteed. Inimesed teevad ränki pingutusi, et vabaneda hingede rändamise ringist ja ühineda brahmaniga. Hinduismis on mitu teed, mis samale eesmärgile viivad. Mokšani jõudminseks on muuhulgas kolm pääseteed: 1) Teadmiste tee (džjaanamarga), kus mh. Upanišade uurides saavutatakse mõistuspäraselt teadmine, et atman on brahman. 2) Tegude tee (karmamarga) tähendab õiget rituaalset ja moraalset tegutsemist, kohustusi, tegusid ja ohvreid. Kui esimene tee kasutab vahendina mõistust ja tunnetust, siis siin vabanetakse töö kaudu: "Tööta pidevalt, kuid hoidu kiindumast töösse." 3) Armastuse tee (bhaktimarga) tähendab jumalusele andumist ja jumaldavat armastust tema vastu. Objektiks võib olla mõni personifitseeritud jumalus, keda kujutatakse armuliku lunastajana. Bhakta (bhaktiga tegeleja) võib algul kasutada maise armastuse keelt, väljendades oma armastust jumaluse vastu, kuid kõrgemal astmel öeldakse see olevat: "kõrgema armastuse teadus." 2. Samkhya- õpetus. Samkhya järgi jaguneb maailm ja inimelu vaimseks ja materiaalseks. Inimese tõeline vaimne olemus on eksituse tõttu seotud materiaalsega. Seetõttu inimene ei tunneta oma õiget olemust. Vabanemine tähendab inimese hinge vabakspääsu mateeria takistavatest ahelatest. Samkhyaon ühtlasi ateistlik õpetus, sest see ei kõnele jumalustest ega õieti ka teistest vahenditest, mille abil vabanemiseni jõuda. 3. Jooga. Jooga aluseks on samkhya dualism, kahesus, kuid siin tunnustatakse jumaluste olemasolu. Seega on jooga samkhya teooria praktiliseks täienduseks. Jooga tekkeaega ei ole täpselt teada. Selle juured arvatakse ulatuvat aega enne aarialaste vallutusi 3000 a. e.Kr. joogast räägitakse mh veedades, upanišadides, ja Bhagavadgitas. Otseselt jooga koolkonna rajajaks peetakse umbes a. 200 e.Kr. elanud Patandžalit ja õpetuse aluseks tema kirjutatud Jooga Suutrat. Jooga jaguneb arvukateks eriliikideks. Kõrgeimaks vormiks loetakse Patandžali enda õpetatud kaheksaosalist Radžajoogat. ( ASTMED ESITATUD LK 44.) Jooga liigid. Ka joogaõpetus sisaldab teadmiste joogat, tegude joogat ja armastuse joogat, milles kasutatakse jooga vahendeid vabanemise poole püüeldes samamoodi, nagu eelpool kirjeldatud kolmes vabanemistees. Mantrajooga kasutab mediteerimiseks mantrasid, pühasid silpe. Hathajooga on läänes tuntuim jooga vorm, mis rõhutab hinge ja keha tugevat vastastikust mõju. Asendite abil püütakse saavutada kontrolli

11

mõtete ja lihaste üle ning viia need kooskõlla. Jooga asendite abil parandatakse nii füüsilist kui vaimset vormi, tugevdatakse tahtejõudu ja keskendumisvõimet. Joogi eluviis. Kõik jooga suunad rõhutavad eetika tähtsust isiksuse terviklikkuse kujundamisel. Lihtne ja looduslähedane eluviis on tähtis söömisel, tööd tehes, puhates ja joogat harjutades tuleb pidada mõõdukust. Läänes tegeldakse joogaga enamasti kui ühe enesekasvatuse ja lõdvestusharjutuste süsteemiga, mille abil püütakse saavutada füüsilist, vaimset ja kõlbelist tervist. 4. Kultus ja eluviis Jumalateenistus kodus. Hindude kultus ehk jumalateenistus on väga individuaalne. Erinevused olenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Suurem osa rituaalidest sooritatakse kodus. Hindu mees tõuseb vara ja viib oma rituaalid läbi juba enne päikesetõusu kas kodus või lähima jõe kaldal. Kõigepealt lausub ta oma jumaluse nime ja pühendab sellega oma austuse just temale. Palve alguses lausub ta aeglase hümnina, püha silbi "Om". Levinuim palve on järgmine: "Om. Mõelgem särava päikese jumalikule valgusele; elustagu see meie vaimu jõudu." Templiteenistus. Templijumalateenistusi viivad läbi braahmanid, kes ööpäev ringi hoolitsevad pühade piltide ja kujude eest. Ilmikud võivad templis käia siis, kui nad soovivad ja tulles toovad nad tihti kaasa ohvriande. Kindlaksmääratud jumalateenistuse aegu ei ole, igaüks sooritab oma rituaalid eraldi. Kuigi templis käimine ei ole usklikule hindule kohustuslik, on see väga populaarne. Nii on igas külas oma tempel. Igal templil on oma aastapäevapidu, mil jumaluste pilte ja kujusid kantakse pidulikus rongkäigus. Sellele lisaks peetakse veel nädalaid kestvaid rahvapidustusi, nagu uusaastapidu ning kevad- ja sügispühad jumaluste elust jutustavatest legendides mainitud sündmuste mälestuseks. Kuna hindud näevad kõiges jumalikkuse kohalolekut, austavad nad ka kõiki eluvorme: loodusnähtusi, taimi ja loomi. Austus väljendub ahimsa ideena, st. keeldunisena kahjustada mistahes elusolendit. Seepärast on hindud enamasti taimetoitlased. Ahimsa aluseks on õpetus hingede rändamisest, mille järgi pisimgi loomake on varem võinud olla inimene. Hindu jaoks on kõik elav brahmani ilmnemisviis. Indias peetakse paljusid loomi pühadeks ja neid austatakse. Paljusid jumalusi kujutatakse loomadena: kotkana, ahvina, lõvina. Eriti soositud on ahv-jumal Hanumani austamine. Kõige rohkem austatakse lehma, keda peetakse eluandvaks emaks. Veedades on öeldud: "Lehmast elavad jumalused, lehmast ka inimesed." Kuna lehm on inimesest kõrgem olend, ei tohi teda tappa. Seepärast sureb vaga hindu parem ise, kui surmab lehma. Hindude jaoks on veiseliha söömine sama halb kui meie jaoks inimliha söömine. Elu neli etappi. Hinduismis on suur ideaal askeetlus. Vaga hindu suurim soov on kasvõi kord elus tõmbuda eemale maailmast, et täielikult brahmanile pühenduda. Igal kõrgema kasti liikmel tuleks läbida elus neli etappi. Kõigepealt tuleb pärast 5-10 aastaselt toimunud pühitsemist õppida mõne braahmani juhatusel. Seejärel luuakse kodu ning hangitakse perele ülalpidamine. Kui lapsed on saanud täiskasvanuks, eemaldub pereisa erakuna üksindusse, et otsida mediteerimise abil vabanemise teed. Lõpuks

12

läheb ta rändama kerjava askeedina. Kuna niisuguseid hulkuraskeete on Indias arvatavasti miljoneid, on nad muutunud sotsiaalseks probleemiks. Sellist eluviisi on mõistnud hukka mh peaminister Jawaharlal Nerhu ja tema tütar Indira Gandhi. 5. Kastisüsteem- religioosne ja ühiskondlik nähtus Kastisüsteemi ajalooline ja religioosne taust. India ühiskonna koige silmatorkavam nähtus on kastisüsteem. See mõjutab Indias nii ühiskondlikku kui ka religioosset elu. Kastivahed on toenäoliselt pärit teisest aastatuhandest enne meie ajaarvamist, mil heledanahalised asiaadid? allutasid oma voimu alla India tumedanahalised algasukad. Aarialased moodustasid kolm valitsevat klassi, keda traviididest algasukad teenisid. Hiljem andsid preestrid pühades raamatutes vallutuspoliitika poolt loodud klassiühiskonnale religioosse õigustuse. I-II sajandist p.Kr. pärit olevates Manu seadustes esitatakse kastisüsteemi kui kui loomissündmuses kindlaks määratut. Peamised kastid. Kasti kuulumine toob kaasa mitmesuguseid ühiskondlikke ja religioosseid kohustusi. Kast on tööjaotuse, elukutse ja ühiskondliku positsiooni alus. Põhikaste on neli: 1) Braahmanid, preestrid moodustavad religioosse ja ühiskondliku ülemklassi, kelle ülesandeks on tõlgendada pühasid raamatuid ning sooritada templis ja kodus pühi rituaale. Eesõigustele vastukaaluks nõutakse neilt laitmatut moraali ja usuliste käskude ranget täitmist. 2) Kšatrijad on ühiskonna administratiivne aristokraatia. Nad tegelevad sõjameeste ja ametnikena, kuid ka preesterkonda abistavate õpetajatena. 3) Vaišjade tegevusalad on põllumajandus, kauplemine ja käsitöö. 4) Šuudrad on kõigi eelnenud kastide teenijad. Kastidesse mittekuuluvad. Väljapoole kastisüsteemi jäävad kastivälised inimesed, keda kutsutakse ka "puutumatuteks". Nimetus tuleneb sellest, et kõrgemasse kasti kuuluv hindu võib tunda end roojasena juba üksnes tolle inimese varjust, mis tema peale langeb. Roojasusest võib vabaneda vaid puhastustseremoonia abil. Kõige mustem töö on jäetud kastiväliste inimeste teha. Kõik eelpoolnimetatud kastid jagunevad veel hulgaks alamkastideks. Üldse on Indias kaste arvatavasti tuhandeid. Kast on uskliku hindu jaoks karma ja uuestisünni tagajärg. Kastivahed ei ole hindu meelest jumaliku otsuse vaid inimese enda tegevuse tagajärg. Inimene sünnib kas kõrgemasse või madalamasse kasti vastavalt sellele,kuidas ta on eelmises elus käitunud. Karma võib inimest kastisüsteemis viia nii üles kui alla. Head teod viivad uues elus kõrgemasse kasti. Dharma ehk jumalik kord. Igal inimesel on tema kastile vastav dharma, jumalik määratus, mis määrab kindlaks igaühe kohustused ja ülesanded. Hindu peab täpselt täitma oma kasti kohustusi, et pääseda paremasse kehastusse uuestisündimisel või hoopis jõuda ühendusse jumalusega, brahmaniga. Braahman peab palvetama kolm korda päevas ning suurema osa oma elust pühendama õppimisele ja jumalateenistusele. Sõdurite voorused on enesevalitsemine, hea füüsiline vorm ja üllas käitumine. Muud religioonid Indias. India konstitutsioon aastast 1950 kindlustab kõigile kodanikele usuvabaduse. Ühelgi usundil ei ole riigiusundi eelisseisundit. Kuid hinduism on siiski peamine

13

religioon, sest rohkem kui 700 miljonilisest elanikkonnast (1980aastad) on ligi 600 miljonit hinduistid. Aastaks 1980 oli Indias umbes 61 miljonit islamiusulist, 14 miljonit kristlast, 10 miljonit sikhi, 2,5 miljonit džainisti ja umbes 4 miljonit budisti. Religioonide suurt mõju India ühiskondlikus elus tõendavad lisaks kastisüsteemile hinduistide, muhameedlaste ja sikhide usulis-poliitilised parteid ning hindude ja muhameedlaste konfliktid. 6. Uuendusliikumised ja filosoofid Mahatma Gandhi tegevus. Selle sajandi India uuendajatest ja õpetajatest tuntuim ja suurima mõjuga on olnud Mahatma Gandhi. Võideldes indialaste õiguste eest algul Lõuna- Aafrika ja hiljem Indiat valitsenud Briti valitsuse vastu, arendas Gandhi välja oma õpetuse vägivallatust vastupanust. Selle õpetuse allikaiks olid hinduistlik-džainistlik ahimsa põhimõte, Jeesuse tegevus ja mäejutlus ning Lev Tolstoi teosed. Gandhi leidis, et vägivalda vältides peab järjekindlalt pürgima õiglaste eesmärkide poole. Nõrgad ja rõhutud peavad ilma vihata mõjutama valitsejate südametunnistusi. Ta nõudis endalt ja oma pooldajatelt eneseohverdust tõe nimel. Selle põhimõtte järgimine eeldab kõigutamatut usku armastuse ja halastuse tugevusse ning selle lõplikku võitu. Gandhi võitles vägivalda kasutamata India sõltumatuse eest ja parandas tulemusrikkalt ka kastitute olukorda. Ta nimetas kastituid "Jumala rahvaks", haridžaanideks, ja viis neid templitesse ja muudesse kohtadesse, kuhu neil varem oli keelatud minna. Gandhit austati sügavalt ja teda hakati pidama mahatmaks, pühaks meheks (mahatma= suur hing). Temast sai hindude vaieldamatu rahvajuht. Oma sihikindla poliitikaga saavutas ta eesmärgi, India sõltumatuse, aastal 1947. Gandhi pärand. Kuigi Gandhi avaldas sallivaid mõtteid teiste religioonide kohta, oli ta teadlik hindu. Gandhi ise on öelnud: "Ma pean oma religiooni tähtsamaks kui oma kodumaad, eelkõige olen ma hindu ja alles seejärel rahvuslane." Osalemine poliitikas ja ühiskondlik tegevus oli Gandhi jaoks usu rakendamine praktikas. Ta uuendas hinduismi, nõudes kastisüsteemi kõrvaldamist ja loomaohvrite keelamist. Gandhi uuendamispüüdlused ning vägivalla eitamine hindude ja muhameedlaste vaheliste konfliktide lahendamisel äratas vanameelsetes ringkondades umbusaldust. Oletatavasti nende kahtlustuste tõttu lasi üks fanaatiline hindunoormees Gandhi 1948 a. maha. Uuendusliikumised. Esialgu hinduism misjonitööga ei tegelenud. XIX sajandist peale on seal esinenud mitmed uuendusliikumised, mille piires on tekkinud huvi misjonitegevuse ja sotsiaalsete probleemide vastu. Sellistest liikumistest on märkimisväärsemad Brahmo Samaj ja Arya Samaj. Nende mõjul sai hinduism teadlikuks oma eripärast. XIX sajandi lõpus tegutses braahman Ramakrišna, kes pärast tutvumist teiste religioonide misjonitööga kuulutas, et kõikides religioonides on peidus tõde. Tema õpilane Vivekananda asutas 1897 aastal misjoniühingu "Ramakrishna mission", mis alustas tööd Euroopas ja Ameerikas. See hinduismi vool muutus misjoniusundiks, mis tähelepanu sotsiaalabile, haridusele ja tööstustöölistele. Liikumine oli kristluselt üle võtnud selle misjonitegevuse meetodeid, eesmärgiks on aga muuta hinduism maailmareligiooniks. Tänapäeva hinduistlikest mõtlejatest on tuntuim riigimees ja filosoof Sarvepalli Radhakrišnan, kes aastail 1952- 1962 oli India president. Tema

14

kaudu said tuntuks ka Ramakrišna ideed. Teosoofia- jumalik tarkus. XIX sajandil levinud teosoofilised liikumised (teosoofia= jumalik tarkus) said mõjutusi peamiselt hinduismist ja budismist. Teosoofia seltsi asutasid New Yorgis a. 1875 vene päritoluga Helena Blavatsky ja ameerika ohvitser Olcott. Seltsi keskus viidi peagi üle Indiasse, mis tegelikult ongi selle vaimne kodumaa. Seal sai seltsi presidendiks Annie Besant, kes mh asutas õppeasutusi ja aitas kaasa sotsiaalsete uuenduste elluviimisele. Teosoofia maailmavaade on sünkretistlik. Teosoofia väidab, et temas sisaldub kõikide religioonide tuum. Selle järgi on inimkonna suured õpetajad, nagu Krišna, Buddha ja Jeesus õpetanud ühte ja seda sama jumalikku tarkust. Teosoofid väidavad, et nende käsutada on salatarkus, mille abil inimene saavutab omaenda pingutuste kaudu täiuslikkuse. Teosoofilise seltsi programm sisaldab kolme ülesannet: tuleb leida alus inimkonna vendlusele, mis suudaks ületada rassilised, usutunnistuslikud, soolised, klassilised või nahavärvist tingitud erinevused. Teiseks tuleb õhutada võrdleva usuteaduse, filosoofia ja loodusteadustega tegelemist. Kolmandaks tuleb uurida siiani veel tundmatuid loodusseadusi ja inimese varjatud võimeid. Seltsi eesmärgiks on õpetada oma liikmeid meditatsiooni abil vastu võtma kõrgemat, ülemeelelisi maailmu puudutavat informatsiooni. Teosoofia tegeleb näiteks selgeltnägemise ja telepaatiaga. Teosoofia püüab olla erinevate maailmavaadete diskussiooni areeniks. Ta ei tee otsest misjonitööd, õpetust levitatakse kirjanduse abil. Antroposoofiline selts. 1913 aastal eraldus teosoofilisest seltsist Rudolf Steineri "Antroposoofiline selts." Lisaks teosoofiale on antroposoofial kokkupuute punkt gnostitsismi ja müstikaga. Kristus on keskne koht maailma arengus, mis vaimsusele ja hiljem jumalikkuseni. Steineri pedagoogiliste vaadete põhjal on asutatud ka koole. 7. Hinduistlik kunst Üldlaad ja eesmärgid. Hinduistlik kunst peegeldab suurepäraselt India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. Kunst on lahutamatu osa sellest religioossest atmosfäärist, milles ta on tekkinud ja mida ta kujutab. India kunsti saab mõista vaid hinduismi tundmise põhjalt. Kunsti erinevaid vorme ei eristata sel kombel, nagu seda tehakse läänemaades. Templite arhitektuur, skulptuurid, maalikunst, muusika ja lavakunst teenivad kõik koos kultust ja kasutavad usuliste legendide ainest. Arhitektuur. Templite arhitektuuri alus on religioonis. Tempel on kõiksuse mudel, mikrokosmos. Keskel asuv pühamu on jumaluse elupaik, mis vastab maailma keskpunktile. Vanimatest hinduistlikest templites on vaid lihtne rituaalne ruum, millesse siseneti eeskoja kaudu. Hiljem, eriti Gupta ajastul (400- 600 p.Kr) kujunesid India lõunaosas sellest lihtsast algvormist uhked ja paljudest hoonetest koosnevad templikompleksid. Tänapäeval on olemas lihtsaid külatempleid, kuid säilinud on ka India keskajal (800- 1500 p.Kr.) ehitatud tohutuid templikomplekse, mis meenutavad kindlustatud linnu. Arhitektuur kunstiliigina tekkis budistliku keiser Ašoka valitsusajal III sajandil

15

e.Kr. Templit ümbritses üks või mitu ringmüüri ning selle territooriumile viis igast ilmakaarest värav. Need templist endast tihtipeale kõrgemad ja rikkalikult kaunistatud väravad kujutavad avasid taevakummis, mille kaudu inimene saab olla ühenduses jumalatega. Tempel ise võib olla kaunis väike, sest sellesse pidi mahtuma vaid jumalakujutis ja teenistust toimetav preester. Päris templit ümbritsev maa-ala müüride, kõrvalhoonete ja tiikidega on aga seevastu üpris suur. Skulptuur. Templi välisseinu kaunistavad kaunid ja mitmekesised skulptuuride read. Keskajal sai skulptuurist arhitektuuri lahutamatu osa. Templite seinad kaeti arvutute inim- ja loomanäoliste jumaluste ja deemonite kujutistega. Osa neist olid tagapõhja küljes kinni, kuid osa skulptuure seisis eraldi. Figuurid on kas peaaegu loomulikus suuruses või siis miniatuursed. Erootilised süžeed kujutasid hinge ja jumaluse müstilist ühinemist. Kunstnike ülesandeks oli tuua jumalad inimeste maailma. Oma ainestiku ammutasid nad lugematutest legendidest. Kuigi kunstnikud pidid järgima esteetilisi ja usulise traditsiooni reegleid, võivad nad kasutada uuendusi hinduistliku põhiidee väljendamiseks, milleks on inimliku samastumine jumalikuga. Jumalusi kujutatakse skulptuurides, reljeefidel ja maalidel, nii nagu ka kirjanduses, inimkujulistena. Inimkeha vormid esitatakse ideaalsetena, jumaldatakse alasti figuuride ilu ja harmooniat. Jumaluste kõikvõimsust rõhutatakse sellega, et neid kujutatakse mitmenäoliste ja mitmekäelistena ning arvukate sümbolite keskel. Maalikunst. Maalikunst sai alguse koobastemplite seinamaalidest. See kunstiliik saavutas oma õitsengu V-VII sajandil, Gupta ajastul. Uhkete maalingutega kaeti templite ja vürstilosside seinapinnad. Maalingute teemad olid peamiselt usulised, kuid nendega seostati ka ilmalikke teemasid. Maalingutel puudub perspektiiv ja peategelased tõstetakse esile sellega, et neid on kujutatud teistest suurematena. Lisaks inimnäolistele jumalustele kujutatakse maalidel pühasid loomi, taimi ja sümboleid. Muusika. Muusika on India kunstide hierarhias kõrgeim. Selle vanim vorm,veedahümnide retsiteerimine ehk laulva häälega lugemine, on umbes 3000 aastat vana. Seesuguse musitseerimise ning rahvamuusika koosmõjul tekkis juba aegade hämaruses omapärane india muusika, millel on lääne muusikas esinev helistik ja taktimõõt. Meloodiad ja rütmid luuakse traditsioonilistele reeglitele toetuva improvisatsiooni käigus. Nii et iga esitus on omast kohast uus helitöö. Tähtsamad instrumendid on muuhulgas sitar ja tabla trummid. Lavakunst. Muusikat on seostatud lavakunsti ja tantsuga. Tantsu- ja lauludraamad jagunevad rahvatantsudeks, mida esitatakse suurtel rahvapidudel, ja templitantsudeks, mida esitatakse usuliste rahvapidustuste käigus. Neis tantsudes jutustatakse käte ja sõrmede tundlike liigutuste, varjundirikaste näoilmete ning kogu keha läbimõeldud liigutuste keeles mütoloogilisi lugusid jumalustest.

16